India lõunatipus kahe mere ühenduskohas

Tundub, et  ayurveda massaažist on ikka abi ka. Täna öösel esimest korda üle poole aasta mu vasak käsi öösel ei valutanud. Loodan, et see polnud juhus. Ma magasin nagu mishka kella poole üheteistkümnest kuueni ega ärganud kordagi. Varasemalt olen ikka korra-paar käevalu peale üles ärganud. Tänane protseduur oli massaaž, kus jälle käed-jalad olid peamised, siis näomask ja lõpuks oma kakskümmend minutit lasti õli pähe voolata. Sellist sooja õli, mis tuli erilisest nõust otsaette ja valgus sealt üle pea kuklasse. Nii pikk aeg, et oleks peaaegu magama jäänud. Kõikidest protseduuridest saan aru, kuid sellest ei saa … no mida head teeb sooja õli aeglane pähe valamine? Ehk keegi lugejatest teab selle tähendust või põhjust. Öelge mulle rumalale …
Võtsin tasakesi täna telefoni pesuruumi, pesin käed esimesena puhtaks ja tegin ühe foto ka sisseõlitatud ja näomaskiga endast. Kuna mul on telefonil kaamera ainult tagaküljes, siis see šelfi sai selline ... umbes suunatud, kuid vähemalt tegin. Muide, nägin ennast esimest korda näomaskiga, sest peeglit seal ju pole. Kes seda näha tahab kirjutage mulle ja ma saadan foto. Ei taha seda väga avalikult levitada.

kuninga voodi

Pärast põgusat hommikusööki, mille juurde nüüd alati kuulub värskelt pressitud mahl, alustasime pikka sõitu Kanyakumari poole. Kilomeetrite poolest nagu polegi kuigi pikk - 85 kilomeetrit, kuid sõidab seda heal juhul kaks pool tundi. Kui suuri ummikuid pole. Indias on kolm probleemi, mille pärast kiiresti ei saa sõita: halvad kitsad teed, millel pole kõnniteid; kohutav liiklus, kus kehtib julgema ja tugevama õigus; inimesed ja loomad teel, kellest kumbki ei vali teeületuseks kohta. Aga autojuht, kes oma nimeks kordusküsimisel Manu ütles olevat, on tubli. Sõitis kiirelt ja veatult. Sõiduvideo tagasisõidust pimedas.
Vahepalaks väike õpetus, kuidas Indias üle tee minna. Astud rahuliku sammuga teele ja ilma vaatamata lähed rahuliku sammuga üle tee. Pole mõtet teha välja tuututamisest ega hõigetest. Ainult suunda ja tempot ei tohi muuta, sest siis tekib kaos.
Tee peal külastasime Padmanabhapuram paleed, kus elasid kuningad. Sissepääs maksis jälle välismaalasele mitu korda rohkem kui kohalikule. Sisenedes tuli jalad paljaks võtta, sest nii kohalik usk ette näeb. Õnneks polnud kivid eriti tulised, sest muidu oleks lausa piin mööda neid kõndida. Väga kena ehitis paljude puidust nikerdustega. Puidust oli ka mööbel ja katusekonstruktsioonid. Mulle jäi kõige rohkem silma kuningate fotod erinevatest aegadest. Vaadake teie ka … eriti aastaarve.

Indialased eriti sellistest vaatamisväärsustest vist ei huvitu, sest külastajaid oli mõnusalt vähe. Ainult koolilaste ekskursioonid pälvisid tähelepanu. Tegelikult pälvisin hoopis mina nende tähelepanu.

aegvõttega foto paljasjalgsest eestlasest kuningalossis

Lapsed kõik vaatasid mind suurte silmadega ja tulid tere ütlema. Südikamad isegi küsisid mu nime ja kust ma pärit olen. Toredad lapsed olid. Vanuses nii 10-12 aastat. Soovitan seda paleed külastada, on mida vaadata. Ja palee kõrval müüdi mõnusaid puidust käsitöötooteid ka … suures valikus.

Märkamatult oli jälle kätte jõudnud lõunaaeg ja pidasime ühes kohalikus söögikohas kinni. Manu tahtis mind alguses hotelli restorani viia, kuid ma ütlesin talle, et sellises kohas saan Eestis ka süüa ja nii me läksimegi kohalikku kohta. Selline toit sellises kohas. Maitses muide jälle väga hästi. Seekord ei saanud ma ei lusikat ega kahvlit ja pidin oma kaaslase kombel kätega sööma. Enne loomulikult pesime käed korralikult puhtaks. Kõigepealt toodi lauda palmileht, mille ma Manu eeskujul veega puhtaks pesin ja vee maha valasin. Siis tuli mingi mees erinevate totsikutega ja pani meie lehele igasugu salateid ja riisi. Kastmed olid eraldi. Kui olin esimese satsi riisi nahka pannud ja parempoolsed vähevürtsikad salatid ära söönud tuli mees tagasi ja küsis, et kas tahame veel. Võtsingi portsu krõmpsu chipsi, riisi ja salateid juurde. Needki söödud tuli mees jälle küsima, et kas soovime juurde. Enam ei mahtunud.
Kui tuli tasumise tund, siis tuli välja, et see söögikoht oli eilsest pisut odavam. Meie kahe lõuna maksis 120 ruupiat ehk 1,5 eurot. Täiesti uskumatult odavad hinnad kohalikes toidukohtades. Kohe kuidagi ei saa aru, miks turiste kallites söögikohtades erilise toiduga piinatakse. Miks ei võiks gruppi vahelduseks sellisesse kohta sööma viia. Mõistaksid meie inimesed palju paremini kohalikku elu-olu.

Kella kolmeks jõudsime Kanyakumari
randa. Jälle tuli linna sissesõidu ja hiljem parkimise eest mõned kümned ruupiad välja käia. Kõik, mis on mõeldud turistidele, maksab. Saime auto mugavalt pargitud ja jalutasin mööda randa edasi. Seal oli tohutu hulk kauplejaid, kes kõik tahtsid Sulle midagi maha müüa. Tüütu, kuid talutav. Vähemalt ei tulnud keegi varukast kinni võtma ja vägisi poodi tirima, nagu Türgis.

Panin tähele, et väga paljud mehed olid palja ülakehaga ja niuderättidega. Peale minu ei pööranud neile keegi tähelepanu. Ostsin isegi ühe pluusi, mis maksis ei rohkem ega vähem kui 100 ruupiat (1,25 eurot) ja ühe spordikoti poisile trennis käimiseks. Selle võib ta vabalt ära kaotada, sest ka see maksis alla kahe euro.

Rannas oli mitu istumiskohta, kus nii turistid kui kohalikud istusid ja merede kohtumispaika nautisid. Pisut kaugemal saarel paistis aga kuju ja tempel. Nägin, et sinna viis laev. Pärast vähest otsimist leidsingi sadama üles ja õnneks õigel ajal, sest kell oli 15.45 ja kell 16.00 pandi kassa kinni. Lunastasin 50 ruupia eest edasi-tagasi pileti ja sõitsin templiga saarele, kujuga saarele kahjuks ei saanud. Ka selles templis tuli jalanõud sadama juurde jätta ja paljajalu edasi minna. Peaks ära märkima, et saarel oli väga tuuline.

Sain ka seal aegvõttega foto salvestatud. Parajasti fotografeerimise hetkel rääkisin ühele teisele turistile, et ei vaja abi. Sellest ka lõbus nägu ja ilmekad žestid. Annetasin saarel mõned eurod templile ka. Ehk siis kohalikud jumalad hoiavad mind eemal halvast. Saarel oli päris palju rahvast, kuid ülerahvastuse tunnet ei tekkinud, saar oli selleks piisavalt suur.

Kuna tuul läks aina tugevamaks, siis tekkis hirm, et ehk jäängi saarele. Kui ma vaatasin kuidas meid kohale toonud laeva nina järgmise reisiga ikka täitsa vee all ära käis, sain aru, et pole pikka pidu, vaja tagasi kaldale loksuda. Pärast veerandtunnilist järjekorras seismist sain minagi laevale, kus muide anti igale sõitjale päästevest kohe selga. Annetatud müntidest oli kasu, jõudsin kenasti kaldale tagasi.

Kuna kell oli juba saanud pool kuus, siis ronisin torni päikeseloojangut vaatama. Tegin sealgi palju fotosid, mida võite blogi lõpus nautida.
Kella üheksaks õhtul oli tagasi Kovalamis ja pea meeldivaid mälestusi täis.