esmaspäev, 20. märts 2023

Kõhe öine mäkketõus ja droonifotod

     Kell 4.45 sumises naabertoas telefoniäratus ja ma tegin silmad lahti. Meie kella järgi oli siis üks öösel. Pesin kiirelt hambad, võtsin juba kokkupandud asjad ja minek. Väljas oli õhk päris jahe ... nii 9-10 kraadi, kuid kõndimiseks oli see hea. Kloostri värav oli kinni ja kaugelt vaadates ka lukus, kuid kui lähedale jõudsin, siis oli luku asemel puupunn riivi ees ja sain kenasti välja. Ka teeots, mille meie giid eile kätte juhatas, oli kergesti leitav ja siis läks jahti ,,, ikka trepid ja teed ,,, ikka üles ja üles. Alguses võttis pulsi kohe 140 peale, kuid kui rütm kätte tuli, siis läks taas allapoole. Eks pulssi tõstis natuke ka see, et üksi võõras kohas pimedas metsas kõndida oli kõhe ... no vaadake ise (link) ... millegipärast tuli mulle meelde see tiigrijälg eelmisest Nepaali reisist, mille peale minu toonane saatja ähmi täis läks ... ja selle meenutuse peale hakkas veelgi kõhedam ... iga väiksegi krõpsatuse peale võpatasin ja vaatasin ringi. Õnneks oli mul pealamp, mis valgustas hästi nii teed kui ümbrust ja see andis julgust juurde. Vähehaaval harjusin ära ja muudkui ronisin ülespoole. Kokku sai umbes kaks kilomeetrit üles kõnnitud ja selle jooksul 400 m tõusu tehtud ... väike arvutus ...20%-ne tõus.

    Kui üles jõudsin, siis juba kergelt valgenes ,,, kell oli siis 5,45 ehk koos ärkamise ja valmispanekuga olin tunniga üleval. Seadsin siis oma drooni valmis ja tegin esimese tõusu ... ehmatus oli suur, kui droon tõusis vaid 3-4 m peale ja kõrgemale mitte, kuid siis tabasin ära, et ta tuvastas asukohta. Kui asukoht selge, siis lendas kenasti noolena üles. Sealt ülevalt avanes ikka supervaade nii Kathmandu linnale kui udustele mägedele. Põristasin kõik kolm akut tühjaks ja sain palju fotosid. Kahjuks oli ilm üsna udune ja pilvine ... päikesetõusu otseselt peale ei saanud, kuid väga kaunis kuma läbi pilvede paistis ikka. Ja linnud laulsid ja ... nii mõnus tunne oli sel üksi loodust nautida. 

Muudkui pildistasin ja filmisin ... ei teagi, kui palju fotosid sai tehtud ... küll pärast sorteerin. Tagasi tulles kohtasin ühte paarikest, kes olid rolleriga mäkke surunud. Ja siis veel pisut allpool tuli mulle vastu meie grupi esimene liige ... ka nemad olid otsustanud  ronida peale palvust mäkke. Kell oli siis umbes pool kaheksa. Ma ei lasknud ennast teistest häirida, vahetasin mõned laused ja läksin rahulikult allapoole tagasi. Sellest kohtumisest oli nii palju kasu, et sain teada hommikusöögi aja ning sellele järgneva tüdrukutekloostri külastuse ... vot.

Loodan, et järgmisel matkal on ilm selgem ja fotod drooniga tulevad ilusamad. Põhiline selle aparaadi kaasavõtmise põhjus on ikka lumiste tippudega mäed Pokhara piirkonnas. Ja need kohalikud väiksed külakesed, kust me läbi matkame. Kathmandus ma drooni üles ei lennuta ... Lõpetuseks panen ühe foto küsimusega ... leia mind fotolt :)




      Kõht munarooga ja tatrapannkooki täis läksime mäest alla ja teise mäkke üles ning jõudsimegi teise kooli. See asus miljonivaatega mäeküljel ... Ega neil kahel koolil väga suurt erinevust olnud ... mõlemas koolis olid rüüdes juusteta lapsed. Tüdrukutekoolis olid ainult mõnel vanemal rinna pealt kummis, poistekoolis mitte. Muud vahet väga polnudki ... minu jaoks on kohalike inimeste näod üsna sarnased üksteisele. Kusjuures need kloostrikoolid on tasuta. Lapsed peavad küll kõik majapidamistoimetused ise ära tegema, kuid tasu maksma ei pea. Kuna haridustase Nepaalis on väga madal, siis on see lastele hea võimalus tasemel haridus saada. Siiski pole nendesse koolidesse tungi, sest inimesed ei saa aru, mis eeliseid annab haridus. Kooli võetakse juba väikseid kuue-kaheksaastaseid lapsi ja koolis saavad nad olla kuni 24 aastaseni. Õpetatakse kõiki sarnaseid aineid nagu meie koolideski - bioloogia, geograafia, matemaatika jne. Kuid neil on lisaks palvused ja mandalatunnid. Kindlasti veel midagi ... Igal juhul on nende koolide lõpetajal võimalus minna edasi õppima ... mis on juba tasuline.    

Kolistasime mööda mägiseid ja augulisi teid tagasi Kathmandusse. Tee ääres käisime veel mingi järve ääres kalu söötmas ja ise jäätist söömas. Kathmandus viidi meid sööma väga esinduslikku kohta...kui Maitsva Tartu blogidest lugeda heade roogade kohta, siis need söögid küll alla ei jäänud. Minu tellitud kana oli mõnus mahlane ja maitsekas ... üldse mitte idamaadelikult värtsine ... ja lisandid ... värsked hernekaunad, krõmpsud porgandid ja kartulipüree ... ja sidrunikaste ... mmmm kui hea. Ja juurde jõin Cindrarella moktaili, mis oli erinevatest mahladest kokku miksitud ... hiljem kuulsin, et restorani omanik oli Belglane ... sellest siis euroopalikud toidud ja maitsestused. Eliitklassi restoran.

 Ning õhtul Kathmandus avastasin, et 24256 sammu sai tehtud nagu nipsti ... jalad olid sellest kole valusad ja läksin hotelli kõrval esimesse massaažipunkti, et oma haigeid liigeseid lasta mudida, kuid kahjuks osutus see massaaž väga kesiseks ... ei maksa ikka hüpata vette tundmatus kohas. Küsisin küll sisenedes, et kas siin saab tugevat massaaži, kuid reaalsuses osutus see pehmeks "paitamiseks". Homme õhtuks lubas Janno organiseerida visiidi korraliku massööri juurde ... Nava abiga. Eks näis. Homne päev on viimane Kathmandus, siis lähme Pokarasse, kus valmistume pikaks matkaks ... oi ootan juba seda. Otsustasin taas, et ei lähe teistega kloostritesse ja teistesse turismipaikadesse. Lähen hoopis linna peale kolama, ehk õnnestub lasta endale mõned riided õmmelda, mida saan tagasiteel siit kaasa võtta. Õmblusateljeesid on iga nurga peal ... kuid eks seekord pean tegema korralikuma valiku, mitte nagu massaažiga ... esimene ettejuhtuv.

Cindrarella moktail ... imehea ...


 


1 kommentaar:

  1. Ma ei julgeks üksi küll öösel niimoodi mööda treppe kolistada kuskil tundmatus kohas... ja no tõesti kes teab- äkki tiiger vahib?!
    Leidsin Su pildilt kenasti üles! Kõvera puu juures.
    Massaaz peab ju küll korralik olema!
    Vedas, et belglase restosse said. Noh vahelduse mõtteski...

    VastaKustuta