Mõtteid siit ja sealt ning tänase päeva tegevuste pealt.

Massaaž oli sarnane eelmiste päevade omale, kuid sellele järgnes tulikuumade riidesse pakitud ravimtaimede nutsakutega patsutamine ja hõõrumine. See oli midagi erilist. Kuumus oli just selline, et karjuma ei hakanud, kuigi oleks tahtnud. Protesduuri viidi läbi kahekesi, üks soojendas kogu aeg uusi nutsakuid ja teine kasutas neid minu keha töötlemiseks. Seega ei jahtunud nutsakud kunagi ära. Alustati jalataldadest, siis läks patsutamine ja hõõrumine jalga mööda üles, peatus pikemalt liigestel ja alaseljal. Lõpetati käte ja õlgadega. Mulle tundus, et seal ravimtaimede pallis oli mingeid tugevatoimelisi aineid, sest pärast kuuma nutsakuga töötlemist keha justkui hõõgus kaua aega järele. Lõpuks pandi rätik kehale peale ja tehti näomask. Pärast seda lesisin oma kümme minutit selili ja ootasin kuni mask kivines ja keha tasakesi rätiku all jahtus. Mõnus tunne jäi järele. Tegin maskist foto ka ja seekord julgen selle teile ka avaldada. Ülemisel fotol tänane mask ja alumisel eilne. Nagu tähele panete on piirkonnad erinevad. Kortsud muudkui kaovad 😊.

 Kui ayurvedast pikemalt kirjutada, siis nende protseduuride eesmärkideks on hea tervisliku seisundi saavutamine ja hoidmine, kahjulike ainete kehast eemaldamine, naha pehmendamine ja tugevdamine, haigustele vastupanu suurendamine, kehavedelike tsirkulatsiooni parandamine ja palju palju muud. Täna julgesin kaalule ka astuda, et aru saada kui palju halbu aineid ayurveda protseduuridega minu kehast eemaldatud on. Üllatusega pidin tõdema, et kaal on praktiliselt jäänud samaks. Kohe ei oska kuidagi seletada. Kuumus, kerge toit, protseduurid ja pidev liikumine, kuid kaal ei lange. Mitte, et ma kaalulangetamise eesmärgil siia tulin.

 

 

Muudest asjadest niipalju, et siin Kovalamis on pidevad voolukatkestused, praktiliselt iga päev korra-kaks.  Ka kirjutamise hetkel pole voolu, seda pole olnud juba oma poolteist tundi. Trükin teksti hetkel Wordi ja pärast kopeerin internetis blogisse. See elektri pidev puudumine pole ka eriti üllatav, sest ringi jalutades juhtusin nägema ühte alajaama, mis oli avatud nii loodusjõududele kui inimtegevusele. Kusjuures sellised oli igal pool. Pole siis ka ime, et kusagil kuidagi ikka mingi lühis tekib. Hurraa, just tuli elekter tagasi ja ventilaator laes hakkas tööle. Olingi juba kuumusest nõrkemas.

Täna oli tegevustevaene päev. Kuna protseduur oli lõuna paiku, mitte hommikul vara, nagu tavaliselt, siis tekkis lühike hommikupoolik ja lühike õhtupoolik, kui kuhugi kaugemale ei saanud minna. Kasutasin siis seda aega homse sõidu planeerimiseks.

Selle blogipostituse natukenegi sisukamaks muutmiseks lisan siia ühe video sellest, kuidas ma koos Manu´ga väikeses kohalikus söögikohas sõrmedega sõin (video). Selle video tegin nii, et ühe käega hoidsin telefoni ja teisega einestasin. Kui arvate, et selline toitumine on ebahügieeniline, siis eksite. Enne söömist pestakse Indias hoolikalt käsi. Ma pole sugugi kindel, kummal pinnal rohkem mikroobe on, kas pestud kätel või noal-kahvlil. Lisan siia veelkord foto sellest söögikohast.

Nüüd aga lähen teen oma traditsioonilise kana tikka masala koos riisiga. Kõht on heledaks läinud.

Sain söögi juurde ka kena päikeseloojangu foto. Sellega on tänane päev jälle kenasti õhtusse jõudnud. Homset blogi ärge liiga vara oodake, sest see valmib lõplikult alles ülehomme varahommikul ehk Eesti aja järgi öösel vastu ülehomset.