Eikusagil Aafrikas ...

See pole külavahetee, vaid maantee ühest linnast teise

Luksuslikust hotellist oli päris raske lahkuda, sest oli teada, et ees ei oota pudrumäed ja piimajõed. Kõigepealt 250 km sõitu kitse- ja lehmakarjade sees mööda auke täis ja ärauhutud teed. Keskmine kiirus oli ca 50 km tunnis. Kui karjadega kohtusime, siis tuli kohati ikka seisma jääda, kuni kariloomad tee vabastasid. Kusjuures loomade ajajad vaatasid rohkem meid kui ajasid loomi tee äärde. Keegi ei osanud öelda, mis kellaks me sihtkohta jõuame … Kuid loodus ümberringi oli kena, vaated olid imelised. Mulle meeldivad metsased ja rohelised mäed ning just sellised meid terve päeva ümbritsesid.

Kuna üle paari tunni ikka bussis ei istu, siis tehti väikseid vaatamise-jäädvustamise-jalasirutamise pause. Sain taas paar kena liblikat fotole ning loomulikult tohutult kauneid vaateid mägedele. Mida lähemale Konso külale jõudsime, seda rohkem olid mäenõlvad kaetud põlluterrassidega, see on kohalike põllupidajate pika töö tulemus. Kuid hetkel on tõesti tunne, et oleme kusagil pärapõrgus, mägede vahel ehk nagu filmis "Eikusagil Aafrikas" ... kui ma õigesti mäletan jooksis seal filmi alguses üks väike poiss ... siin on selliseid väikseid jooksvaid poisse hulgim. Ja tõesti ... oleme jõudnud Lõuna-Etioopiasse ... mis on eiteakus. Ajataju hakkab ära kaduma. Uut infot ja elamusi on nii palju, et hetk, mil sõitsin kodunt välja, tundub kuid tagasi ... kuid alles natuke üle nädala olen olnud teel.   

Üks naljakas seik oli ka tee ääres, kui mitte arvestada lapsi, kes kogu aeg meid nähes karjusid, bussiga kaasa jooksid ja lehvitasid. Nimelt pidasime ühe silla juures kinni, kus all inimesed end jõe ääres pesid. Üks palja ülakehaga naine nägi, et me nende pesemist fotodele jäädvustame ja ta sai nii tigedaks, et tuli meie poole, karjus ja isegi võttis maast kivi … kuid ta ei mõelnud, et me oleme mitukümmend meetrit kõrgemal. Nii läksimegi rahulikult teisel pool silda peatunud bussi juurde ja sõitsime edasi. Kusjuures … kui see fuuria poleks karjuma hakanud, poleks ma teda tähelegi pannud … nüüd aga jäi ta mulle fotole … oma tigeduses. Jah … mina tema asemel oleks pannud karjumise asemel pluusi selga.

Konso küla oli põnev vaadata. Ikka 500 aastat ajalugu, mis ühe väikse küla jaoks on pikk aeg. Selle aja jooksul ehitasid nad kivimüüre kolmes tasandis … nagu seened radiaalselt keskmest väljapoole. Esimesel, kõige nooremal tasandil asus kirik ja hulk elumaju. Meil vedas, sest protestantlikus kirikus oli parajasti jutlus ja külarahvas oli enamasti seal kuulamas ja kaasa laulmas. Seega saime suhteliselt rahulikult küla vaadata. Nojah. Lapsed kirikus ei olnud ja nemad käisid meil sabas nagu ikka. Päris imelik oli vaadata, et kolme-nelja aastastel lastel oli seljas juba väikevend või õde. Eks nad küsisid ande ka, kuid seekord pliiatseid ja seepi, mitte raha … seepi meil polnud, kuid kirjutusvahendeid tahtsid minu kaasreisijad neile anda … kuid külavanem võttis kõik oma kätte ja lubas kooli viia. Loodame, et ta seda teeb.

Istusin tükk aega ja vaatasin kuidas mehed lauamängu mängisid, see on midagi Triktrak´i ehk backgammon´i eelkäija sarnane mäng. Mehed olid päris hasartis, ei pannud tähelegi, et ma seal istusin ja neid filmisin ja jälgisin. Kusjuures hetkel oli ju kirikus palvus ... need mehed aga eelistasid lauamängu kirikule. Ju siis nad olid maausulised või mänguusulised.

Saime ka ühte elamisse sisse minna ja seda seestpoolt uurida. Täitsa huvitav oli. Imelik on mõelda, et inimesed sellistes oludes elavad… kuid see oli veel hea elamine … paljud olid hullemad. Kivimüürid igal pool olid kunagi ehitatud loomade ja haiguste vastu kaitseks (kogukond haigeid sisse ei lasknud), kuid nüüd olid need laste ronimis mängumaad. Kivid olid laotud ilma sideaineta … huvitav, kas lapsed seal ronides kive alla ei aja… 

Teel ööbimiskohta olid teelkarkudega poisid, kes seisid keset teed kogu selle laiuse ulatuses ja proovisid bussijuhtide närvidele rõhuda. Ju nad lootsid, et me peatume ja maksame neile fotode eest raha. Meie bussijuht sõitis aga rahulikult ühtlaselt nende poole ja  poisid pidid laiali tõmbuma. Eks igaüks teenib raha nii nagu oskab. Kuid eluga riskida ikka ei maksaks. Karkude kõrgus oli oma poolteist meetrit … sealt kividele kukkuda lõpeks halvasti. Kusjuures poisid olid end valge ainega üle võõbanud ja kandsid valgetest hammastest kaelakeesid. Väga stiilne. Ma isegi oleks neile selle eest rõõmuraha andnud, kuid eks sain aru, et kiirustasime öömajale.

Õhtusöögiks jõudsimegi lodgesse, kus ootasid meid toad ja ettetellitud toit. Otsustasin koos kahe teise reisikaaslasega õhtuks süüa kohalikku toitu paiainatu (kirjutatud häälduse järgi), mis koosnes aedviljadest, mingitest pastades, tomatitest, avogaadodest ning kõik see oli pandud topelt insera peale (kohalik leivasarnane küpsetis, millest ma juba kirjutasin). Seda toitu sõid kohalikud kätega. Eks meiegi järgisime traditsioone … enne küll pesin ja desinfitseerisin käed korralikult ära. Hea oli, isegi väga hea … parajalt vürtsikas, väga maitsekas ja mis oluline, komponendid sobisid omavahel ideaalselt. Kuna oli kolmapäev, siis õhtusöögiks liha polnud … kolmapäev ja reede on paastupäevad.

 

Õhtul tuli hea uni lodges, mis polnud küll lukshotell, kuid ajas asja ära.