Kaks päeva Mongoolia pealinnas Ulaanbaataris.

Kui esimesel päeval sõitsin kohe linnast välja, siis kaks järgmist veetsin pealinnas ... mulle eriti ei meeldi suurlinnad, kuid mõne päeva võib ikka ringi jõlkuda. Seega pärast tavapärast hommikusööki võtsin googlemapsi kaardi ja panin paika poolepäevase jalutuskäigu kesklinnas. Õnneks oli meie hotell keskmest mitte eriti kaugel ja esimesed Ulanbaatari kesklinnale iseloomulikud kohad algasid juba kilomeetri kaugusel hotellist. Liikusin mööda saatkondade tänavat, kus mõlemal pool olid kõrgete aedade taha peidetud erinevate riikide suursaatkondade majad. Suhteliselt maitsetud kandilised karbid, polnud midagi vaadata. Kuid liiklusreeglid jalakäijale sain kohe selgeks. Jalakäija pole Ulaanbaataris üldse keegi, vöötrajal üle tänava minnes pead hoolega vaatama, kas mõni uhke auto sinu suunas ei kihuta ... ja nad annavad juba kaugelt signaali, et sa kiiremini liiguks. Kui valgusfooris süttib jalakäijatele roheline tuli, siis peab ka vaatama pikalt paremale, sest mõned autojuhid sõidavad veel tumeroosaga (loe punasega) üle ristmike. Seega jala kõndides tuleb olla ettevaatlik. 

Üsna pea jõudsin oma esimese sihtmärgini, milleks oli Chouin Laama tempel... kuid kurbusega nägin, et uksed olid suletud ja seal torkas silma teade ... 4-6.september tempel administratiivsetel põhjustel suletud. No vot siis. Mina tulen kaugelt ja nendel on mingid põhjused ... Kuid mis teha, ei hakka ju üle müüri ronima. Tegin mõned fotod ja jalutasin edasi. Proovisin üle müüri piiluda, kuid see oli liiga kõrge. 

Järgmisena jõudsin suurele väljakule, Sünkhbaatar Square´le, kus parajasti toimusid Korea nädala sündmused. Panin tähele, et ühe müügikoha juures oli tohutu pikk järjekord ... see oli Cloud nine ... mida seal jagati või müüdi, seda ma ei tea, sest ei hakanud järjekorras seisma. Küll aga tegin minagi väiksed ostud Korea kauplejatelt ... ühe šampooni ... mis peaks juuksekasvu parandama. Ei usu küll sellesse, kuid proovida ju võib.

Järjekorras seismise asemel proovisin kätt kepikeste anumasse viskamises, mis pidi olema Korea rahvuslik mäng ... nojah ... ei läinud mul viies viskest ükski sisse. Kõik põrkasid ja kukkusid väljakule. Harjutamise asi ... peale mind viskas üks tüdruk, vist korealanna ja sai esimesest kolmest kolm sisse. Neljas, mille ajal ma foto jäädvustasin läks aga mööda. Sellele vaatamata sain aru, et ta on vist harjutanud ...

Sama väljaku tagumises küljes kõrgus suur Chinggis Khaani kuju ... mille üle ma enam ei imesta, sest neid on iga nurga peal. Sellegipoolest jalutasin selle juurde, et teha mõned kohustuslikud fotod, kuid seal selgus, et oli palju huvitavam sihtmärk ... nimelt oli seal üks noorpaar tähtsa päeva puhul end fotodele jäädvustamas. No ma siis aitasin neil seda teha ja klõpsasin ka mõned korrad. Tabasin neid ootamatult, kui nad ei poseerinud. Igavene uhke mundris peigmees oli ... ja ega pruudilgi viga polnud. Kusjuures nägin pärast veel suisa kolme noorpaari ... pole imegi, sest oli ju pühapäev.

Cinggis Khaaniga aga kohtusin järgmises tohutu suures muuseumis, kus oli eksponeeritud mongolite vallutusretked ja Suur-Mongoolia riik XIII-XIV sajandil. Muuseum oli suisa üheksal korrusel, üks uhkem kui teine. Kuni neljanda korruseni oli ajalugu vanaaja nomaadidest ja Mongoolia osadest. Viies-kuues kirjeldasid Chinggis Khaani vallutusretki ja õitsvat Suur-Mongooliat, seitsmendal korrusel oli seda Mongoolia suurkuju ümbritsevad aristokraadid koos pealikuga. Kaheksandal korrusel olid muu maailma ülistused Mongoolia riigist ja viimasel, üheksandal korrusel, oli tohutu suur ger, kus istus kullast Chinggis Khaan isiklikult oma kullast troonil. Kas see just päris kuld oli, seda ma proovima ei läinud. Kuid võimas oli see kuju küll ... vaatas sealt alla meile väikestele olevustele... selles muuseumis tasus käia, 45000 tugrikut oli õiglane hind. Lisan veel Suur-Mongoolia kaardi, muuseumi vaate väljastpoolt ... ja mõned suurkujude fotod. Mis tea arvate kui mongolid kuulutavad "Let´s make Mongolia great again !" 😃

Veel oimetu suursugustest mongoli ülikute riietest, poosidest ja silmavaadetest, jalutasin Mongoolia rahvusmuuseumi poole, mis polnud eelmisest kaugel. Kuid sisse ei läinudki, sest see vana nõukogudeaegne majake tundus eelmise kõrval mannetu. Kusjuures selles linnaosas olidki vanad, ilmselgelt nõukogude võimu poolt mõjutatud arhitektuuriga elamud ja kaubanduspinnad. Neid olen ma Eestis piisavalt näinud ... Läksin hoopis lõunatama. Seekord ei võtnud kohalikku rahvustoitu, sõin hoopis ühe tavalise teriaki kana ja jõin juurde rohelist teed. Pärast einestamist võitsin tänavalt veel 3400 tugriku eest gelato sidruni ja kiivi jäätise, sest päike paistis ja ilm oli palav... nii 20 kraadi.

Tagasiteel hotelli jäi ette üks tohutu suur kaubanduskeskus, mis oli ka pühapäeval avatud. Astusin huvi pärast sisse, et vaadata mida seal müüakse ja ... sain aru, et sellistes kaubamajades pole suurt vahet, mis linnas või riigis sa parajasti oled ... ikka samad kaubamärgid, ikka samad tooted. Võibolla mõni üksik poeke oli kohalikule kaubale keskendunud, kuid enamus olid maailmakuulsad kaubamärgi poed. Ja ega hinnadki palju erinenud ... kapitalism on ilmselgelt ka Mongooliasse jõudnud. Selle kaubamaja vanus polnud just eriti kõrge. Mulle meeldis aatriumis viimaselt korrusel teisele langevad veejoad, mis värskendasid õhku ja tekitasid meeldivat sulinat.

Kokkuvõttes nägi minu jalutuskäik linnas välja selline nagu kõrvaloleval salvestatud marsruudil toodud. Kõmpisin maha üle kuue ja poole kilomeetri. Ja jõudsin kenasti oma alguspunkti tagasi. Sammusid kogunes aga päeva peale kokku 17482. Pole paha. Nagu kaardi all näha on ... Ulaanbaatar asub merepinnast üle 1250 m kõrgusel platool.

Hotelli jõudes tegin nähtust ja tunnetatust väikse kokkuvõtte ja valmistusin minema meie grupi esimesele kohtumisele. Väike ärevus oli sees küll ... kellega ma siis nüüd pean kaksteist päeva koos veetma... Selgus, et 15 asemel oli grupis 14 liiget + CEO ehk grupijuht. Vanuse poolest oli skaala äärest äärde. Noorim äsja gümnaasiumi lõpetanud noormees Austraaliast ja vanim Inglismaalt pärit daam, kelle vanuseks hindasin ma 70+... või 17+, nagu naistele kohane. Veel oli mitmed tulnud kohale USA-st, üks paarike Indoneesiast ning teine Šveitsist, daam Ukrainast ja veel Iirimaalt. Mis on üllatav ... seekord totaalne meeste ülekaal 8:6, eelmistel G-Adventure reisidel oli vastupidi olnud. Päris kirju seltskond ... eks ole näha, kuidas see kooskõla saab olema. Ma loodan taas kord hoida madalat profiili ja võimalikult palju omaette olla. Grupi liikmetest ma fotosid tegema ei hakanud ... proovin olla viisakas ... 

Pärast tutvustusringi läksime sööma traditsioonilisse Mongoolia restorani, kus olid menüüs tõesti eraldi lehtedel vaid kohalikud toidud. Seekord ma riskisin taas ja võtsin vürtsika hobuseliha prae ning juurde apelsinimahla. Seekord risk õigustas. Liha oli mõnusalt pehme ja hästi maitsestatud. Kui poleks teadnud, et see on hobuseliha, siis oleks arvanud, et veise steik. Ka lisandid olid hästi valitud ... hulk kergelt krõmpse köögivilju vürtsika kastmega ning mingid klimbisarnased pallikesed, millele oli vaja kastet juurde võtta, et maise tasakaalustusks. Väga hea oli. Kõht sai meeldivalt täis ja tuju oli kuni magamaminekuni ülev.

Teise Ulaanbaatari päeva hommik algas nagu ikka hommikusöögiga. Kell 8.30 kogunesime vastvõtu juures, et minna bussiga taas linnaekskursioonile. Õnneks oli CEO valinud külastamiseks minu eilsest käigust erinevad paigad. Liiklusega on Ulaanbaataris nii, et tööpäevadel võivad ühel päeval liigelda autod, millel on numbrimärgi viimane number paarisarvuline ja järgmisel paarituarvuline. See on liiklustiheduse vähendamiseks. See päev oli paarituarvuline ja seega oli meie bussi number 8997. Kui transpordist kirjutasin, siis ka teadmiseks, et Mongoolias on kütusekriis. Tanklates on pikad järjekorrad ja kütuse hinnad kõrged ... nad said varem 75% kütusest Venemaalt ja ... sealt seda enam ei tule. Vot nii !

Esimene peatus oli budistlikus kloostris nimega Gandan Monastery või täpsemalt Gandantegchinlen Monastery, mis on suurim säilinud klooster Mongoolias. Nojah, mis tähendab säilinud ... kolmekümnendatel aastatel hävitati Nõukogude Liidu survel kommunistlikus Mongoolias praktiliselt kõik kloostrid, mida oli toona üle 900 ... tapeti üle 10 000 budistliku laama (munga). Ka selles kloostris hävitati 1938 aastal enamus templitest ning neis mõnes , mis alles jäid, näidati maailmale, et kommunislik kord on salliv budismi osas ... neis korraldati vastuvõtte. 

Kui aga kommunistlik kord kukutati ... umbes samal ajal kui Eestigi vabaks sai, siis hakati aktiivselt kloostreid taastama. Selle kloostri peahoone Battsagaan Tsogchin Dugan (Battsagaani suur kogunemissaal) ehitati vaid seitse aastat tagasi. Nüüdseks on kloostris taas üle 150 laama, kes usinasti tiibeti budismi põhitõdesid levitavad. Nende vaimne juht on noorukieas 10. Džebtsundamba Khutughtu (tuntud ka kui 10. Bogd-gegeen), kes on Mongoolia tiibeti budismi vaimne juht. See noormees on vaid 11 aastane ning ta valis ametisse Tema Pühadus Tenzin Gyatso  XIV dalai-laama isiklikult.

Meie "suurde kogunemissaali" sisenedes olid laamad aktiivselt ametis pühakirja tekstide lugemisega (jutlusega). Kuid nende fotodele jäädvustamine polnud hea tava kohane ja seega tegin fotosid vaid pühakojast, mitte laamadest. Küll jäi kaamerasilma ette üks palvetaja, kes Tiibeti budistile kohaselt laskus 108 korda palvetamisalusele kõhuli. Mäletan seda protseduuri Tiibetis käigust, kus palvetajatel olid käe ja põlvekaitsmed, et nende liigesed vastu peaksid. Nad palvetavad ka ilma fotol nähtava palvetamisaluseta, laskudes liivasele ja kruusasele palveränduri teele. 

Järgmises templis, Megjid-Janraisig tempel, asus 26,5 meetri kõrgune kuldne Avalokitešvara kuju, mis oli tõesti tohutu suur ja vaatas sealt kõrgusest alla minu peale. See kuju sulatati 1937 aastal, kui kommunistid oma veretöid tegid, üles ja taastati alles üheksakümnendatel annetajate abiga. Tundub, et Mongoolias oli kommunistliku režiimi tagajärjed veelgi karmimad kui meil, sest kui meil küüditati inimesed Siberisse, siis seal lihtsalt tapeti ja pühakojad, mis meil muudeti võimlateks ja hoidlateks, seal lihtsalt lammutati ja hävitati. Meie CEO ehk rühmajuht oli ise küll usult kristlane, kuid budismi vastu suunatud veretööd kirjeldas ta väga emotsionaalselt.

Mina aga panin taas palveveskid tööle, ka need kõige suuremad, et minu palved lähedase heaks jõuaksid kiiremini nende täitjateni. Nii väga tahaks, et ta saaks oma probleemid lahendatud ning naasta normaalse elu juurde. Lootus jääb ...

Järgmisena viidi meid ühte kohvikusse, kus downi sündroomiga noored valmistasid kohvi ja muid jooke ja pakkusid neid oma külalistele. Sildilt on näha, et selle asutuse loomist on toetanud Poola riik, väga tubli nendest. Kuna ma kohvi ei joo, siis kasutasin võimalust ja käisin kõrvalasetsevas pangas raha vahetamas... minu tugrikuvarud olid kokku kuivanud. Tagasi tulles oli mul võimalust toetada selle asutuse tööd ja arengut ühe nende noorte poolt tehtud kotikese ostmisega.  

Järgmine peatus oli Mongoolia viimase monarhi Bogd Khan´i talvepalee, mis oli ainus neljast paleest, mis säilis punase terrori järel. Selle hoone juures võttis mind vastu ... väike armas liblikas, kes otse sinna viival teel oma tegemisi toimetas, lubades mul jäädvustada foto temast. Kuid koos liblikaga jäi kaadrisse ka teekate, mis viis talvepaleesse.

Palees sees polnud lubatud fotosid jäädvustada, vaid suursugusest sissepääsust võis mälestuseks kuvandi teha. Seda väravat kutsutakse ka rahuväravaks, sest sellele on maalitud budistlikud kaitsevaimud (dharmapala’d), kes pidid kaitsma nii monarhi kui ka Mongoolia rahvast igasugu pattude ja pahede eest. Nendeks pahedeks on: viha ja vaen (dvesha), iha ja ahnus (rāga), teadmatus ja rumalus (avidyā) ning lisaks neile kolmele veel uhkus, kadedus, enesekesksus ja ülbus (arrogantsus). Igal juhul sain mina sellest väravast sisse ... ju siis pole need pahed mind täielikult vallutanud.

Kui neid väravaid lähemalt vaadata, siis on näha koledaid olevusi, kes tegelikult on head ja soovivad inimesi aidata. Selliseid olevusi kujutati kogu palees veel paljudel siidimaalidel ja thankadel. Kahjuks sain neid vaid oma mälupilti jäädvustada, sest nagu enne kirjutasin, polnud fotod ja videod palees sees lubatud. Veel nägime palees monarhide riideid, tarbeesemeid ja maale nendest kõrgeausustest. Eriti kurvalt vaatas mind üks noor daam, monarhi teine abikaasa, kes hukati mahalaskmise läbi, kui ta oli vaid 33 aastane. Mis kõige kurvem, ta kandis surma hetkel oma üsas last. Selline julm kuritegu taas kommunistide poolt. Kusjuures ei rääkinud seda meie giid, vaid lugesin ise maali kõrval olnud tahvlilt. Lisan lõpuks värava pinnal olnud maalingu jäädvustusest ... rottidest ... lihtsalt vaatamiseks ja mõtlemiseks ... 

Viimaseks külastatavaks kohaks jäi Zaisan Hill ehk väike mäeke Ulaanbaatari linna kõrval, kust paistis kogu linn nagu peopesal kätte. See oli väärikas lõpp minu kahepäevasele Mongoolia pealinnaga tutvumise turneele. See suurlinn koosneb juskui kolmest osast, äärelinn (fotol tagaplaanil), mis koosneb tohutust hulgast ger´idest ja väikeelamutest; siis nõukogude ajal ehitatud linnaosa, mis koosneb põhiliselt paneel ja kivimajadest ning uusehitused, mis on metallkarkassil klaaskattega pilvelõhkujad. Kuna kõik need linnaosad ei mahtunud ühele fotole, siis jäädvustasin video vaateplatvormilt nähtavatest hoonetest ja linnaosadest. Kõige parem ei saanud, kuid asi seegi.

Vaateplatvorm, või täpsemalt monument oli rajatud kommunistliku Mongoolia ajal ja nagu sellel olevad sümbolid ja kirjad näitasid, ülistas monument nõukogude sõdalasi, kes justkui olid mongoolia rahva sõbrad. Suur ja võimas nõukogude armee ... kes asus praktiliselt võimule 1921 aasta kommunisliku revolutsiooni järel. Muideks ... hiinlaste ülemvõimu (1919-1921) ja kommunisliku revolutsiooni vahele jäi lühike periood, kus Mongoolias valitsesid Vene valgekaartlased parun Ungern-Sternbergi juhtimisel, see nimi on eestlastele väga tuttav. Igal juhul on hea meel, et ka see suure ajalooga riik on nüüd demokraatlik ja vaba ... vaatamata sellele, et asub kahe suurriigi vahel ... Hiina ja Venemaa.

Juba homme hommikul asume kolme maasturiga teele lõuna suunas, kus paikneb suur ja võimas Gobi kõrb. Ohh ... lõpuks ometi. Loodetavasti minu suured ootused täituvad ja ma näen ehedat nomaadide elu selles kivises ja kõledas kõrbes. Lisan siia teekonna, mis on plaanis järgmise kümne päeva jooksul läbida. Suure tõenäosusega puudub sellel teekonnal internett ja järgmise blogi saan kirjutada alles reisi lõpus.