Ja nii see Mongoolia ringreis lõppeski ... kuid mitte üldse igavalt

Kui eelmisel päeval olin rõõmus, et sain stepikotka kuidagimoodi fotole, siis nüüd algas sellega, et kotkas suisa poseeris mulle ... istus kivi otsas ja vaatas mind ja siis ringi ja jälle mind. Tundus, nagu ta hindaks minu ja minu kaamera ohtlikkust. Mina aga filmisin ja lähenesin tasakesi. Lõpuks otsustas see suur lind siiski tiivad sirutada ja minema lennata. Kusjuures oli stepikotkas märk ka sellest, et olin jõudnud Mongoolia steppi, mis sarnanes poolkõrbega, kuid oli juba palju viljakam. Jäädvustasin ta kõndides videole ... natuke ebastabiilne sai, kuid ikka hea vaadata.

Päikesetõus saabus taas kord koos hobustega, nad kohe tahtsid, et ma neid fotodele jäädvustaks ning mõne filmilõigugi teeks (video). Kusjuures ka rebane, kes oli eilegi minu eest putku pistnud, jooksis täna veelgi kiiremini, sest üks mootorattur lähenes. Muide, see mootorattur oli meid majutanud nomaad, kes sõitis siis minu juurde ja näitas lahkelt, et kas tahan tagasi laagrisse, kuid mina näitasin päikesetõusu ja tõstsin käed ülistuseks taeva poole. Ta sai aru küll, et mulle meeldib päikesetõusu vaadata.

Tagasi laagrisse jõudes tõdesin, et hommikusöögini on ikka veel piisavalt aega, ja võtsin välja drooni, et laagrist mõned jäädvustused teha. Minu telk oli küll juba kokku pandud ja ger´i viidud, kuid mõned laisemad polnud veel jõudnud seda teha. Jah, aega oli pikalt, sest sellel päeval väga pikka sõitu polnud.

Pererahvas oli pannud selga ilusad riided ja saatis meid kenasti ära. Kahju, et nad ei osanud sõnagi inglise keelt, muidu oleks ehk rohkem nende eluolust teada saanud. Kuid hea seegi, et meie CEO nende juttu tõlkis. Midagi sain ikka teada. Kusjuures unustasin eelmises blogis kirjutada, et õhtul oli meil lõkkeõhtu, kus CEO rääkis igasugu huvitavaid asju Mongoolia elust. Näiteks antakse igale naisele, kellel on neli last, medal ... president isiklikult annab. Ja kuue lapse puhul veelgi olulisem medal. Miks ei võiks ka meil president samasugust austust avaldada ... ma arvan, et see tõstaks ehk pisutki meie nigelavõitu iivet. 

Veel rääkis CEO, kelle hüüdnimi oli muide Ganaa, palju šamaanidest ja šamanismist. See oli väga huvitav kuulata. Mongoolias on 51% budistid, 40% ateistid ja 2,7% šamanistid. Loomulikult oli ka kristlaseid ja muidki uske, kuid neid juba vähem. Šamaane on Mongoolias nelja erinevat - must šamaan, valge šamaan, kollane šamaan ja punane šamaan. Panen teksti kõrvale fotosid Mongoolia maastikest ...

Must šamaan (Khar böö): Kõige iidsem ja võimsam šamanismi vorm. Nad suhtlevad idasuuna ja allmaailma karmide vaimudega. Nende ülesandeks on kogukonna kaitsmine, needuste murdmine, kurjade vaimude väljaajamine ja sõjaline kuraas. Nad ei ole "kurjad", vaid tegelevad lihtsalt vaimumaailma agressiivsema ja pimedama poolega.

Valge šamaan (Tsagaan böö): Suhtlevad läänesuuna ja ülemise taevamaailma heatahtlike vaimudega. Nende peamine fookus on tervendamisel, õnnistamisel, harmoonia loomisel, pereõnne tagamisel ja puhastustseremooniatel. Nad toetuvad pigem tarkusele ja intellektile.

Kollane šamaan (Shar böö): See suund tekkis 16.–17. sajandil, kui Mongooliasse jõudis Tiibeti budism. Kollane šamanism on sünkreetiline vorm, mis sulatab kokku iidsed šamaaniriitused ja budistlikud elemendid (palved, mantrad ja kollased peakatted).

Punane šamaan (Ulaan böö). Punane suund on aga haruldasem ning selle tähendus ja roll on aegade jooksul muutunud. Kui kollased šamaanid võtsid Tiibeti budismist üle kollased mütsid, mantrad ja tekstid, siis punased šamaanid lõid sünkretismi (usundite segunemise) pigem budismi vanemate, esoteerilisemate koolkondadega (näiteks Nyingma ehk punamütsiliste koolkond). Nad säilitasid tugevalt musta šamanismi iidsed rituaalid ja trummi löömise, kuid kasutasid rituaalsetes rõivastes punast värvi ja põimisid oma loitsudesse tantristlikke elemente.

Makse maksavad nomaadid loomade arvu pealt, sest maa, kus loomad toituvad, on riigi oma. Loomade arvu aga määravad enamasti pankurid või siis nende kohapealsed esindajad, sest nomaadi laenude tagatiseks on loomad. Eks ta üks usalduse küsimus ole, see maksude maksmine ... Maapiirkonnas elab nii vähe inimesi, et kõik teavad kõiki ja ka seda, kui palju kellel loomi on. Nagu vanasti ... piimanaised teadsid kõike ... Sellest viimasest naljast saavad aru need, kes mäletavad piimapukke ja nendel piimaautot ootavaid talunaisi.

Järgmiseks peatuskohaks oli meil Mongoolia iidne pealinn Karakorum (tuntud ka kui Kharkhorum või Qara Qorum), mille rajamist alustsas 1220 aastal Tšingis-Khaan ja lõpetas 13.sajandi lõpul tema poeg Ögedei-khaan. See linn püsis pikka aega Mongoolia pealinnana, seda just Suur-Mongoolia riigi ajal. Nagu me kohalikust muuseumist teada saime, siis proovis Tšingis-Khaani pojapoeg Kublai-Khaan viia pealinna Pekingisse, kuid kui hiinlased mongolid välja tõrjusid, pöördus pealinn tagasi Karakorum´isse. 1388 aastal hävitasid Mingi dünastia väed Karakorumi täielikult. Nüüd on selle koha peal vaid tühermaa, kus toimuvad veel arheoloogilised väljakaevamised. Vana pealinna kividest ehitati aga budistlik klooster Erdene Zuu. Praegune linn rajati aga kloostri kõrvale selle teisele küljele. Fotol näitab Ganaa meie asukohta kunagisel linnaplaanil kloostri kõrval. Alloleval fotol ajaloolise pealinna asukoht, kus taamal paisab klooster ja uus linn.

Muuseumis, kust ma kõike eelnevat teada sain, fotosid teha ei lubatud ... täpsemalt lubati, kuid 35 000 tugriku eest ehk umbes kümme eurot. Mina pidasin seda ebamõistlikuks, sest võrreldes Tšingis-Khaani muusumiga Ulaanbaataris oli see asutus lausa kökats. Nii ma siis jäädvustasin ainsa foto muuseumis WC potist, mis oli küttega, sooja veega tagumikupesu ja -kuivatusega. Vinge pott, selle peaks koju ka soetama... mõnus oli asjatada.

Erdene Zuu kloostri hävitasid kommunistid 1939 aastal peaaegu täielikult. Alles jäid vaid mõned templid ja seda sellepärast, et algas teine maailmasõda ja jaapanlased tungisid Mongooliasse. Allesjäänud templid olid aga hästi säilinud. Minu põhiline huvi oli just puiduosa vastu, sest ka see oli sajandite kiuste korralik. Puitliited olid selle piirkonna kohaselt keerulised ja hästi lahendatud. Seinad olid enamasti kivikonstruktsioon ka vaid katus puidust.

Boonuseks saime me kohalike akrobaatide võistluskava osaliseks, mida siis ka filmiti. Kes teab, ehk jäin minagi ajaloo arhiivikaadritele. Akrobaadid olid enamasti lapseohtu tüdrukud, kes pidid tegema fotol nähtava harjutuse ja siis selles asendis kätekõverdusi võistluse läbiviija takti alusel. Jube ... see on ju lausa piinamine ... vaesed lapsed. Tegin sellest ka video ... no vaadake ise kui jube ... Lapsed kes välja langesid olid väga õnnetud.

Pärast kloostri külastamist sõitsime veel linna kõrval asuva mäe otsa, kust avanes kaunis vaade linnale ja kus oli kommunismiaegne monument. Ja päev lõppes kohalikus kämpingus, kus paraku polnud enne kella kuute õhtul ei elektrit, vett ega ka internetti. Nojah, vähemalt oli seal ger´ides ahjud ... või õigemini pursuikad, mis läksid kiiresti väga kuumaks, kuid jahtusid samuti kiiresti. Ja kuna kütta tuli ise, siis ei panin õhtul tule alla ja higistasin mis kole, kuid mõne tunni pärast pidin teki peale võtma ja hommikul oli juba jahedavõitu.

Vaade Karakkorum´i linnale

Edasi liikusime iidsest pealinnast Hustai rahvuspargi poole, kus kohtasime kogu maailmas ainukesi metsikuid hobuseid, keda kutsuti nende avastaja/tuvastaja järgi Prževalski hobusteks ... kuid sellest hiljem, sest ega teekond taas seiklusteta möödunud. Kõigepealt pidasime kinni kohas, kus raisakotkaste (Aegypius monachus) parv oli millegi kallal maiustamas ... kahjuks varjas rohi nende toidu, kuid linnud ise jäid kenasti fotodele ja videotele. Need paks olema ühed suurimad röövlinnud. Neid oli seal umbes paarkümmend, kõik kurjakuulutava ilmega.

Natuke veel edasi sõitnud leidsime tee äärest ger´i, kus kasvatati valgeid kaameleid. Seal oli umbes viis-kuus täiskasvanud kaamelit ja siis paarkümmend kaamelilast ... või kuidas neid nimetada. Võimas vaatepilt, kuid veel võimsam oli neid suuri loomi kuulata, sest nad tegid ikka väga võigast häält ... eriti täiskasvanud. Kuulake ise "Valged kaamelid häälitsemas Mongoolis stepis (video)". Kui selline ikka kõrva ääres karjub, siis võib kuulmisest ilma jääda.

Lõpuks jõudsime Hustai rahvusparki, kus üle 50 000 ha elab rohkelt erinevaid loomi, linde ja putukaid ning massiliselt erinevaid taimi. Kaitseala on tugevalt turvatud ja seal on kõigil elusolenditel hea elada. Sealhulgas kuulsatel Prževalski hobustel. Neid hobuseid tuleb päevas vaatama oma 120 turisti ja nende uurimiseks sõidetakse üle maailma kohale. Nii kuulsad on need ratsud. Nende eripära seisneb selles, et neid pole inimene kunagi kodustanud. Ainsad uluk-hobused maailmas.

Meil oli õnne, kaks hobustekarja, kelle juhttäkud (ing. stallion) meie autode eest läbi ajasid. Saime kohe head fotod ja ka videod nendest haruldastest loomadest. Kusjuures olid nad looduses välja surnud ja 1992 aastal tehti väga edukas taasasustamine ehk Euroopa loomaaedadest (kuulsin Ukrainat ja Saksamaad) toodi 84 isendit ja lasti loodusparki lahti. Nüüd on neid Hustai rahvuspargis juba pea 500 isendit ja terves Mongoolias kuni 1000. Tohutult edukas arendus.

Kusjuures on selles rahvuspargis tõesti palju erinevaid loomi. Täiesti juhuslikult nägin ka kahte maralit mäest alla tulemas. Lähemale jõudes ja läbi kaameraoptika vaadates selgus, et see oli emamaral koos vasikaga. Nad olid väga ettevaatlikud, meid märgates muutsid kohe suunda ja kadusid kivide taha.

Edasi sõites leidsime veel mitu karja, kes uhkelt looduses ringi kappas. Eriti hea video sain hobusekarjast, kes mäest alla kapates tolmu üles keerutas. Kusjuures selles videos kuulen ka ainsat hirnatust ... mis on nende puhul väga haruldane. Tuule mühin on küll häältest tugevam. Kuid siiski võimas vaatepilt. Hakkas juba hämaraks minema ja ka jahedaks. Äkki kuulsin kaugelt mägedest huntide ulgumist. Alguses arvasin, et tuul, kuid siis tuli neid jämedaid ulgumisi aina juurde. 

Kuid hundid pole siin rahvuspargis kõige suuremad Prževalski hobuste ohustajad. Need on hoopis ... hobused ise. Nimelt on karjajuhtidel pidevad võitlused oma positsiooni eest. Ja kui ühel täkul õnnestub teise kari üle lüüa, siis tapab ta kõik noored isased, et konkurentsi vältida. Karm on see loodus ... karm. Nägin infopunktis fotodelt veriste peadega loomi ja tohutuid võitlusstseene.

Tagasi kämpingusse sõites oli väljas juba päris pime. Sõime õhtust, kuulasime kohalikke ja venelannadest karaoke lauljaid ja läksime magama. Nii see meie ringreis läbi saigi. Õhtul hakkas vihma sadama.... terve reisi jooksul tuli kolm piiska teise päeva hommikul, kuid nüüd lahmas päris kõvasti, kuid mina olin juba oma ger´is ja uinusin. Tõsi, viimasel päeval on Ulaanbaataris õhtul veel folkloorikontsert ja õhtusöök ... ja siis koju, mille järgi igatsus aina kasvab.