Neljapäev, 21. juuli 2022

Sinine koobas ja kristallselge vesi

 Vahepeal on tegevusi olnud nii tihedalt, et polnud aega blogi kirjutada. Üleeile sai jälle veelõbustuspargi mõnusid proovitud, seekord Šibeiniku linnas asuva Dalmatia veekeskuses. Selline väiksem veepark, kui eelmise, Istralandiaga, võrrelda. Kuid päris mõnus. Läksime sinna hommikul kohe avamise järel, umbes pool üksteist, ja saime mõnsa peapaiga. Selles kohas olid lamamistoolid hinnas sees. Meie tool asus suure männi all, mis varjas meid päikese eest, kuid lasi ikka mõned päikesekiired läbi ka, et D vitamiinisisaldus organismis suureneks ja nahk pruunimaks läheks. Samas ei arvestanud me sellega, et kuuma ilmaga (ca 35 kraadi) hakkab männitõrv sulama ja tilkuma. Üks tilk tuli mulle kaelale ja kaks pükstele ... kuid mis sellest, mõnus oli ikka ja seda võis käsitleda tasuta männiokkaparfüümina. 

Veepargist endast niipalju, et põhilised atraktsioonid olid "lazy river" ja mereröövlite linn, kuid olid ka mõned liutorud, mis sobisid muuhulgas väikelastele ja vanuritele ning loomulikult mullivannid. Mida aga selles veekeskuses polnud, olid riidevahetuskabiinid ... seda tuli teha WC-s ... imelik. Kui hinda arvestada (180 kuna inimene sh  üle 140 cm pikad lapsed) oleks ju võinud olla täiuslikum. Lastel oli rõõmu laialt. Umbes kolme tunni pärast sai aga neil isu otsa ja läksime lunastasime auto parklast välja (70 kuna). Mulle see veepark meeldis, lesisin enamuse aega männi all ja vaatasin erinevatest rahvustest ja soost, erineva nahavärviga ja erinevalt käituvaid inimesi läbi päikeseprillide. Väga huvitav ja hariv tegevus ... mõelda, kust nad võiks olla ning mis on nende tavad ja elukombed. 

Lapsed väsisid veepargist nii ära, et kui me teatasime, et nüüd lähme Split´i , siis nemad arvasid, et jäävad meie majutuskohta rahu nautima. Mis seal ikka, läksime siis kahekesi linna vaatamisväärsusi avastama. Kusjuures tee peal nägime ka metsatulekahju ... vist ... igatahes lõhn, siutsu värv ja ulatus viitas sellele. Tagasi sõites oli see aga kustutatud. Tee Splitti on kiire ja sirge ning ei kulunud tundigi kui 85 km oli läbitud. Ikka läbi tunnelite ja kiirteemaksu punktide.

Split on kena vana linnake, mille ümber on tekkinid uuselamurajoonid. Elanikke pisut alla 200000. kuid linna kasvab suure kiirusega. Mis nüüd esimene kord Horvaatias märkasime, oli see, et selle linna puhastamisvõime oli väiksem kui elanike ja turistide arv. Ehk linnas oli näha prahti, vees plasti ja ka vanalinn jättis pisut räpaka mulje. Võibolla sellepärast, et külastasime seda õhtupoole ja oristamine on hommikupoole ... vot ei tea. Kuid jah, ikkagi kena vana linnake oma vanalinna kitsaste tänavate, kirikute ja platsidega. Linnas oli näha juba looduslikult kasvavaid palme ja kaktusi, mida Põhja-Horvaatias polnud, need andsid rannapromenaadile lõunamaise ilme. 

Kasutasime juhust ja istusime rannakohvikus ning nautisime veiseliha ning rannakarpe. Kes meid tunneb, sellele pole vaja seletada, kes mida nautis. Igal juhul oli päris mõnus ilma lasteta istuda ja mõnuleda. Kusjuures enne toitumist jalutades nägime täiesti juhuslikult reisimüügipunkti (neid oli seal igal nurgal) kus pakuti Blue Caves reise. Olin eelmisel õhtul tegelenud pikalt internetis selle võimaluse otsimisega, kuid ei leidnudki sobivad... kes oli kahtlane, tahtis kogu raha ette ja ühtegi telefoninumbrit juures polnud, kelle hind oli algul üks, broneeringuga alustades aga selgus, et see oli vaid osake hinnast ning kes lihtsalt ei sobinud (algas Hvar´i  saarelt). Seega olin täitsa õnnelik, kui leidsin sobiva lahenduse. Aga ... tüdruk tänaval, kes meile seda pakkus, ei osanud midagi öelda paatide kohta, millega koopasaarele sõidetakse. Samas veeta päev paadis ... selle juures on väga oluline, millises. Nii ma siis helistasingi selle tuurikorraldaja bossile ning pärisin paadi järgi. Ta lubas saata foto paadist, kuid saatis vaid oma asukoha lingi. Egas midagi, jalutasime siis büroosse ja vaatasime paadi fotod korralikult üle ... sobis. Broneerisime kohe reisi ära ja maksime 20 eurot broneeringutasu. Muidu oli nn viie saare reisi hinnaks 100 eurot täiskasvanu ja 80 eurot laps. Reisi kestvus oli öeldud 11 tundi. Korras. 

Järgmisel hommikul pidime tõusma kell 5.30, sest 7.15 oli vaja olla kogunemiskohas Splitis. Sõites koos päikesetõusuga sinnapoole oli teel tunda veel metsatulekahju järgset kirbelõhna. Kuid see selleks. Splitis olime õigeaegselt, ehk natuke varem. Oli aega turult läbi käia ja lisaks kaasavõetud joogipudelitele värskeid puuvilju osta ... ikka nektariine ja natuke viinamarju. Kogunemiskohas oli meid kokku 14, meie neli, kaks uruguai noort, seitse Šveitsist tulnud tumeda nahavärviga teadmata päritoluga noormeest ja kena reisijuhist tüdruk. Meil oli õnne, kõik olid meeldivad ja viisakad inimesed ... keegi ei suitsetanud teiste juures ja paadis ega tarbinud alkoholi mittesobivas kohas. Sadamas ootas meid kiirkaater ... täpselt see, mida fotolt nägime. 

Kusjuures reisi jooksul nägime, kui oluline oli valida õige paat. Sõita oli Splitist esimesele saarele poolteist tundi, siis järgmisele 40 minutit jne ehk kokku istusime paadis üheteistkümnest tunnist umbes neli ja pool tundi. Kui me vaatasime teisi paate, mida sellel fotol ka näete, siis ei tahtnud mõeldagi, mis tunne oleks olnud selles istuda ... kujutage ette kui peate sõitma kitse seljes neli ja pool tundi ... uhhhhh. Soovitame kõigele, kes selle reisi ette võtavad ... valige hoolikalt paati ja ärge nõustuge müügimehe väitega, et kõik on ühesugused. 

Aga Blue Caves oli koht, kus tasus ära käia. Aitäh, Anne, et soovitasid. Kui kohale sõitsime suure paadiga, siis kohapeal olid väiksed paadikesed. Isegi nendega koopasse sisse sõites tuli pea jalge vahele tõmmata, et seda vastu kivinukke ära ei lööks. Fotol ongi eelmine paat koopasse sisenemas. Vahepalaks veel, et neid väikseid paate juhtisid erinevad giidid, meile juhtus väga hea vanahärra, kes tiirles meiega koobastes palju kauem kui teised ja rääkis põnevaid jutte koobaste vanusest avastamisest ja kasutamisest. Kahjuks ei saa giidi ise valida, sest paadid tulevad sadamas muudkui ette ja sisenetakse neisse numbrite järjekorras. Ootasime koopasse sisenemist oma tunni. 

Kõik see ootamine ja sõitmine oli seda väärt. Superelamus. Koopad olid seest väga erilise kujuga ja tõesti, vee alt tulev valgus värvis koopad sini-siniseks. Vesi ise aga oli läbipaistev ja virvendav. Tegin nii videoid kui fotosid ... et meelde jääks. Kuid kõige olulisem on ikka see, mis mällu kohapeal salvestus. Võrratu ja eriline. Biševo saar, kus koopad paiknesid, oli ka väljastpoolt huvitav ja eriline. Vaatasime ka seda saart ja käiku väljastpoolt, kust valgus koopasse sisenes ja kuulasime giidi juttu, et igal kellaajal ja igal aastaajal on koopad erinevad. Tema on käinud seal juba üle 10000 korra ja ikka avastab uusi värve ja nüansse. Küsimusele, milline on tema lemmikaeg, jäi ta targu vastuse võlgu. Nii vara oligi väljasõit selleks, et näha koopaid hommikuvalguses ... aga seda ilu ei saa kirjeldada ... minge vaadake ise.

Järgmiseks liginesime Vis´i saarele, kus asub Euroopa ilusaimaks rannaks (2016) valitud ujumiskoht. Tõsi, meie ajagraafik ja vist ka eelarve ei lubanud siseneda kaljude vahel olevasse rannaalasse, kuid jalad saime kohalikku vette ikka kastetud ja noored uruguailased käisid vees ka ära. Vaated olid tõesti ilusad ... sinna randa tahaks minna ... kunagi. Vesi oli taas kristallselge ja tõmbas ujuma. 
Õnneks ei pidanud seda kaua ootama, sest järgmine peatus oli Blue Lauun, kus sai ka ujuda. Loomulikult ei lasknud me seda võimalust mööda. Vesi oli tõesti nii selge, et kaelani vees olles sai põhjas ujumissussidelt lugeda firmamärki. Video.  Vesi oli ka võrreldues õhuga karge ja mõnus, sai end värskeks. Kahjuks polnud sellel saarel dušše, kus soola oleks seljast maha saanud. Kuid seda mõnusam oli õhtul end puhtaks saada.

Järgmine peatus oli Hvar´i saarel Hvar´i linnas, kus oli võimalus einestada ja taas kord vana ajaloolist linn vaadata. Medium minus beef tenderloin piprakastmes maitses imeliselt. Värskelt pressitud apelsinimahl oli aga vesine. Kuna ma andsin kelnerile korraliku tipi, siis sain temaga kenasti jutule linna põnevatest kohtadest ja ta soovitas meile käia ära mäe otsas kindluses, kust avanevad head vaated. Seega vaatamata kuumale ilmale marssisime treppidest üles ja kaldteid pidi kuni kindluseni. Poisid jäid poolele teele, sest jäätist polnud, mis oleks neid turgutanud. Üleval olid tõesti supervaated nii linnale kui merele. Tegin taas kord video ja hulka fotosid. Kuid ega seal kaua olla saanud, sest aeg ja kuumus kiirustasid meid tagant.

Taas paati ja edasi Horvaatia suurimale saarele Brač, kus oli aega pool tundi tutvuda linnaga ja süüa jäätist. See viimane koht ei andnud enam palju juurde, sest väsimus hakkas võimust võtma ja emotsioonide hulk oli olnud selline, et enam ei mahtunud ... Kuid eks mõned kaadrid said ka seal jäädvustatud. Kohalikus poekeses oli mõnusalt jahe. Ma ei pidanud vastu ja ostsin samuti pudeli, mille ma kitsas tänavas nurga taga sisse kummutasin. Nii mõnus ja jahe ... keefir. Pudeli tagastasin kapuluse prügikasti, sest tänaval oli prügikastipõud. 

Vot selline elamusterohke päev oli. Tagasi sõites lasin veel korra kõik elamused endast läbi. Tasus ette võtta see paadireis ... väsitav, kuid palju emotsioone.







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar