Nagu ikka on lennujaamas oodates hea kirjutada kokkuvõtet lõppenud reisist. Ulaanbaatari Tšingis-Khaani nimeline lennujaam on väike ja rahulik, seda eriti hommikul vara. Seega kõik tingimused olemas. Üldiselt olen reisiga rahul, kõik, mida ootasin, sai ka teoks ja natuke enamgi veel. Nagu ikka, olen ma kõige rohkem vaimustuses loodusest, kuid seekord oli ka Mongoolia säilinud kultuur suureks imetluse objektiks ... oli see ju nomaadide külastamise reis. Selle riigi ajalugu on olnud imetlusväärne .... kunagi aastasadu tagasi olid Suur-Mongoolia piirid peaaegu Eesti lähedal.
Nüüd aga kõigest täpsemalt. Teekonna kaart on ülevalpool ...
Raha ja hinnad ... Mongooli tugrik pole just kõige tugevam ja stabiilsem raha. Minu vahetuskursid olid 1 euro - 4120 tugrikut ehk juba lennujaamas sain miljonäriks. Sularaha saab vahetada lennujaamas ja pankades, eriti vahet pole ... pangas läheb aga palju kauem aega. Kaardiga automaadist raha välja võtmisel esines probleeme ... eriti Mastercard´iga. Kaardimakseid sai enamasti teha, kuid seda mitte väikestes kohtades ja turul. Soovitaks ikka sularaha kaasa võtta ... kas eurod või dollarid, mõlemad sobivad. Hinnad on Mongoolias pigem madalamad kui Eestis, diiselkütus näiteks pisut üle euro (ca 4500 tugrikut) bensiin alla euro, suur pudel (1,5 l) vett poes umbes euro, söömine lihtsas kohas alla 10 euro ja restoranides 15-20 eurot. Taksoga lennujaamast linna 25-30 eurot. Seega ei saa öelda, et odav, kuid täiesti mõistusepärased hinnad.
Liiklus ja teed
Kõige rohkem üllatas see, et parempoolse liiklusega (nagu meilgi) teedel oli enamus autosid parempoolse rooliga ehk minu jaoks täitsa valel poolel rool. Seda siis sellepärast, et nad toovad massiliselt kasutatud autosid sisse Jaapanist ja seal on vasakpoolne liiklus. Möödasõidud olid seega väga keerulised ... juhid läksid täiesti vastassuuna vööndisse, selleks et näha vastutulevaid autosid. Kuid jah, selliseid teid, kus sõidusuunad olid määratud, oli vaid linnades ja suurematel (A kategooria) teedel. Enamus teid maapiirkonnas olid pinnaseteed ehk sõideti otse maastikul ja seal polnud vahet, kus sõita. Igaüks valis oma tee ise ... ja ühes suunas viis tavaliselt kuni kümme rööpapaari ... kui üks neist liiga astmeliseks või sügavate rööbastega oli, siis valiti lihtsalt teine või sõideti suisa mööda tühermaad.
Kusjuures olid teed kahe linna vahel Lõuna-Mongoolias enamasti just sellised tühermaateed ... ja linna piirist algas asfalt. Väga omapärane ... sõitsin selliseid teid mööda üle 500 km ja kõige suuremaks kiiruseks, millega minu autojuht sõitis, oli 115 km/h ... tühermaal sellise kiirusega ... Linnades ja asulates oli julgema seadus, ehk kui vaja ümber reastuda, siis autonina vahele ja asi korras. Signaalid ja tulede vilgutamised käisid asja juurde. Mõlgitud autosid oli palju.
Loodus ja maastikud
Väga vaheldusrikas loodus. Põhja pool stepid ja mäed, lõuna pool kivikõrb ja kohati ka liivaluited. Altai mäestik lõunas andis loodusele palju juurde. Taimestik oli põhja pool kõrgem, oli ka metsi, kuid lõunas polnud puid üldse ... stepis ja kõrbes ju puud ei kasva. Küll aga kasvasid lõuna pool erinevad põõsad, näiteks saksauulid ja igasugu madalaid rohttaimi. Päris kõrbes aga oli taimestik ikka väga vähene ... kuigi isegi liivaluidete vahel olid mõned taimed.
Loomastikus domineerisid väikenärilised, neid oli igasuguseid ja tohutul hulgal ... viiksjänesed ehk piikad, uruhiired, põldhiired, liivahiired, suslikud, ümisejad ja paljud teised. Neid kohtas praktiliselt igal pool, kuid fotodele ja videotele saamiseks tuli olla kannatlik. Need väiksed närilised olid väga kiired ja tuli vaikselt oodata, millal nad taas urgudest välja piiluda julgesid. Nende tegevuse jälgimine oli igas kohas ... stepis, mägedes ja mujal ... huvitav tegevus.Fotosid ja filme kogunes tohutul hulgal, üks imelisem kui teine.
Kuid ka suuremaid loomi oli hulgaliselt, seda eriti loodusparkides. Näiteks Hustai rahvuspargis võis näha maraleid ja Prževalski hobuseid, millest viimased on maailmas ainulaadsed. Ringi sibas erinevaid rebaseid, jooksis gaselle, mägedes ronisid kaljukitsed ja nii edasi. Tasus vaid silmad lahti hoida ja loomad ise ilmusid kusagilt välja.
Lindudest huvitasid mind kõige enam kotkad. Neid oli Mongoolia steppides ja kõrbetes hulgaliselt ... habekotkas, stepikotkas, raisakotkas ja teised. Tõsi, enamsti olid nad taeva all kõrgel ja nende tabamine fotodele ja videotele oli raskevõitu ... heledal taustal kaamera ei tahtunud fokuseerida, kuid vahepeal olid nad laskunud ka maapinnale ja siis sai päris häid võtteid. Loomulikult oli ka tohutul hulgal väiksemaid lindusid, näiteks varblased on kõikjal maailmas, rongad, harakad ... nagu ikka. Aga ka muid erinevaid linde.
Mäed on ikka mind köitnud ja Mongoolias oli neid seinast seina väljanägemisega. Oli kaljumägesid teravate tippudega, liivakivimägesid, mis punasid päikesepaistel, kumeraid rohuga kaetud vooremägesid ja ka liivaluiteid, mille kõrgus ulatus saja meetrini. Erinevates mägedes sai ka ronitud ja neid jäävustatud. Mõned kanjonidki said vallutatud ja järskudel servadel jalutatud. Need elamused olid kordumatud. Jalad said korralikult vatti, kuid see oli seda väärt.
Kohati esines ka jõgesid, kuid need olid enamsti veevaesed ja sogased, ei tõmmanud vette. Samas olid jõed looduse seisukohast väga olulised, sest selles kuivas kliimas oli vesi kulda väärt. Loomad, taimed ja inimesedki vajasid seda oma elutegevuseks. Sageli olid loomad vee sees ja sellest kerkis üles hulgaliselt setteid jõepõhjast. Võibolla sellepärast need nii sogased olidki. Jõgede ümbrus oli tavalisest rohelisem ja elurikkus mitmekeskisem.
Kultuur, nagu ma juba alguses mainisin, oli muljetavaldav ja vanad traditsioonid säilinud. Muuseumidest avaldas kõige rohkem muljet Tšingis-Khaani muuseum Ulaanbaataris. Seal oli üheksal korrusel palju Mongoolia ajaloost ... selle riigi tõusust ja mõõnast. Viimasel üheksandal korrusel kõrgus aga tohutu suures ger´is selle suure väejuhi kullatud kuju ... Mongoollased austavad ja ülistavad seda väejuhti, kes lõi Suur-Mongoolia riigi.
Erilised olid ka Mongoolia muusikariistad ja tantsud. Neid sai nautida nii tühermaal külades kui ka pealinnas kontserdil. Kultuur elab ... ja seda kannavad edasi tavalised inimesed igapäevased elus. Kusjuures vanade traditsioonide järgimine pole sealmaal mitte kellelegi näitamiseks, vaid see ongi nii ... nad elavadki traditsioone järgides. Elanike riietus, tegevused ja elukombed olid sajandite tagusest ajast. Kohati oli maapiirkondades tunne nagu oleks sadu aastaid ajas tagasi läinud.
Hobusepeapillil, mis oli nende põhiline muusikariist, oli vaid kaks keelt, kuid milliseid imelisi helisid nad sellest pillist välja võlusid ... isegi hobuse hirnumine tuli välja väga tõepärane. Kohalik muusika oli väga tempokas ja nii muusika kui tantsud tundusid olevad hobusel kappamise rütmiga. Hüüatused tantsudes hobuse liikumise ergutamisena ning liigutused väga erksad ning taas kohati hobuse seljas olemisega seotud. Hobused on selle rahva kultuuris väga olulisel kohal.
Mongolite kõrilaul oli samuti väga eriline. Sellist pole kuulnud kusagil. Mees, kes seda esitas tekitas oma häälega ikka väga erilisi helisid. Vahepeal oli mõte, et mingi pill mängib, kuid ei, kõik tuli ühe mehe kõrist. Kuna seda on fotoga väga raske edasi anda, siis panen siia
video sellest laulust. Kõrilaul algab umbes poole pealt ja kestab lõpuni .... just, lõpuni, seal lõpus ei mängi pill ... See etendus oli ikka väga tasemel.
Põllumajandus.
Kesk-Mongoolias on rohkem hobused, lehmad, kitsed ja lambad, Lõuna-Mongoolias aga asenduvad lehmad kaamelitega, kõik muud loomad on samad. Vilja lõuna pool ei kasvatata, seal ei kasva midagi peale kidura rohu. Põllumaad on riigi omad ja nomaadid maksavad selle kasutamise eest maksu loomade arvult. Kahjuks ei saanud ma aru, mis loom kui palju maksab. Kuid maksud ei pidavat suured olema. Karjad liiguvad vabalt ringi ja neid karjatatakse mootorratastega, sest vahemaad on suured. Vahepeal on loomad teel, kuid alla aetud nägin vaid ühte looma. Juhid on väga mõistlikud ja loomadest peetakse lugu. Ei saa kohe siia panemata jätta
valge kaameli häälitsuse videot ... kuigi eelmises postituses juba panin. See oli ikka jube heli.
Usk.
Enamik mongoleid on budistid (51%), umbes 40% ateistid ja siis šamanistid. Šamaanidest kirjutasin juba pikalt
eelmises postituses ja kordama ei hakka. Budistid olid enne kommunistlikku korda väga suure võimuga, nende hulgast valiti kuningaid ja nad praktiliselt juhtisid riiki. Kommunistlik kord aga hävitas enamuse kloostritest ja templitest ja tappis üle 2000 munga. See kõik juhtus kolmekümnendate teises pooles. Uuesti hakati templeid taastama alates 1990 aastast, kui Mongoolia vabanes kommunistidest ja sai demokraatlikuks. Kahjuks pole kuigi palju templeid veel taastatud. Fotol on üks vähestest taastatud templitest keset Kesk-Gobi kõrbeala.
Ja päikesetõusud, nenede jaoks pole sõnu vajagi, vaid fotod ... mis ei anna pooltki edasi sellest võlust, mida nägin oma silmaga. Viimane foto on aga kuust, mitte päikesest.
Vot sellised muljed Mongooliast. Inimesed olid väga sõbralikud, kuigi nad inglise keelt ei osanud. Vanemad inimesed oskasid vene keelt ... kuid selles keeles ei tahtnud ei mina ega nemad väga suhelda. Vajadusel suhtlesime kehakeelega ja märkide abil. Ma jäin reisiga väga rahule ja panen lõpetuseks siia kõikide reisipäevade blogipostituste lingid ... tasub lugeda:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar