Kirjad Mongooliast

Eile hommikul kell seitse istusin vihmases kodulinnas Tartu-Tallinn bussile ja alustasin reisi Mongooliasse. Just, iga reis algab ju kusagilt. Tegelikult algas minu reis aasta esimestel päevade, kui planeerisin selle aasta reise. Kuna sünnipäevareisi pakkumisi oli mitmeid häid, siis otsustasin valida sellel aastal neist kaks - Filipiinid mais juunis ja Mongoolia septembris. Kuna G-Advenures pakkus väga lahedat nomaadide külastamisega ringreisi, siis broneerisin endale kohe sinna koha. Neile, kes pole minu Keenia ja Patagoonia reiside blogisid lugenud teadmiseks, et G-Adventures on Kanada reisibüroo, kus mingisse maailma punkti tulevad erinevad inimesed kokku ja nendega liitub kohalik giid, kes teeb siis vastava ringreisi. Kuna inimesed ei tunne ega tea enne reisi üksteist ja nad on tõesti üle maailma kohale tulnud, siis on väga põnev, kellega kokku satud. Siiani on mul vedanud, eks näis kuidas seekord.

 Tallinnast lendasin Turkish Airline´siga Istanbuli kaudi Ulaanbaatarisse, kust pidi reis algama. Tallinn-Istanbul lend hilines üle poole tunni, kuid kuna mul oli piisav ajavaru, siis see probleeme ei valmistaunud. Kolme tunni asemel pidin Istanbulis ootama kaks ... Lendamisest veel niipalju, et investeerisin seekord pikkadel otstel istekoha valikusse ja sain mõnusalt jalgu sirutada ja teisi häirimate püsti tõusta, sest valisin koha avariiväljapääsu juurde. Kusjuures Tallinn-Istanbul sain ka samasse kohta koha, ilma tasumata. Ega ma raha väga ei panustanudki, kasutasin oma kogunenud Miles&Smiles punkte, mida on ikka juba paras ports. Igal juhul jõudsin täna hommikul kell pool kaheksa kohaliku aja järgi Ulaanbaatarisse. Kusjuures olin lendude ajal kuulanud huviga Hendrik Relve jutustusi Mongooliast. Kõik üksteist osa kuulasin ära. 

Lennuki maandudes tegin mitmeid fotosid Mongoolia tühermaast. Arvestades, et tegemist on pealinna, kus pidavat elama umbes poolteist miljonit elanikku, ümbrusega ... siis on ikka väga lage. Relve juttudest kuulsin, et Ulaanbaataris elab pool mongoolia elanikest ja teine pool siis maapiirkonnas. Vaadates kaarti on näha, et ega teisi suuremaid linnu Mongoolias polegi.... on veel mõned alla saja tuhande elanikuga tööstuslinnad ... kuid vahe pealinnaga on ikka meeletu. Lennukist vaadates on kenasti ära tuntavad ka Mongoolia rõngaselamud, mida nad nimetavad ger´ideks ... otsetõlkes on kodu. Tõotab tulla huvitav reis ... mõtlesin lennukil. Kusjuures on mul poolteist vaba päeva enne grupireisi algust, sest lennugraafik oli selline. 

 

Lennujaamas sai minust kohe miljonär, sest kohaliku tugriku kurss euro suhtes oli üle 4120:1 ehk 250 euroga saab miljonäriks. Vahetasin igaks juhuks sularaha ... kasvõi taksosõiduks lennujaamast hotelli. Ja õigesti tegin, sest hiljem selgus, et paljudes kohtades oodati sularahamakseid. Raha vahetatud, läksin lennujaamahoonest välja ja olin nõus mitteametliku taksopakkujaga, kes tahtis mind 100000 eest hotelli viia. Alla 25 euro ... kuna olin tehiasarul lasknud enne taksohindasid analüüsida, siis läks sõiduks. Ja veel milliseks sõiduks ... juht pani minema sellise kimaga, et isegi minul hakkas kohati kõhe ... kiirus ulatus kohati 150-160 km/h, isegi seal, kus märgid näitasid piirkiiruseks 80 km/h. Aga see eest sai kiirelt hotelli ja sisse registreeriud, sest olin varakult andnud teada varajase registreerija soovist. Muide, selle eest lisaraha ei küsitud, hoopis pakuti, et ma läheks kohe hommikust sööma ... vot siis ... kuid hommikusöögist ma loobusin, keerasin hoopis paariks tunniks magama.

Hotellituba oli eriline, ma pole veel olnud hotellis toas, kus on pesumasin. Jah, pliidi ja kööginurgaga tube on ka enne olnud ... kuid pesumasin hotellitoas on üllatus. Kahjuks ei leidnud pesupulbrit, muidu oleks ehk kohe isegi mõned sõidu peal kasutuses olnud riitetusesemed ära pesnud. Nali oli see, et lõuna paiku kadus hotelli kraanidest ka vesi ... õnneks tuli see peagi tagasi. Toas olid aknad avatud ja mõnusalt jahe õhk. Väljas on sooja 18 kraadi ümber, pole liiga soe ega külm, kuid vaadates ilmateadet on näha, et öösel läheb külmemaks ... homme öööseks lubab vaid kaks soojakraadi. Suhteliselt sarnane ilm meie suvelõpu ilmale. Ah jaa, selgus, et olen üksi toas ... ilma selle eest eraldi tasumata. Grupis on 15 inimest ja mina olin see õnnelik, kes üksi paigutati.

Kuid reisil olles pole aega pikalt hotellitoas vedeleda, kella ühe ajal päeval asusin juba pealinna lähiümbrust uurima. Olin eelnevalt meili teel kokku leppinud ühe hotellitöötajaga, et ta sõidutab mind saja dollari eest päev otsa Ulaanbaatari lähedal asuvatesse huvitavatesse kohtadesse. Nendeks olin valinud kaks piirkonda, mida ma meie grupi reisikavast ei leidnud ... Gorkhi Terelj National Park ning Tsonjin Boldog, kus asub meeletult suur Chinggis Khaani kuju. Just selle kuju juurde me esimesena sõitsimegi. Minu sõidutajal oli Lexus ... mille rool oli paremal pool. Huvitav, sest Mongoolias on parempoolne liiklus ja rool peaks olema vasakul, nagu meil koduski ... kuid selgus, et auto oli toodud Jaapanist, kus on vasakpoolne liiklus. Selliseid autosid märkasin ma tänavatel hulgim, toimib vist sama skeem nagu meil Saksamaaga ... kust tuuakse vähekasutatud autosid. Igal juhul oli väga imelik juhi kõrval istuda.

Sõita oli kuju juurde Ulaanbaatarist pisut üle tunni aja, nii 50 kilomeetri ringis. Kuna teel oli ummikuid, siis sõit polnud kuigi kiire. Chinggis Khaani kuju paistis juba kaugelt silma, see oli ikka hiiglaslik, koos alusega 50 m kõrgune. Minu sõidutaja jäi autosse tukkuma ja mina läksin vapralt kuju vallutama, sest teadsin, et on võimalik ronida hobuse laka sisse, kust saab vaadata ümbrust ja kõrval olevat Mongoli suursuguse kunagise valitseja nägu. Tee vaateplatvormile viis üles hobuse tagajalgadest, kust läks lift kolmandale korrusele ja ka trepp lifti kõrvalt. Kolmandalt korruselt ehk siis hobuse tagumikust läksid trepid edasi hobuse kõhtu, kus oli pisike suveniiripood ... selat ostsin tagasitulles külmkapimagneti ... ja siis edasi mööda kaela hobuse laka sees olevale platvormile. Võimas värk. Kogu see kuju on tehtud roostevabast terasest ja on seal kõrgunud juba 18 aastat ... avati 2008 aastal Suur-Mongoolia riigi asutamise 800-ndaks aastapäevaks.

 

Loomulikult oli seal peale minu veelgi turiste ja heade fotode jäädvustamise kohtade pärast käis tunglemine. Minu plaan sealt droon lendu lasta ei õnnestunud, sest laka sees oli piisavalt kitsas ning drooni lennutamine ohtlik teistele seal viibijatele. Sain kaubale ühe kohaliku turistiga, kes ka mind koos kurja näoga Chinggis Khaani kujuga fotole jäädvustas. Lisaks tegin hulgaliselt fotosid ja videoid kuju ümbrusest. Kuna hetkel siras päike, siis oli seal üleval päris mõnus olla ... Mingil ajahetkel tuli aga sinna suurem grupp turiste ja enam nii mõnus polnud. Läksin sama teed mööd hobuse tagumikku ja lasin liftil end alla sõidutada. Muide, kuju all olevas ger´i kujulises hoones oli muuseum ... kus oli hulgaliselt ajaloolisi fotosid ja maale ning loomulikult ka Suur-Mongoolia kaart. Oli ikka võimas riik kunagi.

Kuju kõrval väljas lasin drooni lendu. Tänu sellele lennumasinale sain palju häid fotosid nii kujust kui selle ümbrusest. Kui fotot vaadata, siis need "kirbud" seal laka sees on inimesed. See suuruse erisus annab kõige selgema pildi selle kuju suurusest ja suursugususest. Jah, vahel põlu all olnud Chinggis Khaan on siinmail taas au sisse tõusnud. Tema nimeline on lennujaam, kuhu saabusin, palju väljakuid ja tänavaid ning muid objekte. Kuju on justkui märk Mongoolia kunagisest hiilgusest. Väiksemaid mongoli ratsasõdalaste kujusid oli suurkuju ümbruses mitu, need olid suure juhi sõdalased.

Kuna päike paistis ja ilm oli mõnus, siis tutvusin pisut kuju ümbruses kohaliku floora ja faunaga. Silma hakkasid ... täpsemalt küll kõrva hakkasid imelikult põrisevad ja tiksuvad putukad, kes osutusid tirtsudeks ... mitte sellisteks väikseteks lehelt lehele hüppavateks rohutirtsudeks nagu meil, vaid rändtirtsudeks, kes lendavad pikki vahemaid tehes sellist imelikku häält. Neid oli ikka massiliselt, ühes ruutmeetris rohu sees leidsin oma paarkümmend isendit. 

Edasi kulges meie tee Gorkhi Terelj rahvusparki, mis asus Chinggis Khaani kujust põhja poole ehk Ulaanbaatarist kirdes. Juba kaugelt oli näha, et see rahvuspark on huvitavate mägedega piirkond, mis oli turistide lemmikala, sest asus pealinnast vaid tunni kaugusel ja oli tõesti väga kaunis. Seal oli massiliselt erinevaid resort´e, mõned traditsioonilised ger´idega ja mõned kaasaegsemate hoonetega. Kusjuures oli siin näha kaljudel kasvamas kiduraid puid ja põõsaid, mida lõuna pool ei kohanud.

Peatusime Kilpkonna kalju (Turtle rock) juures, mis oli üks väga eriline kalju. Justkui oleks taevast alla kukkunud tohutu suur kivi, mis jäi pidama kaljunikile ... olles iga hetk seal valmis alla prantsatama. Ime, et see minu sealoleku ajal ei juhtunud. Miks see on Kilpkonna kaljuks ristitud ... ju siis selle pärast, et kivi kalju peal on nagu kilp kilpkonna seljas. Kalju kõrval olev tahvel väitis, et Lääne-Mongoolia khaan Galdan Boshigt oli selle ümber koondanud oma väed ja vaenlase saabumisel selle kahju sisse oma aarded. Sellest ajast nimetati seda kaljut ka Hõbekaljuks. 

.

Loomulikult ronisin ma selle kahju otsa nii kõrgele kui sain ja oma üllatuseks leidsin sealt ka lõhe ja varanduse peidupaiga ... kuid kahjuks oli varandus sealt juba ära viidud 😕... Tegin kaljude vahelisse lõhesse ja peidupaika ronimisest video ning nagu sealt näha, panin oma kivikese sellesse kohta mälestuseks. Igal juhul väga põnev koht. Pärast lõhe külastamist istusin kaljule ja lasin taas drooni lendu, et seda imelist kaljut ülevaltpoolt jäädvustada. Fotol olen ka mina nähtaval ... pisike täpike suure kalju ees. Pärast mõtlesin, et oleks pidanud veelgi kõrgemale ronima ... kuid jalanõud polnud seekord ronimiseks õigesti valitud.

Kohe kalju lähedal oli Tiibeti budismi tempel, mis oli väga populaarne ja kuhu turistid sõitsid lausa bussidega kohale, et seal oma palveid edasi anda. Selle nimi oli Aryabali meditatsioonitemppel (tuntud ka kui Aryapala Temple Meditation Center või mongoli keeles Арьяабалын хийд). Templisse minnes oli teeäär ääristatud mõtteteradega, mis olid nii mongoli kui inglise keeles. Neid oli seal mitukümmend, kui mitte sadakond. Tempel ise oli väike ja tagasihoidlik mägede taustal. 

Nagu ikka budistlikes templites oli templi sisekujundus kirav ja rikkalik ning templit ääristasid palveveskid. Ka mina panin palveveskid käima, annetuse kasti ja ütlesin oma palve ... ma ei palunud enda eest, vaid oma lähedase eest. Loodetavasti võtsid taevased jõud minu palvet kuulda ... ma väga loodan. 

Templist tagasi parkla poole kõndides mõlgutasin mõtteid maailma usunditest ja sellest, kuidas need inimesi aitavad ja kas aitavad. Jah, kui uskuda millessegi või kellesegi, on elul hoopis teine tasand. Võibolla polegi tähtis, kas jumalus on budistlik, islamistlik, taoistlik, kristlik või hoopis mingi muu usundi põhine. Tähtis on uskuda, et miskit on meist kõrgem ... 

Märkamatult oli kätte jõudnud õhtu ja alles nüüd tajusin, et päev oli möödunud nii kiiresti, et isegi söömiseks polnud aega leindud. Viimane einestamine oli lennukil ... ja kõht oli tõsiselt tühi. Vesi, mida ma sinna rohkesti olin valanud, oli küll kosutav, kuid mitte energiarikas. Seega vajasin toitu. Kui ma seda autojuhile mainisin, siis sõidutas ta mind ühe ger´i juurde, juhatas sinna sisse ning aitas toitude hulgast valida kohaliku traditsioonilise roa... kohaliku nimega "Хавиргатай цуйван" Ise ta viitas dieedile ja läks autosse mind ootama.

Nii ma siis usaldasingi autojuhti ja ootasin oma toitu. Kuna selle valmistamisega läks omajagu aega, siis võtsin telefoni ja proovisin ära tõlkida, mida ma siis tellisin ... google translator andis selle toidu nimeks menüü foto põhjal "sooniline silinder" 😐, kuid kui kopeerisin teksti menüüst välja ja panin siis tõlkeks, andis vasteks "Tsuivan (aurutatud nuudlid) ribidega" mis oli palju isuäratavam kui esimene tõlge. Tasub ikka natuke vaeva näha enne kui tõlget uskuda. Juurde jõin kohalikku teed piimaga ... nagu seal traditsiooniks on. Tee nimetus oli sama mis vene keeles ja sellest sain ise aru. NB! Nagu juba näha oli, on mongolis kasutusel cyrillica ehk slaavi tähestik.

Kõht oli küll tühi, kuid see roog väga ei maitsenud. Nuudlid olid head ja hästi maitsestatud, väiksed tailiha tükid selle sees ka maitsvad, kuid lamba ribid olid vintsked ... selline läbikasvanud liha, kuid raske süüa ... ja kuna abivahendiks oli vaid kahvel ... nuga ei antud ... siis ei saanud neid ribisid ka väiksemaks lõigata. Nii ma siis proovisin alguses kahvliga lõigata, siis lõikehammastega läbi hammustada, kuid ikka oli raske seda liha närida. Nojah, väike pettumus kuid vähemalt sai kõht täis, sest ports oli korralik. Ja maksis vaid 20 000 tugrikut ehk siis umbes 4.85 eurodes. Tee aga maksis vaid 1000 tugrikut ehk siis ca 25 senti.

Hotelli jõudes olin rahul ja õnnelik. Homme plaanin minna hommikul linna peale laiama ja õhtul on siis grupi esimene kohtumine. Nagu hotelli registratuuris olevalt infolehelt näha, on meie grupis reisijad: Noah L., Zak H., Attila S., Amanda C.  Stefani S., Kalle P., Lara B., Anna F. Shai B., Michelle F., Phil G. Fiona B., Ben W. ja Sean W. Osade nimede kohta oskan selle omaniku sugu öelda, osadel mitte. Kuid eks homme näen. Panin oma akud kõik laadima, laadisin fotod ja videod arvutisse ja keerasin magama.