Omapead päev Arba Minch´is

Vaade hotelli rõdult

    Hommikusöök oli oivaline ... eriti sidrunheina jook. Sõin isukalt omletti, riisi, igasugu lihatäkke, rohelisi juurikaid ja maisiterasid. Loomulikult ka arbuusi ja mangoviile. Isu üle pole ma kunagi kurtnud. Nii algas järgmine päev Etioopia reisil. Kuid see päev oli pisut erinev eelmistest, sest otsustasin eralduda meie grupist, sest paadireis järvel tundus mulle liiga väheatraktiivne. Krokodille ja jõehobusid olen ma ennegi näinud ja kena loodust sain nautida otse hotellirõdult. Seega tellisin endale juhiga auto ja läksin oma teed. Auto tellimiseks kasutasin hotelli abi, mitte meie giidi teenuseid. Kusjuures mind anti hotelli poolt juhile allkirja vastu üle ... nagu eriti väärt kaupa. 

Turvamees

     Kõigepealt sõitsime Nech Sar´i rahvusparki, mille suuruseks nimetas autojuht 500 ruutkilomeetrit. Kusjuures ka meie ülejäänud grupp läks samasse rahvusparki, kuid ainult järvele, mitte džunglisse. Mina siirdusin metsa. Sissepääsu juures maksin nõutud tasu (90 birri) ja sain kaasa pargigiidi ning püssimehe automaadiga. Selgus, et džunglis elavad ka kiskjad sh leopardid ja turvalisuse huvides oli püssimees kaasas. Pärast selgus, et püssimees oli asjalikum kui giid, kuid kahjuks ei osanud ta inglise keelt. Nii me siis läksime kolmekesi püssimees ees, mina järel ja giid sörkis sabas. Rada oli kitsas ja lookles puude vahel. Ümberringi suured puud ... isegi fotoaparaat otsustas vahel välku lasta. Alguses lobises giid nii palju telefoniga, et pidin talle märkuse tegema ... lülitaski välja. Loomad ju kuulevad ja jooksevad ära ...

        Kõige esimesena nägime ahvikarja, kes tee ääres ajas oma igapäevaasju ... kes kõhvitses teist, kes kakles kolmandaga. Seal oli nii suuri isaseid kui lastega emaseid. Umbes kolm-nelikümmend isendit karjas. Kusjuures ega nad eriti inimesi kartnud ... ajasid rahulikult oma asja edasi. Üks eriti julge isend tuli lausa meile lähemale ... kurjakuulutavalt. Ju siis kaitses oma karja. Kuid me ei lasknud temast end segada ja liikusime edasi. Siis jooksis üks hivesarnane olevus üle tee ... nii kiiresti, et ei saanud fotot jäädvustatud. Ja giid näitas mulle tee peal liikumas tuhandejalgset, kes on vist meie sajajalgse suurem sugulane. Nojah, loomi eriti ei trehvanud, sest eks nad kuule ja haista meid juba kaugelt ja panevad putku. Ainult jalajäljed jäävad mudasele pinnasele.

        Kuid linnud, nemad ei lenda meie tulekul minema. Nemad laulavad oma laulu. Üks eriti julge lind parastas meie peale puu otsast:" Eh-eh-eh-eh-eh".  Panen siia videolõigu, kus küll lindu ennast näha pole, kuid parastav naer jäi peale. See oli nii ehe, et saime giidiga ise ka naerda ... lind parastas ... no ei näe te loomi, no ei näe ... eh, eh, eh. Selle heli peaks telefonihelinaks panema ... nii supernaljakas. Homme proovin giidi käest küsida, mis linnuga tegemist on. Ornitoloogid kindlasti juba naeravad ... eh, eh, eh, eh, eh ... kuidas ma seda lindu ei tea. 

 
    

    Lisaks lindudele ei põgenenud meie eest ka liblikad. Neid lendles ümber erineva suurusega ja erinevat värvi. Värvilised liblikad on inimese silmale alati ilusamad, kuid enamus neist olid märkamatud pisikesed nähtamatud. Putukariik on ikka meeletult suur. Meie ümber lendas ja ronis ja roomas tohutult suur hulk erinevaid liike. Kahjuks selles osas pole ma eriti tugev, kuid oleks minu tantsurühmakaaslane Villu seal olnud, oleks ta kindlasti vaimustuses sellest kirevast liigirohkusest. Kuid ka mul oli huvitav jälgida, kuidas väiksed termiidid suuri tegusid tegid ja suured liblikad ringi lendasid.

        Ahvide kohta rääkis kohalik giid ühe huvitava arvamuse ... ma ei  nimeta seda faktiks! Nimelt väitis ta, et teatud ahviliik, kes on siin fotol toodud, paastub igal kolmapäeval ja reedel. Nagu ortodoksi kiriku inimesedki ... Ma usun, et loomad paastuvad, kuid seda, et nad jälgivad kirikukalendrit või siis nädalapäevi, on raske uskuda. Kuid eks igal inimesel ongi õigus uskuda seda mida soovib ja ma ei hakanud giidiga sellel teemal vaidlema. Igal juhul olid need ahvid arukad loomad ja jälgisid pingsalt meie tegevusi. Ju nad ka mõtlesid, mida meie endast kujutame ... 

    

    Lindudest sai palju fotosid, et panen mõned siia vaatamiseks ... paraku on enamus neist suured linnud, sest väiksed olid vähem nähtavad ja polnud aega nende puuokste vahelt üles otsimiseks. 

   
 
 Loomulikult oli džunglis tohutul hulgal imelisi "puuskulptuure", mille loodus oli vorminud. Oli suuri vägevaid puujurakaid, oli peeneid liaane, mis väändusid ümber puude ja muid moodustusi. Teen ka nendest väikse ülevaate.

Pärast džunglimatka, mis kestis üle kahe tunni, suundusin linnalähedastesse küladesse, kus sai vaadata tavaliste kohalike elu. Need polnud turistidele mõeldud vaated. Kõikjal oli näha vaesust, mustust ja raske töö tegijaid. Selles piirkonnas kasvatati rohkelt banaane, tee ääres oli mitmeid istandusi, kuid nende omanikud elasid enamasti linnas ja maal olid vaid töölised, kes istandusi hooldasid. Küladest edasi sõitsime linna ja käisin mõnes "down-down" linnaosa poes vaatamas. Täitsa ilusaid riideid oli. Riidetööstus on siin tasemel. Tegin linnas nii fotosid kui videoid kohalikust elust. Videoid ei hakka siia lisama, liiga kehv internett selleks.

Lõunat sõin kohalikus toidukohas koos kohalike inimestega. Kusjuures oli meeldivalt üllatav, et keegi ei pööranud mulle toidukohas ebatervet tähelepanu. Mind teenindati nagu iga teist ja teiste laudade taga istuvad etiooplased ei pööranud mulle vähimatki tähelepanu. Toidu tellimisel aitas autojuht, kuid minuga koos einestamast ta siiski loobus. Tellisin sooja juurviljasalati, sest ei tahtnud väga palju aega kulutada ... ja see salat oli täiesti tipprestorani vääriline. Väga maitsekas, parajalt vürtsikas ning tekstuurilt täpselt õigesti hautatud ... parajalt krõmps, kuid pehme. Hea kogemus. Aitäh kokale.

Haile Gebrselassie hotell

Pärastlõuna möödus hotelli basseini ääres päevitades ja õhtu pärliks kujunes massaaž kohalikus salongis. Nii eriliste võtetega ja tugevate kätega pisike kohalik tüdruk oli, et ma suisa pigistasin hambad kokku, et mitte oiata. Eriti valus oli ribiorel, mida ta mängis ja biitsepsite muljumine. Aga mis mõnus tunne oli pärast seda ... oi oi. Isegi minu operatsioonijärgne põlv tundis end mõnusalt ja oleks võinud kasvõi tuljakut tantsida. Tuleme siia hotelli ka tagasiteel ja siis võtan kindlasti taas massaaži.

Nüüd suundume siis Omo jõe orgu. Pean kiirelt lõpetama, sest peame bussile minema.