Fotod ühest ilusast linnust ...

Hommikune protseduur jäi täna lühemaks kui tavaliselt, sest mitu grupi liiget soovisid kaugemale sõita ja nende ajad nihutati ettepoole. Tekkis väike segadus ja sain täna vaid massaaži, maski ja peaõli. Homme küsin kindlasti, mis head selles õlis on. Kella 10 ajal saatsin kenasti grupikaaslased teele. Jagasin ka õpetussõnu, sest nad läksid minu tellitud autoga samasse kohta, kus ma eile käisin. Kui hotelli tagasi jalutasin, sain selgeks, et päike on täna erakordselt ere ja minu T-särgi kaelus erakordselt lahtine. Kael hakkas kiiresti üle kuumenema. Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Põikasin tee ääres sisse ühte õmblustöökotta ja lasin oma sonile kaelakaitse külge õmmelda. Läks maksma 150 ruupiat (ca 2 eurot) mille eest sai minu kael kaitstud. Nägin välja nagu beduiin või Saddam, kelleks mind üks kohalik kutsus.

Selles varustuses läksin Kovalami tuletorni ümbrust vaatama. Tuletorni fotot ehk olete juba näinud, kuid sealt avanenud vaadete fotosid mitte. Panen siia ühe video ja ka mõned fotod. Ilus vaade. Kõige ilusamaks tegid vaate kotkad või kullid, kes ümber tuletorni tiirutasid. Nad olid nii julged, et tulid tuletornile lähedale ja ma sain jäädvustatud mitu head lennufotot.
Kas see vaade ei tundu teile tuttav? Umbes samasugune foto oli minu blogis siis, kui kirjutasin kavatsusest sõita Indiasse. Aga siis oli see laenatud, nüüd täitsa ise jäädvustatud.

Need fotod sobivad ka ülejäänud päevast kirjutamiseks, sest täna ma tegin mitte midagi. Käisin rannas, sõin ja puhkasin. Niimoodi päev otsa.
Rannas olin seekord arukam ja ka rand oli minuga sõbralikum. Nimelt ma lahkusin päikesevarju alt ainult ujuma minekuks ja puuviljasalati ostmiseks. Ülejäänud aja pikutasin oma pehmel lamamistoolil varju all. Päike kõrvetas isegi läbi varju, sest väljas on jätkuvalt 32-33 kraadi kuuma. Ujuda oli seekord aga väga mõnus, sest lained olid kordades madalamad kui esimesel korral. Eriti kui minna murdlainetest kaugemale, siis oli vees suisa mõnus ulpida. Laine loksutas ja vesi kaitses liigse päikese eest. Niimoodi sain oma viis-kuus korda vees käidud. Sellel põhjusel arvasingi, et rand oli minuga sõbralikum.
Ei vaadanudki kella ja seetõttu ei tea, kui kaua ma rannas vedelesin. Ühel hetkel läks kõht tühjaks ja sõin vanas tuttavas kohvikus ära jälle kana tikka masala koos riisi ja värske pataia mahlaga magustoiduks. Ning elu oli jälle lill. Kerge koduigatsus hakkab ainult juba närima. Nädal veel.

Õhtupoole planeerisin ära homse päeva ja täpsustasin kohalikus turismibüroos 18.jaanuaril toimuva festivali kohta ja aega. Seal torkas korraks pähe ka mõte 250 euro eest Sri-Lankal ära käia, kuid rahast hakkas kahju. Jaanuaris "Raha ka ei taha anda, nigu polegi teist", kui Tõnissoni tsiteerida. Kusjuures India on minu rännakutes 50-s riik. Panen siia lõppu veel kaardi, kus on enamus linnadest ja riikidest kenasti välja toodud. India ka juba sees.
Eile läks jutt Manu´ga (minu autojuht) selle peale, et mis on Indias erilist võrreldes teiste riikidega, kus ma käinud olen. Esimese emotsiooniga tuli pähe kolm asja - erakordselt vürtsikas ja maitsekas toit; teiseks kohutav liiklus, sama hull nagu Madakaskaril ja kolmandaks sõbralikud inimesed. Viimane kehtib eriti Kerala piirkonna kohta, sest kui eile käisin Tamili piirkonnas, siis sealsed olid palju tõrjuvamad ja ebasõbralikumad.
Edasi rääkisin Manu´le, kuidas Saksamaa kiirteel võib sõita nii kiiresti kui soovid, kasvõi 200-ga, siis selle peale tegi ta uskumatut nägu, ta isegi ei kujuta ette, mis tähendab autoga sellise kiirusega sõita. Nende jaoks on 80 km/h juba hull kihutamine, mille käigus võid aukudes auto lõhkuda või kellegagi kokku põrgata. Rääkisin ka Ühendriikide preeriateedest, kus on ühes suunas kolm-neli sõidurida ja mis kulgevad kümnete kilomeetrite kaupa otse.