Midagi uut - Patagoonia

       Nüüd, kus minu raamat vanade puitmajade renoveerimisest on jõudnud kujundamise ja küljendamiseni, on aega taas kirjutada reisidest. Suvel käisin perega Horvaatia - Bosnia Hertsogoviina - Montenegro reisil, kuid kuna sellest on juba hulka aega möödas, siis jätan selle reisikirjelduse vahele. Tegelesin siis raamatu kirjutamisega. Nüüd aga on uued plaanid ... novembris Patagooniasse.  See tuleb taas "pimekohtingu reis", kus tulevad inimesed kokku igalt poolt maailmast, teevad koos ringi Patagoonias ja lähevad siis taas lahku. Ainuke ühendav lüli on inglise keel ... kuid sugu, vanus ja muud näitajad selguvad alles esimesel reisipäeval, kui seltskond oma reisijuhiga kohtub. Kusjuures reisijuht on samuti teadmata. Põnev.

            

    Algab reis Buenos Airesest, kuhu ma pean omal käel jõudma. Valisin lennufirmaks Turkish Airlines´i, sest sellega saab kõige lihtsamalt Tallinnast kohale, tehes vaid ühe ümberistumise ... loomulikult Istanbulis. Buenos Aires on kindlasti huvitav linn, kuid seda linna ma nii kaugele vaatama ei lähe. Olen seal ainult kaks päeva ... ühe reisi alguses ja ühe lõpus. Reis ise on aga loodusreis. National Geographic´u reis ... Liigume mööda Patagoonia kauneid kohti. Juba järgmisel päeval pärast saabumist lendan San Carlos de Bariloche'sse, mida tuntakse Argentiina järvede piirkonnana. Seal sõidan mööda Nahuel Huap´i järve ja vaatan ümbritsevaid mäetippe ja metsasied mäekülgi. 

Edasi sõidan laevaga Tšiilisse, täpsemalt Puerto Varas´sesse. Kusjuures piiriületus on laeval. Tšiilis olan ma juba korra käinud ja Andides matkanud, kuid need mäed olid sellised, mis väärivad veel külastamist. Mäletan neid hiiglaslikke kaktusi (vt foto), mis mind üheksa aastat tagasi Andide nõlvadel tervitasid. Eks näis, kas Puerto Varas´e piirkonnas ka neid on. Eelmine kord oli ju oma tuhat kilomeetrit põhjapool ehk ekvaatorile lähemal, seal oli soojem. Tšiili on ju selline pikk soolikas Lõuna-Ameerika läänerannal. Tšiilis on plaanis liikuda Vicente Pérez Rosalese rahvusparki, mis on selle riigi vanim, et Osorno vulkaani jääkülmade nõlvadele ja matkata metsades. Kuid võimalus on juba vaadata ka pingviinide kolooniaid, kes sellel laiuskraadil juba elavad. Eks näis, kuidas saan seal oma aja planeeritud.

Edasi viib lend Puerto Natalesisse ja sealt edasi Torres del Paine'i rahvusparki, mis on UNESCO biosfääri kaitseala. Torres del Paine, üks Ameerika kõige suurejoonelisemaid parke, hõlmab laia liustike, metsade ja vääriskivivärvi laguunide ala, mida kroonivad Torres del Paine'i mägede sakilised tipud. Põnev. Selle Tšiili lõunaosas asuvas rahvuspargis on muuhulgas plaan väisata Perito Moreno liustikule, mis peaks olema tohutu jääväli. Jajah. Mida rohkem lõuna poole, seda külmemaks ja jäisemaks läheb. Kindlasti pean sooja pesu kaasa võtma, sest seal on isegi suvepoolsetel kevadkuudel vaid 5-15 kraadi sooja. Lühikeste pükstega just kaugele ei jõua. Mäestikumatkamise saapad ostsin juba üleeile ära.

Siis suundub meie teekond tagasi Argentiinasse. Nüüd juba El Calafate piirkonda Lago Argentina järve kaldale. Imeilus järv ja taas saab teise külje pealt vaadata Perito Moreno liustikke. Seal lendavad ringi kondorid, võib kohata nandusid ja isegi flamingosid. Eks näis, kes ette juhtuvad.

Viimane peatus enne tagasilendu on Ushuaia´s kust Antarktikani jääb alla tuhande kilomeetri. Kuid sellele külmale mandrile ma siiski seekord ei lähe. Pingviinid tulevad ise minu juurde ehk lähen pingviinide looduslikke kolooniaid vaatama. Kindlasti on selles lõunapoolseimas maismaapiirkonnas muudki vaadata. 

No ja lõpuks tagasi Buenos Airesesse ja sealt Istanbuli kaudu Tallinna. Pisut üle kahe nädalane reis, kuid loodan palju näha. Jätkan juba Buenos Airesest ...