Kui eelmises postituses rääkisin teekonnast Gobi kõrbesse, siis nüüd sain tunda selle erilise piirkonna omapärasid. Hommik algas nagu ikka päikesetõusu vaatamisega. Seekord siis Lõuna-Gobi kämpingus nimega Khanbogd, millest juba eelmise postituse lõpus kirjutasin. Ronisin kell kuus hommikul ühe suurema künka tippu kämpingu lähedal ja hakkasin pingsalt ootama päikesetõusu ... seni aga kuulasin ärkava looduse hääli. Kõige erilisemateks häälteks olid piuksatused, mis kostsid kord siit kord sealt ümber künka. Algul ei osanud nende kohta midagi arvata, kuid hiljem, kui neid nägin, sain googli abil teada, et tegemist on piika ehk vilejänesega. Kuid temast siis hiljem. Nüüd keskendun päikesetõusule. Kahjuks on fotol laamasid meenutavad olendid vaid kivikujud. Päike tõusis taas ... üllatus üllatus ... idast. Seekord võrreldes eelmisega mingit erilist vaatemängu polnud. Lihtsalt tõusis ja ümbritsev maastik sai valgustatud. Kuid see valgus, mille päike heitis, värvis kaljud eriliseks. Mõtlesin "leegitsevatest kaljudest" ... kuid need pidid tulema meie teele alles paari päeva pärast. Igatahes oli võimas vaatepilt.
Künkast alla laskudes nägin neid piuksuvaid olevusi. Nad olid nii väledad, et enne kui sain kaamera tõsta, olid nad oma urgu lipsanud. Pidin siis pikalt passima, et nad taas välja julgesid tulla. Igal juhul olin väga õnnelik, kui sain lõpuks mõne isendi fotole ja veel õnnelikum kui üks video õnnestus teha kahe piika´ga. Kuulsin pärast giidilt, et nad suhtlevad piuksatustega omavahel. Ja tõesti, kui üks oli piuksu teinud, vastas sellele teine kiiresti. Imelised loomakesed. Kohtumised nendega ei jäänud mul viimasteks.
Pärast hommikusööki viis meie tee kaljude vahele, kus kohtas igasugu toredaid loomi. Kõigepealt läks üle tee jakikari. Nende suurte ja aeglaste loomadega olin kohtunud Tiibetis ning väga üllatunud neid siin nähes polnud. Kusjuures rääkis giid, et Mongoolias elavad nad vaid siin mägedes. Ju siis. Igal juhul oli Gobi kõrb siin mägedes üllatavalt rohune. Kohati suisa roheline.
Kui juba mägedes olla, siis kaljukitsedega kohtumine väga ei üllata. Siin oli tegu siberi kaljukitsede (ld Capra sibirica) emaste ja noorloomade karjaga. Ühtegi isast hulgas polnud. Sain teada, et isased elavad omaette kõrgemal mägedes ja tulevad sealt allapoole vaid paaritumise ajaks. Kui muidu elavad nad "poissmeeste" karjades sõbralikult, siis alla tulles võitlevad emaste eest, kes saab rohkem uut elu sigitada. Sain sellest karjast ka päris hea video jäädvustatud.
Kui jõudsime oma sihtpunkti, kus alustasime matka Altai mägedes, selgus, et neid vilejäneseid oli nii palju, et minu hommikune rõõm kahanes ... siin sai ilma suurema vaevata nende eluolu filmida ja fotodele jäädvustada. Eriti hästi õnnestus üks video, kus nägin nii vilejänese söömist kui muid tegevusi päris lähedalt (kaamera zoom loomulikult aitas) ja üks foto, kus vilejänes istus kivi peal ja vaatas hoolikalt mind.
Kuid siin pidi olema määramisega ettevaatlik, sest lisaks vilejänestele elas siin arvukalt Mongoolia liivahiiri, kes nägid vilejänestele väga sarnased välja, kuid eristab neid hiirte pikk saba. Fotol liikus liivahiir tohutu kiirusega oma uru poole. Seega oli siin rohi täis liikumist. Kuid eks oli ka neid, kes pisikesi närilisi jahtisid. Üks noo mastiksi kutsikas jalutas koos meiega ja saigi ühe vilejänese kätte. Taevas aga lendasid suured röövlinnud, kes samuti soovisid maiustada.
Üks nendest on kotkas, täpsemalt habekotkas (ld Gypaetus barbatus) kes oma terava silmaga jälgis maapinnal toimuvat. Kuna siin oli inimesi liiga palju, siis rünnakule nad ei asunud. Lendasid taeva all uhkelt ringi. Kuid kindlasti oli neid, kes jahtisid veelgi rohkem ... mina lihtsalt ei silmanud neid.
Aga jah, tulime ju kaljumatkale, mitte loomi-linde vaatlema. Neid lihtsalt oli selles piirkonnas väga palju. Matk kulges mägede vahelises kanjonis ja jõudis lõpuks nii kitsa kohani, et saelt enam kahekesi koos läbi ei mahtunud. Väga võimas tunne oli seal kaljud evahel olla. Tunned end ikka väga väikse armetu olendina. Ma võtsin drooni välja ja tegin fotosid ülevalt, kust inimene tundus veelgi väiksemana. Leidke mind fotolt. Õnneks ei pidanud neid kaljuseinu mööda üles ronima. Kuid mägijalatsid painin igaks juhuks jalga. Mõnus ilm oli ja matk ise parajalt kerge, ei väsitanud liiast.
Kuid isu oli pärast matka korralik, isegi pelmeenid, mis olid täidetud ... arvake ära millega ... lambalihaga ... maitsesid hästi. Eks nad olid ikka päris toitvad ... võib mainida, et isegi rasvased. Ja nendest kaheksast pelmeenist sai ikka täitsa küllalt. Selleks, et mongoleid mitte solvata panen kirja ikka õige nimetusega ... tegemist on Mongoolia rahvusroaga, mille nimi on buuz (mongoli keeles бууз). Need valmistatakse aurutades, mitte keetes.
Pärastlõunal võtsime ette muuseumi, kus oli nii kivimeid kui ka kohalikku floorat ja faunat. Mulle jäi kõige rohkem meelde metsik kaamel, kes on nii haruldane, et isegi meie giid pole teda näinud. Ta elab Lääne-Mongoolias ja on väga kiire (liigub üle 50 km/h). Mina sain fotole vaid topise ...Kuid selle eest on giid näinud lumeleopardi, kes Lõuna-Mongoolias mägedes elab. Ta isegi pidavat tegema matku selle haruldase looma nägemiseks. Seega, kes soovib näha, saan jagada kontakti.
Muuseumist viis tee üle kivikõrbe ... see tee oli nii sirge ja nii igav, et vägisi tükkis uni peale. Vahepeal oli tee ääres lamba-, hobuse-, kaameli- ja kitsekarju, kuid eks neid oli juba nähtud ka. Kusjuures ei sõitnud sellel teel üldse palju transpordivahendeid. Panen juurde foto teest. Kui tsiteerida klassikuid, siis "Igav liiv ja tühi väli ...". Kuid õnneks polnud sõit pikk ja juhid kimasid sellel teel 120-130 km/h. Korra pidas politsei kinni ka ja ma arvasin, et nüüd maksavad nad kõvasti trahvi, kuid politseinik andis vaid "Sõida korralikult" reklaamkaardi. Täitsa irooniline ...
Ja siis keerasime taas pinnasteele ning liikusime vaevaliselt, kuid kilndlalt edasi "laulvate liivaluidete" poole. Kuna sõit läks aeglaselt, siis oli võimalus vaadata tee ääres jalutavaid kaameleid, kappvaid hobuseid, keda mootorattaga karjus edasi ajas ja ka lehma- ning lambakarju. Kõige erilisemad olid valgesaba gasellid, kes meie möödumist pingsalt piisavast kaugusest vaatasid. Nende nimetus on ka džeiraanid ehk lõuggasellid kuid kõige täpsem on ikka ladinakeelne Gazella subgutturosa . Muide sealkandis on ka mustsaba gaselle, keda kutsutakse mongoolia gasellideks.
Ja siis nad tulid, liivaluited, mis olid tohutu suured ja neid oli palju. Nagu lambakari tormasime me luiteid vallutama. Kusjuures tagasivalguv voolav liiv pole just kõige kergem liikumiseks. Aga esimesed luited said võetud. Need olid Khongoryn Els luited. Esimene osa on kohanimi ja teine tähistab liiva. See luiteahelik on üle 100 km pikk ja vaid kuni umbes 6 km lai. Me otsisime oma maasuritega kohta, kust üle saada ja need esimesed luited olid kõige madalamad. Siiski jaurasid autod neid läbides kõvasti. Õnneks kinni ei jäänud keegi.
Luidetest üle suundusime kämpingu poole, kus ööseks jääda. Selles piirkonnas oli palju kämpinguid, sest Khongoryn Els luited on väga kuulsad ja Mongoolia ühed tuntumad vaatamisväärsused ... kuid mitte vaid vaatamis ... ka vallutamist väärt luited. Kämping asus luidetest umbes kolme kilomeetri kaugusel. Kuid sellest kõigest juba järgmisel päeval ... sest uni tuli pärast seiklusrikast päeva kiiresti ja magus.
Hommik nagu ikka algas kell kuus päikesetõusu vaatama sättides. Kuna olime liivaluidete lähedal, otsustasin minna sinna ja nii seadsingi sammud liivaluidete poole. Suur oli minu imestus, kui pärast paarikilomeetrist kõmpimist peatas muu teekonna .... jõgi. See polnud küll mingi lai ja veerohke, kuid siiski polnud sealt üle võimalik minna. Vaatasin vasakule ehk ida poole ja nägin päiksetõusu lähenemas. Läksin vaistlikult allavoolu ja jõudsingi sillani, kuid edasi enam minna polnud mõtet, päike pistis oma kiired silmapiiri tagant välja. Fotol paremal luited ja vasakul jõeke.
Kuid kus vett, seal elu. Sain hommikul varavalges mitmed fotod veelindudest. Hõbehaigrud, kes Mongoolias üsna tavalised on leidsid endale selle veekogu ... kuigi ma pole kindel, kas selles jõekeses ja veehoidlas kalu leidub. Rongad, keda ma varemgi olen siinmail kohanud ja siis veel kõrbe-kivirästas, vähemalt nii väitis mulle kõikvõimas tehisaru. Panen selle foto ka siia alla ... ehk linnuteadlased oskavad täpsemalt määrata.
Tagasi kämpingusse jõudsin täpselt hommikusöögi ajaks. Ja pärast hommikusööki istusime autodele ja sõitsime sama teed mööda, mida ma juba olin käinud, liivaluidete juurde. No vot, päikesetõusu seal ei näinud, kuid luidetega sain ikka tutvust teha. Järgnes ronimine ühe kõrgeima luite otsa. Nojah, kõrguste vahe autode parklast luite tippu polnudki ei tea mis suur, vaid umbes sada meetrit ... kuid jalge alt ära voolava liiva sees on sada meetrit paras pingutus. Kuid tippu ma jõudsin ... mäletan Hendrik Relve Mongoolia pajatusest, et tema ei jõudnudki tippu, kuid siis oli vist tugevam tuul ka ... ei saa öelda, et meie tõusul tuult polnud, kuid see ei andnud nahale vitsa, nagu kuulus rännumees rääkis.
Tipus, tõsi, oli tuul oluliselt tugevam ja droon, mida ma seal lennutasin, oli kõvasti tuulega hädas. Kuid mõned head fotod ja videod sain ikka tehtud. Sõitsin drooniga mõlemale poole luidet ja muukui plõksisin. Siis sõitsindrooniga luidete vahele ja jäädvustasin video, pöörates drooni kohapeal ringi. Päris hea video tuli ... See tipp, kus need väiksed täpid on, oli ka minu lõppeesmärk, mille ma ka saavutasin.... 1434 m merepinnast. Pole paha ... jalad pidasid kenasti vastu ... alla tulek, mis sageli on mulle raskem kui ülesminek, osutus siin imekergeks, sest kand vajus kogu aeg liiva sisse ja jala tasapind oli horisontaalne.
Igal juhul oli see vägev elamus. Nii suurte liivadüünide peal ma veel seigelnud polegi. Need pidid olema ka "laulvad düünid" ... kuid peale oma drooni põrina ei kuulnud ma ühtegi heli ... ju siis tuul oli liiga vaikne. Aga tore oli ikka. See liivaväli oli tohutu suur ... Seal oleks võinud päevade kaupa seigelda, kuid ei tea, mis jalad lõpuks öelnud oleks. Ei tea kas liiva peal kõndimiseks ka räätsasid kasutatakse, nagu lumel kõndimiseks ... Lõpetuseks foto natuke kaugemalt ... Liivade jalad ja riided puhtaks klopitud, istusime taas autodele ja sõitsime edasi kaamelikasvataja juurde. Seal sain näha mongoli meeste tervitust. Nimelt kraamisid mõlemad taskist välja pisikese nuusktubaka pudelikese, mis oli väga rikkalikult kaunistatud kotis. Nad avasid pisut pudelikorki ja andsid siin teineteisele oma tubakapudelikest nuusutada. Pärast nuusutamist panid mõlemad oma pöidlale väikse triibukese tubakat ja tõmbasid selle ninna. Kirjeldus on toodud selles videos. Kusjuures, kui mees andis teisele oma tubakapudelikese ilma korki lahti keeramata, siis see tähendas, et sellest mehest ma lugu ei pea...
Tervitused vahetatud anti meile ka tubakapurgikest vaadata - nuusutada, kuid triipu pöidlale me ei pannud. Aga meeldiv ikka ... muide eelmise video lõpus annabki kohalik kaamelikasvataja pudelikese mulle. Oluline on see, kuidas ta seda tegi ... käe asend. Pärast tervitusi tõi perenaine meile fermenteeritud kaamelipiima maitsta ... oli huvitav. Natuke kumõšši maitsega. Lõpuks saime küsida, mida teada soovisime. Mees oli siin kogu elu elanud ja ma küsisin, kui palju on liivaluited tema elu jooksul liikunud. Palju, vastas ta, kui ta oli väike laps, siis olid luited jões palju kaugemal, jõe ja luidete vahel oli mitu ger´i, mis nüüd enam võimalik pole. Selle peale ma mõtlesin, et mis saab siis kui liiv jõuab jõeni ja selle sulgeb... Lõpetuseks mängis kaamelikasvataja meile hobusepeapilli ... selle sain ka videole. Hästi mängis.
Lõpuks siis jõudsime ka kaamelite juurde. Ega nad head ja sõbralikud välja ei näinud. Ninast läbi on pandud pulk, mis aitab neid loomi taltsutada ja selle küljes nöör, mida tõmmates kaamel kas lamab, tõuseb püsti või siis liigub edasi. Vaesed loomad ... neid hakatakse taltsutama, kui nad on aasta-kahe vanused. Kusjuures kaameli pealeminekuks laskumine oli omaette vaatepilt. Sain ka selle videosse. Mõned meist läksid ka sõitma, kuid mina loobusin sellest ekstreemsusest.
Pärast kaamelite vaatamist läksime lõunasöögile, kus saime ... kaameliliha riisiga. Pole midagi öelda, väga maitsev oli. Peaaegu nagu veiseliha, kuid ehk pisut puisem ... kuigi ka veiseliha võib olla puine, kui see üle küpsetada. Nüüd on siis hobuseliha ja kaameliliha mõlemad söödud. Ehk saab millalgi proovida ka ümiseja praadi ... kuid seda ei julge loota. Kohalikud söövad ümisejast tehtud toite meelsasti, nagu meie jäneselihast valmistatud roogasid.
Pärastlõunal oli vaba aeg, mil ma sain oma blogi kirjutada ja siis ka natuke ümbrust vaadata ... kuigi ega sel midagi eriti vaadata polnud. Pärast rääkis CEO (grupijuht) meile kohalikest kommetest. Tegin kiiresti märkmeid:
Pulmakombed. 16-17 saj. olid korraldatud paaripanek ehk vanemad panid noored paari ilma nende käest küsimata. Nüüd enam mitte. Mongoolias on üle 30 etnilise grupi... traditsioonid pole kõigil samad. Tema rääkis nomaadide traditsioonidest. Lisan siia Ulaanbaatoris tehtud pruutpaari foto.
Peigmehe vanemad või kosjasobitajad lähevad kingitustega pruudi juurde ja küsivad kas pruut tuleb pojale naiseks. Küsimiseks on terve pikk luuletus. Enamasti vastab pruut mänguliselt, et mõtleb veel. Kingitused jäävad. Kolmanda korra järel pruut nõustub. Juuakse ja süüakse koos. Siis pannakse kuukalendri järgi pulmapäev (august-sepember) ja ruumi suurus. Peigmehe vanemad kingivad ger'i. Pulmalised kingivad mööblirsemeid, kariloomi, isegi mootorattaid ja autosid. Pärast pulmi on pruutpaaril kõik olemas. Maal on pulmad kolm päeva kuni nädal. Linnas üks päev. Külalisi võib olla üle 350-e. Maksumus üle 30-40 tuh euro. Sellepärast on pulmad harva ja vahel juba pikalt koos elanutele. Lahutusi on vähe, see on keeruline ja kallis. Kõik kingid on vaja tagasi anda.
Muud tseremooniad. Poistel 3 või 5 tüdrukutel 2 või 4 ... poistel paaritu ja tüdrukutel paarisaastal esimene juukselõikus. See on justkui eelmise eluga sideme ära lõikamisest. Sest nad usuvad budistlikku reinkarnatsiooni. Kutsutakse 25-30 inimest. Siis pole alkoholi, see on spirituaalne rituaal. Esmalt juukseid puunoaga puudutades lausutakse, et see on või (vot ei tea, kas sain ikka õigesti aru). Pärast õige lõikeriistaga lõigates lausutakse häid soove. Iga kutsutu lõikab ja soovib. See on oluline. Kui oled 3 korda kutsutud juukselõikusele, siis oled õnnelik inimene.
Vot sellised kombed. Õhtul läksime düünidele vaatama päikeseloojangut. Seal oli nagu laulupidu, turiste lausa murdu. Hea, et hommikul vara ka seal olime, muidu poleks kõige kõrgemale düünile üldse pääsenudki, sest seal oli nüüd palju kärarikast rahvast. Mina läksin ühe väiksema düüni harjale, istusin sinna maha ja kaevasin jalad sooja liiva sisse. Päris mõnus oli ... minu haiged liigesed olid nagu soojas vahamähises. Ja ootasin kuni päike loojub. Kusjuures oli väga huvitav vaadata luiteharjade varjude liikumist liival ... see oli nii kiire.
Olin kaasa võtnud mangojoogi, mida ma seal nüüd tasakesi libistasin ja päikeseloojangut jäädvustasin. Kõige parem koht just polnud, kuid mõnus oli ikka. Düünide laulu taas ei kuulnud. No vaadake ise seda päikeseloojangu fotot. Pole ju kuigi eriline. Ja kuna liiv jahtus pärast päikesekiirte soojuse kadumist ülikiiresti, siis otsustasin minna allapoole tagasi, kus päike veel polnud loojunud ... sest seal olid läänepoolsed düünid madalamad.
Ja saingi palju paremaid fotosid päikeseloojangust ja düünidest. Tõsi, istumiseks polnud seal enam head kohta ja jahedaks läks ka suhteliselt kiiresti. Vähemalt sain kenad kaadrid päikeseloojangust. Kämpingusse tagasi jõudes ootas meid hiline õhtusöök ja pärast kirjutasin blogi edasi ... kuid järgmiseks päevaks peab olema värske ... seega tuli peagi tuttu minna ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar