Sünnipäevareisi planeerimine ... Filipiinid 2026

Täpselt kümme aastat tagasi, esimesel jaanuaril andsin teada oma kavatsusest tähistada sünnipäeva reisiga. Nagu ka 2016 aastal, nii ka 2026 otsustasin oma juubelisünnipäeva tähistada üksinda maailmas ringi reisides. Seekord küll mitte ümbermaailmareisil, vaid ühes mõnusas kohas ringreisil. Kusjuures on 2026 aasta taas üle 60 aasta Hiina kalendri järgi tulihobuse aasta ehk just minu aasta ... ma olen ju sündinud tulihobuse aastal. Sellepärast tahaks aasta teha eriliseks. Oma tütrelt sain idee minna Filipiinidele. Mõned tuttavad pakkusid veel Mongooliat, Kanadat, Peruud ja Gröönimaad ... kuid need reisid jäävad tulevikku ootama. Filipiinide saared tunduvad piisavalt atraktiivsed, et seal oma tähtis ümmargune sünnipäev veeta. Loomulikult tuli otsustamisel kasuks ka see, et ma pole seal veel käinud ... 

Eks reisi aeg jääb Filipiinide kuiva ja mussoonvihmade perioodi vahele, kuid loodetavasti pole suured tormid veel tulemas. Lihtsalt vihma võib rohkem sadada kui aprillis. Mais peaks veel päris kuiv olema ja juuni alguski on vaid väheste vihmadega. Nojah ... kui vihm on 30 kraadi soe, siis ehk polegi nii kole vihma käes olla. Mäletan kui olin Costa Rica´l sooja vihma käes, siis polnud küll mingit negatiivset tunnet ... ainult rõõm ...

Kui algul tundus, et ise Filipiinide ringreisi planeerimine on lihtne, siis ... seekord ma eksisin. Jah, lennureisi broneerimine Turkish Airlines kaudu oli lihtne, kümme minutit ja lend oli olemas ... kusjuures odavam kui ma arvasin ... edasi tagasi alla tuhande euro. Reisi pikkuseks valisin 29 päeva kohapeal, sest viisavaba on 30 päeva. Tagasi pean olema hiljemalt 19.juunil, sest siis on pojal gümnaasiumi lõpuaktus. 

Kuid ... siis tegin ilusa plaani ringreisiks Filipiinide saartel (vt kaarti). Uurisin välja Road RoRo (Roll-On, Roll-Off) praamide reisikavad ja saartevahelised liikumisvõimalused, leidsin teekonnal üles huvitavad kohad, näiteks mäed, kosed ja joad, kuid ... kuid siis selgus, et rendiautoga praamile minek on keeruline ... täpsemalt keelatud. Rendifirma andis sellise klausli: 

No Inter-Island Trip is allowed & the vehicle is not allowed to be driven outside the Philippines. It is not allowed to travels to areas where roads are not passable for cars or vans, especially flooded, lahar areas, mountain trails; or shipment of vehicle via ferry or airplane. In the event you violated this condition, it may invalidate any insurance/protection packages and you shall pay for a penalty amounting to PHP 50,000.00 and the vehicle is subject for repossession.

ehk eesti keelde tõlgituna:

Saartevahelised reisid ei ole lubatud ja sõidukiga ei ole lubatud Filipiinidelt välja sõita. Ei ole lubatud sõita piirkondadesse, kus teed ei ole autodele ega kaubikutele läbitavad, eriti üleujutatud aladele, vulkaanilise mudavoolu aladele, mägiradadele; ega sõidukit parvlaeva või lennukiga vedada. Selle tingimuse rikkumise korral võidakse tühistada kõik kindlustus-/kaitsepaketid ja peate maksma 50 000,00 Filipiini peesot suuruse trahvi ning sõiduk võidakse arestida.

50 000 PHP pole just mingi suur raha, eurodes vaid ca 750 eurot, kuid kindlustuse kaotamine ja auto arestimine on tõsised tegevused ... parem mitte proovida.

Kusjuures olid mul juba ööbimisedki teekonnal juba broneeritud ... õnneks olid need kõik tasuta muudetavad ja sain osa tühistada ning osa ümber broneerida ehk rahalist kahju ei saanud. Majutus Filipiinidel on suhteliselt odav, kuid kui head kohta soovida, siis peab öö eest ikka umbes 3500 kohalikku peesot välja käima, see on umbes 50 eurot. Võib leida ka 15-20 euroseid, kuid ... nende arvustused on reeglina kehvemad. Loobusin Türgi jamade pärast booking.com teenustest ja hakkasin kasutama agoda.com portaali broneerimiseks. Eks näis, kas nendega on vähem probleeme... 

Tegelikult oleks võibolla isegi leidnud sellise autofirma, kes oleks lubanud sellise ringi teha ... kuid suhedes ühe Trip.ee portaali kaudu leitud Filipiinidel talvituva eestlannaga sain aru, et isegi kui rendifirma lubab, ei pruugi praamifirma selliste dokumentidega sõiduautot praamile lubada. Veel kirjutas ta mulle, et praamiajad ei pruugi üldse kindlad olla ... mõni päev läheb ja mõni päev mitte ja kunagi ei tea ette ... kas läheb või kas üldse selline praam käib. Ta olla broneerinud bussipileti kaks päeva ette ja siis selgus, et sellist bussi polegi. Seega loobusin mõttest autoga saartel ringreis teha. Mõni loomulikult arvab, et see on Aasia maades üldse võimatu, kuid ma usun, et igal pool saab sõita, kuid omaette küsimus on kui kiiresti. Väidetavalt on Filipiinidel keskmine liikumiskiirus umbes 30 km/h, seda ka asulaväliselt. Kuid eks näis. 

Anga-Ang Falls. Foto internetist

Nojah. Jätsin siis autoga sõitmiseks algul Luzor´i saare, kus asub ka Manila ... kuhu ma maandun. Seal sõidan ringi kümme päeva. Peatun enamasti ühes väikses tütre soovitatud külalistemajas saare põhjaosas ja tagasi tulles väisan ka saare kesk- ja lõunaosa ning selle majutusasutusi. Seal on palju huvitavat ... valisin endale välja riisiterrasside matka ja külastamiseks Rahvuspargid: Balbalasang-Balbalan National Park; Fuyot Spring National Park; Bessang Pass Natural Park  Mäed: Mount Data; Mount Sicapoo; Mount Pulag ja Kosed ja joad: Aw-Asen Falls; Pey- Asan Falls; Kagutungan/Daligan Falls; Kachamayan Falls; Anga-Ang Falls; Hugwi-ik Falls; Matabor Falls jne. Eks näis, kui palju neist suudan läbi käia. Igal juhul tegevust jätkub. Igal juhul plaanin panna esiakna külge pardakaamera, et ehedat kohalikku liiklust ja eluolu jäädvustada. Pärast huvitav hiljem vaadata, kus sõitsin ja mis tingimustes.

Haide vaatlemine Cebu saarel. Foto internetist

Edasi lendan Cebu saarele, mille kõrval asub ka Boholi saar. Kuna Cebu on suurem, siis võtan seal auto kaheksaks päevaks ringi liikumiseks. Ka seal on palju erilisi kohti: saab haidega tutvuda Oslob Whale Shark Watching, ahvide elu vaadelda Monkey Watching Point ... väidetavalt on seal sõbralikud ahvid ... ja nagu ka eelmisel saarel on seal mitmeid kauneid jugasid ja kärestikke nt Tumalog Falls, Aguinid Falls, Lusno Falls, Mantayupan Falls jne. Kindlasti on seal ka külaelu selline, mida tasub lähemalt uurida. Kuigi väidetakse, et Filipiinid on väga euroopaliseerunud ja seal puudub eksootika. Mina seda ei usu, sest ainuüksnes loodus on seal imeline ... Veealuse kaamera võtan ka kaasa, siis saab veealust elu jäädvustada. 

Tarsier. Foto internetist

Boholile lähen aga Cebu saarelt laevaga ... ühe või kahepäevasele reisile. Eks vaatan. Boholil tahaks neid šokolaadimägesid korraks näha ja ka tarsier´e ehk väikseid ahvisarnaseid primaate. Ehk saab Boholil ka natuke matkata, eks näib. See saar on piisavalt väike ja võtan ringreisi turismibüroodelt. Autot pole mõtet rentida. Samas pole Bohol selline saar, kus tahaks pikalt aega veeta. Väga turistidele mõeldud koht ... nagu ka El Nido Palawani saarel. Viimati nimetatule saare põhjaossa ei taha üldse minna ... ma eelistaks pigem vähematraktiivset piirkonda, kuid kus pole turistide horde. Loodan, et leian selliseid ... Filipiinid on piisavalt suur riik ja palju ilusaid kohti ... 

Ja lõpuks lendan Coroni saarele ehk õigemini Coroni saare kõrval asuvale Busuanga saarele, kust saab laevaga Coron´i saarele. Coron´il saab vaadata dugong´e, kes on väga huvitavad vee-elukad. Ma pole kindel, kas mul veealuse kaameraga õnnestub häid fotosid jäädvustada, kuid proovima peab. Coron´il on imeline loodus ning seal plaanin matkates veeta ka oma sünnipäeva päeva. Just selleks päevaks broneerisin juba ära privaatse paadireisi Coroni saare ilusatesse üksildastesse kohtadesse ... koos lõunasöögi ja snäkkidega.  Võibolla saangi lebada üksi rannal või nautida üksi looduse vaateid, nagu sellel reklaamfotol ... ja nautida looduse kaunist võlu ... Kusjuures lõpeb turismihooaeg Filipiinidel mais, seega on tõenäoline, et juunis olengi paljudes kohtades üksi. Just turismihooaja lõpu pärast ei hakka ma rohkem ringreise ja matku broneerima, vaatan lihtsalt kohapeal ringi ning proovin min majutavatest hotellidest saada häid pakkumisi ...

Vot sellised plaanid, mis on juba planeerimisel muutunud. Kindlasti muutuvad need veelgi ... kui kohale jõuan. Vähemalt esialgsed kavad on nüüd paika pandud. Usun, et tuleb mõnus sünnipäevareis. Nagu ka kümme aastat tagasi plaanin oma reisist korralikud blogipostitused teha, kuid seda siis alles mais.

Tagasi Buenos Airesesse

Maailma lõpus ... 

Patagoonia reis hakkabki läbi saama eile lendasime Ushuaiast tagasi Buenos Airesesse. Viimane võttis meid vastu tugeva äikesevihmaga ... ja ... esimest korda minu rohkete lennureiside ajaloos lõi välk maandumisel lennukisse. See oli jube ... käis ilge pauk ja sähvatus, just minu poolse tiiva juures, lennuk tegi jõnksu ja kõik lennukis olid väga ehmunud ... sest sähvatus oli tugev. Kusjuures oli lennuk äikesepilves ja kohe pärast sähvatust tekkis tugev turbulents. Nägin kaasreisijate silmis hirmu, paljud palvetasid ja eks minagi olin tugevalt mures. Jälgisin stjuardesside liikumist ja ... rahunesin, sest nemad tegelesid oma tavapärase tegevusega. Samas ei antud juhtunu kohta mingit infot ... selle sain alles pärast maandumist. Seega oli pool tundi teadmatust. Jube elamus. Kuid mingit suuremat ohtu polnud.

Ushuaia lennujaam

Buenos Aireses sõin rikkaliku õhtusöögi ... Argentiina steik ... 500 g ...  ja pugesin taas oma king-size voodis põhku. Vaatamata läbielatud õudustele ja täis kõhule tuli uni hea. Eks see reisiväsimus hakkab endast märku andma. Ikka kaks nädalat kõva andmist ... nagu ütles Keenias meie kohalik reisijuht: "See pole puhkus, see on seiklus!" ... ja nii on see ka siin ... seiklus. Hommikul ootab meid ees linnaekskursioon ... eks ikka samad kohad, kus ma juba esimesel päeval käisin, kuid lähen ikka, sest mis ma siin hotellis ikka passin. Ja linn on nii suur ja eriline, et ehk saan nüüd midagi uut kaadrisse või peakolusse.

Kohe alguses käisime presidendilossi juures, mis on tema tööresidents. Selle maja vasaku poole rõdult tegi Evita oma kuulsa kõne. Samast on tehtud ka video laulust  Don´t Cry For Me Argentina ... panen selle veel kord blogisse. Nii ilus laul ja nüüd olen näinud ka seda kohta, kus see jäädvustatud on. 

Plaza de Mayo väljakul  presidendilossi ees on väga sageli rahva demonstratsioonid. Ka meie kohalik giid ei salanud, et Argentiinas pole ikka veel valitsemisega kõik korras. Inflatsioon on küll aeglustunud, kuid on siiski päris kõrge, üle 20% aastas. Rahvas käib sageli meelt avaldamas ning politsei on selleks valmis. Väljaku ääres oli pidevalt seismas korralik politseipatrull ja lisaks ka veekahur, millega sai lasta ka pisargaasi. Nägin seda masinat üheksa aastat tagasi Tšiilis, kus ma sain üliõpilasrahutuste ajal korralikult tunda selle kohutava gaasi mõju. 

Väljaku keskel oli ausammas, mille jalamile tõid Covid-19 epideemia ajal inimesed kivikesi. Küll need, kelle lähedased epideemia ajal lahkusid, kui ka need, kas muidu kannatasid epideemia all. Kuna 2021aasta oktoobris oli intsident, kus toimus rünnak rahva poolt jäädvustatud mälestusele, pandi klaasist aed mälestusmärgi jalamile asetatud kivide ümber. Ja politsei kaitseb nüüd seda mälestusmärgi jalamit. Platsi kõrval laius ka Argentiina panga hoone ning kaunis Metropolitani katedraal. Käisin seal ka sees ja kuna oli lubatud, siis ka filmisin seda kaunist rajatist seestpoolt. Loomulikult istusin ka ise korraks palvepinki ja palusin oma lähedaste eest.

Recoleta kalmistule ma teine kord ei läinud, sest olin reisi alguses seal käinud. Läksin hoopis selle kõrval paiknevale turuplatsila ja vaatasin seal müüdavat nänni. Kusjuures päris huvitavaid leide oli seal. Ühe kunstniku juures aga jäin pikemalt peatuma, sest tema maalitud tangofiguurid olid Argentiinale nii iseloomulikud, et ei saanud jätta ühte neist ostmata ja koju kaasa võtmata. Ikkagi hea mälestusese. Kusjuures rääkis autor väga halvasti inglise keelt, kuid sain aru, et ta oli kaheksa aastat Lätis elanud ... Riias ja Daugavpilsis. Küsis, kas Eesti toetab Ukrainat ... mille peale vastasin, et loomulikult toetab. Sain oma ostu lõpuks võileivahinnaga kätte ... saatsin ka teise grupi liikme tema käest ostma. Millise mina ostsin jääb saladuseks, sest seda siin fotol pole.

La Poca linnaossa siiski läksin, sest seal oli nüüd palju rahulikum kui kaks nädalat tagasi (vt toonane blogi). Kui toona oli linnaosa turistidele suletud ja täis jalgpallifänne, siis nüüd sain ka mina seal jalutada. Kusjuures sain teada, et jalgpallistaadionile sisse turiste ei lasta, vaid fänniklubi liikmed saavad sinna. Väidetavalt on Boca Juniors klubi president Argentiinas tunnustatum kui riigi president. Just sellest klubist võrsus Argentiina kuulsaim jalgpallur Diego Maradona. Nagu ka varem kirjutatud, oli kogu linnaosa sini-kollastes värvides. Jäädvustasin sealsest turistide melust ka paar videot. Väga vinge linnaosa igatahes.

Kuid samas hoiatati meid ka selle linnaosa "halvuse" eest ... siin pidi olema kõrvaltänavatel väga sageli vägivalda, sealhulgas röövimisi ja tapmisi ning lisaks ei tohi turistid selles linnaosas jalgpallist rääkima hakata, sest siis hakkavad emotsioonid keema ja juhtub ei tea mis... Õnneks ei juhtunud minu seal veedetud pooltunni ajal midagi negatiivset ... Silma jäid hoopis tänavaartistid, kes turiste lõbustasid. Palju oli tangoteemalisi etteasteid ja oli võimalik ennast tangotantsijatega koos fotodele jäädvustada. Mina ei soovinud. Kuid ühe eriti hea artisti esinemise jäädvustasin videole küll. Sellega ringkäik Buenos Aireses ka lõppes. 

Õhtul saime osa argentiina tango õppest, kusjuures väga head õpetajad olid. Olen proovinud selle tantsu kursusi ka Eestis, kuid seal polnud pooltki nii head juhendajad. Mis ma veel teada sain, oli see, et seda tantsu tantsisid algselt mehed omavahel, seega minu Eesti trennis tekkinud kohmetus mehega koos harjutada, oli täitsa ebakohane. Loomulikult ei saanud ma ka Buenos Airese tangotunnis seda tantsu kuigi selgeks, kuid vähemalt tunnetuse sain ... Lõpuks improviseerisid juhendajad meile pisut (video) ... video ei pruugi avaneda sest muusika on autoriõigusega kaitstud :( 

Tango on üks Argentiina identiteetidest. Pärast tango algõppe nuusutamist läksime kohalikku tantsusaali üldnimega milonga ... selliseid on igal poole Buenos Aireses, väidetavalt sadu. Ja seal käivad igas vanuses nii vallalised kui ka paarid tantsimas tangot. Väga omalaadne elamus. Kui ka Eestis nii saaks kusagil tantsida ... mitte just argentiina tangot, vaid lihtsalt ... oma lõbuks valssi keerutada. Käiks küll ... 

Loomulikult selgitati ka kohalikke reegleid, sest taas ... reeglite rikkumine võis viia väga kiirelt konfliktini. Üks olulisemaid reegleid oli, et ei tohi kaastantsijatele vastu puutuda ega võõra laua taha istuda. Igale külastajale anti oma lauad ja toolid. Ka filmida ja pildistada polnud soovitatav, kuid ma siiski tegin seda ... vargsi. Nii ilus oli vaadata neid tundelisi tantsupaare (video). 

Sellega oli minu reisiprogramm ammendunud. Veel saan päevakese iseseisvalt Buenos Aireses ringi liikuda ... ja siis tuleb see pikk ja vaevarikas tagasilend. Kuid mis teha, see on ka reisimise osa ...

Tagasilend kulges ilma suuremate probleemideta ... välk enam lennukisse ei löönud ... nagu Buenos Airesesse lennul .... ja kahe paksu kaasreisija vahel ka ei pidanud ka istuma. Sain Buenos Aires Istanbul lennul mõnusa 29C istekoha, mis on kohe vahekäigu juures ja avariiväljapääsu lähedal. Sain aeg-ajalt püsti tõusta ja ringi jalutada ... kuna viimasel päeval sai Buenos Aireses kõvasti kõnnitud, siis oli paras väsimus ka peal ... kuid und seekord väga ei tulnud .. vaatasin pulsikellalt, et sai  magada 19 lennutunni jooksul 35 minutit.  Istanbulis polnud ka ööbimisega probleeme ja nii olingi esmaspäeva hommikuks kenasti Tallinnas ...  Nii hea on jälle kodus olla ... 

 

Maailma lõpus on siis nüüd käidud ...

 Perito Moreno liustikust saab siit lugeda ...

Jah. Seda kohta võib tõesti nimetada tsiviliseeritud maailma lõpuks, sest punktist, kus ma olin, jäi veel umbes 40 km teed ja edasi ei tule enam midagi. Seal ei ela alaliselt ühtegi inimest ega sinna ei saa enam mingi liiklusvahendiga. Selleks punktiks oli Ushuaiast 90 km lõuna pool asuv üksik talu ... tsiteerides raamatut "Kääbik", siis viimane lahke talu enne ürgmaad. Kaardilt vaadates olin siis Lõuna-Ameerika kõige lõunapoolsemast linnast veel lõuna pool. Tulemaa saarte lõunatipu lähedal. Edasi saab sealt vaid paadiga või siis matkates.

Hommik Ushuaias saabus vara, sest päevad on siin juba pikad. Sõin hotellis hommikust ja siis kohe minema ... esimene retk viis mind kuulsa tuletorni juurde kohta Faro Les Éclaireurs. Mitte tuletorn polnud see, mida ma vaatama läksin, vaid hoopis mereelustik selles piirkonnas. Nimelt kohtas seal hulgaliselt merelinde ja -loomi. Kusjuures pole fotol mitte pingviinid, vaid hoopis imperial kormoranid. Nad näevad välja väga pingviinide moodi, kuid eristab neid kaugelt see, et nad lendavad ... pingviinid mitte. Lähedalt on loomulikult rohkem eristavaid tunnuseid.

Lisaks neile ilusatele kuid tüütutele lindudele elas neil saartel suur merelõvide (Otaria flavescens) koloonia, kelle tegevuse vaatamisest ei saanud iial küllalt. Laevalaelt vaadates ei seganud keegi nende tegevust ning nad ukerdasid seal kaljudel ning viskusid aeg-ajalt vette. Võrratu vaatepilt. Taas kord klõpsis minu kaamera tohutu arvu kordi ning vahel sai ka videoid tehtud, sest fotodele nende võimsate mereloomade hääl ei jäänud. 

Ja häälitsused olid võimsad möirged ... eks laeva mürin pisut neid summutas, kuid siiski jäid videole head kaadrid. Laev pööras end nii ja naapidi, et kõik olijad saaks oma fotod jäädvustatud. Igal juhul oli vaatemäng seda laevapiletit (100 000 peesot ehk ca 64,40 eurot) väärt. On ikka hoopis midagi muud vaadata mereloomi nende tavapärases keskkonnas, mitte loomaaias. Üks neist justkui lehvitas mulle kaljutipust ... panen veel mõne video selle lõigu lõppu, sest vaated olid tõesti seda väärt (video ujuvatest merilõvidest) ja (video kaljudel ukerdavatest merilõvidest). 

Kuid loomulikult olid sellest Atlandi ookeani lahesopist head vaated nii Ushuaia linnale kui ka seal olevatele saartele. Ei saanud neid jäädvustamata jätta. See foto on jäädvustatud Beagle lahe suurimalt saarelt nimega Isla Bridges, mis kuulus Islas de Tierra del Fuego saarestikku. Ega Ushuaia sealt väga hästi paistnud, kuid fotode jaoks oli linna nimi betooni valatud. Lisan mõned fotod sellest lahest ja linnast veel.

Linn oli ka võrreldes El Calafate´ga palju ilusam ja korralikum. Kusjuures olid hinnad poodides oluliselt madalamad kui mujal Argentiinas, sest selles piirkonnas kehtis maksusoodustus ehk makse ei lisatud. Ostsin sealt mitmeid kingitusi kodustele. Ja toidukohti ning hotelle oli linnas suurel hulgal, sest turism on siin üheks oluliseks sissetulekuallikaks. Maailmalõpulinn... fin del mundo ... nagu nad ise seda reklaamivad. Ja alla on kirjutatud (tõlkeprogrammi põhjal) ... Ushuaia elanikud tervitavad teid ! Selliseid reklaamtahvleid ja plakateid oli terves linnas kõikjal. Reklaamsärgid, kruusid, kujud, šokolaadid ja muud esemed olid kõikjal müügil. 

Saime ka põhjaliku loengu kohaliku ülikooli arheoloogia teadlaselt saare ajaloo kohta aastatuhandete jooksul. Väga huvitav ja põhjalik loeng oli. Kusjuures eurooplaste tulekut ja mõju kohalikule elule ei kirjeldatud hoopiski mitte "kultuuri toojatena", vaid pigem hoopis kohaliku kultuuri hävitajatena. Jah. Üha rohkem väärtustatakse siis kohalikke inimesi, kuid neid on jäänud nii väheks, et ... pole enam midagi väärtustada. Kohalik kultuur on hävinud. 

Õhtupooliku täitis aga reis selle blogi alguses nimetatud piirkonda. Sinna tuli bussiga sõita mööda olematuid teid üle pooleteist tunni. Kuid taas kord oli see loksumine seda väärt, sest väiksel saarel nimega Isla Martillo oli võimalik vaadata pingviinide elu-olu. Enne pingviinide juurde saamist aga sai vaadata kohaliku luudekoguja kollektsiooni ... vaalaluud olid ikka väga tähelepuväärsed ja neid oli siin iga nurga peal. Kuid oli ka muude loomade ja lindude skelette ... täitsa huvitav oli.... tohutu suured luustikud ...

Kuna pingviinide saarele sõitva maksimaalseks grupi suuruseks oli 20 inimest, et linnud poleks liiga häiritud, siis sain jalutada ringi rannikul ja metsaservas. Ning jäädvustada fotosid kohalikust faunast ja floorast. Nii mitmedki linnud jäid mulle objektiivi ette ... nii suuremad kui väiksemad. Kuna peatselt sai näha suuri linde, siis panen siia foto väiksest linnust. See peaks olema Harilik kaelusvarblane (ld Zonotrichia capensis). Jajah, varblasi on tohutu arv erinevaid liike ja igal pool maailmas.     
  

Lõpuks saime istutud paati ja sõidetud Isla Martillo´le, kus pesitsesid pingviinid. Kusjuures vaatamine oli hästi korraldatud. Ei tohtinud minna nendele suursugustele lindudele lähedale ning teerada oli köiega tähistatud. Samuti manitseti vaikselt rääkima ning aeglaseid liigutusi tegema. Nii saimegi pingviinide pesitsuskohtadele päris lähedale ning vaadata nende tegevusi.

Saarel elas kaks pingviinikolooniat, esimene neist Magalhãesi pingviin (Spheniscus magellanicus), kelle tunneb ära rinnal olevate hobuserauakujulie vöödi järgi. Ka peas on sellel pingviinil kulmude kohal valge triip. Ilus lind. Jäädvustasin sellest kolooniast ja tegevustest mitu videot, kus oli kuulda ka nende lindude häälitsusi ja tegevusi. Pesad olid neil maa all asuvates urgudes, mille linnud ise kaevasid. Hetkel oli haudumise aeg, novembri lõpus on pojad pesadest välja tulemas. Kahjuks meie neid ei näinud.

Teiseks oli näha saarel Gentoopingviin´e (Pygoscelis papua

), kui täpsemalt siis Põhja-Gentoopingviin´e, kes rajasid oma pesad otse maapinnale. Nende pesitsusaeg on pisut pikem ja poegasid on oodata detsembri alguses. Gentoo pingviini tunneb kergesti ära laia valge triibu järgi, mis ulatub nagu müts üle tema pea, ja erkpunase noka järgi. Tal on kahvatuvalkjasroosad ujulestadega jalad ja üsna pikk saba – kõigist pingviiniliikidest kõige silmapaistvam saba. Poegadel on hall selg ja valge esiosa. ... Taas kord jäädvustasin mitmeid videoid, kus oli näha nende eluolu ja ka häälitusi. 

Kusjuures nende pingviinide puhul sain videole tegevused mere ääres. Seal puhastasid nad oma sulgi, käisid meres toitu otsimas ning tatsasid niisama ringi. Väga suursugused linnud. Võiks lisada veel, et need pingviinid ei kasva kuigi suureks. Vaid 70-90 cm pikkuseks. Ja kaaluvad keskmiselt 6-8 kg. Aga nad on ka rekordi püstitajad, sest ujuvad kõikidest teistest pingviinidest kiiremini, tervelt kuni 36 km/h. Inimese ujumiskiirus jääb sellele oma neli korda alla. Vot selline pingviinide elamus siis maailma lõpus.

Tagasi liikudes rõõmustas meid veel üks hanepere, kes oma poegadega mööda randa mere poole liikus. Need on nösuhaned (Chloephaga sp) eestikeelne nimi Sellel saarel on linnuriik hästi rikkalik, näha on igasugu linde, ka röövlinde (kondorid). Loodus on siinkandis rikkalik, sest inimesed pole jõudnud veel seda kanti ära lagastada. Video ka selle hanepere teekonnast ...

 

Õhtul jõudsime hilja-hilja tagasi, väsinud, kuid õnnelikud. Selle päevaga jäin ma üliväga rahule. Kirss selle reisi tordil. Just see, mida ma Patagooniast otsima tulin. Loodus, linnud, loomad ja ... inimestest tühi piirkond. Lõpetuseks vikerkaare alge pingviinide ja hanede taustal. Niiiiiii ilus. Homme alustame tagasilendu tsivilisatsiooni ....

Taas Buenos Aires ...
 

Perito Moreno liustik on võimas vaatepilt

 El Calafate linnakesest ...

Kui El Calafate linnakeses pettusin, siis liustik oli võimas, seda tasus vaatama minna. Kõigepealt vaatasin seda ülevalt mäe pealt ja siis laevalt kohe liustiku kõrvalt. No midagi sellist polnud ma enne näinud. Mägede vagel orus tohutu suurel maa-alal oma seitsmekümne meetri kõrgune ... või kõrgemgi ... jääväli. Kusjuures mitte paigal seisev stabiilne jääväli, vaid pidevalt liikuv. Kirjanduse allikate põhjal oma kaks meetrit päevas. Selle liikumisega aga kaasnevad pinged jäämassis ja need pinged avalduvad aeg-ajalt tekkivates lõhedes ja pragudes. Pragude tekkimisega kaasneb tohutu müra, nagu äike oleks ... uhhhh ... sain selle ka videole. Mürin seguneb küll tuule mühinaga, kuid on siiski eristatav.

See liustik on osakeseks Lõuna-Patagoonia jääväljast, mis on maailma suuruselt kolmas mageveereserv. Suurim on loomulikult Antarktis. Jää tekib Andide mägedes ja valgub tasakesi sealt allapoole orgudesse. Nii moodustubki see tohutu jääväli. Jää ulatub nii kaugele kui silm ulatub ja kaugemalegi veel. Mõned päevad tagasi Tšiili poolt nähtud Grey liustik on osake sellest suurest jääväljast. Ainuüksi selle liustiku suuruseks mõõdeti paarkümmend aastat tagasi 254 m2, kahjuks on liustik sellest ajast tänaseni oluliselt vähenenud.

Lähedalt vaadates oli liustiku serv nagu suurte jäätükkide kogum, mis aeg ajalt liustikust lahti murdusid ja siis Argentiina järve vette prantsatasid ja kaugemale ujusid. Laev pidi laveerima nende suurte jääkamakate vahel, et mitte "Titanikut teha". Kuid liustiku servast kaugemal oli jäämass ühtlasem ja selle pinnal oli võimalik ka kõndida ... kuid lõhesid esineb mujalgi ja peab olema ettevaatlik. Mina jää peale kõndima ei tükkinud, kuigi ka selliseid artaktsioone pakuti.

Ei teagi, kui palju fotosid ja videoid ma sel jäädvustasin ... vaatamata jääkülmale tuulele, mis laeva vööris lõikas nagu noaga. Käed olid üsna pea külmast kanged. Vahepeal aparaat käes värises ... Õnneks sai pähe pandud talvine müts, see pidas tuulele vastu ja vähemalt ei jäänud haigeks. Igal fotol oli jää erinev, sest erines valgus ja vaatamise suund. Vahel tuli päikegi välja ja siis oli jää taas teistsugune. Kusjuures sõltus jää värv ka selle vausest. Valge jää oli värskem kui sinine jää ... ja vahel oli jää sisse külmunud ka pinnaseosakesi ja kivirahne ... Ohh mis ilu ja võimsus igalt poolt vastu vaatas.

Kuid ilusaid vaateid jagus ka mägedele ... laev pööras end liustiku ees nii ja naapidi ja vahel sain nautida ka vaateid ümbritsevatele mägedele. Nagu fotolt näha, on järves ujumas hulgaliselt liustikust lahti murdunud jäämägesid. Ei maksa unustada, et jäämäel on nähtav vaid umbes kümnendik osa ... jää mahukaalu arvestades ... ja ülejäänud 90% on vee all. 

Nojah. Ei saa ju siia blogisse kõiki jäädvustatud fotosid panna ... ja emotsioone. Ning ega me seal jäävälja ääres lõputult ka saanud passida. Nii tuligi taas teele asuda, seekord siis lennukiga Ushuaiasse, mis on maailma kõige lõunapoolsem linn... vähemalt argentiinlaste arvates. Tšiili elanikud nii ei arva, nende arvates on selleks hoopis nende territooriumil olev Puerto Williams... Kuid mina arvan ka, et Ushuaia on kõige lõunapoolseim linn ... Asub see linn saarel ... Isla Grande de Tierra del Fuego ... sellise keerulise nimega saarel.

Hotell, kuhu mind paigutati, oli viisakas. Sain oma valdusse lausa köögi ja magamistoaga hotellitoa. Ma ei kavatse küll kööki kasutada, kuid võimas siiski. Hotell ise on laeva kujuline ja selle tipust saab vaadata linna ... kuid seda ehk teine kord, sest kõht nõudis oma ... läksin kohe sööma. Liustiku vaatamise ja lendamisega olin söömise täitsa ära unustanud.

Tohutu suur tenderloin steik, mis oli parajalt seest punane, maitses imehästi. Ei teagi, kas oli tühi koht selleks "kõige paremaks kokaks" või oligi see lihatükk nii hästi valmistatud. Ka serveerimise poolest oli toit imeilus. Igal juhul nautisin seda täiega. Juurde jõin taas limonaadi, mis Argentiinas tähendab käsitsi valmistatud pressitud sidrunist tehtud jooki. Kõrval olevad kartulid olid taas koorega hautatud, see on vist siinkandis traditsiooniline. 

Homme ootavad meid pingviinid ja muud mereelukad, kes siinkandis ringi liiguvad. Antarktikani on vaid umbes tuhat kilomeetrit...

Maailma lõpus pingviinide ja merilõvide juures ...

 

 

El Calafate ... suhteliselt trööstitu koht

Sõit El Calafatesse ...

Hommikusöögilauas välja vaadates oli vaatepilt trööstitu ... sadas kõvasti vihma ning tuul rasis puid. Kindlasti polnud siin 40 m/s, nagu lubati, kuid kõva tuul igal juhul. Võtsin selle videole, et hiljem meenutada. Kusjuures oli tuul puhanguline, vahepeal täitsa rahulik, kuid siis taas möllas täiega. Vihma sadas labinal ja mööda tänavaid voolasid mudajõed. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, pandi tänaseks kõik teed ja riigiasutused kinni. Ma arvan, et see oli küll liiga suur ettevaatlikus, kuid eks kohalikud teavad olusid paremini. Kuid minu arvamus osutus ekslikuks, sest meie eelmises peatuskohas Torres del Paine´s hukkus tormituules just sellel päeval viis rändurit. Kaks neist Saksamaalt ja siis kaks Mehhikost ja üks naine Ühendkuningriigist. Vot siis ... nii kahju ... hea, et olime äsja sealt ära sõitnud ... vaat mis tähendab üks päev reisil...

Pärast hommikusööki konutasin mõningase aja toas, kuid siis vaatasin aknast välja ja nägin, et raju oli vaibunud. Tõmbasin oma vihmakindlad riided selga ja läksin välja linna peale. Päris mitmed poed ja asutused olid kinni. Uksel silt ... ilmastikuolude tõttu suletud. Google aitas selle sildi tõlkida. Kuid paljud olid ka avatud. Tänavatel sõitsid autod ja ka inimesed liikusid. Vahepeal sadas taas vihma ja vahepeal paistis päikegi hetkeks. Igal juhul on mul hea meel, et ilm päris ära ei pööranud. Ehk saab homme hommikul ikka liustiku ka ära vaadata ja siis Ushuaiasse lennata. Seda viimast ootan eriti...

Linna tänavatel liikus tohutul hulgal hulkuvaid koeri (video). Selle kohta oli Natšo eile rääkinud, et paljud käivad siin vaid suveperioodil ehk hooajal ja kui ära lähevad, siis jätavad koerad ula peale. Väga vastutustundetu nendest. Huvitav, kas koerad oma peremehed järgmise aasta suvel ära ka tunnevad? Ja millest need vaesed loomad talvel toituvad? Karm värk ... kusjuures kenad tõukoerad, mitte mingid krantsid. 

Ka siin kisasid bandurrad puude otsas nagu meil varesed ... oma koleda häälega. Proovisin neid puudelt fotodele saada, kuid kahjuks mitte eriti õnnestunult. Okaspuud on siin tihedad ja mõned ikka väga jämedad. Kesklinna moodustas üks läbiv tänav ... nii kui sellelt pisutki kõrvale minna, polnud seal midagi peale väikeste elurajoonide. Kusjuures elumajad olid sellised madalad ja mannetud, tihedalt üksteise vastu surutud. Tundub, et elu siin pole meelakkumine.

Nimede üle pole küll ilus naerda, kuid ühe kohviku nimi jäi silma. Tola. Vaatasin järgi, kas see hispaania keeles midagi tähendab, ei tähendanud. Kuid tola ehk rumal hispaania keeles on tonto ... jälle targem. Kuigi ei tea, kus ma seda sõna kasutada saan ... Hispaania keel tundub natuke sarnanema itaalia keelele. Kuuluvad mõlemad ju romaani keelkonda. Kui hakata hispaania keelt tähelepanelikumalt kuulama, siis saab isegi üht-teist aru. Mõne sõna ...

Õhtupoole käisin ka järve kaldal ... lootuses seal midagi erilist kohata, kuid ei. Ka seal oli vaatepilt trööstitu. Algul palju võsa ja siis selline suur lodu, kus mõned hobused rohtu sõid. Vaated ei andnud eelmise koha vaadetega võrreldagi ... nojah ... eks kõik ongi ju võrdluses kinni. Eelmised kohad olid nii atraktiivsed, et latt on kõrgele seatud. Võibolla parandab pisut minu arvamust sellest kohast homme hommikune reis Perito Moreno liustikku vaatama. Kuid igaks juhuks ei oota ma midagi ... Praeguse seisuga ma küll ei soovita kellelgi El Calafate´t külastada ... taas tuleb meelde sotsialismi kolm võitu - vähevõitu, kehvavõitu ja kallivõitu. Kõik on suhteliselt kallis ... vähemalt mulle ... ja valik väike. Linnas sõidab palju romusid ja mõlgitud autosid. Toit on väga kallis ... 

Vot selline päev oli  El Calafate´s ... 

Prito Moreno liustik ...