Teekond Gobi kõrbesse

 Kui eelmises postituses kirjutasin tegevustest Ulaanbaataris, siis nüüd jätkan teekonnaga Gobi kõrbe, sest Mongoolia on ilmatuma suur ja Gobi kõrbesse on Ulaanbaatarist üle 700 km. Ühe päevaga seda ära sõita on võimalik, kuid mõttetu, sest tee peal on palju huvitavat, mida vaadata ja kus kinni pidada. Hommikul oli meil hotelli ees kolm maasturit ning teekond võis alata. Fotoks panen siia teise päeva hommikuse päikesetõusu ajal jäädvustatud foto meie kämpingust (vasakul) ja tõusvast päikesest, mis valgustas madalalt vihmapilve ning taevasse joonistus imeline vikerkaar. Selles fotos pole ühtki korrigeerimise liigutust. Kuid nüüd kõigest algusest. 

Lõpuks ometi sain linnast välja. Tõsi, ega see lihtne polnud, sest tuli pidevates ummikutes teo moodi liikuda. Kuid kui linna äärde jõudsime, siis kiirteel läks sõit palju jõudsamini. Kohati isegi 122 km/h, mis on sellise neliveo kohta ikka päris kiire sõit. Kuid kahjuks lõppes kiirtee peagi, lennujaama juures. Lennujaamas tegime pissipeatuse, sest ega nii korralikku WC-d enne kümmet päeva ei näe … Sealt edasi läks tavaline asfalttee, kus vahepeal oli teeremondi kohti ja hulgaliselt löökauke. Seal sõideti nii 80-100-ga. Aga ma ei osanud aimatagi, mis teeolud veel ees ootavad. Muideks remondikohtades oli väga omapärane ümbersõit … igaüks sõitis sealt, kust ise tahtis … vaata videot.

Esimene peatus hobusekari, kus toimus parajasti lüpsmine. Hobuseid nimelt peab iga kahe tunni tagant lüpsma. Protsess ise oli huvitav. Lüpsmiseks oli vaja kahte inimest, üks otsis üles varsa ja viis selle oma ema juurde ning lasi natuke imeda, siis tuli kiiresti lüpsinaine ja samal ajal kui esimene varssa ema pea juures hoidis, lüpsis viimane kiiresti piima. Kusjuures samamoodi nagu lehma … kuigi hobuse nisad on väiksemad. Vahepeal võttis lüpsinaine tagajalgade vahelt nisa kätte, vahel aga küljelt. Varssa hoiti ema pea juures, et see oleks rahulik ja laseks lüpsta. Vaata videot hobuse lüpsmisest. Ikka päris suur töö, kui hobusekari on suur, sest ühe ringi lõpetad, saad natuke hinge tõmmata ja kohe uuele ringile.

Saime õige natuke hobusekarja juurest edasi sõita kui tuli uus peatus, seekord pealesunnitud. Nimelt pidas politsei meid kinni ja kontrollis autojuhtide dokumente. Päris põhjalikult. Meid aga ei kontrollinud üldse. Väga hea. Kusjuures kimas ka meie autojuht 80 alas üle sajase kiirusega. Ta on aga väga hea juht, kiire reageerimise ja otsustava käitumisega. Umbes 40-45 aastane mees … Kusjuures on tal rooli küljes selline punn, millega saab kiiresti keerata rooli suures ulatuses … ju see on siis vajalik.

Järgmine peatus oli taas tanklas pissipeatus, mille mina vahele jätsin. Minu pidamine tundub olema suurem või siis vedeliku hulk, mida tarbinud olen, väiksem. Sain jalutada ümber tankla, sest jalad tahavad ju sirutamist ja liigutamist. Tegin tutvust ka ühe rongaga, kes mulle poseeris ja väga huvitavat häält tegi (vt. video). Kusjuures tanklas kütust polnud, automaatide ees oli lint, mis takistas sissesõitu. Vot siis Venemaa nafta puudumine. Järgmisel päeval nägime, millised sabad olid tanklates, kus kütust oli... nii oma 50-60 autot.

Järgmiseks tegime lõunapeatuse, millest polegi väga palju kirjutada, sai teed, vett ja portsu lambaliha guljašši, riisi ja bataadikreemiga … mis oli toitev, kuid mitte eriti maitsekas. Nojah, eks see kõhutäitmiseks oligi, mitte nautimiseks. Ostsin endale magustoiduks 200 g kohalikke rosin šokolaadis komme. Magusavajaduse sain igal juhul rahuldatud. Kusjuures päris head olid … paremad kui Kalevi kommid. Selliseid söögikohti väga palju tee ääres polnud, saja kilomeetri kohta ehk üks. Ja eks seal siis enamus autosid ka peatasid. Meil oli laud ette tellitud ja seetõttu saime kiiresti edasi.

Ja selle söögikohaga piirduski meie teekond asfaltteel. Edasi sõitsime põlluteid mööda, kus oli ühes suunas neli-viis rööpapaari ja juhid valisid selle, mis oli parem sõitmiseks. Vahepeal aga keerasid suisa rohumaale ja panid mööda seda edasi. Huvitav oli, et teed läksid lahku ja kokku ja vahel mõni hoopis muus suunas, kuid meie juhid muudkui kimasid, ühtki märki polnud, kuhu me sõidame. Mõnes kohas tuli lamba-kitsekarjade või kappavate hobuste tõttu kiirust vähendada, kuid tavaliselt sõitsid juhid 40-50 km/h. Raputas päris kõvasti. Vahepeal võeti uhtkraavide pärast kiirus päris maha. Tegin video ühest kivisest nõlvast alla sõitmisest ... päris eriline.

Kuid kohale me jõudsime … keset tühermaad asuvasse Delgeriin Choiri kloostrisse (mongoolia keeles Дэлгэрийн Чойрын хийд), mis asutati 1917-1918 munk Zava Damdini poolt.  Loomulikult oli klooster kommunistide poolt taas maatasa tehtud ja varandus laiali kantud, õnneks toimetasi mõned mungad raamatuid ja muid munk Zava Damdini personaalseid esemeid peidukohtadesse. Üks nendest munkadest, kes vara päästis oli munk Даваа (Davaa), kes 30-natel kommunistliku režiimi eest välismaale põgenes. Kohe kui ta kuulis 1990 kommunistliku võimu langemisest, tuli tagasi kodumaale. Ta aitas taastada templeid, millest viimane valmis pärast tema selle elu lõppu ning pühendati Zava Damdini´le . Selles templis olid Davaa päästetud esemed, mille ta koos oma tegevuse ajal kogutud asjadega templile kinkis, seal olid erinevad tunnustused, medalid, raamatud ja palju muid nipsasju. 

Templi taastamise ajal mediteeris oma õpetaja (Guru Deva Rinpoche) palvel seal neli aastat noor Zava Damdin Rinpoche, Ei maksa teda kloostri asutajaga segi ajada, sest tema sündis 1976, budistliku reinkarnatsiooni põhjal sai ta sama nime, mis kloostri asutaja.. Ta veetis selle aja kütmata ger´is otse Delgeriin Choiri kloostri alal. Gobi kõrbe talved on teada-tuntud oma ekstreemsuse poolest, kus õhutemperatuur langeb detsembris kuni -40 °C-ni. See väike ger, kus Zava Damdin Rinpoche kogu selle aja veetis oli eksponeeritud templis. 

Seal oli templis olid soovide lahtrid, 108, nagu budismile kohane. Igaüks meist sai võtta juhuvalikuga ühe puupulga, mille peal oli number ja selle numbri alt leidis ta soovidelehe. Mina võtsin numbri … 108, mis on üks olulisemaid numbreid budismi õpetuses, sest …… Mulle antud soove ma aga ei avalda, sest need on mulle, mitte kõigile kuulutamiseks. Lahkudes kinkis kuulus templi hoidja kõigile ühe mandariini … väga sümboolne kingitus. Ma ei pidanud vastu kiusatusele endast selle templi taustal foto lasta teha.

 Templist sõitsime edasi mööda tühermaad, sest teid enam polnud üldse. Ma salvestasin kogu teekonna kaardile ja seal nägin aeg-ajalt mingeid teesarnaseid jooni, kuid mööda neid sõitsime me küll väga harva. Äkitselt pidas esimene auto (mina olin teises) kinni suvalises kohas mägede vahel. Mis siis nüüd, mõtlesin mina ja arvasin, et ehk oleme eksinud, kuid esimesest autost tuli välja meie CEO (grupijuht) ja läks mingi kivihunniku juurde. No ja meie nagu lambakari talle järele. Selgus, et selles kohas olid arheoloogid paar aastat tagasi välja kaevanud naise kivistise, mis oli üle kolme tuhande aasta vana. Väidetavalt isegi kõrvarõngad olid äratuntavad. Koos naisega oli seal hobuse luustik … ju siis selle naise oma. Huvitav oli kuulata. Ma teadsin, et Mongooliast on leitud palju sauruste luid ja mune, kuid sellisest leiust ei teadnud midagi.

Viimaseks kohaks enne kämpingut oli mägede kurus olnud munkade peidukoht, kus nad kommunistide eest redutasid. Nagu ma varasemalt kirjutasin, tapsid kommunistid buda munkasid halastamatult. Need mungad varjasid ka eelpoolkijeldatud kloostri varasid. Kõige kuulsam seal varjunud munkadest oli "Valge hobuse ja valge kaameliga munk", sest valge hobune ja valge kaamel olid talle Gobi kõrbes elujõuks, aidates tal mägisel maastikul märkamatult liikuda, hankida vett lähedalasuvatest allikatest ning suhelda üliharva usaldusväärsete kohalikega Igal juhul oli see väga eriline koht, kus olid väga erilised kaljud. Nende otsas sai ronida ja sinna kivistuupasid ehitada. Mina kraamisin oma drooni välja ja tegin hulgaliselt droonifotosid ja videoid. Päike oli juba madalale laskunud ja varjude mäng kaljude vahel imeline. See valge kuju kaljude keskel olen mina.

Viimaks jõudsimegi kämpingusse, kus majutuseks oli terve hulk ger´e. Mina sain omaette kolmekohalise ger´i, sest mehed olid kas paarilisega või siis kaks neist koos ja mina olin üle jäänud … mille üle ma taas väga rõõmustasin. Sain rahulikult toas mälestusi kirja panna ja siis end põõnama seada. Enne saime suisa kolmekäigulise õhtusöögi – salat, praad ja magustoit. Täitsa maitsev oli … eriti salat, mis oli maitsestatud minu arvates mangokastmega. Taimetoitlastel on Mongoolias raske, meie grupis oli neid kaks … mongollased söövad palju liha ja ka lisandite juures kasutavad lihaleent hautamiseks… kuid riisi said nad süüa, koos salatiga. Toidukohas oli ka wifi, kuid ei hakanud seal ometi blogi kirjutama, kirjutasin hoopis ger´is tavalisse Wordi faili, mille ma siis lõpuks siia blogisse kopeerisin. Igal õhtul oli vaja kirjutada, sest järgmisel päeval tulid ju uued elamused ja mälestused.

Õhtul vaatasin oma ger´is üle sammud, neid sai sellel päeval tehtud 11622 … täitsa palju, kui arvestada, et sõitsime enamuse ajast. Ega ma hästi ei uskunud seda sammude arvu ... osad olid kindlasti auto raputamisega üles loetud. Muide, järgmisel päeval sain sellele kinnitust, sest autosõidu ajal, kui ma sammugi ei astunud, täitus 10000 sammu. Vot siis sammuarvestajat. Lugesin õhtul ka märkmeid, mida ma erinevates kohtades notebooki olin kirjutanud… olulised asjad lähevad muidu meelest. Ega uni selles ger´is väga hea ei tulnud, sest värske õhu asemel oli tugev putukamürgi hais. Lõpuks siiski uinusin kenasti.

Hommikul tõusin kell kuus, et minna päikesetõusu vaatama. See on minu nõrkus, vaadata maailma eri kohtades päikesetõusu ... olen seda nautinud Himaalajas, Kariibi mere rannikul, Brasiilias, Patagoonias, Filipiinidel ja paljudes teistes kohtades. Kuid see päikesetõus oli eriti meeldejääv, sest kui päike tõusis idast, siis läänetaevas oli vihmapilv ja seal joonistus välja võimas vikerkaar. Seega sain kaks elamust samaaegselt. Vikerkaare foto oli selle blogi alguses ja päikesetõusu foto siin kõrval. Elamuse jäädvustamiseks tegin sellest video, mis kirjeldas ennenägematut olukorda. Kahjuks pole videole saadud vikerkaar terviklik.

See eriline vaatepilt nähtud, suundusin hommikusöögile, sest päev oli pikk ja hommikusöök oluline. Tagasi laagrisse kõmpides nägin kõrberebast, kes oli kahjuks hiljuti hinge heitnud. Polnud see eriti kena vaadata. Mul tuli meelde Eesti rahva ennemuistne jutt, kus rebane end surnu sarnaseks muutis, et kalad kätte saada, kuid kahjuks oli see reinuvader tõesti lahkunud. Vähemalt sain vaadata, millised kõrberebased välja näevad ... 

Palju kaunim vaatepilt oli hobusekari, mis joogikohale suundus. Seal oli vähemalt üle 50 hobuse, kahjuks ei mahtunud kõik fotole. Muideks samal ajal oli kämpingu teisel küljel lambakari, kus oli mitusada lammast ja kitse. Tõsine karjakasvatuse piirkond. Kusjuures on ühes karjas ühe perekonna loomad, seega on ikka tegusad inimesed Mongoolias. 

Teisel sõidupäeval paigutati mind teise masinasse, täpsemalt siiski esimesse, kus istus ka meie CEO. Oli võimalus pikemalt kuulda igasugu teemadel.Esimene neist oli kütuse teema, sest suundusime tankima. Läbi autoakna nägin seda pikka-pikka järjekorda, mis tanklas ees ootas. Õnneks viidi meid kohvikusse, kus oli mõnusam istuda kui autos tanklajärjekorras. Ja ega neil kaua läinudki, umbes tunni pärast olid tagasi ... seda ma küll ei arvanud, et nad nii kiiresti löögile saavad. Ju nad tutvusi kasutasid ...

Kuna kohvikus oli igav, siis jalutasin ringi ja tegin sellest Kesk-Gobi aimaki keskusest Mandalgovi´st fotosid. Selgituseks, et aimak on Mongoolia haldusüksus, nagu provints. Mongoolias on neid 21 ja see oli siis üks aimaki keskus. Foto on tehtud staadionist, kus igal aastal peetakse suvel Naadam´i festivale, kuhu tulevad kokku külade parimad vibulaskurid, maadlejad ja ratsutajad (õigemini hobused, sest hobune oon seal tähtsam kui ratsanik). Aimaki parimad lähevad edasi Ulaanbaatarisse, kus peetakse maha suurejooneline Mongoolia Naadam. Kahjuks meie seda pidustust ei näe.

Paagid täis tangitud, sõitsime edasi. Üsna pea käskis CEO meie autojuhil teelt kõrvale pöörata, sest seal oli kolm kaamelit rohtu näksimas. Mida iganes ... kolme kaameli pärast kinni pidada ... Kuid ta rääkis päris huvitavat juttu kaamelitest ja nende rollist siiditeel liikumises. Nimelt tõi Tšingis-khaan siiditee Mongooliast läbivaks. Varem oli see olnud lõuna poolt minev. See oli suur tegu, sest siiditee tõi endaga kaasa rikkuse, mis seal liikus. See oli tuiksoon läbi Mongoolia ja kuna Gobi kõrb jäi teele ette, siis kasutati tohutul hulgal kaameleid siiditeel kaupade vadamiseks. Kaamelite fotosid ma siia ei pane, kuid laidsin kivide vahel väikse sisaliku, kes üritas jääda märkamatuks. Panen hoopis foto sellest loomast, kelle nimeks ütles giid agaam. Pärast vaatasin järgi, täpsemalt oli see kirju peajalg-agaam. Täitsa ime, et seda loomakest märkasin ...

Järgmine peatus oli lõunsöögiks Tsogt Ovoos ... vaevalt, et see nimi midagi kellelegi ütleb. Väike külake keset kivikõrbe. Taas saime lambaliha nuudlitega. Ma usun, et lambalihast saab küll mul selle reisiga isu otsa. Iga päev lambaliha. Ja taas mitte eriti maitsev, kuid kõhtu täitev. Ei hakka siia isegi sellest roast fotot panema. Kuna sain peagi kaamera ette ühe tegusa mongollanna, siis panen foto sellest naisest. Minu arvates väga ilmekas Mongoli kultuuri kirjeldaja.

Käisime veel ka teises aimakis nimega Dalanzadgad, see on Lõuna-Gobi halduskeskus. Seal käidi kaubanduskeskuses, kust mina endale midagi ei leidnud ... mõttetu käik. Üks imeilus kolmesaja eurone vaip oli ... kuid kui mõtlesin selle transpordile Eestisse, siis jäi seegi ostmata. Vaipasid siinkandis osatakse kududa. Jõlkusin siis niisama linna peal ja tegin fotosid elamutest. Vaatamata sellele, et selles linnakeses elab umbes 36 000 elanikku, on majad suured mitmekorruselised. Nendes majades elavad õpetajad, politseinikud, tuletõrjujad, arstid ja igasugu ametnikud, sest halduskeskuses peab olema kõik tagatud ... kui nomaadid kõrbes haigeks jäävad või mingi muu kiire asi juhtub. Muide ... päästetööd käivad enamasti helikopteriga, sest vahemaad on üüratud.   

Ja kuna enamus aega sain taas autos istuda, siis ega muud huvitavat ei juhtunudki. Panen lõpetuseks foto sellest maastikust. Kus on tasane väli umbes 1200 m kõrgusel merepinnast. Puud siin ei kasva ja ega taimigi palju pole. See on Gobi kõrb ... gobi tähendab küll Mongoli keeles pool-kõrbe ... ja eks ta ongi poolkõrb, sest pisut rohtu ja madalaid põõsakesi seal ikka kasvab.

Kämpinguks oli seekord Khanbogd ... mis osetõlkes tähendab "kuninglik pühadus". No võrreldes eelmisega polnud see kämping küll mingi pühadus, sest ger´id olid madalad, lõin pidevalt sisse minnes pea ära. Püsti sai seista vaid keskel ja taevas oli ka keskel näha ... täitsa auk kohe, kuid sinna pandi enne öö tulekut mingi kate peale. Vot selline kämping. Homme aga läheb asjaks ... sõitmist enam nii palju ei tule ja lähme mägedesse matkama ning siis juba "laulvatele" liivaluidetele. Sellest siis järgmistes blogides ... NB! Selles kämpingus oli hea wifi ... vähemalt midagigi kuninglikku ...