Tagasi Kesk-Gobi piirkonda Mongoolias

 Lõpuks sai meil Lõuna-Gobi kõrbest küllalt ja liikusime taas tagasi Kesk-Gobi poole, tõsi, hoopis teist teed mööda … mis paraku oli ikka veel põllutee. Kusjuures see põllutee oli kohati üle saja meetri lai, sest ega keegi seda korda ei teinud … kui tee muutus läbimatuks … liiga treppjaks ja ka rööpad sügavaks, siis lihtsalt valiti uus tee, mitte ei tehtud vana korda. Nii oligi vahepeal ühes suunas kümmekond teed ja laius … oi oi kui suur. Eks hea juht valis siis talle sobivama raja. Nii siis sõitsime taas …

Teepeal olnud peatustest jäid kõige rohkem meelde tirtsud … vist … igal juhul oli selliseid tirtsusid kõik põllud täis. Vahepeal täitsa ehmatasin, kui nad kohe kõrvalt sirina-surinaga õhku tõusid … kui väljal kõndida. Proovisin neid lähedalt filmida ja pildistada. Selgus, et neid oli ikka väga erineva välimusega ja vist ka erinevaid liike … minu jaoks jäid kõik rohutirtsudeks või siis lihtsalt tirtsudeks.

Ümbritsev maastik meenutas rohkem steppi, kui kõrbe … või poolkõrbe. Madal taimesti ka tohutu suured tühjad väljad. Tõsi, mitte päris tühjad ja mitte ka päris kuivad. Kohati leidus lompe, kus siis kariloomad, hobused ja teised pudulojused ennast karastasid ja jõid. Vahepeal oli neid lausa karjade kaupa, vahepeal mõned üksikud.

Ühes kohas jäid silma korrapärase kujuga kivid otse põllul, selgus, et see oli surnuaed. Seal kinni ei peetud ja sellepärast tuli foto ka udune. Sain aru, et pärast matuseid haudade eest eriti ei hooldata, ka seal söövad lambad ja kitsed ümber kivide rohu ära. Arusaadav, kui nad usuvad taassündi, siis milleks selle vana keha viimast varjupaika hooldada.

Kuna sellel lõputul rohumaal polnud ühtki küla ega linnakest, siis sõime kaasavõetud toitu otse kividel istudes ja kohalikku loodust nautides. Ma tegin mõned droonifotod nendest kivide otsas istuvatest „kotkastest“. Kusjuures oli üks kotkapesa tõesti seal kivide vahel, kuid see oli maha jäetud. Aga kotka nägime ikka ära … üks neist sõi teepeal hukka saanud loomakest ja alles meie auto peatudes lendas minema. Ma olin liiga laisk, et kaamerat nii kiiresti tööle saada. Kuid õnneks lasi järgmisel päeval üks stepikotkas end pikalt pildistada ja filmida, kuid sellest pärastpoole.

Pärast 205 km läbimist, kus keskmiseks kiiruseks kujunes 42 km/h, jõusime nomaadi juurde, kelle ger´i kõrvale me oma telklaagri üles lõime. Just … telklaagri. Mina sain siis ühekohalise telgi. Mahtusin oma kotiga nibin-nabin sinna sisse. Kuid mis seal ikka, kui telk, siis telk. Sinna ma ööseks magama keerasingi … soojad sokid jalga, kašmiirist kampsun selga, soe müts pähe ja siis magamiskoti alla … magamiskoti sees magada mulle ei meeldi, liiga kitsas. Igal juhul sain magatud. Paar korda ärkasin ja kohendasin aset, kuid polnud viga. 

Ah jaa, enne magamaminekut käisin ikka kohalikke mägesid ka vallutamas. Sai oma viis kilomeetrit kõnnitud mäest üles ja alla. Tegin hulgaliselt ilusaid fotosid mägedest ja ümbritsevatest maastikest. Silma hakkasid kaugel helendavad viljapõllud … no vot siis nomaade-karjakasvatajaid. Vili on ikka ka oluline. See põld muide kuulus mingile kohalikule põllumajandusmagnaadile, mitte nomaadidele.

Mägedes kohtusin imeliku loomaga, pika saba ja kehaga. Jooksis nii kiiresti kivi taha, et ei suutnud teda väga eristada, kuid siis oli ta kas uudishimulik või siis ettevaatlik, sest piilus kivi tagant mind … no ma siis sain ta fotole, kuid päris kaugelt. Mitte eriti selgesti. Hiljem küsisin meie CEO´lt tema tarka raamatut Mongoolia loomadest, lindudest ja kaladest ning sain teada, et tegemist peaks olema "Long-tailed graund squerrel"´iga ehk händsuslikuga. 

Selle piirkonna kõige olulisemaks maastikuosaks oli jõeke, mis andis jooki loomadele ja värskust ümbritsevatele taimedele. See jõeke lookles mägede jalamil, sai alguse mingist väiksest järvekesest, kuid kust sinna vesi sai, seda ma ei tea. Igal juhul oli see eluliselt tähtis … ja ilmestas oluliselt ka maastikku.

Ümber meie telklaagri ja kaugemalgi olid tohutud uruhiirte kolooniad. Alguses arvasin, et need on piikad, siis, et liivahiired, kuid kui sain tehtud fotosid ja videoid lähemalt uuritud, siis nägin, et kõrvad olid hoopis teistsugused kui viiksjänestel ehk piikadel ja sabad oluliselt lühemad kui liivahiirtel. Meie grupijuht väitis, et need on põldhiired, kuid pagan seda teab, kes need tegelikult olid ... Igal juhul oli neid nii palju ja nad olid nii julged, et sain palju häid fotosid ja videoid. Kusjuures see video oli eriti hea. 

Hommikul ärkasin nagu ikka kella kuue ajal, vaatmata sellele, et öö oli möödunud eelmistest hoopis erinevates tingimustes. Läksin siis oma saja meetri kaugusel asuvasse WC-sse, mis oli lihtsalt maasse kaevatud auk, mille ümber oli majake ehitatud. Asi seegi. Ja seal käidud võtsin seljakoti selga ja asusin teele eilsele vastassuunas. Sinna, kus mäed olid madalamad ja päikesetõus varajasem. Ilus oli.

Pildistasin siis päikesetõusu ja viljapõldu, mis tõusva päikese valguses kenasti särama lõi. Ümber viljapõllu olid aiad, et loomad ei pääseks sinna maiustama. Huvitav on, et meil on aiad ümber karjamaade, siin ümber viljapõldude. Arusaadav, sest põldusid on siin vähe karjamaid palju. Kui loomad viljapõllu sisse pääsevad, siis on karistused kõrged, sest ega vilja kerge sellistes tingimustes kasvatada pole.

Tagasiteel läksin pildistama hobuseid päikesetõusu taustal, neid õlis seal terve kari ja materjali fotodeks ja videoteks oli piisavalt. Klõpsisin siis arvukalt. Pärast sai kustutada, kui välja ei tulnud. Kaks hobust läksid omavahel kiskuma ka, tagusid tagajalgadega ja hirnusid mis hirmus. Kahjuks ei saanud seda videole. Taas liiga aeglane reaktsioon.

Kuid kui hobuste juurest tagasi suundusin telklaagri poole, siis vaatasin korraks tagasi ja nägin mingit liikumist rohus. Loomulikult pöörasin kohe otsa ringi ja kaamera üles … see oli rebane, kes öiselt jahiretkelt naasis. Sain kenasti videole, kuidas ta end rahulolevalt kratsis ja siis märkamatult viljapõllu sisse kadus. Seda viimast ma videole ei saanud, sest rohi viljapõllu ümber aia sees oli oluliselt kõrgem kui loomade poolt ärapügatud piirkonnas. Kuid siiski sain kenad fotod sellest rebasereinust … täpsemalt siis korsak ehk stepirebane. Video oli aga veel parem, mis sellest, et kaugel.

Laagris tagasi, sõin hommikust ja siis läksin taas matkama, seekord kolmandasse suunda, kus olid sellise kumerad rohused mäed. Ega seal peale huvitavate vaadete midagi olnud. Kuid jah, kui siis ühest uhtorust läbi läksin, tuli mulle vastu kari lehmi … kes mind nähes kohe seisma jäid ja vaatasid mind ammuli silmi … nagu lehmad lennuõnnetust … ei saanud aru, mis loom mina olen oma rohelises riietuses. Tükk aega vaatasin lehmadega tõtt ja siis läksin karja kõrvalt mööda. Alles siis kui olen päris eemale jõudnud, sai lehmakari kangestusest üle ja liikus edasi.

Mina aga ronisin kumera kupli otsa ja jäädvustasin ümbritsevat maastikku nii kaamera kui drooniga. Ilus hommikupoolik oli ja tirtsud taas surisesid võidu minu drooniga. Istusin suurele kivile ja nautisin vaateid ja helisid selles hommikus. Kui lõuna pool oli kaamelikarju rohkem kui lehmi, siis siin domineerisid ikka lehmakarjad. Nad olid igal pool ja ammusid kutsuvalt …

Närilisi olid kõik mäenõlvad ja orud täis, ju neil oli siin hea olla. Kui mingi oht tuli, siis varjusid need väiksed loomakesed kiiresti oma urgudesse ja oht möödas tulid taas välja toituma ja ringi sibama. Eks kotkad ja rebased olid kõige suuremad nende ohustajad, inimesest ei teinud nad väga väljagi, sain taas päris lähedalt nende eluolu jäädvustada.

Mis siinkandis on väga harv nähtus, on liblikad lendlemas. Neid kohtas ehk päevas paar-kolm tükki, vaatamata sellele, et liikusin palju looduses ringi. Kaks neist sain suure vaevaga fotole. Mis imelikud liblikad need olid, kes tühjal maastikul piisavalt eluka vajalikku leidis, sain teada alles hiljem, kui asustatud punkti jõudsin ja interneti vahendusel tehisaru piinasin. Pidavat mingi stepi-rabaliblikas olema ... no ei tea, jää siis tehisaru uskuma...

Pärast lõunasööki saime kohaliku nomaadi koju külla minna. Ma jälgisin hoolikalt, et sisse astudes parema jala enne ger´i tõstan, sest see pidi olema külalislahke tegu. Ger ise oli täis igasugu eluks vajalikke asu, mis enamasti olid riputatud seintele ja lakke. Selleks, et kuuma ilmaga tuulutus oleks, tõsteti ger´i seina alumine osa üles. Kusjuures päeval oli tõesti üle 24 kraadi … temperatuuride vahe päeval ja öösel üle 18 kraadi.

Perenaine ja ta tütar näitasid meile, kuidas juustu valmistada. Suur oli minu imestus, kui tegevused sarnanesid väga sõira tegemisele Võrumaal, seda head rooga olen isegi korduvalt perele teinud. Samamoodi võeti piima, lisati sinna sisse kuus-seitse päeva seisnud jogurtit (mina siis kohupiima) ja kuumutati intensiivselt nii kaua, kuni tahke juustu osa paksemaks läks. Siis pandi saadus riide sisse ja nõristati ning pressiti sealt vesi välja. Hiljem pandi raskuse alla, et viimanegi veeraas välja imbuks. Jah, võid ja mune ei pandud, mida mina sõira sisse lisan… kuid hiljem sain seda toodet proovida ja maitses ikka natuke sõira moodi, pisut hapukam ehk …

 Veel tegi pererahvas jogurtist küpsiseid. Nad kuivatasid kuumutades jogurtit, kuni see muutus piisavalt tahkeks ja siis vormiti see kas kepikesteks või kuubikuteks ja pandi päikese kätte kuivama. Päris head said, ma kindlasti võtan neid koju ka kaasa, kui saan kusagilt. 

Päeva lõpuks sain stepikotka ka kaadrisse, päike oli vastu ja eriti head fotod ei tulnud, kuid samas ikka paremad kui mitte midagi. Läksin jõe äärde end pesema ja nägin seda suurt lindu sealt lendu tõusvat, ei saanud kaadrisse, kuid ta maandus lühikese lennu järel künka otsa ning ma hakkasin talle tasakesi filmides ja fotosid tehes lähenema. Zoomisin loomulikult hästi lähedale. Nii ma siis saingi sellise foto. Kusjuures pesemisest ei tulnudki midagi välja, sest vesi jões oli nii sogane ja loomade poolt roojatud, et ei tahtnud jalgadest rohkem midagi vette kasta.

Lõpetuseks siis veel foto neist huvitavatest närilistest. Kui keegi teeb neist uuringut, siis võin anda kümneid fotosid ja videoid, sest neid oli tõesti palju ... 

Kuid reisi lõpp hakkabki lähenema, veel mõned päevad ja ongi läbi...