Tagasitee ürgsest lõunast pisut kaasaegsema pealinna poole. Seiklused jätkuvad ...

Hameri hõimu vanaproua

 Aeg on läinud kiiresti ja ongi tagasitee hetk käes. Viimasel päeval "ürgses lõunas" käisid teised grupi liikmed veelkord hamerite külas, mitte selles kus eelmises postituses olnud bull-jump toimus, vaid teises, meie bangalo lähedal olevas külas. Mina ei läinud ... ei hommikusöögile ega ka külla. Eelmise päeva sündmused olid nii elavalt meeles, et polnud isu ... ja loomulikult olid ka tervislikud põhjused. Kõht andis selle bangalo köögi toitudele järgi ja hakkas läbi jooksma. Mitte ainult minu, paljudel teistel ka. See oli kindlasti seotud just selle köögiga, sest enne polnud kellelgi midagi viga. Terve järgmise päeva vaevlesin kõhuhädade käes ja manustasin aktiivsütt ja muid tablette. Õhtuks oli suurem jama möödas ja järgmisel päeval sain juba tasapisi taastuma hakata. Kuid seda ikka juhtub. Nimetan seda suurpuhastuseks :) .

    Tagasitee ei kulgenud üldse viperusteta, sest lõunasöögi ajal saime teada, et tugevad vihmad on jõgesid paisutanud ning osad teed on muutumas läbimatuks. Sellepärast hakkas meil äkitselt kiire-kiire ... enne kui teed täielikult ära uhutakse ja muda täis kantakse, tuleb orust tagasi saada. Algus läks libedalt, kuid siis jäime valitud teel mägedest alla valgunud mudamassi sees hätta ... õnneks jõnksutas bussijuht end tagasi kõvale pinnasele ja läksime proovima uut teed. Pärast meid teiselt poolt tulnud buss jäigi sinna ... kohalikel pealtvaatajatel oli tasuta näitemäng olemas.

Hommikune vihm hotelliaknast

 Ega järgmisena valitud teegi lihtne polnud. Vastu tulnud džiibivennad ütlesid, et selle bussiga me küll sealt läbi ei lähe, kuid proovima ju pidi ... koju tahaks. Nii me siis läksimegi edasi.

Nagu viimaselt videolt näha, saime edukalt läbi ja teekond tagasi Arba Mintchi jätkus. Meid ootas taas viietärnihotell. Õhtul kella kuue paiku jõudsimegi sinna kohale ja ma tellisin endale tuppa taas veise sisefilee ehk tenderloini. Seekord küll well done küpsusastmega, sest kõht ootas rahulikku taastumist. Kuid isegi see küps ihatükk ol väga mahlane ja maitsev ... ja jäi kõhtu pidama. Juurde võtsin riisi ... keedetud. Ka see meeldis kõhule. Hommikul sõin ka pisut ja hakkasimegi edasi ... see tähendab tagasi kodu poole ... sõitma. Unustasin oma kalli hooldustarvete koti hotelli vannituppa, kuid enne kui saime bussiga startida, toodi see juba bussi järgi. Oi ma olin tänulik.

Sõit Arba Mintchist edasi kulges alguses probleemideta, tee oli nagu oli ja kitsed ning lehmadki teel olid nagu olid, kuid sõit sujus. Vahepeal tegime ikka pause ja giid Ashu rääkis palju huvitavaid lugusid kohalikust loodusmeditsiinist ja rahvast ja astrofüüsikast. Mõned huvitavad faktid:

* Enamusel inimestest pole teada, mis kuupäeval nad tegelikult sündisid, sest keegi ei märgi üles sünnipäeva. Kuna 11.september on siin uus-aasta, siis on tohutult paljudel inimestel märgitud passi 11.sep, sest õige päev  pole teada. Pass on vajalik vaid inimestele, kes väljapoole riigipiire rändavad. Kohalikel pole sellest dokumendist aimugi. 

* Kõige suurem pidu lõunapoolsete hõimude juures on lapsele nime andmine, mis toimub umbes kuue aasta vanusena .. enne seda on ta ainult selle naise poeg või tütar. See on nii, sest kuni selle vanuseni paljud lapsed surevad ja neil pole nime vaja. Kui aga nimi on antud, siis tunnistatakse laps elujõuliseks.

* Mee kinkimine Hamerite juures tähendab kihlust .. kui tütre ema kingib mehele mett ja see võtab vastu, siis on ta tütrega kihlatud ja võib hakata pulmadele mõtlema. Ashul oli üks selline seik, kus ta teadmata traditsiooni võttiski ühe meenõu vastu ja pärast oli palju selgitamist. 

* Etioopias on 83 etnilist gruppi ja need jagunevad veel klannideks. Väga multinatsionaalne ja -kultuuriline riik.

Kohalik elamu, mille katusel on pisike päikesepaneel

* Mõnedel hõimudel oli oluline, et naine oleks abielludes süütu. Mehe ema tuli seda esimesel pulmaööl isegi kontrollima. Teistel hõimudel aga vastupidi … naine ei tohtinud olla süütu, sest siis arvas mees, et see naine on väärtusetu, keegi ei taha teda. Külavanematel oli mitmes hõimus esimese öö õigus nagu vanasti oli meil mõisahärradel. Osades piirkondades aga tehti naistele pärast pulmi ümberlõikus ehk lõigati kliitor ära. Et nad ei saaks naudingut ega tahaks seksi väljastpoolt. Mitmekesine on see meie maailm, seda isegi ühe riigi piires.

* Ka peremudeleid oli mitmeid – oli selliseid kus olin ühe naisega mehed, oli ka mitmenaisepidamist. Oli isegi naiste vahetamist … 

* Kellaaega arvestavad kohalikud päikesetõusust  päikeseloojanguni. Kui päike tõuseb kell 6, siis on kella seitsme ajal kell kohalikele üks. 

Eks neid huvitavaid fakte oli veelgi. Loodetavasti olid faktid tõesed ja nende kordamine ei too jamasid kaela ... 

Tee peal pidas meid politsei kinni ja küsis ühte ja teist ning lõpuks jäi rahule, kui kinkisime talle kaks pudelit vett. Kuna oli pühapäev, siis nägime ka arvukalt pulmasid ... mõned sai fotole, mõned mitte.
 

Sõidu lõpuosas kulges tee üle mägede kõrgeim punkt oli 3400 m merepinnast. Mäkke sõidul oli selline udu, et ei näinud ei teed ega teisi autosid. Kaks ehmatust elasime ka üle ... kõigepealt tuli palgiveoauto serpentiini kurvis vastu nii keset teed, et buss ei mahtunud enam teele. Õnneks oli hoog väike ja auto sai pidama ning suutis end oma ritta tagasi keerata. Teine ehmatus oli vahetult enne tippu jõudmist, kui kõva tuul oli elektripost ümber lükanud ja juhtmed teele kukutanud. Seal olid juba kohalikud ametis ja õnneks saime nende abil alt läbi, kuid ehmatus oli suur, kui udust äkki selline takistus esile kerkis. 

Nüüd oleme viimases ööbimiskohas 2140 m kõrgusel ja naudime õhtusööki. Ashu tegi meile ka ühe ouzo välja ja ütlesime koos edasi tänusõnad reisi korraldamise eest. Mina kirjutan kokkuvõtte homme, siis kui istume Istanbuli lennujaamas ja ootame edasilendu. Ühene tuba on viimaseks ööks ... mõnus ...