 |
| Lennu trajektoor, mis tegelikult nii sirge pole |
Aeg lendab linnutiivul. Ja saabuski hetk lennata Tallinnast läbi Istanbuli ja Sao Paulo Buenos Airesesse. Kusjuures Sao Paulos lennukist väljuma ei pea, sest toimub vaid tankimine ja reisijate vahetus. Olin enne väljalendu üsna ärevil, sest Istanbulis oli mul sinnalennul üle 16 tunni peatus ja ma ei teadnud, kas ma saan Turkish Airline´si poolt ööbimise või mitte. Lennujaamas ei tahaks küll konutada ning öösel linna minna ka mitte. Uurisin seda ööbimise teemat kõikjalt ja sain väga vastandlikke arvamusi. Turkish Airlines´i kodulehel on kirjas: Including in the transfer category, our Economy Class passengers making transit stops over 12 hours and our Business Class passengers making transit stops over 9 hours are entitled to benefit from hotel and catering services we procure through our contracted providers... Kuid minu kartused olid asjatud. Täiesti tasuta hotellikoht koos transfeeriga oli mind Istanbulis kenasti ootamas.
Kohe kui olin Istanbulis maandunud, suundusin kiirelt läbi passikontrolli ja siis pagasilintide vahelt väljapääsu poole, sest nii oli mulle juhatanud Janno saadetud meil. Tolliväravast väljudes pöörasin paremale ja marssisin kiirkõnnil päris lennujaama lõppu ja ... oligi minu loodetud hotelli laud ... kusjuures aeg-ajalt näitasid viidad ka selles suunas ... voodi ja all kiri hotel desk. Andsin sinna oma edasisõidupileti ja administraator vaatas sellele, toksis midagi arvutisse ja minuti pärast ütles korras ning palus mul istuda ja oodata kutset.
Juba 10 minuti pärast hõigatigi ... hästi vigaselt ... minu nime ja juhatati shuttle bussi peale. See korjas bussi täis ja meid viidi hotelli, mis asus küll tunni sõidu kaugusel, kuid samas oli päris viisakas hotell. Anti ka õhtusöögikupong, kuid söök oli niru. Kui eelmine kord Janno-Sireti grupiga samuti Istanbulis kauem olime ja Turkish Airlines hotelli teenuseid saime kasutada, siis oli õhtusöök rikkalik bufee laud, kuid nüüd toodi ilma küsimata lauale supp ja mingi soojendatud paneeritud liha juustutäidisega, mille kõrval olid kartulisektorid ja riis. Kusjuures küsisid allkirja tühjale lehele. Peab tõdema, et türklased jäävad türklasteks, igalt poolt kus saavad nad sind ka alt tõmbavad ....
Kusjuures alles olid mul negatiivsed
Türgi reisikogemused ... siis enne väljasõitu taas külma dušši osaliseks. Broneerisin tagasilennu ajal hotelli Istanbuli lennujaama lähedal, sest siis on reiside vahe alla 12 tunni ja Turkish Airlines ei paku ööbimist ... kuid ei taha tundide kaupa lennujaamas olla. Tegin seda varakult, kaks kuud ette. Ja umbes kuu aega enne majutust ehk nädal enne väljasõitu teatas mulle booking.com, et broneering on tühistatud. Ilma selgituseta. Kirjutasin nii bookingu klienditeenindusse kui hotelli otse, kuid vastuseid ei saanudki. Edaspidi kasutan hoopis agoda.com portaali, seal on ehk korrektsemad teenindajad. Nojah, see oli siis väike vahepala türklastest ja nende asjaajamisest.
Pärast sööki käisin dušši all ja nautisin juba kaheksa ajal õhtul pehmet voodit ... kuni kella poole viieni hommikul ... uni läks lihtsalt ära ... olin ikka väga vara voodisse läinud. Kuid eks pidigi vara tõusma, sest kell kuus läks lahti tagasisõit lennujaama. Piisava varuga, sest lennukile pealemineku aeg (boarding) oli alles kell 9:00. Pagas läks ju otse Buenos Airesesse ja pilet oli käes ehk polnud vaja midagi muud kui otse läbi turva- ja passikontrolli lennu väljumise väravasse.
Lennukis oma kohale jõudes ootas mind seal üks proua oma pojaga ... kes tahtsid lähestikku istuda.. Poeg pakkus mulle kohavahetamise eest 50 dollarit, kuid ma keeldusin ... ja loovutasin oma hea koha argentiinlannast daamile tasuta. Ise istusin keskmise koha peal, kus polnud kuigi mugav. Kuid peab ju härrasmees olema. Sao Paulos on vaid tankimise peatus, seal lennukist väljuma ei pidanudki, kuid samas oli vaja veel poolteist tundi kohapeal olla. Seal käisid koristajad ja mingid kontrollijad. Kuid õnneks sai lennukis kõndida. Koos vahemaandumisega oli lend peaaegu 19 tundi ... andis ikka istuda. Kuid kohale ma jõudsin. Kell 23:15 kohaliku aja järgi olingi Buenos Aireses. Passikontroll läks libedalt, küsiti kuhu ja miks ning kus ööd olen. Pidin ka parema käe pöidla jälje jätma. Silmanurgast nägin, et teisi rahvusi peedistati rohkem ... eriti aasia päritoluga reisijaid, mõned olid seal vähemalt 15-20 minutit. Pagasi sain ka kenasti kätte. Lennujaamas ootas mind kena noor tüdruk, minu nimega silt käes ... ta oli autoga mulle vastu tulnud ... nagu G-adventurega oli kokku lepitud. Rääkis päris hästi inglise keelt ja selgitasin talle, et ma sõidan teise hotelli, mitte Kenton´isse. Sai aru ja hakkas sõitma. Peagi selgus, et ta on suhteliselt hiljuti Venetsueelast Argentiinasse kolinud ja load saanud ... sõitis tüdruk GPS-i järgi kuid lõpus pidin mina teda juhendama, kuhu keerata. Ei kuulanud ja keeraski valesti. Lõpuks palusin peatuda ja läksin viimased paarsada meetrit jala, sest olime sõitnud kuhugi tupikusse. Igal juhul oli tüdruk jutukas ning sain teada, et just sellel ööl on muuseumide öö, kus kõik muuseumid on tasuta ... oleks ju võinud seda kasutada, kuid olin liiga väsinud. Kell oli ju 00.30 öösel, Eestis koitis sellel ajal juba hommik, sest ajavahe on kuus tundi.
Hotellis loomulikult inglise keelt ei räägitud ja suhteline käis telefoni tõlkeprogrammi vahendusel. Mul oli ettemaks ja seega midagi tasuma ei pidanud. Tuba oli seitsmendal korrusel ... väga laia voodiga. Kuid kui tahtsin kõigepealt käed ära pesta, siis selgus, et vett pole ... ja polnud ka duššis ja mujalgi mitte. Nojah, sõitsin siis liftiga jälle alla ja ütlesin inglise keeles, et vett pole ... ei saanud aru. Siis proovisin kõik teadaolevad vee sõnad läbi ja ... "aqua" näkkas koos pearaputusega... mees noogutas ja tuli minuga kaasa. Toa vannitoas keeras mingeid kraane ja vesi oligi olemas. Näitasin mehele joomise märki ja näitasin kraanile ning tema raputas pead ... sain aru, et vesi juua ei kõlba. Seega pidin minema poodi ja ostma vett, millega hambaid pesta. Õnneks oli hotelliteenindaja juhatatud pood lähedal ja avatud. Kusjuures oli imelik, et hotellist polnud võimalik öösel vett osta, kuid pood oli avatud. Ostsin kaks liitrit vett ja apelsinimahla hommikuks... kokku läks pangast vaadates 5.14 eurot. Nüüd on kell 1:35 kohaliku aja järgi ja aeg magama minna. Tänaval kõlavad tangorütmid, kuid usun, et uni tuleb hea. Jätan arvuti avatuks, sest wifi on nii niru, et ei lae kirjutatud teksti üles ... fotodest rääkimata.
Hommikul ärkasin juba kella kuue ajal, kui olin maganud vaevalt ja neli pool tundi. Lihtsalt läks uni ära. Mõtlesin, et näe, Eestis on isadepäev ja mina olen Buenos Aires. Laupäevaõhtune melu akna taga oli kandunud pühapäeva hommikusse ja hotelliaknast vaadates olid tänavad täis seal istuvaid ja jutlevaid noori. Kusjuures lihtsalt istusid ja rääkisid rahulikult, polnud näha mingeid õlletopse ega muid ergutavaid jooke. Üldvaade polnud just kiita, kuigi olin kesklinnas, siis tundus see kuidagi räsitud olevat. Samas oli näha korras vanu hooneid samuti. Selline segapudru. Otsustasin, et käin dušši all ja siis lähen linna peale kõndima ... kuid loomulikult polnud soojast veest mitte jälgegi ja pesin külma veega strateegilised kohad üle. Loodetavasti on järgmine hotell parem ... eks see olegi selline odav ja lihtne. Aega oli palju ja sain näha pühapäevahommikust linna. Minu Locusmap töötas, seega tähistasin hotelli asukoha ja asusin teele.
Esimene sihtkoht oli järgmine hotell ... Kenton Palace ... kuhu ma sain oma asjad jätta. Loomulikult polnud tuba veel valmis. Kuid sellest polnud midagi. Seejärel suundusin lähimasse kohvikusse, kus sain hommikust süüa. Ega selles nirus hotellis, kus ma ööbisin, polnud ju hommikusööki ka. Sain tuunikala burgeri ja rohelise tee. Täitsa korralik hommikusöögikõhutäis. Maksis umbes 10 eurot. Lisaks oli täitsa maitsvad praekartulisektorid ja klaas vett. Kusjuures teed oli oma kaks pool tassi, sain seda nautida kaua.
Siis läksin aga surnuaiale. Olin kuulnud, et Buenos Airese Recoleta surnuaed on väga eriline ja ma ei eksinud. See oli nagu väike linn, kus kahjuks olid vaid surnud. Hauakambrid olid väikeste majade kõrgused ja üks uhkem kui teine. Oli, mida vaadata. Veetsin seal üle tunni aja ning jäädvustasin kümneid fotosid. Isegi ühe
video tegin, sest seal oli nii ilus. Huvitav oli see, et mõnedes hauakambrites olid kirstud maa peal kuid enamuses maa all ... ja sinna viis väike keerdtrepp. Panen siia blogisse mõned erilisemad hauakambrid.
Kuid loomulikult oli kõige erilisem minu jaoks Evita ehk Eva Perón´i hauakamber. Selle juures veetsin kaua ja mõtlesin sellest kuulsast leedist. Mäletan, kui käisin ammu-ammu Tartus Andrew Lloyd Webber´i muusikali Evita vaatamas. See oli toona võimas elamus, laul
Don´t Cry For Me Argentina on siiani üks minu lemmikutest ... võimas ... siis ei osanud ma unistadagi, et kunagi olen ma Argentiinas ja käin kuulsa Eva Peróni hauakambri juures. Siin, Argentiinas, on ta justkui jumalus, keda meenutatakse ja armastatakse ikka veel. Kahju, et tema elutee nii lühikeseks jäi. Kuid jah, see kuri haigus on võtnud paljusid meie lähedastest, ka minul. Evita haual on kogu aeg lilli.
Nüüd aga lõbusamate teemade juurde. Kuna Buenos Aires on suur linn, siis ostsin pileti "hop in hop off" linnavaatamise bussile. Oli kaks valikut kollane ja punane ... viimase nimi oli Gray Line, selle ka valisin. Väga eriline oli La Boca linnaosa külastamine. Ja seda just pühapäevasel päeval, sest just siis on seal jalgpallimäng. Nii ka oli. See oli tõsine rahvapidu. Tänavad olid autodele liikluseks suletud, kolla-siniseks riietatud inimesed voolasid mööda tänavaid kogunemiskohtade poole ja kõikjal oli hull melu. Loomulikult oli ka politseinikke palju seda jälgimas. Midagi sellist polnud ma veel näinud. Nojah, olin korra käinud Ameerika Ühendriikides New York Red Bulli mängu vaatamas, kui Lindpere veel seal mängis, kuid see oli rahulik rahvapidu. La Boca´s nägin aga tormilist rahvapidu. Fännibusside akendest lehvisid lipud ja tuli tossu, rahvas karjus La Boca ... Kõlasid paugud ja lärm oli meeletu. Seda kõike üle kolme tunni enne mängu algust.
Ka majad olid La Boca´s kollase sinised ... nagu Rootsi lipp. Seal ongi selline legend, et kunagi, kui oli vaja valida värvid jalgpallimeeskonnale, otsutati, et värvideks saavad esimese sissetuleva laeva lipuvärvid ... ja see olla olnud Rootsi laev. Kes teab, ehk oligi nii. Igal juhul oli neid värve kõikjal, majadel, inimeste riietel, lippudel ja bussidel. Väga sini-kollane linnaosa.
Buenos Aireses on palju rohelisi piirkondi, kõige suurem neist on otse linna külje all olev looduskaitseala, kus on hulgaliselt linde, keda ma nägin ja arvatavasti ka loomi ... keda ma ei näinud. Tundub, et kohalikele see ala meeldib, seal oli tohutult jooksjaid ja muidu kõndijaid. Peeti piknikke ja istuti niisama looduses. Mina kõige pikemat ringi ei teinud, kuid päris mitu kilomeetrit sai ikka kõmbitud küll.
Argentiinast sai minu 58 riik maailmas, mida ma külastan. Veel kaks riiki ja saan 30% maailma riikidest külastatud. Kuid kindlasti pole see eesmärk. Kõrval fotol on minu Buenos Airese päeva liikumised. Oli alles intensiivne päev. Ootused on reisi osas suured, kuid eks näe mida homne päev toob. Siis lendame ju Patagooniasse. Täna õhtul on aga veel esimene kohtumine reisiseltskonnaga.
