Mõtisklused Sa Pa´s

Terrass-põllud mäenõlval

Udused mäed

Jõudsime rongiga Sa Pa piirkonda varahommikul. Meil olid küll kupeevagunid, kus saime magada, kuid ega magamisest suurt midagi välja ei tulnud, sest rong õõtsus ja mürises hullusti. Mis seal ikka, see on reisimisega seotud. Olin Sa Pa´s, unine, kuid elevil … sest tegemist on väga kauni mägedes väikelinnaga, kus on maalilised vaated udustele mägedele. Kahjuks või õnneks ma mitteuduseid mägesid ei näinudki. Kui te kõrvalolevat fotot suuremalt vaatate, siis näete, et mägesid on ka ülevalpool udupiiri. Linnake asus üle 1500 m kõrgusel merepinnast. Elanikke on Sa Pa piirkonnas ca 35000.  Omaette vaatepildiks olid mäenõlvadele rajatud riisipõllud, mis olid terassidena kogu mäekülje ulatuses. Hetkel polnud riis kuigi kõrge ja sellepärast olid põllud vähe värvilised. Mäekülgedel sai põlde harida vaid käsitsi, sest ükski masin ei saaks sellistel nõlvadel sõita. Selliseid põldusid olid kõik mäeküljed täis. Aastasadade, võibolla ka tuhandete, pikkune raske töö … mis on sellises piirkonnas elamiseks hädavajalik. Elanikud olid siin enamasti mustad hmongid, kelle juured pärinevad Hiinast. Räägiti, et nad põgenesid tagakiusamise eest üle piiri mägedesse, kus sai end varjata. Kuid kohtasime veel oma teel ka punaseid zao´sid, tay´sid ja palju teisi eri rahvusi. See kant on tõeline rahvaste paabel … vist oma asukoha pärast.

Musta hmongi naised

Juba samal päeval saime sõita väikestesse küladesse mägedes. Kahjuks olid need külakesed juba turistide poolt "rikutud", sest seal oli traditsioonilisele põlluharimisele lisaks tekkinud tohutu hulk suveniiride ja igasugu muu tühja-tähjaga kauplejaid. Loodus oli ilus, kuid külaelu, mida oleks väga tahtnud vaadata, oli minu jaoks väärtusetu. Kõik tahtsid seal midagi müüa. Tõsi - kui ma oma võimsama objektiiviga kaugemale zuumisin, siis nägin ka põllu harimist. Panin selle videona siia.  Nagu näete, on töötegijateks lapsed, kelle käes olev kõblas on suurem kui nad ise. Kas see on lapstööjõu kasutamine?! Ma arvan, et mitte. Pigem on see töökasvatus lastele, kes tulevikus peavad hakkama saama rasketes oludes elamisega. Kui meil räägitakse "lumehelbekeste põlvkonnast", siis sealsed lapsed saavad juba varakult endaga hakkama. …… … … … kui nüüd natuke mõelda kaugele tulevikule … pannes kokku eri maailma piirkondadest saadud vaateid, siis arvan ma, et europiidid on väljasurev rass. Oleme ära hellitatud, nõrgad ja laisad. Meie immuunsussüsteem on taandarenguga ja kehad muutuvad üha rohkem "vedelateks". Me oleme laskunud mugavustasemele. Meil pole piisavalt lapsi, et elanikkonda taastoota. Ja samas peame me endid kõige arenenumateks … nojah. Maailm ei salli tühja kohta, juba hetkel tulevad töökad ja paljulapselised rassid jõuliselt "meie" aladele.
Aga see selleks, lähen tagasi Vietnamisse.

Äsja istutatud eelkasvatatud riisitaimed

Vesipühvel, kelle abiga põldu hariti

Saime päris hea ülevaate riisikasvatusest selle erinevates staadiumides. Kõige olulisem on selle juures veetase, mis alguses on kõrgem - ette kasvatatud riisitaimed pannakse otse veealusesse pinnasesse (loe mutta) ning veetaset reguleeritakse hoolikalt, et taimed liiga ära ei upuks või siis kuivale ei jääks. Kui riis juba kõrgemaks kasvab, siis lastakse vett vähemaks ja taimed on kuivemad. Istutamine oli ka huvitav vaadata - osad taimed visati vette, osad pandi hoolikalt põhja. See pidi sõltuma riisisordist ja kvaliteedist. Kahjuks ei näinud me riisi saagi koristamist, sest polnud see aastaaeg. Ah jaa … põhja pool Vietnamis on kaks lõikust, lõunas isegi kolm lõikust aastas. Kui vanasti tehti kõike seda tööd käsitsi ja pühvlitega, siis tänapäeval on tasasematel põldudel ka masinaid näha. Video masinaga põlluharimisest.

Õhtul tähistasime Eesti Vabariigi aastapäeva. Sõime kodunt kaasa võetud musta leiba juustuga, kalevi komme ja šokolaadi. Tooste öeldi Vana-Tallinna seguga teekruusidega (minul loomulikult oli seal ainult tee) ning arutati igasugu maailma asju. Lõbus seltskond.

Punase zao elamine

Teisel päeval sain oma tahtmist ja me läksime külakesse, kus turistide koguarv oli veel väike. Saime isegi mõnedesse elamistesse sisse, kus pereema tegi parajasti munarooga ja vanataat istus lee ääres. Neil elavad kaks-kolm põlvkonda koos. Vot see oli elamus - näha kohalikku elu nagu see on, ilma turistide jaoks ilustamata. Tegin sealt mõned videod ka, mida soovitan soojalt vaadata. Video 1 ja video 2. Teisel videol näete lapsi mängimas väga lihtsate mänguasjatega, kuid rõõmu ja liikumist on palju...  Üks meie grupikaaslane andis kohalikele lastele kalevi kommi ja nii huvitav oli vaadata, kuidas nad pisikeste tükikestena neid komme endale suhu panid. Ju siis oli neile eriline ja huvitav maitse.

Kuigi kõrgeim mäetipp selles piirkonnas on üle kolme tuhande meetri, siis minu saavutuseks jäi seekord 1618 meetrit merepinnast. Läksime kohalikku botaanikaaeda jalutama, mis oli mäe otsas linna kõrval ja tahtsime vaadata linnavaateid, kuid … udu … udu … udu. Väga rahustav vaade. Aga lilli oli seal palju. Üldse oli Vietnamis väga ulatuslik ja korralik haljastus. Seda nii tänavapildis kui kohalikes eraaedades. Tõsi, viimaseid oli linnas vähe, sest maa maksis palju ja aia jaoks eraldasid pinda vaid rikkamad inimesed. Enamasti oli krundi täisehitamise protsent saja lähedal.

Loomulikult käisime ka maaliliste koskede juures. Neid oli selles piirkonnas kohe mitu. Tagasiteel Hanoisse, mille me seekord läbisime bussiga mööda mägiteid, saime näha nii loodust kui kohalikku elu. Seda postitust kirjutan ma Eco Lodge majutuskohast mis asub Mu Cang Chai küla lähedal. Huvitav koht … tõsine öko - magame mingis suures ruumis, kus meie voodid on eraldatud vaid kardinatega ja WC ning dušš on alakorrusel koridoris. Mul läks varakult uni ära ja kuulasin teiste norskamist ning otsustasin kribama hakata. Järgmises blogis siis fotod ka sellest kohast. Nüüd aga kiirustan päikesetõusu vaatama.

Kaunid kosed olid sage vaatepilt

Haljendavad riisipõllud tagasisõidul Hanoisse