Teekond Sabarimala Sree Dharma Sastha Ayyappa templisse

Seekord jagan oma päevablogi kaheks osaks - teekond Sabarimala templisse ja mõtisklused Sabarimala templis. Esimene osa neist käsitleb reisikirjeldust, teine aga minu mõtteid templis. Teema on sarnane, kuid sisu väga erinev … sest teekond on seiklus aga mõtisklused on sisemuse peegeldus ja neid kahte ühte patta panna ei sobiks.

 

Agu Sihvka moodi: "Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest , et .."

… mul polnud Indiasse sõites plaaniski sellesse templisse minna. Kuid vesteldes Manu´ga, keda te juba eelmistest blogidest tunnete, hakkasin üha rohkem aru saama kohalike mõttemaailmast ning koos sellega tekkis ka plaan käia ära pühamatest pühamas templis, kus käimine on iga India mehe suur unistuste palverännak. Manu on seal käinud juba viis korda, ta on väga õnnelik. Kõigepealt tuli valida kuupäev, millal sinna minna. 14.jaanuar on templis oluline Makaravilakku päev, siis on tohutul hulgal palverändureid ning sellel päeval on seal tohutud järjekorrad. Väidetavalt umbes viis miljonit külastajat. Lisaks on siis ka suur risk, sest nagu te olete lugenud, et naisõiguslased on ründamas templi sissepääsu. Pühade ajal ehk eriti intensiivselt. Sellest aga hiljem mõtisklustes. 20.januaril aga hakkame juba Eestisse tagasi sõitma. Seega sain pika arutluse järel selleks kuupäevaks 16.jaanuar. Järgmine teema oli kellaaeg, sest selgus, et tempel on avatud väga lühikest aega varahommikul ehk pigem hommikupoolsel ööl alates kella kolmest. Kovalamist Sabarimala templi juurde on ca 200 kilomeetrit ehk vähemalt viis-kuus tundi sõitu. Pärast tuleb veel jupp maad sõita bussiga ja siis kuus kilomeetrit jala mäkke üles, sest tempel asub Pathanamthitta mägedes. Viimase kahe lõigu peale arvestasin kaks tundi, seega sain väljasõidu ajaks kell 18.00 eelmise päeva ehk 15.jaanuari õhtul.

 

Kuna sõit on pikk ja keeruline, siis kontrollisin veel enne väljasõitu kõiki asjaolusid. Palusin Manu´l samamoodi kõik üle uurida. Igaks juhuks küsisin ka meie ayurveda tohtrilt selle plaani kohta järele. Panin tähele, et kui ma templi nime ütlesin, siis ta kergelt võpatas. Suur oli ka minu ehmatus, sest ta ütles, et Makaravilakku päeva lõpus tempel suletakse ja avatakse alles järgmisel kuul. Kui ma talle vihjasin Manu informatsiooni kohta, siis võttis ta telefoni ja helistas oma sõbrale kohalikule politseiülemale ja täpsustas teemat. Selgus, et Manu´l oli õigus. Jaanuaris on tempel avatud ka pärast Makaravilakku päeva veel nädala ehk suletakse 20.jaanuaril. Ohkasin kergendatult. Tegelikult oli mul täitsa hea meel, et sõidu osas konsulteeriti ka politseiga. Keerulised ajad siiski.

 

Järgmiseks ettevalmistuseks oli info hankimine templi kohta. Internetis on loomulikult selle kohta hästi palju, kuid ma eelistan paberkandjal trükiseid. Internetis on liiga palju müra ja vähe faktilist informatsiooni. Näiteks kirjutas ka Kerala piirkonna ametlik veebileht: „Another unique aspect of this temple is that it is not open throughout the year. It is open for worship only during the days of Mandalapooja, Makaravilakku and Vishu." ehk tempel peaks justkui kinni olema.

 

Lõpuks tuli otsustada, mida panna selga, mida jalga ja mida kaasa võtta. Pass kindlasti, sest sellisesse kohta minnes peab olema isik tuvastatav. Hulgaliselt vett, sest kuus kilomeetrit mäkke üles on isegi öise 24 kraadise temperatuuriga kurnav. Probleem on selles, et mis nõu sees vett kaasa võtta. Kirjanduse allikad väidavad, et plastik on sellel mäel keelatud. Siis veel mõned banaanid ja pähklid jõuvarude täiendamiseks. Taskulamp, sest ööd on siin pimedad. WC paber, sest … teadagi miks. Müts ja päikeseprillid, sest tagasi tuleb tulla päikesepaistel 32 kraadises kuumuses. Sularaha, sest vaevalt, et seal tee ääres pangaautomaate on. Tagavarapluus, et higised riided saaks välja vahetada. Jalga pikad püksid ja vastupidavad jalanõud, sest vaatamata sellele, et enamus palverändureid läbib viimased kuus kilomeetrit paljajalu, ei pruugi minu jalatallad seda vastu pidada. Selga viisakas pluus, mitte T-särk, sest lähen ju ikka pühamast pühamasse templisse.

Kõik asjad pakitud, sõin kõhu kõvasti täis kana tikka masalat ja läksin kokkulepitud kohta. Manu´t ei kusagil. Vaatasin, et sain natuke vara, ootan. Kell saab 18.00, Manut ikka ei kusagil. Lõpuks ei kannatanud välja ja helistasin talle, mille peale selgus, et ta oli kümne meetri kaugusel ja ootas mind juba ammu.

Sõit Kovalamist Nelekel´i parkimiskohta läks teekond kiiresti. Õhtul peale üheksat jäi liiklus oluliselt vaiksemaks ja sõita sai normaalse kiirusega. Nii me jõudsimegi planeeritust tervelt tund aega varem, kell 23.05. Parkimisplatsid olid täis busse ja autosid, raske oli kohta leida. Kuna polnud mõtet autos ka istuda, asusin kohe Pampa poole liikuma, mis asus 18 kilomeetri kaugusel. Selleks olid mõeldud liinibussid, mis käisid kogu aeg edasi-tagasi. Buss, millele ma istusin, sõitis kenasti Pampa poole ja siis äkitselt pööras kõigi reisijatega teelt kõrvale bensiinijaama. Sõitis diisli automaadi juurde ja seal pandi voolik paaki. Bensiinijaama töötaja tahtis automaati käima panna, kuid midagi oli valesti. Koos bussijuhiga käisid nad ümber automaadi ja uurisid midagi. Siis võttis töötaja kütusevarda ja läks paagi juurde mõõtma. Pearaputusest sain aru, et paagis polnud enam diislit. Nali-nali. Bussis oli juba tükk aega tagasin sumin hakanud ja nüüd läks see eriti suureks. Bussijuht ütles midagi, millest ma aru ei saanud, kuid sumin jäi vaiksemaks. Ju siis ütles midagi rahustavat. Varsti tuli teine buss ja meie sõit Pampasse jätkus probleemideta.

Pampasse jõudsin natuke pärast südaööd. Inimeste hulk selles jõeäärses külakeses oli märkimisväärne. Hinnanguliselt umbes tuhat inimest. Tundus, et kõik olid heas tujus, laulsid ja käisid jões ujumas. Loomulikult oli enamus mehi ja väike hulk lapsi ja vanu naisi. Eks ma siis ka läksin jõe äärde ja pesin selle pühitsetud veega näo puhtaks. Kohe värskem hakkas. Pärast pesu leidsin ühe väikese poekese, kus müüdi mulle templi ajalugu tutvustav raamatuke ja selle aasta kalender. Vesi ja banaanid olid juba kotis ootamas ja 6 kilomeetrine teekond mäkke võis alata. Traditsioone järgides võtsin kingad jalast ja panin kotti. Mäkke liikus täitsa ühtlane voog palverändureid (video). Tõus oli raske, kohati 30-40 protsendine. Esimese saja meetriga olid higimullid otsa ees. Hiina pühadest mägedest mäletan, et oluline on esimesele raskusele mitte alla anda, vaid ühtlaselt edasi liikuda. Paari kilomeetri järel muutusid liigutused motoorseteks ja liikumine mäetipu poole ühtlaseks. Aeg-ajalt siiski peatusin, et jäädvustada huvitavaid nähtusi. Näiteks oli võimalik mäkke tõusta kandetoolis, mida tõstsid neli meest. Ei küsinud hinda. Ja teises kohas nosisid metsanotsud rahulikult tee ääres mingeid jäätmeid.

Üks metsanotsu oli isegi templisse sisse murdnud. Jõudsin üllatavalt ruttu Sabarimalasse. Kell polnud veel kaks öösel, kui sellesse külla jõudsin. Küsisin kohalikult politseinikult, keda võis kohata igal sammul, et kuidas templi juurde saab. Ema näitas suunda ja ütles, et tempel tehakse alles kell 4 varahommikul lahti.

Seadsin sammud siiski templi suunas, nagu tuhanded teised palverändurid. Tee ääres pinkidel ja maas magas lisaks veel tuhandeid mehi. Enne templit oli turvakontroll, kus minu kott läbi valgustatud sai. Kohkumusega märkasin, et kott tõsteti kõrvale. Läksin asja uurima. Minu juuresolekul tehti kott lahti ja võeti kaamera välja. No nii, mõtlesin, nüüd on asi hukas – ju ei tohtinud kaamerat kaasa võtta. Kuid  turvamees uuris rahulikult aparaati ja küsis minu käest: „kaamera?“, mina vastasin: “kaamera“. Ja ta pani selle kotti tagasi. Siis küsis veel dokumenti näha ja tegi passist ka foto. Pärast ühelt politseinikult kuulsin, et nad otsivad pomme, sest terrorismioht on suur. Pärast turvaväravat tekkis mul segadus, palverändurid jagunesid kaheks. Mina läksin siis umbes ühe seltskonnaga kaasa, kuid ei jõudnud kaugele, sest politsei peatas mind ja küsis midagi umbes nii :“Kus Sinu idumudikete on?“ Ma ei saanud midagi aru. Kuna ta näitas pea peale, siis arvasin, et müts pähe … võtsin kotist mütsi, kuid selle peale raputas politseinik pead. Ta sai aru, et mul seda, mida ta küsis, pole ja mind suunati teise järjekorda. Hiljem Manu seletas, et need kes on läbinud vähemalt 41 päevase paastukuuri, teevad endale tühjaks tehtud kookonikoorest nõud, mis pannakse võiet täis ja keeratakse siis riidenutsakute sisse ja pannakse pähe või õlale. Need õnnelikud võivad minna mööda teed, mis läheb üles 18-st kullatud astmest. Ülejäänud aga suunatakse „lihtsurelike“ järjekorda.

Mul polnud veel tahtmis järjekorda seisma minna ja läksin templi piirde taha kõndima, et teha paar fotod templist väljastpoolt ja ehk õnnestub ka trepp kaugelt jäädvustada. Leisingi piirde juures koha, kust trepp kenasti paistis, kuid aparaati polnud aegvõtteks kuhugi panna. Nägin lähedal politseinikku ja astusin juurde palvega, et ta minust ühe foto teeks, kust kaugelt trepp paistab. Kujutage ette, mis ta ütles … uskumatu … ta sõnas: „lähme sisse, teeme lähemal foto“ ja tõstis tara ühe elemendi eest ning juhatas mind sisse. Korraks vaid vaatas minu jalgu, et mul midagi jalas poleks. Viis mind trepi juurde ja tegi minust mitu fotot. Vau. Seda ma poleks oodanud. Kuna tempel polnud veel avatud, siis olime fotol mina ja trepp. Seejärel juhatas ta mind sõbralikult välja, tegi oma telefoniga meist kahest šelfi ja läks oma teed. Aitäh talle.

Jäin sinna piirdetara lähistele istuma ja igasuguste asjade üle mõtisklema. See oli hea koht, sain jälgida palverändureid, treppi ja inimesi templi ümbruses liikumas. Nagu alguses mainisin, panen need mõtisklused eraldi blogisse. Oodake selle postituse avaldamist, sest mul tekkis selles templis palju mõtteid meeste ja naiste ning soolise võrdõiguslikkuse teemadel. Mõtisklesin seal ju üle tunni aja … öösel kella kolmest neljani.

Kaks korda katkestati mu mõtisklused. Esimene kord tuli üks politseinik minu juurde ja uuris üsna põhjalikult, miks ma siia tulin ja mida kavatsen. Muuhulgas küsis nagu muuseas, kas olen kuulnud naiste sisenemisest tulnud probleemidest ja mida ma sellest arvan. Kuna olin just mõtisklenud samadel teemade, siis vastasin nagu mõtlesin. Küsis siis veel minu ametit ja peatumiskohta ning soovis siis kõike head ja läks minema. Teine segaja, kui nii võib öelda, oli mees, kes tahtis, et ma teda pildistaks samuti kaugelt paistva trepi taustal. Loomulikult ei kõssanudki ma, et ma sain sisse pildistama. Tahtsin ka endale temast fotot jäädvustada, võtsin kaamera välja ja tegin paar klõpsu. Selle peale läks pildistatav pöördesse ja palus mul endale neid häid fotosid ka saata. Ma lubasin ja ta andis oma meiliaadressi.

Äkitselt, pisut enne nelja tehti avad piirdes lahti ja tohutu palverändurite hulk valgus templi suunas. Tegin kiiresti kookospähkleid vastu seina loopivatest ja 18-st astmest ülesminevatest pühitsetutest  paar videot (video ning video) ja suundusin siis mulle määratud sissepääsu poole. Minu ees oli ootamas umbes tuhat või ka rohkem huvilist. Järjekord liikus kiiresti ja kella viieks olin templisse sisenenud ja sellest melust osa saanud. Proovisin kohalike eeskujul ka rituaale läbi viia, kuid rahvamass oli selle templi jaoks ilmselgelt liiga suur. Liikumisruumi polnud. Tegin seal jooksult kaks fotot ja panin kaamera kotti tagasi. Umbes minuti pärast oli minu kõrval politseinik, kes ütles, et siin on keelatud pildistada. Ta palus mul need fotod kustutada ja lahkus. Jälle üllatus. Ta ei jäänud vaatama, kas ma kustutan või mitte, talle piisas minu lubadusest. Loomulikult täitsin ma lubadust ja need kaks fotot said juba teel tagasi kustutatud.

Ega seal templis sees eriti mõnus polnud. Liiga palju inimesi. Katsusin teiste eeskujul pühakujude postamendid ära ja seadsin sammud minekule. Kusjuures templist väljudes eksisin sõna otseses mõttes ära, sest ma ei saanud aru, mis küljes ma olin. Loomulikult aitas jälle politseinikult küsimine, kes mind viisakalt väljapääsu poole juhatas. Kuulsin hiljem, et seal on tavalisel päeva ca 1000 politseinikku ja ca 400-600 tuhat külastajat. Uhh. Isegi Lenininit Punasel väljakul ei käinud nõukogude ajal sellist hulka vaatamas. Kohe ei teagi teist sellise külastatavusega kohta.

Nii see templikülastus läks. Panin sandaalid jalga ja hakkasin laskuma. Kella poole seitsmeks olin parklas tagasi ning ajasin Manu, kes oli mõnusa uinaku teinud, üles. Tagasisõit Kovalami võis alata. Tegime tee peal Kuttarakaras hommikusöögi – Manule tee ja mulle värske ananassimahl ning mõlemale „dosha“. See toit nägi välja ja maitses nagu pannkook. Soolane pannkook. Selle juurde oli keedetud muna vürtsise kastmega.  

Tagasi Kovalami jõudes osutus voodi külgetõmbejõud minu tahtejõust suuremaks. Lähen pikutan veidi ja õhtul postitan mõtisklused.