Teel autoga Horvaatiasse

Esimese päeva sõitmisest läbi Läti Leedu pole väga midagi kirjutada. Võibolla niipalju, et Lätis on väga head ja odavad toidukohad tee ääres. Mina tegin sellel ajal kui teised sõid väiksese une, sest eelmisel ööl sain alles pool kolm magama, sest osalesin Tarbatu 70+1 juubelikontserdil. Vägev kontsert oli ...

Majutus Leedus Kaunase lähedal oli meil külalistemajas nimega Nemunas Tour Residence ... selline kodumajutuse sarnane, kuid täitsa normaalne. Mis põhiline - oli piisavalt vaikne ja heade vooditega ... saime korralikult välja puhata. Hommikusöök oli seal väga ürtiderohke, sest perenaine oli ülikooli teadlane, kes tegeles ürdiaretusega. Õhtusööki aga selles majutuskohas ei saanud, pidime minema mingisse restorani Timejas, kus oli kaks võitu - kehvavõitu ja kallivõitu ... piim maitses imelikult, sest sealne pastöriseerimise protsess on oluliselt erinev Eesti omast. Kui piim oli imelik, siis samamoodi olid imelikud piimakokteil ja jäätis ... need olid ju tehtud samamoodi töödeldud piimast. Aedviljad, mis olid prae lisandina, olid ikka täiesti maitsetud ning vesised ja veiseliha (angus) oli samuti maitsestamata unustatud. Friikartulite juurde tuli ketšup aga eraldi osta. Kana mascarpone juustuga ja kala olid täitsa normaalsed. Ja hinnad olid aga Eesti esinduslike restoranide väärilised ... kuigi toidu kvaliteet, muu interjöör ja asukoht olid alla igasugu arvestust. Nimi oli aga "restoran". Ei jäänud üldse rahule... kuid eks me ole Eesti heade restoranide ja "Maitsva Tartu" eriroogade poolt ära rikutud ka ... Tagasisõidul koju peatusime samas kohas, kuid söömas käisime hoopis kesklinnas kohas nimega "Miesto sodas" ja kogemus oli nagu öö  ja päev ... supermaitsvad toidud. Veiseliha mõnusalt punane ja mahlane, väga hästi maitsestatud. Lisandid väha hästi valitud ja hind ... see oli odavam kui esimesed "restoranis". Seda kohta võib soovitada ... asus just jalakäijatetänava alguses paremal.

Järgmine hommik kimasime Poola. Leedu-Poola piiril oli Poola poole peal tohutu pikk ootejärjekord autodest (video). Mõõtsin ära ... 10,4 km ehk piiripunktist kuni Lipniak´i asulani. Esmaspäeva hommik oli selles vist süüdi ... või ehk ongi siis nüüd jälle sellised piiriületusjärjekorrad?! Õnneks polnud vastassuunas, kust meie tulime, järjekorda ollagi. Sõitsime rahulikult läbi kontrollpunktide.  Lisan nüüd täienduse tagasisõidust ... laupäeva õhtul polnud Poolast Leetu sisse sõites järjekorda ollagi ... sõltub ikka päevast ja ajast ...

Esimese tõsisema peatuse tegime Varssavis kaubanduskeskuses Galeria Północna. Vene keelele tuginedes võiks selle keskuse nime tõlkida Poolöögalerii. Suur ja ilus kaubanduskeskus, kus sõime lõunat mingis äsja avatud toidukohas Grill % Beer ... mitte, et me oleks õlut tahtnud, kuid grilltoite võtsime küll ja ei pettunud. Nimetustest kõlas tuttavalt vaid šašlõkk ... muudest nimetustest ei saanud aru. Toidud olid väga maitsvad ja vaheldusrikkad ... seal oli igasugu maitseaineid ja ürte rohkesti. Ja portsud olid nii suured, et kõigil sai kõht korralikult täis. Kusjuures toidu juurde jõime imehead rabarberilimonaadi. Igal juhul oli toit ja jook poole odavam kui eelmisel õhtul ning kordades parem. Poiste soovil võtsime veel kaubanduskeskusest pisut jäätist ... mina imehead greibijäätist ... ja kuna olime ikkagi kaubanduses, siis sai möödaminnes keskmisele poisile ühed rihmikud ka soetatud ... poolmuidu. Kõhud täis ja tujud head jätkasime sõitu lõuna poole läbi Varssavi tiheda liikluse ... kuni olimegi ööbimiskohas, mille nimeks oli seekord Dwór w Kiełczówce. Sellel majutuskohal polnud tänava ääres mingit viita ja eemalt nägi välja nagu tavaline majake. Kuid imeväel sain nupule vajutades värava avama võluda ning sõitsime hoovi. Seal oli hea väljanägemisega kaks majakest, millest ühest tuli välja sõbralik noorhärra ja andis teada, et oleme õiges kohas. Kusjuures terve hoov ja pisut ka maja oli täis hobusesõnniku lõhna ... nad vist tegelevad hobustega. Tuba oli aga mugav ja hästi sisustatud. Võis rahule jääda. Uni tuli hea pärast pikka sõitu.

Kütuse hindadest ... Lätis ja Leedus olid Eestiga täitsa samad hinnad. Diisel maksis pisut alla kahe euro. Poolas aga oli oluliselt odavam, liitri diislit sai kätte 7,2-7,8 žloti eest ehk umbes 1,7 euro eest ... pole paha. Tõsi, Tankisin Leedus Cirkle K ära ja seega polnud Poolas vaja tanklast kütust võtta ... võtsime vaid jäätist vetsupeatuse ajal. Kusjuures see oli huvitav vaheseik ... tanklas oli tasuline WC - 1 žlott, aga mul poola raha polnud. Läksin kassasse küsima ... aga seal olev meesterahvas ei osanud sõnagi inglise keelt. Pärast pikki mõlemale arusaamatuid sõnavahetusi lõi ta käega ja andis meile žetooni WC külastuseks. No ja mina otsustasin tema tänamiseks osta kaardimaksega neli jäätist ... 3,96 žloti eest ehk maksin pisut alla 1 euro. Kõik olid rõõmsad.

Punkva Caves

Leia fotolt mägironija

Kolmandal päeval oli sõitu vähem ... "kõigest" 490 km ja siis otsustasime natuke Tšehhi vaatamisväärsustega tutvuda ja läksime Punkva koobastesse. Kahjuks ei saanud sisse põhikoopasse, sest seal oli ettebroneerimine ja meil seda polnud, kuid ka kõrvalkoopad (foto) olid vinged. Oli seal nii stalgmiite kui stalaktiite ning igasugu muid moodustisi, mis tekivad lubisooladest. Kusjuures stalgmiit kerkib alt ülespoole ja stalaktiit moodustub ülevalt allapoole. Lisaks saime sõita köisraudteega üles mäetippu ja vaadata ümbrust. Mõned ronisid mööda vertikaalset seina üles (foto), kuid meile tundus see liiga ekstreemne. Pidasime seal väikse piknikugi kohalikust poest ostetud toidukraami manustamiseks. Täitsa tore oli ...

Mikulovi loss

Ööbimine oli seekord Tšehhi - Austria piiri lähedal Mikulovis. Väike kena vana linnake, mis sarnanes pisut Tallinna vanalinnale ja Toompeale. Vaid pisut mägisem ala. Jalutasime seal pärast õhtusööki ringi ja nautisime. Tõsi, turiste oli seal hulgim, kohtasin ka neid, kes koos meiega köisraudteel sõitsid ehk eks ole marsruudid sarnased. Peatusime Mikulov hotellis nimega Boutique Hotel Golf Garni. Meile eraldati seal viimase korruse tuba. Peaks mainima, et võrreldes eelmiste majutuskohtadega oli siin hinna - kvaliteedi suhe palju kehvem ehk siis kõrgem. Maksis palju, kuid kvaliteet polnud seda väärt. Vähemalt mitte toa mugavuste põhjal. Vaade aknast oli küll ilus.

Vaade Mikulov´ile

Õhtusöögist ka mõned sõnad. Söögikoht oli Vino Silova. Tõsi kohalik kirjapilt oli pisut teistsugune, sest minu klaviatuuris puuduvad sellised tähed. Ei saa ju jätta toitusid kommenteerimata, kui olen pikalt toidublogi pidanud.  Toidukoht ise oli selline vanalinna restoran, kus oli ka hoovis õueala. Me istusimegi sinna, sest õhtu oli mõnusalt sume. Toidust ... veiseliha oli võrratu ... nii mahlane, parajalt punane ja väga hästi maitsestatud. Lisandid samuti rikkalikud ja maitsvad ... grillitud paprika, tomat, baklažaan ja palju muud. Kusjuures ma pole veel pidanud Tšehhi veiseliha roogades pettuma. Iga kord kui ma siiakanti juhtusin, sõin veist. Tõsi, aastatega on hinnad kordades muutunud. Poisid sõid kana, mis maitses samuti hästi ja abikaasa parti, millega ta jäi ka rahule. Väga mõnus õhtusöök. Ainult käsitöölimonaadid, mille me joogiks tellisime, olid pisut liiga magusad toidu kõrvale. Kuid magustoiduks toodud toorjuustukook maasika tootmoosiga  ja kirssidega korvas kõik ... maitses hästi. 

Viimane sõidupäev algas Tšehhi Austria piiriületusega. Kusjuures siiani pole veel keegi tundnud huvi meie COVID sertifikaatide vastu. Küll aga kontrolliti mitmes kohas passe. Austria piir oli Mikulovist vaid paari kilomeetri kauguses, seega jõudsime Austriasse. 

Kõigepealt käisime möödaminnes Schöbrunni loomaaias. Loomaaed ise oli mõnus, palju loomi ja tore oli läbi klaasi vaadata, kuidas jääkaru vee all ujus (video) või siis nahkhiir laes toimetas (video). Poistele ka meeldis. Käisime mööda karujälgi tiiru loomaaiale peale. Kuid tagasi parklasse jõudes ootas meid külm dušš ... parkimistrahv. Mitte palju, vaid 36 eurot, kuid täiesti ebaõiglaselt. Mitte kusagil polnud kirjas, et parkimine on tasuline, mitte ühtegi parkimisautomaati ega märki, mitte miski ei viidanud, et peaks maksma. Kusjuures kõigil välismaa numbrimärgiga autodel oli klaasipühkija vahel trahvikviitung. Kas tõesti on raske panna sinna kasvõi märk, et tasuline parkimine. Ega midagi, saatsin õhtul Viini linnavalitsusele kingituse. Ju nad siis korjavad niimoodi raha.

Austriast ei jäänud meil kuigi häid mälestusi ... loodus on ilus, kuid lisaks loomaaias juhtunud parkimisprobleemile oli kõik paganama kallis. Kõigepealt kütus ... 2.34 eurot liiter. Olgu. Kuid siis läksime lõunatama kohta Landzeit. Vähe sellest, et see oli pagana kallis, lisaks olid toidud veel nirud ka. Salativalik oli kole äädikane ja traditsiooniline Austria šnitsel tuim. Kusjuures menüüs oli salativalikut kolme suurust - väike, keskmine ja suur. (hinnavahe 8 eurot !) aga taldrikuid oli vaid kahte sorti ... eeldasime, et väike ja keskmine, kuid kui arvet nägime, siis selgus, et väike ja suur ... meile kirjutati suur. Kuna makset vastu võttev daam inglise keelt ei osanud, siis maksimegi 18 eurot kehva ja keskmise suurusega salati eest. Seega vältige Austrias söögikohti, vähemalt seda Landzeit´i.

Saime Austrias ka oma esimese ummiku kätte. Kiirteel oli üks auto piidesse sõitnud ja kiirelt tekkis kohe ca 5 km pikkune saba. Kusjuures googlemaps näitas seda avariikohta ... superkiiresti. Jokutasime seal oma 20 minutit. Vastassuunas olime juba paari ummikut näinud ja nüüd siis meie suunas ka. Ummikutega tuleb sõidul arvestada ... kõik ikka ei lähe libedalt.

Sisenesime Sloveeniasse. Kohaliku kiirteemaksu sai maksta kohe sissesõidul ... 15 eurot 7 päeva. Meil oli vaja vaid ühte päeva, kuid minimaalne oli seitse. Sloveeniast läbi sõites keerasime ka korraks kiirteelt maha ja vaatasime kohalikku külaelu. Huvitav oli, et ei leidnud kahest külast ühtegi poodi. Karateklubi oli, kool oli, jalgpalliplats oli ... kuid poodi polnud. Imelik. 

Ja lõpuks jõudsime siis Horvaatiasse. Seal kontrolliti sisenemisel suisa kaks korda passe ... mitte, et oleks sisse vaadatud, vaadati vaid, mis riigi passid olid ja anti tagasi. Eesti ... all right ! Ja sõitsime edasi. Loomulikult on Horvaatias kiirteemaksud korralikud. Kahel lõigul kokku maksin juba üle 15 euro, kuid see oli alles algus, sest me just sisenesime. Kuid kõige olulisem ... me olime kohal. 2300 km sõitu ja olemegi Horvaatias. Siin ootas meid mägikülakeses väike palkmajake, kus oleme nüüd kolm ööd. Super. Täna hommikul pole enam kiiret kuhugi. Panen lõppu siis ka meie puhkemajakese foto.... kohe metsa ääres. Kusjuures 980 m kõrgusel merepinnast ja metsa pidi olema kõrval kilomeetrite kaupa ...