Plitvitce järvede kaitsealal on kaks sissepääsu vahekaugusega umbes kolm kilomeetrit.
Mõlemad sissepääsud asuvad sama tee ääres. Esimeses (kaardil ülemises) sissepääsus on tavaliselt rohkem rahvast, kuid selle eeliseks on parem vaatamisväärsuste järjestus ehk kohe saab näha ilusaid kohti ja pärast matkata. Teise sissepääsu puhul on kõigepealt vaja pikalt kõndida ja alles siis saab kõige paremaid vaateid nautida. Me plaanisime alguses minna teise sissepääsu, kuid kuna esimeses ei tundunud niiiii palju rahvast olevat, siis jäime esimese juurde. Ei kahetsenud. Saime kohe alguses "laksu" erinevas suuruses
koskesid ning jugasid ja järvevaateid nautides kätte ja siis veel kulgesime üle nelja tunni matkaradadel, sõitsime praamiga ja lasime ilusaid vaateid enesesse ja meie kaameratesse.
Järve vesi oli imeliselt sinakas, mis oli tingitud savikatest muldadest ülemjooksul ja mis oli eriti imeline, vesi oli täiesti läbipaistev. Olid näha kalad, kes ujusid järves, kivid põhjas ja isegi kivide vahel saaki jahtivad haugid ning veetaimede veealused osad. Imeline ... lihtsalt imeline ... vaadake ise seda
videot või fotot. Ja selliseid järvi oli seal mitmeid, nad olid erinevatel tasapindadel ja järvede vahel vulises läbi pragude ja lohkude vesi allapoole. Tõsiselt nauditav.
Kusjuures ilmaga meil ropult vedas ... temperatuur oli "vaid" 23-25 kraadi. Pärast sissepääsupileti ostmist sai valida endale ise sobiva pikkuse ja kestvusega matkaraja. Pilet maksis tipphooajal
täiskasvanu 300 kuna, lapsed 120 kuna ja auto parkimine 10 kuna tund. Meie valisime raja B, kus sai matkata puudealuses jaheduses umbes viis kilomeetrit, sisaldas praamisõitu järvel ja ratastel bussirongi sõitu tagasi ning siis veel pool kilomeetrit kõndimist (kõik oli hinnas sees). Täiesti paras ringike. Neli tundi nautimist. Loomulikult oleks võinud ka terve päeva seal veeta, kuid meil oli veel paar tundi sõitu ees uude ööbimiskohta.
Kokkuvõtteks soovitan soojalt kõigile, kes Horvaatiasse satuvad käia ära ka Plitvice järvede ääres matkamas.
Edasi liikusime Krka piirkonda, kus pidi ka väga ilus olema. Kusjuures seal oli temperatuur õhtul 35 kraadi ja päike lõõskas mis kole. Teepeal saime ühe purunenud paadihaagise rehvi tõttu pool tunnikest ummikus olla ja lõpuks jõudsimegi meie uude apartmenti, mis erines eelmisest nagu öö ja päev ... oli modernne korter vaikses külakeses Krka looduspargist paari kilomeetri kaugusel. Ka siin oli kõik vajalik olemas, Perenaine tõi tervituseks arbuuse ja kohalikku puskarit, mis minul jäi taas maitsmata....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar