Oh sa poiss !!!

Kui ma eile arvasin, et ayurveda protseduurid tulevad kõik massaažiseansid, siis eksisin rängalt. Täna hommikul alustati nagu ikka massaažiga, mis erines nii õlide (lõhna järgi) kui ka võtete poolest suuresti eilsest. Uskumatu, kui hästi see masseerija minu valuläve tunnetas. Kogu aeg oli piiril, kuid üle ei läinud. Pärast seda aga tehti mingi näomask, mis tundus nagu oleks nägu hapukoorega sisse määritud, kuid kui katsusin, siis sai sõrm mingi mögaga kokku, mis oli pigem õlipudru moodi. Kiskus mu kortsud siledamaks … nüüd olen kohe kümme aastat noorem. Oleks pidanud kohe šelfi tegema, kuid minu telefon ei võimalda seda 😩😩. Lisaks olid mu käed sellel ajal nii õlised, et fotoaparaat ega kaamera ei püsi sõrmede vahel.
Ja see polnud veel kõik. Lõpuks pisteti mind koos minu maski ja õlise kehaga aurukasti. Pea kenasti väljas aga kogu keha kastis. Nojah, algul oli peaaegu kogu keha, sest ma olin liiga suur … ei mahtunud sellesse India kasti. Võeti siis istmepehmendus ära ja siis sai õlad ka katte alla. Kui mind oli kasti ära mahutatud, siis mätsiti kõik avad riidetükkidega kinni ja hakati tasakesi auru sisse laskma.
Algul oli selline tavaline aurusauna tunne, kuid siis läks aur üha kuumemaks ja kogu minu kehalt hakkas õlist higi voolama. Ravitseja pühkis vastutulelikult mu laubalt allavoolavat ollust, et see silma ei läheks. Mul olid ju käed kastis. Lõpuks oli kohati juba nii kuum, et pidin tasakesi kastis kätega reisi jahutama. Mõtlesin, et no nüüd palun lõpetada, sest kogu keha lausa nõretas higist, kuid polnud vaja midagi öelda. Ta nägi seda mu näost ja keeras auru kinni. Sain kastist välja ja pesema. Oh sa poiss, mis tunne oli ... ei oska kohe kirjeldadagi. Kogu keha oli nii pehme, et allamäge tagasi kõndida oli keeruline. Jalg kippus nõtkuma.

Hommikusöök

Majutuskohas aga ootas mind kena hommikusöök. Meie grupijuht oli asja korda saanud.

Nagu eile plaanitud, suundusin pärast hommikusööki randa. Rentisin 200 ruupia (2,5 eurot) päevaks endale pehme lamamistooli ja päikesevarju ja tundsin elust mõnu. Peagi läksin ka lainetesse, et seal loksuda, kuid selgus, et üle kümne minuti lainetes vastu ei pea. Kogu aeg pidi kõvasti end pingutama - kõigepealt vastu panna ookeanilt tulevatele lainetele ja kohe seejärel tagasivoolu jõule. Kui laine tuli, siis tõstis mind nagu kirbu kõrgele üles ja siis viskas jälle vastu liiva. Kolm korda vees käimist väsitas nagu oleks kümme kilomeetrit jooksnud. Siin on näide neist lainetest (video). Sellise jõuga ookeani laineid, nagu siis India ookeanis, polnud ei Uus-Meremaal, Brasiilias ega Ühendriikide läänerannikul. Elamus missugune. Juhtus ka väike õnnetus. Nimelt üks laine otsustas minu suure varba koos minuga hooga vastu põhja virutada nii, et varvas läks tagurpidi. Päris valus oli, kuid tundub, et paraneb homseks ära. Eks näis.

Edasi võtsin paarikümne eurosendi eest kimbu banaane ja lamasin oma lesimistoolil, vaatasin vetemöllu vastu kaljusid ning kuulasin lainete müha. Oli ahvi tunne, kes lamab soojal rannal banaanipuu all. Proovisin end ka filmida, kuid kogu aeg tuli midagi või kedagi vahele. Lõpuks loobusin. Küll aga sain filmilindile vetemöllu vastu kaljut, seda võite siit vaadata (video).

Läksin siis vahepael tuppa kaamerat ära panema ja vaatasin peeglisse ning … peeglike - peeglike seina peal ütles mulle: "Sa oled punanahk". Mille peale ma otsustasin, et nüüd on küllalt. Homme on ju vaja minna jälle massaaži. Kell oli siis 14.00 kohaliku aja järgi. Olin rannas olnud ca neli tundi. Nüüd on minu D vitamiini vajadus selleks kevadeks rahuldatud.

Vahepalaks  … jalutasin natuke ringi ja sain selgeks, kuhu jääb Indias prügi … lihtne aeda ja tuli otsa. See, et kohe kõrval on hotell külalistega, pole kellegi asi. Õnneks oli tuul teisele poole. Tegin ka ühe video ookeanist ja Kovalami rannast. Võite seda siit vaadata (video).

Ja lõpetuseks traditsiooniline õhtusöök ja selle juurde kuuluv päikeseloojang. Videot päikeseloojangust saate vaadata siit (video). Ja fotosid kalast enne ja pärast töötlust ning mango lassist, mille ma kõik ära sõin, näete lõpus.