Teel Etioopiasse

Seda blogipostituse kirjutamist alustasin ma nädal enne reisi kodus ja lõpetan Addis-Abebas. seega kajastan kogu sõiduperioodi ja selle elamusi.

Nagu sissejuhatavas blogis juba kirjas oli, alustame sõitu 09.novembril ehk päev varem. Küsisin reisijuhilt järgi, kuidas on sisustatud lisandunud päev ja sain vastuse: "Sealkandis ikka juhtub 😃 Just oli jälle uudis, et Istanbuli lennujaamas IT andis järgi ja tuhandete reisijate plaanid arvatud ajaks kuskile jõuda muutusid põrmuks... Me jagame esimese planeeritud päeva kaheks ja jõuame Awassasse teise päeva pealelõunal õhtu asemel. Awassa on juba jalutamist väärt kuurort. Reedel tutvume Addis Abeba muuseumite ja parkidega ning õhtul on võimalik kohalikku elu sisse minna. Hoiatuseks, et taskuvargaid on palju, palun olla väga tähelepanelik, nad on tõesti väga osavad supervargad" Seega tuleb praktiliselt vaba päev Addis-Abebas ... mille puhul tuleb olla ettevaatlik taskuvarastega. Minu tavaline praktika sellistes kohtades, kus on taskuvarastega probleeme, et võtan kaasa vaid sularaha lukuga taskus ning sedagi vaid nii palju kui plaanin kulutada. Omaette küsimus on fotoaparaadiga ... pean vist taas võtma kaasa pigem väikse "seebikarbi" ehk fotoaparaadi, mis on kogu aeg käes või täpsemalt rihmaga käe ümber ... kaelas rippuvat fotoaparaati on lihtne rahvamassis ära näpata. Telefoni peab vist ka võtma, et mitte ära eksida ... seal on GPS .... see ka vaja lukuga taskusse pista.  Igal juhul on plaanis minna  jalutama nii Addis Abebas kui ka Awassas, kuhu me jõuame ka varem ja tekib vaba õhtu. 

Reisitutvustuses oli ka Addis Abeba kohta väike lõiguke ja kava, mis seal on plaanis teha: "Addis Abeba, tõlkes „Uus lill“, on Etioopia pealinn, mille asutas 1886. aastal keiser Menelik II. Tegu on riigi suurima linnaga, mille rahvaarv on üle nelja miljoni. Hommikul käime muuseumis, kus muuhulgas hoitakse kuulsat Lucy fossiili. Lucy on koondnimetus luukildudele, mis moodustavad umbes 40% naissoost Australopithecus Afarensise skeletist. Etioopias nimetatakse seda luustikku ka Dinkineshiks, mis tähendab amhara keeles „sa oled imeline“. Skeleti avastas Awashi orus 1974. aastal USA paleontoloog Donald Johnson. Lucy elas umbes 3,2 miljonit aastat tagasi ja liigitub hominiidiks. Tema ajumaht vastab ligikaudselt tänapäevastele ahvidele ja ta kõndis kahel jalal nagu inimene, mis näitab, et meie eellased hakkasid püsti käima juba enne aju kiiret arengut. Ta pikkus oli veidi üle meetri ja kaal 29 kilo." 

Tegin planeeritud reisimarsruudi Etioopias endale selgeks ... päris pikad sõidud. Kuid kindlasti huvitav sõita mööda sellist eksootilist maad. Eks ole näha, et kas lisaks huvitavale on ka mugav ehk ... millised on sõiduvahendid ja millised teed. Eks näis. Siiski lähen ma pigem vaatama võimalikult ehedat Etioopia elu-olu, mitte seda, mis tahetakse meile näidata. Kui vähegi võimalik, üürin endale lisaks pakutavatele ekskursioonidele juhiga sõiduvahendi ja liigun mööda maad ringi. Eks ma kohapeal arutan seda kohaliku giidiga. Sain reisi ettevalmistuse asjaajamisel aru, et kohapeal ootab meid asjalik kohalik inimene ... eks temalt saab abi ... teatud tasu eest ... loodetavasti. 

    Nüüd istun lennujaamas ja ootan Istanbuli lendu. Siiani on kõik hästi sujunud, takso oli minutipealt õigel ajal kohal, buss jõudis lennujaama varem ja reisijuht tuli ise minu juurde tervitama. Isegi turvakontrollis ei pidanud ma end sokkide peale võtma ja kott ... ime-ime ... tuli läbi ilma kõrvale lükkamata ehk täiendava kontrollita. Eks turvasüsteemid on erinevad ... mõnedes kohtades olen pidanud needsamad kingad jalast võtma, sest värav hakkab piiksuma, koduses Tallinna lennujaamas õnneks mitte. Nägin ära ka osaliselt reisiseltskonda ... osaliselt, sest ma ei jäänud sinna ootama, kuni kõik tulevad. Tundub, et seekord pole ühtki tuttavat nägu. Kuid kes teab ... minu nägudemälu on nii nagu on. Kui Costa Ricasse läksin, siis polnud ka alguses ühtegi tuttavat nägu, kuid pärast selgus, et ühe reisikaaslase juures olin käinud seeni uurimas ja teisega koguni Hiinas reisinud... vot. Kahjuks pole ma kunagi hiilanud nägude meeldejätmisega. Reisijuht tundus küll mõistlik mees olevat. Tuli ka Tartust sama bussiga, mis mina ... 

     Tallinn-Istanbul lend läks imehästi. Selgus, et sain endale kogu kolmese istmerea ja laiutasin ning nautisin nagu oskasin. Lennu aja täitis Avatari uus osa ... mõtlesingi, et kinos ma küll ei suuda seda kolmetunnist filmi ära vaadata ja ... nagu nipsti, sain kaks kärbest ühe hoobiga. Film vaadatud ja Istanbulis kohal ka.  Ajad klappisid täpselt ... toidupaus oli ainult vahel. Kuna eelmine kord võttis Telia mult 15 eurot, kuna unustasin andmerändluse välja lülitada, siis seekord tegin seda juba varakult ja ... tutkit - Telija jäi rahast ilma. Istanbuli lennujaamas on tund aega tasuta internetti, seega sain ühe lõigu taas kirjutatud. 

Kusjuures ... ka siin lennujaamas on rahulik. Nagu "vanal heal" koroonaajal. Tuli välja, et grupp on 8+1 ehk kaheksa reisijat ja üks grupijuht. Tundub täitsa normaalne grupijuht... lasi mind kohe lõa otsast vabaks. Istun nüüd üksi ja kirjutab blogi. Seekord pole ühtegi tuttavat grupis ... mis on hea. Nojah ... vähemalt mulle ei tundunud ükski nägu tuttav.   Lennujaam on üllatavalt tühi. Mingeid järjekordi kusagil pole ja kõik on kuidagi rahulik. Võibolla jah, novembri algus, koolivaheaega pole ja puhkuseperioodi ka mitte. Inimesed reisivad vähem. Istanbulis oli paar nädalat tagasi terminaalis kaos ... mingi süsteem ütles üles ja kõik lennud tühistati. Loodetavasti ei juhtu seda täna... kuid eks näis. Hea nali juhtus ka ... me tulime maha väravast F4A ja edasilend läheb väravast F6B ... vahe 20 sammu. Ei tea, kuhu ülejäänud grupi liikmed liikusid ... läksid vist väravat otsima. Loodan, et mitte kaugele. Mina sättisin end väravas O´Sullivani mängi Carteri vastu vaatama ... snooker.

Ka lend Istanbul - Addis-Abeba oli täitsa normaalne. Olime mingi türklasega kahekesi kolmesel istmel ja oli täitsa mugav. Viis tundi aga oli ikka viis tundi. Vahepeal pidi üles tõusma ja jalga sirutama. Kusjuures selgus, et eestlasi oli sama lennu peal lisaks meie grupile veel hulgim ... ma lugesin kokku vähemalt kuus veel. 

Lennujaamast hotelli viidi meid bussiga ... seitsmekohalisega, kuhu mahutati kõik üheksa grupi liiget. Õnneks oli sõit päris lühike. Aga hotellis sai taas nalja ... Me oleme grupijuhiga ainsad mehed ja seega siis ühes toas ... ja loomulikult oli voodi duble ja ühe tekiga. Voodi kohal kenad turteltuvid ... mmmm ... kuid mitte minu jaoks, Ma jõudsin esimesena tuppa ja ei hakanud asjugi lahti pakkima. Grupijuht oli minuga sama meelt ja kiire vangerdusega saime endale päris kahetoalise sviidi. Mina krahmasin kohe tagumise toa, sest esimene oli läbikäidav. Mis seal ikka ... Nüüd pole muud kui hambad puhtaks ja tuttu ... homme tuleb loodetavasti huvitav päev. Kuid sellest juba järgmises bligis.

NB! Wifi on siin suhteliselt niru ja pole teada, millal saan kirjutatud postitada.