Jaanuari
alguses lahvatasid Indias Kerala osariigis rahutused, mis võrdõiguslikkuse
lainel levisid üle kogu maailma. Ühte templisse Sabarimalas, kuhu
aastakümneid polnud viljakas eas naisi[i] sisse
lubatud, sisenesid kaks keelatud eas naist. Sisenesid vaatamata paljude meeste
vastuseisule, soolise võrdõiguslikkuse kilbi taga. Olles juhuslikult, kui elus
saab midagi juhuslikuks nimetada, Kerala osariigis ringi liikumas, tuli
tahtmine mõista, mis on Sabarimala templi hingeline sisu. Sain kohalikelt
vaimulikelt teada, et selliseid templeid, kuhu naisi ei lubata, on kogu Indias hetkel
vaid üks - Sabarimala Sree Dharma Sastha Ayyappa tempel.
Enne
templisse sisenemist uurisin nii interneti kui kirjanduse allikaid templi ja
Ayyappa kohta, kuid India usundid ja nende ajalugu on niivõrd keeruline, et ei
hakka siinkohal sellesse teemasse sügavamalt laskuma. Seda enam, et allikad on
kohati isegi vasturääkivad. Mõistsin üldiselt, et tempel on pühendatud tsölibaadist[ii]
sõdalasele Ayyappa´le[iii],
kes tuli tiigri seljas (mõnede allikate puhul ka valgel elevandil) ja kes
pühendus eetilistele elukommetele. Üheks oluliseks neist on suguelust
loobumine, sellest siis ka traditsioon, et viljakad naised pole templisse teretulnud.
Palverändurid valmistuvad vähemalt 41 päeva (mõnedel andmetel vähemalt 40
päeva) ette templisse sisenemiseks. Sellel perioodil loobuvad nad suguelust,
paastuvad ja käivad paljajalu. Ainult sellise ettevalmistuse läbiteinud
pühendunud palverändurid võivad astuda 18-le viimasele kullast trepiastmele[iv].
Sabarimalas
istudes ja templit ning palverändureid vaadates läks mõte nende kolme naise
juurde, kes templisse on sisenenud[v]. Miks
olid mehed selle tegevuse peale nii pahased? Kas tõesti sellepärast, et mehed
end kuidagi paremaks peavad. Kindlasti mitte, isegi vastupidi, Ayyappa rõhutas
kõikide klasside võrdõiguslikkust. Aga mulle tundus, et see tempel on muuhulgas
meestele ka suguliste suhete mõtetest vabanemise tempel. Selleks ei tohi mehed
näha viljakas eas naisi.
Naised
ei soovi, et võõrad mehed tuleks ruumi, kus nad on alasti. Selles templis on
meeste meeled avatud, justkui alasti. Mehed on tulnud templisse, et vabaneda
kasvõi hetkekski maistest kiusatustest. Ma ei te, kuidas teised mehed tunnevad,
kuid minul juhtub ikka vahel nii, et kaunist naisterahvast nähes läheb suu
pisut vesisemaks, keel paksemaks ja mõtted rahutumaks. Usun, et iga mees on
tundnud naiste juuresolekul keskendumisraskusi. Mida kenam naine, seda
keerulisem on keskenduda praktilistele asjadele. Iga mees on tundnud ja näinud,
et naise viibimine seltskonnas muudab meeste käitumist ja mõtlemist.
Me
räägime võrdõiguslikkusest, kuid mehe ja naise kehad ning ihad ei saa olema
kunagi võrdsed. Maailm on juba loodud niimoodi, et naise nägemine vabastab
meestel mingi impulsi, mis hakkab mehe ajus liikuma, jõuab sealt üle kogu keha
ning tekitab kiusatuse, muudab mehe mõtteid. Naised, alateadlikult ehk,
naudivad seda. See on looduse poolt seatud, seda ei saa muuta inimeste seaduste
ja määrustega.
Kas
see on sooline diskrimineerimine, kui naisetel palutakse Sabarimala templisse sisenemata
jätta? Kuhu me jõuame soolist võrdõiguslikkust nõudes? Kus on piir ?
Minul
poleks midagi selle vastu, kui ka naistel oleks tempel või pühapaik, kus nad
saavad olla vabalt, ilma meesteta, ning palvetada või lihtsalt mõtiskleda.
Selliseid kohti võiks olla nii Indias, Eestis kui mujal.
 |
| 18 kuldset trepiastet |
Viimased
18 trepiastet jäidki mul läbimata, sest ma polnud nende jaoks piisavalt „puhas“.
Aga see-eest sain ma uue sõna - „sabarimala“. Kui olen kauni naisterahva
lähedal, ning tahan mõtteid tema võludelt eemale juhtida, siis kordan omaette „sabarimala“
ning mõtlen Ayyappa templile. Nagu üks kohalik mulle ütles: "Selles templis on jumal Sinu sees".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar