Hommik algas nagu ikka ayurveda protseduuriga. Seekord midagi uut polnud, kõigepealt aur, siis tilgad ninna, massaaž ja aurukast. Näomaski ja õlipead seekord polnud. Võibolla niipalju, et seekord sain süveneda üksikasjadesse - näoõli lõhnas hoopis teistmoodi kui kehaõli, jalatalla punkt-massaaž mõjub kogu kehale, kõrva taha pandud õlitäpp tekitab huvitava tunde. Ja veel, olen unustanud, et pärast pesemist pannakase lagipähe õline täpp, mis jääbki sinna järgmise peapesuni. Seda kõikidel käidud kordadel. Niipalju siis ayurvedast seekord.
Aga nüüd asjast. Sain kell 9.30 auto ette. Väike Hundai, kuid noor ja tubli juht. Panime kohe paagi kütust täis (liitri hind on siin 71,68 ehk ca 90 eurosenti). Esimeseks sihtmärgiks võtsime Peppara looduspargi. Nagu lisatud kaardilt näha on, viib sinna ainult üks väike teeke. Pidime sõima umbes 30 kilomeetrit, kuid see võttis terve tunni aega. Eks me siis lobisesime sõidu ajal. Huvitav, et Indias on pärast nime küsimust enamasti järgmine küsimus "Kui suur pere Sul on?". Nemad arvestavad pereks vanemad, õed-vennad, nende abikaasad ja lapsed. Kui ma rehkendasin kokku, et sellisel juhul on meie pere 21 inimest, oli ta väga üllatunud. Nimelt on hindudel kahe lapse traditsioon ja seega on nende pered tavaliselt kuni 10 liikmelised. Huvitav oli ka see, et tema on hindu, kuid tema abikaasa kristlane, see pole väga tavaline.
Teel loodusparki sõitsime mööda kautšukipuude istandusest ja kuna seal aeda polnud, siis pidasime auto kinni ja ma läksin uudistama, kuidas kautšukki kogutakse. Loomulikult ei saanud vastu panna kiusatusele sealt endale natuke suveniiriks võtta. Teadmiseks teistele suveniirikorjajatele - see mass lõhnab väga kõvasti ja pärast ei saa käsi kuidagi sellest lõhnast puhtaks. Panin ribakese kotti ja pärast haises kogu kott samamoodi. Selliseid istandusi oli tee ääres hulgaliselt. Muide kautšuki teiseks nimetuseks ongi India kumm.
Kuid õige pea olimegi Peppara looduspargi värava taga. Autoga sisse loomulikult ei lastud ja iga siseneja registreeriti väravas nimeliselt (isikukoodiga). Mind ka pandi kirja. Lisaks paluti mul seljakott koos fotoaparaadiga autosse tagasi panna. Fotoaparaadid pole seal lubatud. Kui ma selle peale suured silmad tegin, siis ütles ametnik, et võid telefoniga pildistada. Mis seal siis ikka. Ma tegin sellest veehoidlast ja looduspargist telefoniga video, ilma küsimata (video). Jalutasin edasi ja kohtasin seal ka mõnda pärismaalast. Siis läks tee kaheks, minu ees jalutanud hindude pere läks paremale ja mina vasakule. Vasakul oli küll tõkkepuu, kuid kuna see oli lahti ja mingeid kirju polnud, siis valisingi selle tee.
Ilus looduspark. Mets oli täis ilu, mida ma siin teieni ehk fotodega tuua ei jõuagi. Paisus ujusid kalad kohe kalda ääres, õhus lendas igasugu linde, metsast kostus imelikke loomahääli ja puud olid liaanidega ümbritsetud. Ringi lendas ka tohutul arvul liblikaid, kuid nende pildistamine telefoniga osutus peaaegu võimatuks, sest kui nad ringi lendasid, siis ei saanud kaadrisse ja kui nad maas olid, siis olid nad sulandusid ümbritsevate värvidega ja olid nähtamatud. Lõpuks sain ühe pildile. Sedagi tuli kõvasti arvutiga suumida, et liblikas näha oleks. Küll aga oli seal metsas hulgaliselt suuri ämblikke, nagu Kääbiku raamatus. Kuna nad olid oma võrkudes ja vaatasid mind oma suurte ämblikusilmadega, siis sain nad ka kaadrisse. Puuduseks on see, et ka ämblikud sulanduvad ümbritseva loodusega. Vähemalt minu silmade jaoks.
Ja veel ahvid. Kui pole fotosid ahvidest, siis pole Indias käinudki. Loomulikult on neid palju ja nad on suhteliselt julged. Sain kohe mitu fotole. Mulle tundus nende silmavaatest, et nad ootasid minult midagi, kuid mul polnud neile midagi anda.
Nii mõnus oli seal jalutada, sest peale minu polnud hingelistki. Siis äkitselt kuulsin mootorratta müra ja nägin selja tagant lähenemas seda kaherattalist sõidukit. Ma loomulikult ei teinud väljagi ja jalutasin edasi. Nemad (kaks meest sadulas) pidasid aga minu kõrval kinni ja küsisid, et mida ma siin teen. Mina lahkesti vastu, et jalutan. Selle peale aga ütles väga tähtsa näoga mees :"See on looduspark, siis ei või jalutada!". Mille peale väljendasin ma imestust, kuid vastasin :"hästi, ma lähen siis tagasi". Ja keerasin tagasiteele. Oli juba ka aeg, sest olin oma kaks-kolm kilomeetrit juba mööda rada kõndinud.
Autojuht ootas mind kenasti väravas ja järgmiseks sihtpunktiks Ponmudi. See on mäetippudega ala kohalikus mäestikus, mille nime mul ei õnnestunud tuvastada. Teepeal pidasime kinni ka ühes kenas toidukohas ja sõime kumbki portsu kana biryani´t. See on moslemite toit. Minu hea autojuht küsis ikka mitu korda, kas ma tahan seda tellida, kuid kuna ma ei teadnud, millega tegu, siis loomulikult nõustusin. Tema tellis ka. Lisaks toodi lauale ka pudel vett ja kaks kastmekaussi. Kokku läks 360 ruupiat, ehk pisut rohkem kui neli eurot. Toit ise aga maitses oivaliselt. Riisi alla olid aga peidetud suured kanalihatükid ja isegi üks keedetud muna oli seal varjus. Peal oli selline krõbe õhuline jahutoode, millele ma nime anda ei oska. Tumedam kaste oli mingi hirmus vürtsine ollus, mida ma ei võtnud, kuid hele kaste oli piimatoote, redise ja veel millegi segu, mis sobis toidu juurde hästi. Kusjuures toit polnud liiga vürtsine. Sõime siis mõlemad oma portsud ära ja olime rahul. Mina sõin kahvliga, hindu sõrmedega.
Edasi liikusime mööda serpentiine mäeahelike poole. Tee peal pidime tasuma loodusparki sisenedes kõigepealt fotoaparaadi kaasavõtmise eest 50 ruupiat (ca 0,6 eurot) ja siis poolel teel mäe otsa 30+30+300 ruupiat ehk kokku ca 4,5 eurot. Esimene oli parkimise eest mäetipus, teine üks kohalik täiskasvanu ja kolmas välismaalase tasu. Kujutage ette - kohaliku elaniku ja välismaalase tasu erineb kümme korda. No kuhu ma küll diskrimineerimise eest kaebama pean?
Serpentiidel ja mägedes tehtud fotode arv on tohutu. Nii ilus oli. Rühkisin seal ühelt mäetipult teisele ja muudkui klõpsutasin. Panen siia mõned fotod, millest mõnele ma ka ise jäin. Seda tänu ajatusega võttele. Eks seal mäetipus oli ka palju teisi inimesi, kuid ma proovisin leida selliseid kohti, kus oli võimalik üksinda ilu nautida. Eks ma ka leidsin … kuid mitte eriti kergetes kohtades. Nii ma seal uitasin oma kaks tundi ja nautisin ilu (video). Kes seda videot häälega juhtus vaatama, siis on selgesti kuulda minu hingeldamine pärast pikka ronimist. Kõige kõrgemaks tipuks näitas minu altimeeter 1060 m. Autoparkla oli ca 800 m peal, seega ega palju üles ronima ei pidanud. Raske oli aga see, et mäetippude vahel olid sügavad orud, mille pidi enne järgmisse tippu tõusmist läbima.
Tagasiteel tegin veel ahvidest tee kõrval ühe video ja ostsin 30 ruupia eest 600 grammi banaane, et hotellis oleks huvitav tehtud videot vaadata. Tagasi Kovalami jõudsime pisut kell 19 läbi. Olin väsinud, kuid väga rahulolev. Lõpuks said ka India mäetipud vallutatud.
Õhtul jõin veel klaasikese värsket pataiamahla ja sõin juurde riisipudingu. Hea kerge õhtusöök. Homme lähen Neyyar Wildlife Sanctuary´sse lõvidele külla.
Aga nüüd asjast. Sain kell 9.30 auto ette. Väike Hundai, kuid noor ja tubli juht. Panime kohe paagi kütust täis (liitri hind on siin 71,68 ehk ca 90 eurosenti). Esimeseks sihtmärgiks võtsime Peppara looduspargi. Nagu lisatud kaardilt näha on, viib sinna ainult üks väike teeke. Pidime sõima umbes 30 kilomeetrit, kuid see võttis terve tunni aega. Eks me siis lobisesime sõidu ajal. Huvitav, et Indias on pärast nime küsimust enamasti järgmine küsimus "Kui suur pere Sul on?". Nemad arvestavad pereks vanemad, õed-vennad, nende abikaasad ja lapsed. Kui ma rehkendasin kokku, et sellisel juhul on meie pere 21 inimest, oli ta väga üllatunud. Nimelt on hindudel kahe lapse traditsioon ja seega on nende pered tavaliselt kuni 10 liikmelised. Huvitav oli ka see, et tema on hindu, kuid tema abikaasa kristlane, see pole väga tavaline.
Teel loodusparki sõitsime mööda kautšukipuude istandusest ja kuna seal aeda polnud, siis pidasime auto kinni ja ma läksin uudistama, kuidas kautšukki kogutakse. Loomulikult ei saanud vastu panna kiusatusele sealt endale natuke suveniiriks võtta. Teadmiseks teistele suveniirikorjajatele - see mass lõhnab väga kõvasti ja pärast ei saa käsi kuidagi sellest lõhnast puhtaks. Panin ribakese kotti ja pärast haises kogu kott samamoodi. Selliseid istandusi oli tee ääres hulgaliselt. Muide kautšuki teiseks nimetuseks ongi India kumm.
Kuid õige pea olimegi Peppara looduspargi värava taga. Autoga sisse loomulikult ei lastud ja iga siseneja registreeriti väravas nimeliselt (isikukoodiga). Mind ka pandi kirja. Lisaks paluti mul seljakott koos fotoaparaadiga autosse tagasi panna. Fotoaparaadid pole seal lubatud. Kui ma selle peale suured silmad tegin, siis ütles ametnik, et võid telefoniga pildistada. Mis seal siis ikka. Ma tegin sellest veehoidlast ja looduspargist telefoniga video, ilma küsimata (video). Jalutasin edasi ja kohtasin seal ka mõnda pärismaalast. Siis läks tee kaheks, minu ees jalutanud hindude pere läks paremale ja mina vasakule. Vasakul oli küll tõkkepuu, kuid kuna see oli lahti ja mingeid kirju polnud, siis valisingi selle tee.
Ilus looduspark. Mets oli täis ilu, mida ma siin teieni ehk fotodega tuua ei jõuagi. Paisus ujusid kalad kohe kalda ääres, õhus lendas igasugu linde, metsast kostus imelikke loomahääli ja puud olid liaanidega ümbritsetud. Ringi lendas ka tohutul arvul liblikaid, kuid nende pildistamine telefoniga osutus peaaegu võimatuks, sest kui nad ringi lendasid, siis ei saanud kaadrisse ja kui nad maas olid, siis olid nad sulandusid ümbritsevate värvidega ja olid nähtamatud. Lõpuks sain ühe pildile. Sedagi tuli kõvasti arvutiga suumida, et liblikas näha oleks. Küll aga oli seal metsas hulgaliselt suuri ämblikke, nagu Kääbiku raamatus. Kuna nad olid oma võrkudes ja vaatasid mind oma suurte ämblikusilmadega, siis sain nad ka kaadrisse. Puuduseks on see, et ka ämblikud sulanduvad ümbritseva loodusega. Vähemalt minu silmade jaoks.
Ja veel ahvid. Kui pole fotosid ahvidest, siis pole Indias käinudki. Loomulikult on neid palju ja nad on suhteliselt julged. Sain kohe mitu fotole. Mulle tundus nende silmavaatest, et nad ootasid minult midagi, kuid mul polnud neile midagi anda.
Nii mõnus oli seal jalutada, sest peale minu polnud hingelistki. Siis äkitselt kuulsin mootorratta müra ja nägin selja tagant lähenemas seda kaherattalist sõidukit. Ma loomulikult ei teinud väljagi ja jalutasin edasi. Nemad (kaks meest sadulas) pidasid aga minu kõrval kinni ja küsisid, et mida ma siin teen. Mina lahkesti vastu, et jalutan. Selle peale aga ütles väga tähtsa näoga mees :"See on looduspark, siis ei või jalutada!". Mille peale väljendasin ma imestust, kuid vastasin :"hästi, ma lähen siis tagasi". Ja keerasin tagasiteele. Oli juba ka aeg, sest olin oma kaks-kolm kilomeetrit juba mööda rada kõndinud.
Autojuht ootas mind kenasti väravas ja järgmiseks sihtpunktiks Ponmudi. See on mäetippudega ala kohalikus mäestikus, mille nime mul ei õnnestunud tuvastada. Teepeal pidasime kinni ka ühes kenas toidukohas ja sõime kumbki portsu kana biryani´t. See on moslemite toit. Minu hea autojuht küsis ikka mitu korda, kas ma tahan seda tellida, kuid kuna ma ei teadnud, millega tegu, siis loomulikult nõustusin. Tema tellis ka. Lisaks toodi lauale ka pudel vett ja kaks kastmekaussi. Kokku läks 360 ruupiat, ehk pisut rohkem kui neli eurot. Toit ise aga maitses oivaliselt. Riisi alla olid aga peidetud suured kanalihatükid ja isegi üks keedetud muna oli seal varjus. Peal oli selline krõbe õhuline jahutoode, millele ma nime anda ei oska. Tumedam kaste oli mingi hirmus vürtsine ollus, mida ma ei võtnud, kuid hele kaste oli piimatoote, redise ja veel millegi segu, mis sobis toidu juurde hästi. Kusjuures toit polnud liiga vürtsine. Sõime siis mõlemad oma portsud ära ja olime rahul. Mina sõin kahvliga, hindu sõrmedega.
Edasi liikusime mööda serpentiine mäeahelike poole. Tee peal pidime tasuma loodusparki sisenedes kõigepealt fotoaparaadi kaasavõtmise eest 50 ruupiat (ca 0,6 eurot) ja siis poolel teel mäe otsa 30+30+300 ruupiat ehk kokku ca 4,5 eurot. Esimene oli parkimise eest mäetipus, teine üks kohalik täiskasvanu ja kolmas välismaalase tasu. Kujutage ette - kohaliku elaniku ja välismaalase tasu erineb kümme korda. No kuhu ma küll diskrimineerimise eest kaebama pean?
Tagasiteel tegin veel ahvidest tee kõrval ühe video ja ostsin 30 ruupia eest 600 grammi banaane, et hotellis oleks huvitav tehtud videot vaadata. Tagasi Kovalami jõudsime pisut kell 19 läbi. Olin väsinud, kuid väga rahulolev. Lõpuks said ka India mäetipud vallutatud.
Õhtul jõin veel klaasikese värsket pataiamahla ja sõin juurde riisipudingu. Hea kerge õhtusöök. Homme lähen Neyyar Wildlife Sanctuary´sse lõvidele külla.
:-)
VastaKustuta