Gobi kõrbe seiklused jätkuvad

Viies Mongoolia ringreisi päev leidis mind ikka veel Gobi kõrbest. Eelmises postituses kirjutasin pikalt Khongoryn Els luidete piirkonnast ja sellepärast siinkohal enam neil luidetel ei peatu, kuigi viies päev algas nende naabruses. Ei pea vist isegi kirjutama, et päev algas päikesetõusu nautimisega. Seekord polnud ma üksi, üks kohalik koer otsustas koos minuga päikesetõusu vaadata. Eks tal olid ka oma tegemised, nuuskis maapinnas olevaid auke, käis aia ääres linde uudistamas ja nii edasi ... kuid seltsim oli temaga ikka. 

Päikesetõus vaadatud ja hommikusöök söödud asusime taas teele. Seekord paigutati mind kolmanda auto tagaistmele, kus ma oma reisi salvestamise kontori lahti lõin. See iste mulle sobis, sest seal sai jalgu sirutada. Olen kogu reisi aja salvestanud meie teekonda Locus maps programmis. See on hea programm, sest ei vaja internetiühendust ... Mongoolia avarustes kaob internett sageli ära ja siis pole googlemapsiga midagi teha. Vahepeal teeb ka see programm trikke ja lülitab end korraks välja ... siis tuleb kahe punkti vahel sirgjoon. Kuid eks ma reisi lõpus vaatan, kuidas salvestamine õnnestus.

Sõita polnud seekord palju, kõigest 150 km, kuid millist kilomeetrit ... milliseid teid mööda. Need teed olid mööda kõrbe ja mägesid kulgevad rajad, mida ükski kaart ei näidanud ... isegi minu matkasellidele mõeldud Locus map ei näidanud, et seal tee pidi olema. Vaatasin pärast salvestatud andmeid ja leidsin, et keskmine liikumiskiirus oli ... 27,5 km/h. Maksimaalne kiirus 86,2 km/h. Kogu sõidu vältel oli umbes kaks kilomeetrit asfalti, seda siis ühes asulas, mis teele jäi. Kuid enne asulat ja pärast asulat oli taas põllutee ... või pigem kõrbetee. Siin siis videonäide sõidust ...

Ei saa öelda, et oleks igav olnud ... vahepeal hoidsin istmest kinni, sest põllu peal 86 km/h sõita on ikka liig mis liig. Vahepeal aga hüppas auto nagu pall kraavides ja kivide otsas. Meie loomulikult koos autoga ... lõpuks oli päris õõnes tunne sees. Mägedes läks aga kiirus täitsa alla, sest seal oli vahel vaja neliveoga ronida, et üldse edasi liikuda. Kuid samas oli ilus ka. Tegime hulgaliselt peatusi, et loodust vaadata. 

Eriti huvitav oli ühe lambakasvataja talu ülalt mäe otsast vaadata. Mida nad seal askeldasid ja seda tohutut lambakarja ... või täpsemalt kitse- ja lambakarja, sest need loomad liiguvad koos. See oli suvelaager, talveks kolivad nad teise, lähedal asuvasse asukohta, kus nad on rohkem tuulte eest kaitstud ja saavad külma eest varju minna. Ger´i saab ju kergesti kokku panna ja mõnes teises kohas uuesti püstitada.

Loodus oli imeline, viiksjänesed toimetasid nõlvadel, erinevad lilled ja põõsad õitsesid ja polnud mägedes see loodus ühtigi kõrbele omaselt liigivaene. Gobi kõrb on selle poolest eriline, et kõrbemaastik vaheldub mägise alaga ja vahel esineb ka rikkaliku taimestikuga oaase. Taimestikust leidsin üles Altai astri, mis sarnanes karikakraga, kuid värv oli teine. Veel nägin erinevaid pujusid, karagana põõsaid, hulgaliselt kõrrelisi ja muid taimi. Päris rikkalik floora kõrbe kohta.

Taeva all tiirutasid kotkad, otsides jahisaaki. 

Sisalikke on kõrbes tohutult, nüüd õnnestus tabada väike agaama ... täpsemalt Gobi kärnpeaagaama. Ega teda poleks kivide vahel tähele pannudki, kuid liikumisega reetis ta oma asukoha ja siis oli juba raske minu eest peituda. Nii ma siis käisingi ta kannul ja jäädvustasin fotosid ja videoid.

Lõpuks jõudsime sihtkohale ehk oma kämpingusse. See oli päris moodne ja kaasaegne kämping. Majutus oli ikka ger´ides, kuid olmekorpus oli tasemel. Dušš oli reguleeritav ja korraliku survega, mitte ei nirisenud nagu eelmises kohas ja WC-d oli korralikud ning puhtad ... täitsa andis võrrelda lennujaama WC-ga, kus me käisime Ulaanbaatarist välja sõites.

Kuid sellega polnud päev veel läbi ... kõige erilisem osa oli alles ees. Ja selleks oli "leegitsevate kaljude" (Flaming cliffs, kohanimega Bayan Zag) külastamine. Sinna on vaja minna õhtul, et päike nendele kaljudele eriti värvi annaks. Kuid need olid ilma õhtupäikesetagi imelised ... Just nendest kaljudest leiti esimene dinosauruse muna 1920-ndatel aastatel. Saime enne kaljule minekut muuseumis vaadata selle ekspeditsiooni teemalist filmi. Ja millised imelised moodustised oli loodus nendest kaljudest vorminud.

Mina, kui suur mägede turnimise armastaja ronisin kohe kõige äärmisele kaljuribale, kus sai mõnusalt alla vaadata. Veel üks samm ja oleks olnud mitukümmend meetrit allpool kividel ... Aga seda sammu ma loomulikult ei teinud. Sain seal kõndimise ka videole NB! Nõrganärvilistel mitte vaadata ... Kõndisin "leegitsevate kaljude" turjal ehk nende mägede allesjäänud kõrgendike harjal (video). Ise ronimisest hingeldades, sest sinna harjale polnud kuigi kerge ronida. 

Kaljude kõrval on kaamelikaravani kujude rida. Päris omapärane skulptuur. Sümboliseerib sellesse piirkonda korraldatud ekspeditsioone, kus kaamelitel oli kõige tähtsam roll ... just tänu neile loomadele õnnestusid dinosauruste luud ja munad kõrbest välja toimetada. Nii vähemalt mainiti vaadatud filmis.

Pärast läksime kanjoni vastasküljele, et sealt vaadata päikeseloojangut ning leegitsevaid kaljusid. Nojah, mul on värvidega nagu on, kuid kaasvaatajad kilkasid punastest kaljudest. Ju nad siis olid punased. Tegin droonivideo  "Leegitsevad kaljud" ... tõsi päike hakkas kole kiiresti loojuma ja enam väga head videot ei saanudki.

Päev lõppes väga hea õhtusöögiga. Maitsekad veiselihapallid riisi, kartulite ja juurviljadega. Nämm ... ilus päev oli. Mõnusa dušši all käidud kirjutasin päevablogi valmis ja keerasin oma ger´is rahulolevalt magama. Oli ka aeg, sest kohalik kell oli juba 23:00

Järgmisel hommikul olin taas kell kuus üleval ja kuna eile oli "leegitsevate kaljude" juures nii palju inimesi, siis otsustasin hommikul uuesti sinna jalutada. Meie kämping oli vaid kahe poole kilomeetri kaugusel neist imelistest mägedest. Olin meie CEO´le ka teada andnud, et lähen ... ta oli nõus. Arvestasin, et jõuan kenasti päikesetõusuks sinna ja väljasõiduks tagasi ... kui hommikusöögile ei jõua, siis pole ka midagi lahti. Süüa saab siin piisavalt, kolm korda päevas. Nii ma siis seadsingi sammud hämaras hommikus mägede poole ... ise kaardilt suunda vaadates. Päike andis natuke tõusmisest märku ja pilved olid imelised ... pole selliseid veel näinud.

Jõusin kenasti kohale, ilma eriliste viperusteta ... ja seal polnud mitte hingelistki. Sain rahulikult jalutada kõige ilusamasse kohta, panna drooni lennuvalmis ja ... siis hakkasin kahtlema ... tuul oli nii vali, et polnud kindel, kas minu 249 grammine droon sellega hakkama saab ... ehk lendab kõrbesse ja siis olen ilma. Kuid julge hundi rind on rasvane ... proovisin meetri-pooleteise kõrgusele tõusta ja ... droon sai hakkama. Kallutas end küll kõvasti tuulele vastu ja undas mis hirmus, kuid püsis ühe koha peal. Proovisin natuke kaugemale lennata ja polnud probleemi. Päike oli ka selle aja peale silmapiirile kerkinud.

Nii ma siis lennutasin vaest drooni tuule käes ja sain imehäid fotosid kaljudest ja minust nende otsas. Poleks osanud arvata, et kaugelt kaljud nii kõrged välja näevad. Kui seal serval seista, siis polnudki nii õudne. Julgesin isegi ühe pikema video teha, kus ma kõndisin mööda kaljueendit selle serva peal. Täitsa hea video sai ... Endal ka hea vaadata ...

Kusjuures mida kõrgemale päike tõusis seda "leekivamaks" ehk punasemaks kaljud muutusid. Kahjuks hakkas mul aeg otsa saama ja ei saanud ehk kõige paremat hetke fotole jäädvustada, kuid päris normaalseid kaadreid sain ikka. Panen siia mõned nendest, mille enne lahkumist kiiruga jäädvustasin. 

Vot see alles hommik. Tagasi kämpingusse läksin vaksa jagu õnnelikumana. Tuul puhus vastu, kuid see min ei seganud. Kallutasin end ettepoole ja marssisin vapralt tagasi. Kusjuures jõudsin isegi kiirustades teistest järele jäänud jommikusöögi jääke sisse kühveldada ... enne kui taas teele asusime.

Lootsin, et ehk alanud päeva teeolud on juba paremad, kuid kahjuks ma eksisin, taas saime sõita 159 kilomeetrit mööda põldusid ja liivadüüne ja mätasmaastikke. Vahepeal liikusime kiirusega 15 km/h, kuid siis platool lausa 115 km/h ... kui kiirus üle saja läks, panin minagi turvavöö peale ... Auto hüppas nagu kits. Sellise kiirusega saime sõita ikka mitukümmend kilomeetrit. Tänu sellele kiirendusele saime sellel päeval keskmiseks kiiruseks 39,1 km/h ... mis on oluliselt parem kui eelmise päeva 27 km/h. Nagu ikka püüdsin ekstreemsemad kohad videole ka... sellel videol oli kiirus 95+ km/h ... kusjuures on peegli peal kõige vasakpoolne number auto kiirus. Kui hästi vaadata, siis näeb ...

Loomulikult tegime vahel ka pissi ja fotopeatusi. Kusjuures enamasti siis, kui naisetel oli, mille taha varjuda ... maapind oli ikka nii lage, et selliseid kohti andis otsida. Fotodele jäid seekord kaamelikarjad, mille liikumisest sain ka päris hea video. Veel leidsime tee äärest saksauuli põõsaid, mis on kaamelitele olulised toitumiseks. Mäed, mis vahel olid punased liivakivimäed, vahel aga mustad vulkaanilisele päritolule viitavad. Jah, oli mida vaadata.

Pärastlõunaks jõudsime kämpingusse, mis oli taas kaasaegne ja mugavustega. Mitte et dušš ja WC oleks igas ger´is olnud, kuid samas oli isegi saunakompleks ja vägakorralikud pesemisvõimalused. Tegin pärast sellist autosõitu ja mõnusat lõunasööki poolteist tundi und terviseks. Panin silmaklapid ette ja telefoni helisema. Ärgates oli olek väga hea. 

Õhtupoole käisime Gobi kõrbe suurimas Ongi kloostris (Ongiin Khiid) ... või täpsemalt, mis sellest järgi oli jäänud. Selles kloostris oli hiilgeaegadel üle 1000 munga ja 28 templit. Kõrvaloleval fotol on visandatud klooster selle hiilgeajal ... foto pole eriti õnnestunud, sest visandil olnud klaas peegeldas vastu. Kuid 1939 aastal hävitasid kommunistid kogu kloostri, hukates üle 200 munga. See oli taas jube veretöö ... Meie giid rääkis, et kuna Mongoolia oli parajasti Jaapaniga sõjas, siis ei raisatud hukkamiseks padruneid, vaid munkadel lõigati lihtsalt kõri läbi ... või siis visati kõrgelt kaljult alla ... 

Käisime ka ainsas taastatud templis, kus munk parajasti jutlust pidas. Istusime tasakesi pingiäärele ja panime sõrmed kokku ja pöidlad konksu. Siis juhtus minuga midagi, mida pole veel varem olnud. Terve mu keha hakkas kuumama ning kattus kerge higiga. Olin sellest üllatunud ... kas tõesti on templil selline üleloomulik võim minu keha üle. Väljudes templist tavapärane olek taastus ja siiani pole mingit muutust. Tõesti väga tugev energeetiline elamus. Seda ei unusta ...

Õhtusöök oli rikkalikus rootsi lauas, kus mulle eriti maitses magus riisipuding ehk riis-või-rosinad ... seda olen varemgi söönud. Nüüd liigume tagasi põhja poole ja peatume kaheks päevaks nomaadi pere juures, kus pole ei elektrit ega ammugi internetti. Vaatame karjakasvatust ja nomaatide elukombeid. Saavad olema huvitavad päevad ...