Päev, mis kujunes automatkaks Brasiilia erinevates mägedes

 Tõusin oma hotellis Campos do Jordão´s imehästi väljapuhanuna ja meenutasin eilse päeva sündmusi. Tervis on taas tasakaalus ning energia taastunud. Hommikusöök oli seekord teistsugune, sest ka öömaja oli ju vahetunud. Minu rõõmuks oli neid väikseid pallikesi-pätsikesi seekord rohkem. Tuvastasin nüüd, et need olid juustutäidisega ja parempoolsed riisi-lihatäidisega. Kõik need olid äsja küpsetatud ja soojad Igal juhul lasin hea maitsta. Värske toormahl oli seekord segaviljadest ja maitses hästi. Jäin hommikusöögiga rahule.

Kohe pärast sööki pakkisin taas asjad kokku ja sõitsin mägedesse, kus pidid algama matkarajad. Juba nende alguse juurde sõitmine oli võlu omaette, sest teed olid tõeliselt käänulised ja sõites läbisin mitmel korral pilveviiru. Neis kohtades olid metsad maaliliselt udused ja sõitmine eriline. Kasutasin võimalust, et tee oli suhteliselt tühi ja filmisin sõitu. Head videolõik tuli. Kuid ega palju filmida saanud, tee oli ikka liiga käänuline selleks. 

Mingil hetkel kadus asfalt ning algas kivine mägitee (video). Ma ei tea miks, kuid taas meenusid laulusõnad "Seal, kus lõpeb asfalt, seal ootad mind, kallim, Seal su süda mulle, jah mulle vaid lööb. Kuid me vahel miilid on pikad ja hallid, Meie vahel seisavad vaesus ja töö.". Vaated olid võrratud, pidasin nüüd juba sagedamini kinni ... ka kohtades, kus peatada ei tohtinud ja muudkui jäädvustasin seda ilu. Vahepeal muutus tee kivisillusega teeks ja juhtis mind matkaraja algusse, kus ühtlasi oli ka hotell ja restoran. Huvitav, selle hotelli juurde küll bussiga ei saa sõita. Ju see ongi siis vaid automatkajatele.

Kahjuks selgus, et ka need ametlikud matkarajad on suure tuleohu tõttu suletud. Kuna sel hetkel oli internetilevi, siis sain teksti tõlgitud. Ju siis ongi nii, et kõik selle piirkonna matkarajad on kinni. Mis seal ikka, otsustasin siis sõita autoga nende vaatamisväärsuste juurde. Minu vaene Toyota Yaris ... mida ta küll pidi sel päeval kannatama. Vahepeal läks tee nii järsult mäkke ... oma 45-50 kraadise nurga all, et mootor undas ja kahtlesin, et kas veab välja või mitte. Vedas. Piisavalt uus auto ja piisavalt head rehvid. Vihmaga poleks ma kindlasti üles jõudnud. Kuid ilm soosis mind. Kui mõni auto vastu tuli ... mida ka kaks korda juhtus. Siis pidime leidma koha kus mööduda. Korra pidin mina tagurdama, korra oli hetk sobiv. 

Jõudsin siis mingeid teid mööda, mida Locuse programm näitas, kuid Googlemaps mitte, võimalikult lähedale kuulsale vaatamisväärsusele Pedra do Bau. See on selline ilus järskude kaljudega tipp Serra da Mantiqueiras´e mäeahelikus. Kõrgeim koht 1964 m merepinnast. Parajasti olid tipud udus ja sain nad vaid osaliselt peale.  Nii selle kuulsa kui selle kõrval oleva natuke laugema tipu Pedra Ana Chata, mille kõrguseks on 1695 m ja mis oli natuke vähem udune. Kusjuures nüüd sain aru, et olin õnnega koos, et nendele matkaradadele ei pääsenud. Need olid ikka alpinistivarustusega matkajate jaoks. Viies raskusaste. 

Pedra Ana Chata

Siis ütles internet lõplikult üles ja kuna mul polnud ka Locuses seda teedkonda märgitud, siis sõitsin edasi heas usus, ilmakaarte järgi. Vahepeal küll mõtlesin, et siia ma jään ... kuid kuidagi ma sealt mägedest alla ukerdasin. Ja kui internet tagasi tuli, siis selgus, et olin jõudnud juba naaberosariigi Minas Geraisi piirkonda. Mis seal ikka ... panin siis Googlemapsi Campinase ja nägin, et pean üle kolme tunni sinnapoole sõitma. Hakkasin liikuma. Teekond viis läbi Paraisopolise linna lääne poole. Loodus muutus kiiresti hoopis teistlaadseks. Metsased ja järsemad mäed asendusid laugemate mägedega, mis olid kaetud karjamaadega. Olin jõudnud põllumajanduspiirkonda, kust meile Brasiilia lihaveiste saadusi tarnitakse. Taas kord ilusad kohad ... kuid juba hoopis teistsugused.

Peagi jõudsin kiirteele numbriga BR-381, kus sain taas sõita 110 km/h kuid samas pidin ka iga natukese aja tagant maksma maksusid ... alguses paar korda 2.10 BRL, siis juba 9.20 BRL ja lõpuks isegi 20.10 BRL.  Atibaia linna juures keerasin Campinase peale ehk kiirteele SP-065 ja kimasin ja maksin edasi. Kokku küsiti teemaksudeks oma 10 eurot väärtuses BRL´e ära. Kuna olin juba mitu tundi roolis istunud ja kõht hakkas pilli lööma, siis peatusin suvalises kiirtee äärses kohas, et einestada. Hästi läks, see toidukoht oli üle ootuste hea. 

Loomulikult läks toidukohas alguses aega, et selgeks saada, kuidas seal söömiskorraldus on ja mis see lõbu maksab. Selleks võtsime koos ühe teenindajaga mõlemad telefonid välja ja tõlkisime tekste ... tema portugali - inglise ja mina eesti - portugali keeltega. Sain selgeks, et 79.90 BRL on rootsi laud kõik hinnas, millele lisanduvad jookide maksumused. Ja rootsi laud oli tõsiselt rikkalik ... erinevaid liharoogasid, salateid, lisandeid ... mida hing himustab. Kui olin endale juba suure taldrikutäie kokku kuhjanud ja lauda istunud, siis tuli sama teenindaja ja osutas ühele kettakesele laual ning tõlkis ...et kui tahan grilltooteid, siis pane sinna "jah palun". Nii tegingi.

otse grillilt taldrikule

Ja siis hakkasid minu laua juurde tulema erinevad pakkujad, kümnete erinevate grilltoodetega. Kes pakkus grillitus sealiha erinevates valmistusastmetes, kes veiseliha steiki-kebabi-ribi vormis, kes vorstikesi, kes kanaliha, kes grillitud juustu ja mõni grillitud ananassi. Oh sa poiss. Maitsesin veist, paari väikest vorstikest, juustu ja ananassi. Kõht oli juba lõhkemas, kuid nii head road olid ... mulle meeldisid eriti veisesteik, grilljuust ja -ananass. Viimane oli kaneeliga maitsestatult imehea ... peaks kodus ka proovima grillida. No vot. Koos jookidega, mlleks oli kaks klaasi passioni toormahla, maksis see einekord kokku 116 BRL´i ehk umbes 20 eurot. Imehea ja tohutult rikkalik valik ... GRILL SUL oli selle koha nimi.

Üsna pärast rikkalikku söömaaega jõudsin Campinasesse oma hotelli Metiz Barao Geraldo Express hotel. Ja registreerisin end sisse. Kell oli saanud viis õhtul ja otsustasin pärast seda söömaaega jalutada üliõpilaslinnaku juurde, et end konverentsi osalejaks registreerida. Ka see sujus rahulikult. Professorite majas võeti mind soojalt vastu ja sain oma kaelasedeli, kotikese ja trükitud konverentsimaterjalid. Väike äpardus seal ikka oli ... nimi oli trükitud Pit, kuid selle said nad kiiresti parandatud. Nüüd olen ametlikult konverentsil ja järgmised päevad kulgevad selle tähe all.
 
 

 

               

Väga kaunis linnake kõrgel mägedes - Campos do Jordão

 Kohe kui hommikusöök söödud, taas passionimahlaga 😊, hakkasin Bertiogast Campos do Jordão poole sõitma. Adeus Bertioga, lisan viimase selle linnakese tegevuste blogilingi. Sõit oli pikk, 233 km, ja selle jooksul tegin mitmeid peatusi. Alguses oli nii tugev vihm, et klaasipühkija töötas pidevalt täis võimsusel, kuid uduste mägede kohale jõudes ... või pigem tõustes ... hakkas vihm vähenema ja asendus uduga. Peatselt oli vaja auto tankimise peatust, sest bensiin ehk kohalikus keeles gasolina, oli taas lõppemas ... tanklas pole vaja isegi autost välja tulla, kõik aetakse korda ... ütlesin vaid läbi avatud akna gasolina ja näitasin käega täis märki, pandi paak täis. Vaatasin automaadi pealt summa ja andsin raha ning lõpuks näitasin kirjutamise märki ja toodigi tankimise  tšekk. "Sõnu polegi vaja ...".

Kui olin jõudnud ca 800 m kõrgusele platoole, siis oli vihm juba täiesti lakanud ja keerasin Sao Paulo - Rio de Janeiro kiirteele, mis muide kandis Ayrton Senna nime. Super, pärast mägede vahel käänlemist sain sõita 120 km/h kiirusega ... kuid jah, paraku küsiti ka kolmes kohas kiirteemaksu 5.10 +5.10 +5.20 =15.40 BRL ehk pisut alla kolme euro, pole hullu. Vähemalt liikusin kiiresti edasi. Samas oli aega ka ümbritsevaid mäenõlvu fotodele jäädvustada ja videoid teha. Panen siia ühe kiirtee sõidust tehtud video ... tunde saamiseks. 

Kuid umbes 60 km enne kohale sõudmist pöörasin teelahkmel vasakule, nagu Googlemaps mind õpetas ja ... läbi see kiirtee oligi. Õnneks. Sest oligi juba igav. Nüüd sõitsin edasi mägedesse ... uhh ... ja millistesse mägedesse. Üks ilus vaade ajas teist taga. Kuna kiirus vähenes 60 km/h peale, siis oli aega ka vaadata ja teekonda filmida ... kuid tee oli kurviline ja pidin ettevaatlik olema. Ühes eriti ilusas kohas oli väike peatuspaunake tehtud ja kasutasin selle kohe ära ning veetsin imelise pooltunni mägesid vaadates. Õnnestus jäädvustada ka panoraamfoto ... no on ikka ilu ...

Ja jõudsingi kohale. Väikelinn tervitas mind väravatega, millest tehtud fotosid on internet täis. Kuid ei saanud ka mina jätta seda vaadet salvestamata. Ilus vahvärk rajatis, mille alt sain linna sisse sõita. Tõsi ... linn oli laienenud juba väravast ettepoole ja kiirem tee viis väravatest mööda, kuid mina turistina sõitsin ikka läbi peasissepääsu. 

Kohe linna jõudes oli minu esimeseks sooviks leida mõnus söögikoht ... kuid enne seda tuli leida parkimiskoht, sest nendega oli linnas kitsas. Pärast mõningast otsimist leidsin lõpuks väikse augukese autodejadas ja sain oma Aurise sinna ära mahutada. Kusjuures sellel autol pole parkimisandurit ja loomulikult mitte ka kaamerat. Tükk aega läks parkimisele.

Ka söögikoha leidmisega polnud lihtne, sest tahtsin võimalikult head kohta leida. Nii ma siis kõmpisingi edasi-tagasi ja vaatasin sisse nii mõndagi söögikohta kuni lõpuks hakkas üks silma. Valik sai hea, sest selle toidukoha juhataja oskas inglise keelt. Sain temalt selgitusi toidu kohta ja tellida just seda mida soovisin - veisesteiki. Kusjuures uuris see härra veel, kust ma tulen ja kuuldes Eestit, siis teadis öelda, et jaja, Leedu, Läti, Eesti ... te olite Nõukogude Liidus ja nüüd vabad. Tundus täitsa asjalik vanahärra. Sain kenasti suheldud.

Steik ise aga polnud tea mis eriline, kuid maitses hästi. Taas kord olid lisanditeks riis ja friikartulid ... ja see huvitav ubadest tehtud soe kaste, mis pole üldsegi sarnane Ühendriikides levinud punase oakastmega. See kaste on mõnusalt mahe ... sobis hästi riisi juurde. Loomulikult tellisin juurde passioni toormahla, ilma suhkruta. Nautisin toitu ja vaatasin tänaval liikuvaid inimesi. Imestasin, et miks nad küll siia sööma ei tule. Kui arve kätte sain, siis mõistsin. Esimene "suur" summa ... tervelt 125 BRL´i ehk umbes 25 eurot. Jajah. See on siiani kõige suurem lõuna maksumus. Kuid samas oli mõnus ka.

Söögikohas istudes sain lõpuks ka streikima hakanud interneti korda ... pidin taas käsitsi võrgupakkuja valima. Tundub, et eelmine polnud selles piirkonnas aktiivne. Ja siis sain sõita hotelli, kus olin üheks ööks toa broneerinud. Väga mõnus koht. Linnakärast kõrgemal, teistest hoonetest eemal paiknev mugav majake. Ümberringi okaspuud ja kõrgus merepinnast 1658 m. Tõsi ... administraator ei rääkinud taas inglise keelt ... ja oli isegi natuke pahane, kui ma tema poole selles keeles pöördusin, kuid sain asjad aetud. Kui vastuvõtja nägi lehelt, et olen Eestist, siis ta leebus. Tundub, et tal pole ameeriklastega head kogemused.

Kuid kohe kui olin asjad ära pannud, läksin jalgsi tagasi linna peale ... kõigepealt pidin kilomeetri kõndima kõnniteeta teeääres ja alles siis jõudsin "asustatud" kohta. Vaatasin kaardilt, kummale poole suunduda ja leidsin, et mööda orgu paremale minnes oleks jõudnud samasse kohta kus ma juba olin olnud ... ning suundusin vasakule. Mööda linna ainukese rööpapaari äärset kõnniteed. Üsna pea nägin ka seda sõidukit, mis rööpapaari peal sõitis. Peaks olema vanaaegne tramm ... turiste täis laotud. Mina sinna peale ei mahtunud ega tahtnud ka ... jala liikudes nägin palju rohkem. 

Linn oli väga puhas ja tõesti meenutas natuke Šveitsi Alpide väikelinnasid ... ega seda ilmaasjata Brasiilia Šveitsiks ei nimetata. Majad olid ilusti korras hoitud, sageli vahvärk seintega. Kuid oli ka "tavalisi" tööstuslikke- ja elumaju. Vähemalt peatänava äärest ei paistnud ühtegi lobudikku. Kusjuures hiljem ringi liikudes selgus, et äärelinn on ka siin olemas ja majad ning nende ümbrus polnud kaugeltki mitte nii esinduslikud kui kesklinnas. Silma hakkasid vaesemate inimeste uberikud, autosurnuaiad ja hooldamata tänavad ning aiad.

Jõudsin kõndides Capivari parki , kus oli nii lastele kui täiskasvanutele igasuguseid atraktsioone ja puhkevõimalusi. Mind isiklikult köitis köisraudtee, millega sai minna üles mäe otsa ... oli lahtised tõstukipingid ja siis ka kinnised boksid. Mina valisin lahtise ... on ehedam tunne. Maksis üles-alla 65 BRL´i ja selgitused olid sulaselges inglise keeles (kui kuulis, et räägin seda keelt). Super. Sõit üles läks lahti. Plõksutasin teekonnal hulgaliselt selfisid, vaatefotosid ja videoid. Päris tükk aega kõlkusin maa ja taeva vahel. Kuid hirmus küll polnud. Mõnus oli ... tuuleke puhus ja vaated olid mega.

Üleval oli aga veel ilusam ... täitsa miljonivaated. Nii ma siis jalutasin seal mäetipul 1707 m kõrgusel merepinnast ja nautisin vaateid. Temperatuur oli umbes 20-21 kraadi, ideaalne nautimiseks. Võtsin ühe maasika piimakokteili ja istusin ning nautisin. Õnnestus teha ka taas ülevaatlik panoraamfoto sellest imelisest väikelinnast. 

Vaated nauditud käisin läbi ka üleval paiknevad poekesed ning ostsin ühe kena riideeseme, kingituseks abikaasale. Kuid see oli viga ... mitte selle pärast, et kingitusi ostsin, vaid selle pärast ... et kotiga ei lubatud lahtise tõstukiga alla sõita. Ma proovisin vaielda, mis ma suutsin, kuid ei ... otsus oli kindel, alla pean sõitma kabiinis. Kurb ... ma oleks nii tahtnud alla sama mõnusalt kulgeda. Kuid teha polnud midagi, istusin koos suvaliste brasiillastega kinnises kabiinis. NB! Kõrvalolev foto on jäädvustatud ülessõidust. Kabiinis tehtud fotod ja videod olid udused.

Tagasitee kulges taas mööda raudtee äärt ja mööda ühest väga erilisest majast - šokolaadimaja. Mitte, et maja oleks olnud šokolaadist, vaid seal oli kolmel korrusel ruumid täis erinevaid maiustusi šokolaadist. Väga eriline ... kuid kahjuks ei tahtnud ma koju midagi selt osta, sest pikk tee on veel ees ja maiustused oleks selles kuumas kliimas muutunud laialivalguvaks pruuniks massiks. Kuid huvitav oli ikka. Isegi väljastpoolt oli see hoone väga eriline ...

Lõpuks jõudsin väsinuna ja õnnelikuna taas hotelli ning pärast õhtuprotseduure läksin taas varakult magama. Uni tuli imehea. Järgmise päeva plaanid on juba tehtud ja ootused taas suured. Lähen nendesse imelistesse mägedesse matkama. Vaid pisut sellest nukulinnast põhja poole ... nii paarkümmend kilomeetrit. Kuid eks paisatab, kas matkarajad on avatud ...

Järgmise päeva seiklused autoga mägedes
  

  

Viimane päev Bertiogas

 Eelmise päeva Sao Paulo elamused olid veel peas, kuid algas juba uus päev. Taas ärkasin vara, kuid kuna olin vara magama läinud, siis sain ikka oma kaheksa tundi täis. Väljas sadas kõvasti vihma ning vaja oli märja ilma plaani. Kuna olin just Sao Paulost tulles mõelnud, et shoppama lähen pigem väikelinna, siis oligi plaan nagu nipsti olemas. Shoppama. 

Hommikusöögis pidin pisut pettuma, sest imehea passionimahl oli asendatud naturaalse guajaavimahlaga. Mis iseenesest on ka väga mõnus ja hapukas, kuid mitte nii hea kui passionist. Mis teha. Samas avastasin täna hommikul toidu hulgast ühed väga huvitavad ja mõnusad pätsikesed, mis tuletasid natuke meelde tuuletaskuid, kuid sisse oli pandud midagi kohupiimamaitselist ja seda juba enne küpsetamist.. aga ikka oli pätsike seest õõnes. Huvitavad ja maitsvad. Võtsin neid kohe neli tükki ... ja siis veel neli ... ja lõpuks kaks, et mõni ikka teistele ka jääks. Vorstid ja munapudru jätsin aga tervenisti teistele hommikusööjatele. 

Pärast hommikusööki käisin läbi kalaturult, kus igasuguseid elukaid otse kaldalt müüdi. Lisaks kaladele krevette, krabisid ja muid mereande. Põnev oli vaadata, kuid ostma ei tõmmanud ... sest mis ma selle värske kalaga ikka teen. Kohalikud ostsid aga innukalt. Kalatoidud on siin hinnas.

Leidsin ka suure kaubanduskeskuse ... väikelinna mõistes kuid selgus, et pühapäeval polegi siin kõik poed avatud ning seega jäi mõte poolikuks. Piirdusin seal vaid toidupoega, kust sain endale raviks ingverit ... ja ostsin ka riivi selle peenestamiseks, mõned jogurtid, loomulikult ohtralt vett ja ühe passioni võtsin ka prooviks ... et kas mahlaks tegemata on sama hea. Vot siis. Poodlemisega sain teada, et ilma on portugali keeles "sem" ja koos on "com" ehk gaasita vesi on "aqua sem gas". Kuid ega shoppamine sellepärast veel lõppenud. Ranna lähedal oli väikeste poekeste jada, mis olid avatud ka pühapäeval. Seal oli palju soppa ... minu arvates ikka täitsa mõttetuid tilulilu asju. Kuid ju needki siis kellelegi olid määratud. Mitte mulle. Ostsin poistele kolm pluusi, Bertioga SP (kusjuures SP tähistab Sao Paulot, sest Brasiilias on veel samanimelisi kohti) kirjade ja fotodega ning oligi minu jaoks plaan selleks korraks täidetud.  Üks huvitav nüanss jäi toidupoes meelde ... nimelt tahtsin osta Brasiiliast, kui tuntud kohviriigist, abikaasale koju pakikese kohviube, kuid nii palju kui ma ka ei otsinud, leidus poes vaid jahvatatud kohvi. Ja siis veel selliseid väikseid masinakohvi topsikesi. Mida ei leidnud olid kohvioad ... vot siis ... kusjuures pole veel siin kohanud ka isejahvatavaid kohvimasinaid ... ju siis nad kasutavadki vaid eeljahvatatud kohvi.

Raske töö poes käimisel tehtud, istusin ranna äärde söögikohta ja otsustasin einestada. Loomulikult polnud inglisekeelset menüüd ega keegi ei rääkinud ka seda keelt. Võtsin taskust oma tõlkemasina ehk telefoni ja asusin ise nimetustest aru saama. Õige pea selgus, et kõik toidud olid kalast. Mis on ka loomulik rannalinna restoranile. Tellisin kalafileed riisiga ja sain friikad pealekauba. Joogiks loomulikult passioni mahla, sest sellest oli täna puudus. Maitses nagu tavaline kiirtoit, kuid valge kala oli hea ja väga hästi valmistatud. Lisaks oli väikse kausikesega huvitavat sooja oakastet, mis sobis riisiga ja teine kausike mingit saiapuru taolist ollust, mis eraldi võttes oli kuiv ja maitsetu, kuid koos riisi ja kastmega andis erilise maitse ja tekstuurielamuse.

Toitu oodates silmasin üle tänava imeilusat puud, mille õied olid justkui roosinupud. Ei saanud muidu kui läksin lähedale ja jäädvustasin selle fotole. Pärast otsisin googli abiga foto põhjal vastet ... et mis taim see võiks olla. Nii soovitas mulle üks hea tuttav. Ja tulemus oli, et see on Hibiscus tiliaceus. Vot kui kõikvõimas on internet ja arvutiprogrammid. Proovisin siis ka eelmises blogipostituses kirjeldatud ahvilisi määrata ... ja sain teada, et need on marmosetid ehk ladina keeles Callithrix sp), Brasiilia vihmametsade küünisahvilised. Siis aga tegin endast foto ja otsisin ... et kas tegemist on ikka Homo sapiens´iga ... kuid programm ütles, et isikute osas on otsingud piiratud. Ei saanudki teada, kas olen inimene või mitte. 

Õhtupoole oli vihm lakanud ja jalutasin pisut rannaliival. Vaatasin korraks tagasi ja vägisi tulid meelde laulusõnad: "... kes need jäljed sinna jättis, kes neid jälgimööda käis ..." Mõnus vaikne õhtu oli. Mõtisklesin olnud päevadest ja tulevatest seiklustest ning läksin asju pakkima, sest homme ootab mind üheööline vahepeatus Brasiilia Šveitsiks kutsutud väikelinnas Campos do Jordão ´s. Kus 2022 aasta rahvaloenduse põhjal elas vaid 46 974 elanikku. Arvutis avanevad fotod olid väga atraktiivsed, kuid eks näis, mis tegelikkuses ootab. Kõigepealt loomulikult üle kolme tunni sõitu ...  See on autoga liikumise eelis ... ühes kohas sajab, siis on võimalik kohe sõita teise kohta, kus vihma ei luba. Campos do Jordão ´s 16-17.september vihma ei luba, kuid udu peaks olema üle poole päeva. 

  Ja Campos do Jordao osutuski väga kauniks väikelinnaks.        

Megamiljonilinn Sao Paulo

 Nüüd on siis minu järgmine rekord saavutatud. Ma olin autoroolis maailma suuruselt neljanda linna (koos äärelinnadega 2020 aasta seisuga 22,04 miljonit elanikku) tänavatel ja seda mitte üksnes äärelinnas, vaid sõitsin läbi kesklinna. Nojah ... äärelinnas oli kusjuures liiklus hullem kui kesklinnas. Kui ma just eelmises blogis kirjutasin  Brasiilia liiklusest, siis nüüd tuleb seda kohe täiendada ... Sao Paulos sõites kehtis hundiseadus ehk julge hundi rind on rasvane. Nimelt oli seal ummikutes, eriti äärelinnas, õigus neil, kes olid julgemad. Sõites kaherealisel teel kolmandas reas ja pistes oma sõiduki nina lihtsalt jõuga kahe auto vahele ... kui otsa ei taha sõita, siis lasedki tal ümber reastuda. Puhh ... see oli kohati päris jube ... kuid samas ei näinud ma ühtegi plekimõlkimist ja mis kõige olulisem ... suutsin ka ise sellest möllust auto kriimudeta välja tuua. 

Sõitsin ka üle Pinheiros jõe, millest enne reisi uudistes kuulsin, et see olla vetikatest roheline. Nojah, ei osanud midagi selle kohta arvata ... ju ta siis oli. Kuid metsatulekahjusid ei näinud õnneks ühtegi. Ka neid oleks pidanud uudiste põhjal palju olema.  

Üks huvitav sõiduga seotud traditsioon on selles linnas veel. Ristmikel seisma jäädes tulevad igasugu nänni müüjad auto juurde, mis pole võrreldes teiste linnadega ebatavaline, kuid siin panid nad oma müüdava kauba auto külgpeegli peale ja kui Sa selle sealt ära võtsid, siis pidid maksma. Mina ei võtnud. Ja vahetult enne rohelise tule süttimist jooksid müüjad ja korjasid kauba peeglitelt kokku.

 

Sao Paulosse sõitsin sama teed mööda mida kasutasin ka lennujaamast randa sõitmiseks. Seal oli vaid jupike kiirteed, mis maksis 5.40 BRL´i. See tee kulges aeglaselt üle mägede. Kuid tagasi sõitmiseks keerasin Sao Paulost otse Santose suunas ehk otse alla ja seal küsiti kiirteemaksu 36.70 BRL´i ehk seitse korda suurem summa... kuid põhjus oli ka selge. Seal sai kiirteel sõita pikalt ja läbi mägede ... kolm tunnelit pikkusega kokku üle kaheksa kilomeetri. Teekond oli palju kiirem ja mõnusam sõita. 

Kuid mis ma Sao Paulos tegin ja nägin? Nagu ikka ei meeldi mulle mitte linnamelu, vaid matkamine ja sellepärast suundusin ma kõigepealt linna põhjaservas olevasse Cantareira loodusparki ehk kohaliku nimega Parque Estadual Cantareira. See on tohutu suur maa-ala, kus kõigepealt oli selline tasuta juurdepääsuga puhkeala. Kuna oli laupäev, siis oli seal rahvast nagu murdu ... põhiliselt pered lastega, kuid oli ka igasugu erinevaid seltskondi, kes piknikutasid, niisama tšillisid või siis sportisid. Väga mõnus koht. Seal oli korralik veekogu, mitmed atraktsioonid, hulgaliselt muruala ja palju muud. 

Mina aga suundusin puhkealalt läbi tasulisse matkaradade alale. Olin selle juba enne endale eesmärgiks võtnud. Maksis 55 kohalikku raha, kuid see oli seda väärt. Nimelt oli alal hulgaliselt erinevaid matkaradu looduslikus džunglis mägede nõlvadel. Matkarajad kulgesid üles-alla ja seal oli mõnusalt vähe külastajaid. Kusjuures olid need ikka sellised tõsised rajad, kus alguses olid hoiatussildid ... mis olid ka ingliskeelse tõlkega ... nagu fotol on näha. Mina läbisin kokku 9,1 km radasid, kuid loomulikult sai valida veelgi pikema teekonna. Ma võtsin eesmärgiks jõuda üles mäeharjale, kust pidavat ilus vaade avanema kogu linnale. 

Nii oligi. Jõudsin tippu ja vaade oli seal võrratu. Tõsi ... ilm oli natuke liiga soe ja linn oli pisut kuumaudune, kuid ikka oli väga ilus. Seal oli selline suur kivi või täpsemalt rahn, mille otsas sai istuda ja seda ilu nautida. Koos minuga oli seal veel kümmekond huvilist, kes kas päevitasid, pikniku pidasid või siis lihtsalt vaadet nautisid. Istusin seal oma pool tunnikest ja tundsin end hästi ... hetk, mille võib taas panna oma ilusate õnnelike hetkede kogusse. Pärast hetke nautimist istusin veel sealsamas tipus asuvas kohvikus ja taastasin oma vedeliku ja energiavarusid. Kusjuures ka kohvikust olid vaated sama ilusad kui rahnu otsas ... kuid mitte nii eksootilised. 

Loomulikult nägin ja kuulsin  matkamise ajal ka mitmesuguseid linde ja ka mõned loomad juhtusid ette. Kahjuks viimaseid oli vähe, sest vabas looduses on loomad ettevaatlikud ja ei kiirusta end eksponeerima. Mõned väiksed armsad ahvilised ikka nägin ära ja võsas vilksasid ka mõned suuremad imetajad, kes kahjuks fotole ei tahtnud jääda. Nii mõnus oli rahulikult kulgeda selles roheluses ning nautida linnulaulu ja vaikust. Enamus rajast ei kohanud ma vaatamata laupäevasele ajale kedagi. Vaid aeg-ajalt kostusid mõne lastega seltskonna kilked kusagil kaugel. Proovisin neist eemale hoida. 

Päris korralik ja väsitav matk oli. Kilomeetreid ei tulnudki ju tea mis palju, kuid arvestades üle poole kilomeetri kõrguste vahesid ja üle nelja kilomeetri tõusu, võttis ikka parajat moodi võhmale. Tekkis võrdlus suvel läbitud Sucha Bela matkarajaga Slovakkias. Kuid Sao Paulo pargirajal polnud nii mõnusat veevulinat. Selle asemel oli aga tõsine džungel ümberringi. Mõnes kohas ikka täitsa kartustäratav ... kuid õnneks ei saanud ma ühtki ämblikku krae vahele ega näinud ühtegi mürgimadu oma teekonnal. Tagasi auto juurde jõudes olin väga rahul, et selle raja läbi käisin. 

Tagasi sõites einestasin ühes iseteeninduslikus söögikohas kus 40 BRL´i eest sain valida mida ise soovisin ning juurde toodi grillitud loomalihalõike ja loomulikult tellisin joogiks taas seda imelist passionimahla. Sain kõhu korralikult täis. Kaubandusse ma ei sukeldunudki, sest mulle ei meeldi rahvarohked kohad. Shoppamise jaoks võtan ehk mõne eraldi päeva ... miks mitte oma majutuskoha lähedal kaubanduskeskuses, kus pole nii palju inimesi. Panen siia juurde ühe foto kinnitamiseks, et ma ikka seal käisin. Linn pole taga nii teravalt näha, kuid minu higine pluus on seda selgem. Olin just jõudnud tippu. Ja sõidust suurlinna tänavatel panen üles video.

Nüüd lubab Santose-Bertioga piirkonnas kaks päeva tihedat sadu. Kui seda postitust kirjutan, siis juba väljas lahistab sadada. Seega on õige aeg käia ära kohalikus kaubanduskeskuses ning siis suunduda põhja poole. Seal on mõnesaja kilomeetri kaugusel üks tore piirkond nimega Campos do Jordão , mida kutsutakse Brasiilia Šveitsiks. Kuna sinna on nii pikk maa sõita, siis võibolla jään sinna ööbima, sest öömaja maksab seal vaid umbes 24 eurot ja vaadata on seal piirkonnas piisavalt. Ning sealt sõidan teisipäeval otse Campinas´esse, kus kolmapäeval algab konverents. Seda otsust kinnitab ka asjaolu, et La Naila hotelliga pole ma üldse rahul ... magada on ikka väga keeruline, sest seinad kostavad läbi ja öösel ei hoia naabrid kokku oma häälematerjali, kui väljas on tuul, siis on plekikolin lausa väljakannatamatu (lisan sellest video) ja ega hommikusöökki pole tea mis rikkalik. Ainult WIFI oli normaalne, sain kõik postitused tehtud.
          

Bertioga viimane päev ...           

 

                 

Kõik ei lähe nii nagu sooviks ...

 Vaatamata sellele, et eelmisel päeval kõik tegevused ilusti planeerisin ja sõidud kaardile panin, ei õnnestunud planeeritud programmi läbi teha. Tuli välja iseplaneerimise puudus ... pole kohalikku organiseerijat, kes teab erinevate tegevuste viimast seisu. No mis ma siin keerutan. Esimeseks tegevuseks peale päikesetõusu vaatamist ja hommikusööki oli reedeks planeeritud matkamine Elevandi joa juurde. Sõitsin kenasti matkaraja algusse, mis oli märgitud nii Googlemapsis kui ka Locuse programmis ... kuid kui sinna jõusin, võttis mind vastu selline silt: ENTRADA PROIBIDA. Millest saab igaüks aru ... sisenemine keelatud. No ja kui ma seda raja algust vaatasin, siis oli selge, et ühtegi läbitavat teed sealt ei alga. Pagan. Nii tahtsin matkata ja Elevandijuga näha. Kuid mis teha ... ei lähe ju ise džunglisse teed rajama.

Õnneks juga ise nägemata ei jäänud ... tagasiteel oli mäenõlval vaateplatvorm, kust sai kaugelt sega imelist vee langemist näha ... kuid päris kaugelt. Ja kuna oksad olid vaateplatvormi taga lõikamata, siis ega head vaadet polnud. Võimas vetevool kõrgelt kaljult alla ... mitmes kohas joana langedes ja mitmes kohas kärestikuna voolates. Kuid ega ma jonni ei jäta. Juba täna lähen küsin hotellipersonalilt ... kas sinna joale lähemale ka saab minna? Loodan, et nad teavad. Kuna see juga on ööbimiskohale nii lähedal, siis pole kurjast veelkord katsetada.

Läksin siis oma plaaniga edasi ja sõitsin mööda kallast põhja poole. Kuni São Sebastião linnani välja. Nüüd oleks hea võimalus kirjeldada Brasiilia selle piirkonna liiklust. Päris rahulik ja mõnus oli sõita. Keegi väga ei tõmmelnud ja ohtlikke olukordi ei tekitanud. Ehk ainult tsiklimehed ilmusid aeg-ajalt auto kõrvale kahe sõiduraja vahele ja pidin jälgima, et ma nõksakut vasakule ei teeks ... muidu koksan vastu tsiklit. Mägedes polnud alati kahte rida ühes suunas ja seetõttu tuli mõne suure veoauto sabas sõita kümneid kilomeetreid 30-40 kilomeetrise tunnikiirusega, Ega nad ei vaevunud nende taha tekkinud kolonne mööda ka laskma, kuigi selleks olid tee kõrval mõned väiksed paunad. Teekate oli enamasti mõnus sile, kuid vahel esines ka auke ja mis kõige hullem ... ka suurtel teedel olid lamavad politseinikud ... ja mitte vähe ... kus tuli kiirus ikka päris alla võtta, kui autot ei tahtnud ära lõhkuda. Ah jaa ... kiirteedel on siin maks. Mitte eriti suur, kuid ikka on. Kui sõitsin lennujaamast hotelli poole, siis oli maksupunkt, kus minult 5.40 BRL´i ära võeti.

Alguses oli rannikul päris igav sõita. Tee oli tasane ja puudega palistatud. Kuid mõnikümmend kilomeetrit Bertiogast hakkas tee kulgema mägede vahel ja asi läks huvitavaks. Kahjuks oli peatumiskohti vähe, et saaks seda mägede ilu jäädvustada. Mõne koha siiski leidsin ja siis salvestasin mitmeid vaateid fotodele. Ilusaid kohti oli tõesti sellel teel palju ... metsased mäed, minu lemmikud. Kusjuures sinna randa, mis fotolt paistab, ma suundusin ja nautisin seal taas ookeanimõnusid. 

Randades oli siin selline kord, et lamamistoole ja päikesevarjusid eraldi rentima ei pidanud, nagu enamuses randadest, kuid samas eeldasid kohvikuomanikud, et ostad sealt jooke ja toitu. Mis mul selle vastu sai olla olla, et paar passioni toormahla endasse imeda. Suur klaas mahla maksis 15 BRL´i ehk siis umbes kaks pool eurot. Kulus küll tükk aega, et selgeks teha, et tahan mahla ilma suhkru ja alkoholita. Kuid lõpuks said ikka aru. Selles rannas oli telefon, millega tõlkida, jäänud autosse ja see oli viga.

Ei olnud päris selline päev nagu soovisin. Kusjuures pean tunnistama, et ka tervis natuke jumpsis. Tundub, et olin kusagilt koroonaviiruse külge haakinud. Tuleb hakata ingveriteed jooma ja ennast pisut ravima. Õnneks on soolane mereõhk ja soe ilm mulle toeks ning loodan saada end taas vormi. Igal juhul on plaanis laupäeval  minna Sao Paulo linna vaatama. Loodan, et siis on liiklus rahulikum ja saan linnasõiduga hakkama. Täna tuleb ka autot tankida ... eks näis, kuidas see kulgeb. Bensiini hind on siin vahemikus 6,09-6,44 ehk umbes euro liiter ja ehk natuke peale. 
 
Järgmine päev oli hoopis teisest mastist, sest käisin megamiljonilinnas Sao Paulo ... täpsemalt matkamas.

 

 

Brasiilia rannikul Bertioga linnas

 Pärast päikesetõusu nautimist sain pisut pusida internetipaketiga, et saaks googlemapsi sõidujuhised tööle ... sain ...  ja siis kirjutasin eelmise blogi lõpuni, seda saab siis lugeda siit. Ilm on lausa suurepärane, hommikul 22-25 kraadi, kuid päevaks lubas 33 kraadi ja päikest. Otsustasin, et võtan asja rahulikult ja naudin täna kohalikku melu, randa ja puhkan tasakesi reisiväsimusest välja. Need uhked kavad, mis tehtud on, jäävad järgmisteks päevadeks. Aga plaane on palju ... palju. Põhiliselt loodus ja matkamine metsastes mägedes. Eks näis, kui palju neist teoks saavad. Koos tänasega on konverentsini veel kuus päeva ... aigu om ... nigu võrokese´kõnelase´.

Kuna hommikusöögini oli veel aega, siis kirjutasin taotluse KLM´ile lennu hilinemise eest kompensatsiooni saamiseks. Pole eriti keeruline kirjutada ja eks kolm tundi seisvas lennukis istumine on ikka kompensatsiooni väärt ka. Eks näis, kas rahuldavad taotluse ja kui, siis mis summas. 

Hommikusöök polnud eriti rikkalik, kuid samas väga eriline. Minu kõige suuremaks rõõmuks oli "maracuja" värskelt pressitud mahl, mis polnud midagi muud kui passionimahl ilma mingite lisanditeta. Suhkur oli küll kõrval, kuid minust jäi see sinna puutumata. Lisaks oli ka värskelt pressitud mangomahla, mis oli samuti imeline. Puuviljadest rääkimata. Oli ka sinki, kohalikku vorsti, munaputru ja muud tavapärast toitu. Igal juhul sain kõhu korralikult täis. Passionimahla jõin koguni kolm klaasitäit ... ja mangomahla ühe veel magustoiduks peale. Eks näis, mis kõht sellele ütleb.

Kohalikud kajakad ei näe üldse kajakate moodi välja, sellised värvilised. Ainult häälitsevad nagu kajakad. Väga huvitav. Kuid eks nad siis mingit eri liiki on. Veel olid mingid mustad kurjakuulutavad linnud, kes istusid mingi ojakese kaldal ja põrnitsesid ümbritsevat. Nagu ma varasemast Brasiilia reisist mäletan, siis floora ja fauna on siin erilised. Kuid eks seda veel ka näeb ja kuuleb. Hommikul kuulasin päikesetõusu ajal kohalikku linnulaulu ... väga eriline. Kuna linnakära siis veel polnud, oli nauding täielik. Siis oli rand ka täiesti tühi, kuid juba üheksa paiku kohaliku aja järgi hakkas randa elu tekkima. Ma täiendasin seda oma kohalviibimisega. 

Vesi oli mõnusalt karastav. Kui väljas oli 35, siis vesi oli ehk 25 kraadi. Mõnus. Vesi oli nii soolane, et kui silma läks, hakkas kohe kipitama. Eks ma siis panin silmad kinni, kui laine üle pea lõi. Siin oli laine ehk pisut madalam kui Copacabana rannas 2016 aastal, kuid eks see ole päevas ka kinni. Rahvast oli küll oluliselt vähem. Vesi oli murdlainete tõttu liivasogane ja ei näinud, mis seal põhjas võis olla. Keegi püüdis kala rannalt ... ju siis oli kalu. Leidsin ka ühe imeilusa teokarbi ... tõesti nii ilusat pole ma veel leidnud. Viin koju mälestuste kappi. Käisin kohe mitu korda vees ja mõnulesin rannas. Kuna hotell oli nii lähedal, siis jätsin kõik asjad sinna ja võtsin ainult oma veekindla fotoka kaasa.

Rannas pakuti nagu ikka igasugu jooke ja nänni. Enamus jooke olid alkoholiga, kuid minu suureks rõõmuks leidus ka siin värskelt pressitud passionimahla ... mida ma siis taas ohtralt manustasin. Ei saanud jätta selfit tegemata. Kusjuures jope mahaunustamise pärast ma veel pole muretsenud, kuid kui päikeseprillid oleks maha ununenud, siis oleks kuri karjas. Päike on nii ere, et silmad hakkasid ilma prillideta hetkega valutama. Eks müts oli ka õige valik ... kuigi rannas oleks saanud nii prille kui mütsi kohe osta. Oma ja järgi proovitud on ikka parem. Nende prillide ja mütsiga olen päris paljudes kohtades juba käinud.

Pärast randa jalutasin veel linna peal, kuid sellise kuumusega on kõndimine lausa piin. Higi voolas ojadena ja särk oli peatselt läbimärg. Vett läks ka pudelite kaupa ... et oleks mida higistada. Eks kehakaalule on see hea ... Ainus, mida ma peale vee linnast ostsin oli jäätis. Väga eriline ... maisijäätis. Sellist polnud ma veel söönud. Täitsa hea maitses. Kõmpisin nii kuus kilomeetrit maha ... enne kui tagasi hotelli sain. Hotellitoas on mõnusalt jahe ... konditsioneer 24 kraadi peal. Väga külmaks ka ei taha panna ... kurk jääb haigeks. Loomulikult käisin iga ookeanisupluse ja ka jalutuskäigu järel dušši all, sest sool ja higi on vaja maha pesta. Veega siin probleeme pole ... vaatamata põuasele ajale. Vesi on ka mõnusalt karge, sest ega siin seda keegi elektriga soojaks ei aja.   

Pärastlõunal, kui päike oli juba mägede taha kulgenud, sõin rannas kerge eine. Mõnus temperatuur, meretuul ja -kohin. Kuna menüüst ma taas midagi aru ei saanud, siis proovisin oma tõlkeprogrammi fotorežiimi ehk pildistasin menüü ja fotole tuli peale eestikeelne tõlge. Aga juhtus nii, et see tõlge polnud üldse õige. Mulle tõlkis menüüst ühe rea "notsu"´ks, kuid kui ma seda tellisin, siis toodi lauale kala mingite paneeritud rõngastega. Nojah, eks see oli siis nende keeles "notsu kala" ... kuid see selleks, maitses see roog täitsa hästi ..

Kuna siinkandis läheb järsult pimedaks, siis jalutasin hotelli tagasi ja hakkasin tegelema homse päeva planeerimisega. Pärast pikka kaalumist otsustasin minna matkama elevandijoa juurde, mis fotodelt oli päris ilus vaadata. Ning pärast sõidan mööda rannikut ja kui pääsen, siis lähen laevaga ka ühele suuremale saarele. Lisan siia homse sõidukava Locuse programmist kopeerituna. Kuid mis täpselt välja tuleb, sellest saab juba järgmises blogis kirjutada. 

Öösel kella 12 ajal sain aru, et vahel on ookeani lähedal magamine ka kurjast, sest kuulsin esimest tugeva tuule mõju unele. Ja tuul oli tõesti tugev ... ei saa öelda, et orkaan, kuid palmid olid ikka täitsa pöördes ja igasugu plekid kolisesid. Rahulikust magamisest polnud juttugi. Nii ma siis filmisingi seda hetke, et ka see meelde jääks. Unerežiim on ikka sassis. Pärast tormituult jäin küll taas magama, kuid kella poole nelja ajal ehk kella poole kümne ajal Eesti aja järgi ärkasin taas. Kuid eks see ole reiside alguses tavapärane.  

Järgmise päeva muljeid saab siit lugeda: Kõik ei lähe nii nagu sooviks ...