neljapäev, 9. detsember 2021

Esimene päev Costa Ricas.

     Nagu arvata oligi, ärkasin kell 2 öösel, sest Eestis on siis kell 10 hommikul. Niigi kaua magasin. Tavaliselt ärkan varem 😀. Otsustasingi, et hakkan blogi hommikuti kirjutama, siis saan aega ratsionaalselt kasutada. Üldistest teemadest veel niipalju, et QR koodi kasutamine on siin täitsa igapäevane. Paberil infokandjaid on vähe-vähe. Maski kandmine kohustuslik ka väljas linnatänaval ... koos sotsiaalse kontrolliga ehk kohalikud on väga pahased kui kellelgi maski pole. Loodan, et see ei kehti vihmametsas, sest seal on maskiga ikka väga raske. 

        Vaatasin täna hommikul meie kava läbi. 



Tortuguero rahvuspark / rohekilpkonnade paradiis 

Asume teele Tortuguero suunas. Seejärel sõidame kaks tundi mööda kruusateed La Pavona või Caño Blanco sadamasillale (sadama valik sõltub jõevee tasemest sel päeval).

Suundume paadiga (1.5 tundi) tõeliselt ainulaadsesse Tortuguero rahvusparki, mis kannab hüüdnime Kesk-Ameerika Amazon. Tortuguero metsikud rannad on paradiis rohekilpkonnadele, kes munevad siin juulist oktoobrini (tortuga tähendab kilpkonna). Kuna siia pääseb vaid paadi või lennukiga, tugineb kohalik Tortuguero küla (ligi 1200-1500 elanikku) ja looduskaitse pea täielikult ökoturismil. 

Pärastlõunal puhkus selle metsiku looduse keskel. Tortuguero küla asub meie majutuskohast 30-minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Tundub huvitav. Läheme kuhugi, kuhu autoga ei saa ... aga lennukiga saab. Meie läheme paadiga. Kusjuures lugesin täiendavat kirjandust Tortuguero rahvuspargi kohta ning seal on kirjas, et külastajaid lastakse vaid väga väiksele osale rahvuspargist. Hiljem jätkan.

udused mäed
        Päev oli palav ja tegevuserohke. Kõigepealt sõitsime San Jose´st bussiga rahvusparki. Ühelt poolt selline igav tegevus ... sõita kolm tundi bussiga. Kuid teiselt poolt oli päris huvitav minna üle uduste Kordiljeeri mägede ja kohati ka mägede alt rannikule. Nägime kohalikku elu. Peaks mainima, et üllatavalt puhas riik. Ei saa öelda, et kusagil prahti polnud ... oli, kuid seda oli väga vähe. Aiad olid kenasti hooldatud, hooned korras ja ühiskondlikud asutused samuti kenad. Giid rääkis sõidu ajal, et Costa Ricas pole sõjaväge ja selle raha investeerib riik haridusse. Õpetajate palgad on kõrged ja hariduse tase väga hea. On ümbrusest näha ka. Usun, et see puhtus ja kord peegeldavad mingil määral ka haridustaset. Sotsiaalselt vähekindlustatutele anti aga majake elamiseks, koos väikse aiaga. Kusjuures enamuses aedadest kasvas erinevaid maitsetaimi, viljapuid ja muid praktilisi toiduks vajalikke taimi. Muudkui mine õue ja võta toit kaasa. Seda, et viljad valmivad aastaringselt, pole vist vaja öeldagi. Jah. Kui nüüd mõelda Eestit ... pingutame kuidagi välja 1% SKP-st haridusele, kuid sõjaväele anname üle 2%. Kui oleks 3% haridusele ... oleks ...

    
Kauboi lehmi ajamas
    Sõidu ajal oli ka üks tore elamus. Vahetult enne paadisadamasse jõudmist ajasid kauboid meie ette teele lehmakarja ja buss liikus aeglaselt mitmeid kilomeetreid selle kannul. Lehmakari ise polnudki ehk nii suur elamus ... kuid kauboid, kes seda ajasid, üks ees, teine karja taga, olid vaatamist väärt. Ja mitte üksnes vaatamist vaid ka filmimist ja fotodele jäädvustamist. Aega selleks oli, sest meie buss oli karjale järgnevas kolonnis esimene. Täiesti tasuta vaatemäng loomulikust elukeskkonnast.

Kaiman jõe kaldal
    
Fookusest väljas kilpkonn
    Tortuguero rahvuspargi külastusalal, mis paiknes jõe ja Kariibi mere vahelisel osal, oli tõesti taimestik-loomastik rikkalik. Juba paadiga sinna sõites nägime jõe kaldal peesitamas kaimaneid, lendamas kondoreid ja igasugu muid linde ning usun, et ka kalastik jões oli rikkalik. Kuid sogase vee tõttu ei näinud neid eriti. Igal juhul ... jõkke ujuma minemise tahtmist polnud. Kui kohale jõudsime, siis saime veel iguaani puu otsa ronimas ja lehti näksimas näha, erinevaid toredaid papagoisid toitumas ja lendamas jälgida ning ... ohhh ... ei suudagi kõiki  neid elukaid ja kasvavaid taimi kirja panna, mida nägin. Igal juhul võimas. Loodus on alati võimas. Kilpkonni aga me kahjuks ei näinud. Nad olid mitu kuud tagasi oma munad lasknud soojal liival välja haududa ja lahkunud mere avarustesse. Jõe ääres mööda sõites oli üks, kuid ei suutnud seda korralikult fookusesse püüda. Ka koolibrit, kes lilleõielt õiele lendas ei suutnud jäädvustada. Kuid ehk edaspidi.



Papagoi puu otsas
        Külakeses mis asus meie lodge lähedal, nägin kohalikku laulatust. Pruut andis parajasti oma tõotusi ... vist ... sest ega ma keelest aru saanud. Kui keele juurde, siis loomulikult olid sõnad "amigo" ja "grace" tuttavad. Juurde õppisin aga sõnaühendi "pura vida", mis tähendab meie mõistes "kerge (puhas) elu" ehk "võta vabalt". Ja tõesti ... seda on meil kohalikelt õppida. Me muretseme liialt igasuguste asjade pärast, pingutame heaolu nimel ja ei suuda kuidagi kuidagi oma tahtmisi rahuldada, mis kogu aeg suurenevad. Kuid võiks ju lihtsalt "vabalt võtta" ja olla õnnelik. Kusjuures kõrgendatud häälega ei kuulnud siin kedagi rääkimas ja see oli kohalike mõistes lubamatu. Kuulsin, et kui nende peale karjuda, siis nad lihtsalt loobuvad sinuga suhtlemast. Järgi proovima ma seda ei hakanud. Kuigi korra oli isu küll ... kui läksin õhtusöögile, siis unustasin maski tuppa ja toidu serveerija vaatas mind, raputas pead ja ütles amigo ... ning ei pannud mulle toitu taldrikule. Aga ... võtsin vabalt ... tuba polnud kaugel ja peagi oli mask oli peagi kohal. Toidu kohta kirjutan kunagi hiljem, see on omaette elamus.


Iguaan puu otsa ronimas
        Kariibi meri on võimas. Värvilised lained on tohutu suured ja nende jõud meeletu. Ujumine pole lubatud, sest vee merre kiskuv jõud on nii suur, et on suur võimalus saada ulgumerele kantud. Kõndisime vee piiril ja saime seda tunda, kui üheksas laine meie jalad ja lühikesed püksid märjaks kastsid ja siis tohutu jõuga mere poole tagasi valgus. Jõud oli niis uur, et mõni nõrganärvilisem oleks ehk püksid mereveetagi märjaks saanud. Mere ääres oli hulgaliselt kilpkonnade munapesasid, mis loomulikult olid nüüd 

Iguaan puu otsas toitumas

tühjad, jooksis ringi palju lahtisi koeri, kes minu arvates loodusparki ei sobinud ja lendas igasugu veelinde ja ikka kondoreid ka, sest eks looduses ikka on mõni elu otsa saanud ja need linnud puhastavad liha luudelt ning väldivad seega roiskumise lehka. 











ajavahe
    Esimene päev täitis täiega mu ootused ja saabuv öö koos troopilise vihmaga tõi hea une. Magama läksin jälle poole üheksa paiku, sest pole veel suutnud unerežiimi kätte saada. Ja kell kolm oli unu läinud. Mis seal ikka, saingi blogipostituse jaoks aega, sest järgmine päev algab vara ning uued elamused on minu jaoks valmis. Sellest siis juba homme.




2 kommentaari: