Protseduuride kolmas päev algas eeterlike aurude sissehingamisega. Seoti silmad kinni ja pandi aurav totsik nina alla. Kõige lõpuks rätt üle pea. Lõhna järgi oli seal aurus mingeid münditaimi, kuid enamus lõhnast oli võõras. Hingasin seda sisse oma viis minutit. Pärast paluti visata selili massaažilauale ning arvasin, et nüüd läheb jälle massaažiks, kuid ei. Hoopis pandi midagi kõrget kaela alla, et mu pea kuklasse kaarduks ja siis tilgutati mingit ollust ninna. Polnud eriti vastik, pigem selline huvitav tunne oli ninas.
Ja alles siis algas massaaž. Nagu eelmisedki korrad, algas kõik pealae, otsaesise, kõrvataguste, kurgualuse, käelabade ja jalalabade närvipunktide õliseguga kokku tegemisega. Jälle käidi kogu keha üle, kuid seekord jäi pea viimaseks. Kui ka peanahk oli õlitatud ja muditud, siis pandi jälle silmadele klapid ja kõrva vatid ning määriti nägu maskiainega kokku. Seekord tõmbas see aine päris kõvaks ning näonahk oli päris pinges. Samal ajal kui näomask tahenes valati õli pähe, sooja õli ja seda nii kümme minutit. Huvitav, milleks see hea oli? Juuksekasvuks või?
Aurukasti sellel hommikul ei tehtud, sest minu eilne päikese üleküllus oli naha ilma aurutagi punaseks värvinud.
Edasi oli plaan veeta päev Thiruvananthapuram´i kaubandusega tutvudes. Nagu mäletate esimese päeva blogipostitusest, asub see linn Kovalami rannast umbes 15 kilomeetri kaugusel. Pärast põgusat kauplemist leppisin kokku tuk-tuki mehega, et ta on nõus mind 300 ruupia (3,75 eurot) eest viima kesklinna templi juurde.
Teekond Sree Padmanabhaswamy templini kulges kiiresti. Tegin ka ühe video sellest sõidust (video). Seda vaadates aga pange hääl vaikseks, sest tuk-tuki põrin on päris tugev. Sõidust veel niipalju, et äärelinnas olid teeääred haisvat prahti nii täis, et öökisin ikka täiega.
Peagi kõrgus tempel minu ees. Aga sisse mind ei lastud, sest kõik, kes sisse tahtsid, pidid selleks panema õiged riided selga ehk see oli paljas ülakeha, sallimoodi kangas ümber kaela ja allpool selline lina ümber niuete. Mõnel mehel valge ja mõnel tume. Mõni mees jättis riideriba kaela ümber ka panemata. Nagu te juba teate, siis naisi templisse ei oodatud.
Vaatamata sellele, et kohapeal oli võimalik lina 50 ruupia eest soetada, otsustasin, et jätan riidevahetuse tegemata. Põhjus praktiline, seljas olnud riideid polnud kuhugi panna.
Pärast templit jalutasin üle tee Gandhi parki, kus sai mõnusalt istuda marmorist katusealuses ja nautida rahu. Lisaks minule istus seal vaikselt mitmeid kohalikke ja võrreldes ümbritsevate tänavatega oli seal väga ilus puhas. Mõnede kuivanud puulehtede vahel jalutasid ringi valged linnud. Ilus. Istusin seal päris tükk aega varjus ja nautisin rahu.
Kuid kaubandus ootas. Kuna kohe kõrvaltänavas oli hulgaliselt poode, siis jalutasin sinna ja … suur oli minu imestus, kui kõik poed suletud olid. Mõtlesin, et noh, need väiksed poekesed ehk peavad siestat ja jalutasin peatänavale, kuid seal selgus, et ka seal olid kõik poed kinni. Vaatasin oma GPS´i ja otsustasin suunduda loomaaeda. Kuidagi imelik oli, kinni oli lisaks poodidele ka kõik toidukohad. Isegi tänavakaupmeeste müügiletid olid kinni kaetud. Kuidas küll saab nii olla? Lõpuks leidsin üle pitsakohviku, kus oli valgus ja liikumine ja proovisin sinna sisse trügida, sest janu oli hirmus suur ja vesi otsas. Aga pitsakohvikus olnud poiss väitis, et kahjuks on kohvik kinni. Küsisin, et millal avatakse ja sain vastuseks "me ei saa avamisaja kohta anda mingeid lubadusi". Ka tänavad tundusid kuidagi tühjad. Leidsin pika otsimise peale ühe apteegi moodi asutuse, kust sain pudeli vett osta.
Ja lõpuks sain teada poodide ja kohvikute kinni olemise põhjuse. Nimelt toimus linnas streik. (video). Inimesed olid kogunenud riigiasutuse ette, nii oma paarkümmend tuhat vähemalt ja lehvitasid lippe ja karjusid midagi. Jalutasin seal inimeste vahel ja proovisin küsida nii ühelt kui teiselt, et mis toimub? Lõpuks leidsin inglise keelt rääkiva meeleavaldaja, kes selgitas mulle, et rahvas streigib keskvalitsuse vastu. Nimelt on ametiühingud esitanud keskvalitsusele mingi 12 punktilise nõudmiste nimekirja, mille see olla tagasi lükanud. Põhiline nõudmine on töökohtade loomine. See streik olla üleriigiline ja sellest võtavad kõik osa. Streigi kestvus olla 48 tundi ehk homme õhtuni. Politseinikke olid kõik nurgatagused täis.
Edasi liikudes aga kohtusin ka märulipolitseiga, kelle varustuses oli veekahjur ja pisargaas. Neid oli seal sadu ja sadu, tänavaääred kõik täis. Proovisin vargsi neid ka pildistada ja lasin siis kiiresti jalga, sest mul on veel värskelt meeles Tšiili 2016, kus ka mina Santiagos üliõpilasrahutustel pisargaasi ning rahva rahulolematust tunda sain. Loomaaed jäi seekord külastamata ja linn tundma õppimata. Tagasiteel tegin veel ühe filmilõigu tühjadest tänavatest ja suletud asutustest. (video).
Templi juurde tagasi jõudes selgus aga kurb tõsiasi. Tuk-tukid ka ei sõitnud. Lõpuks leidsin ühe juhi, kes oli nõus mind tuhande ruupia eest Kovalami tagasi viima. Sain kaubale pisut odavamalt ja jõudsin tagasi rannapiirkonda … kus aga polnud streigist jälgegi. Poed avatud, kohvikud jagasid häid roogasid ja rand inimestest tulvil. Saa siis aru, kas on üleriigiline streik või mitte.
Lõpetuseks traditsiooni rikkumine. Kala ei söönud, sest lõunaks söödud chiken tikka masala koos riisi ja apelsinimahlaga olid nii toitvad, et kõht on täis ja kalaisu pole. Aga kohustuslik päikeseloojangu foto ikka. Suurelt.
Ja alles siis algas massaaž. Nagu eelmisedki korrad, algas kõik pealae, otsaesise, kõrvataguste, kurgualuse, käelabade ja jalalabade närvipunktide õliseguga kokku tegemisega. Jälle käidi kogu keha üle, kuid seekord jäi pea viimaseks. Kui ka peanahk oli õlitatud ja muditud, siis pandi jälle silmadele klapid ja kõrva vatid ning määriti nägu maskiainega kokku. Seekord tõmbas see aine päris kõvaks ning näonahk oli päris pinges. Samal ajal kui näomask tahenes valati õli pähe, sooja õli ja seda nii kümme minutit. Huvitav, milleks see hea oli? Juuksekasvuks või?
Aurukasti sellel hommikul ei tehtud, sest minu eilne päikese üleküllus oli naha ilma aurutagi punaseks värvinud. 
Edasi oli plaan veeta päev Thiruvananthapuram´i kaubandusega tutvudes. Nagu mäletate esimese päeva blogipostitusest, asub see linn Kovalami rannast umbes 15 kilomeetri kaugusel. Pärast põgusat kauplemist leppisin kokku tuk-tuki mehega, et ta on nõus mind 300 ruupia (3,75 eurot) eest viima kesklinna templi juurde. Teekond Sree Padmanabhaswamy templini kulges kiiresti. Tegin ka ühe video sellest sõidust (video). Seda vaadates aga pange hääl vaikseks, sest tuk-tuki põrin on päris tugev. Sõidust veel niipalju, et äärelinnas olid teeääred haisvat prahti nii täis, et öökisin ikka täiega.
Peagi kõrgus tempel minu ees. Aga sisse mind ei lastud, sest kõik, kes sisse tahtsid, pidid selleks panema õiged riided selga ehk see oli paljas ülakeha, sallimoodi kangas ümber kaela ja allpool selline lina ümber niuete. Mõnel mehel valge ja mõnel tume. Mõni mees jättis riideriba kaela ümber ka panemata. Nagu te juba teate, siis naisi templisse ei oodatud.
Vaatamata sellele, et kohapeal oli võimalik lina 50 ruupia eest soetada, otsustasin, et jätan riidevahetuse tegemata. Põhjus praktiline, seljas olnud riideid polnud kuhugi panna.
Pärast templit jalutasin üle tee Gandhi parki, kus sai mõnusalt istuda marmorist katusealuses ja nautida rahu. Lisaks minule istus seal vaikselt mitmeid kohalikke ja võrreldes ümbritsevate tänavatega oli seal väga ilus puhas. Mõnede kuivanud puulehtede vahel jalutasid ringi valged linnud. Ilus. Istusin seal päris tükk aega varjus ja nautisin rahu. 
 |
| Kauplused olid kinni. |
Kuid kaubandus ootas. Kuna kohe kõrvaltänavas oli hulgaliselt poode, siis jalutasin sinna ja … suur oli minu imestus, kui kõik poed suletud olid. Mõtlesin, et noh, need väiksed poekesed ehk peavad siestat ja jalutasin peatänavale, kuid seal selgus, et ka seal olid kõik poed kinni. Vaatasin oma GPS´i ja otsustasin suunduda loomaaeda. Kuidagi imelik oli, kinni oli lisaks poodidele ka kõik toidukohad. Isegi tänavakaupmeeste müügiletid olid kinni kaetud. Kuidas küll saab nii olla? Lõpuks leidsin üle pitsakohviku, kus oli valgus ja liikumine ja proovisin sinna sisse trügida, sest janu oli hirmus suur ja vesi otsas. Aga pitsakohvikus olnud poiss väitis, et kahjuks on kohvik kinni. Küsisin, et millal avatakse ja sain vastuseks "me ei saa avamisaja kohta anda mingeid lubadusi". Ka tänavad tundusid kuidagi tühjad. Leidsin pika otsimise peale ühe apteegi moodi asutuse, kust sain pudeli vett osta.
Ja lõpuks sain teada poodide ja kohvikute kinni olemise põhjuse. Nimelt toimus linnas streik. (video). Inimesed olid kogunenud riigiasutuse ette, nii oma paarkümmend tuhat vähemalt ja lehvitasid lippe ja karjusid midagi. Jalutasin seal inimeste vahel ja proovisin küsida nii ühelt kui teiselt, et mis toimub? Lõpuks leidsin inglise keelt rääkiva meeleavaldaja, kes selgitas mulle, et rahvas streigib keskvalitsuse vastu. Nimelt on ametiühingud esitanud keskvalitsusele mingi 12 punktilise nõudmiste nimekirja, mille see olla tagasi lükanud. Põhiline nõudmine on töökohtade loomine. See streik olla üleriigiline ja sellest võtavad kõik osa. Streigi kestvus olla 48 tundi ehk homme õhtuni. Politseinikke olid kõik nurgatagused täis.
Templi juurde tagasi jõudes selgus aga kurb tõsiasi. Tuk-tukid ka ei sõitnud. Lõpuks leidsin ühe juhi, kes oli nõus mind tuhande ruupia eest Kovalami tagasi viima. Sain kaubale pisut odavamalt ja jõudsin tagasi rannapiirkonda … kus aga polnud streigist jälgegi. Poed avatud, kohvikud jagasid häid roogasid ja rand inimestest tulvil. Saa siis aru, kas on üleriigiline streik või mitte.
Lõpetuseks traditsiooni rikkumine. Kala ei söönud, sest lõunaks söödud chiken tikka masala koos riisi ja apelsinimahlaga olid nii toitvad, et kõht on täis ja kalaisu pole. Aga kohustuslik päikeseloojangu foto ikka. Suurelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar