Bhutan - õnneministeeriumiga riik !?! Ettevalmistus ja mõtted.

 Kuu viimasel päeval lendan Nepaali ja sealt Bhutani. Nepalis on plaanis tellida hunnik riideesemeid ja teha väike matk mägedes Kathmandu piirkonnas. Mitte kõrgele ... maksimaalselt 2500-2600 m merepinnast. Olen sealkandis juba matkamas käinud, kuid topelt ei kärise. Ongi hea võrdlus kaheksa pool aastat hiljem ja toona käisin juunis, nüüd lähen detsembris. Mäletan, et siis olid mäed sageli pilvedes ja kõrgeid mäetippe ei näinud. Ehk on talvel vaated paremad ja näen ikka Everesti ka kenasti ära.

Ettevalmistuseks tegin kodutööd Bhutani õnneministeeriumiga. Bhutani õnnelikkuse kohta on päris palju artikleid ja uurimistöid tehtud. Huvitav on lugeda, kuidas mõõdetakse inimeste õnnelikkuse taset ja kuidas läbi selle tekib rahvuse õnnelikkus ehk Gross National Happiness. Kuidas siis mõõdetakse õnnelikkust Bhutanis? Leidsin OECD lehelt hea kokkuvõtte GNH indeksi kohta:

1.

1. Tervikliku arengu mõõtmine ja jälgimine: GNH indeks pakub terviklikku heaolu ja õnnelikkuse edusammude mõõdikut, võimaldades Bhutanil jälgida oma elanikkonna elukvaliteeti aja jooksul. See hõlbustab aja jooksul toimunud muutuste ning poliitikate ja sekkumiste mõju hindamist.

2.

2. Otsuste tegemisel teavitamine: oma jõulise heaolu mõõdupuuga mängib GNH indeks otsustavat rolli erinevate valitsuse tasandite otsuste tegemisel, alates kohalikust kuni riiklikuni. Poliitikakujundajad saavad kasutada liigendatud ja indikaatoripõhiseid leide, et seada tähtsuse järjekorda heaolu suurendamisele suunatud sekkumised. Indeks hõlbustab ka piirkondlikke võrdlusi, pakkudes ülevaadet heaolu jaotusest, tuvastades erinevusi ja ebavõrdsust ning suunates ressursside jaotamist valitsuste ja organisatsioonide poolt.

3.

3. Läbipaistvuse ja vastutuse edendamine: GNH indeks soodustab läbipaistvust, pakkudes objektiivset ja hõlpsasti kättesaadavat GNH mõõdikut. See aitab hoida riigiasutusi heaoluga seotud tingimuste parandamise eest vastutavaks. Indeks annab väärtuslikku teavet alarühmade heaolu kohta indikaatorite ja valdkondade lõikes, pakkudes teavet, mida saab kasutada aja jooksul tehtud edusammude hindamiseks.

Tundub väga ilus ja inimeste õnnele suunatud tegevus. Eriti see teine punkt "...GNH indeks mängib otsustavat rolli erinevate valitsuse tasandite otsuste tegemisel ...". Nii ilus, et seda GNH´d võiks rakendada ka Eestis. 

Edasi uurisin seda, kuidas mõõdetakse Bhutanis inimeste õnnelikkust. Bhutani 5. kuningas Tema Majesteet Jigme Khesar Namgyel Wangchuck on öelnud: "Our nation’s Vision can only be fulfilled if the scope of our dreams and aspirations are matched by the reality of our commitment to nurturing our future citizens", mis võiks tõlkes kõlada umbes: "Meie rahvuse visioon saab teoks saada ainult siis, kui meie unistuste ja püüdluste ulatus on vastavuses meie pühendumusega tulevaste kodanike kasvatamisega." Kuidas seda mõista? Mina saan aru nii, et elanikke kasvatatakse nii, et nad oleks õnnelikud. Õnnelikkus ei sõltu mitte sellest kuidas me elame, vaid sellest, millised on meie ootused elule ning kuidas need ootused täituvad. Mida väiksemad on ootused, seda kergemini need täituvad ning seda õnnelikumad on inimesed. Ehk meie (ma mõtlen Eesti) inimesed on õnnetud, sest poliitikute populistlikud kõrge lennuga lubadused on tõstnud meie inimeste ootused kõrgele ning kuna pärast koalitsioonikokkuleppega neid ei suudeta neid täita ... ongi suhteline õnnelikkuse tunnetus madal. 

Õnnelikkuse teemat on põhjalikult uurinud Sabina Alkire Oxfordi ülikoolist. Ta on analüüsides Bhutani mudelit õnnelikkuse tagamisel leidnud, et "Kõigi elusolendite õnn ja heaolu Bhutani vaatenurgast on mitmemõõtmeline kontseptsioon, mis hõlmab majanduslikke, sotsiaalseid, poliitilisi ja vaimseid valdkondi ning mis kasvatab solidaarsust ja austust nii teise kui ka enda vastu. Eesmärk on olla "terviklikum" kui pelgalt SKP arvestus ja täiendada materiaalset arengut arenguga kogukonnas, kultuuris, suhetes, vaimsuses, psühholoogilises heaolus ja harmooniat keskkonnaga. See ei tähenda, et kõik bhutaanlased on õnnelikud või et pered on õnnelikud ning ei seisa silmitsi suurte väljakutsetega, sest nende iidsed kultuurid põrkuvad Facebooki  võimaluste ja muude uute meelelahutuste küllastumisega." Kokkuvõtlikult arvestatakse GNH mõõtmisel üheksa heaoluvaldkonnaga: 

- Haridus

- Elatustase

- Hea tervis

- Keskkonna mitmekesisus ja vastupidavus

- Hea valitsemistava

- Ajakasutus

- Kogukonna elujõud

- Kultuuriline mitmekesisus ja vastupidavus

- Psühholoogiline heaolu  

Heaoluvaldkondade lahti kirjutamisel arvestab GNH kogukonna elujõu arengus järgmiste indikaatoritega: 1) Kodanikupanus teiste kogukonna liikmete sotsiaalsele toetusele; 2) Kogukonnaliikmete usaldusele ja kogukonnatundele põhinev suhe; 3) Perekondlikud suhted; 4) Kuritegevuse puudumine ja turvaline keskkond. Kultuuri valdkonnas hinnatakse samuti nelja indikaatorit: 1) rahvuskeel 2) kunsti ja käsitöö 13 oskuse pakett 3) festivalidel ja kultuuriüritustel osalemine ning 4) Driglam Namzha (etiketi vorm, mida laias laastus tõlgitakse kui "harmoonia teed") . Loomulikult on olulised ka majanduslik heaolu, tervise ning hariduse indikaatorid. Kokku on indikaatoreid üheksas heaoluvaldkonnas 33 vt joonis kõrval.

Heaolunäitajate algandmed saadakse elanikkonna küsitlemise teel. Eelpoolnimetatud heaoluvaldkondade ja indikaatoritega tehakse hulgaliselt statistilisi tehteid ja lõpuks saadaksegi kokku GNH. Aastate jooksul on õnnelikkuse näitaja pidevalt tõusnud. Jõudes 2022 aastal 0,781-ni. Isegi COVID ei mõjutanud Bhutanis inimeste õnnetunnet. Sügavalt õnnelike (indeksi näit 77-100%) inimeste osakaal on tõusud 2022 aastaks 9,5%-ni ja põhiliselt õnnelike (Extensively happy indeksi näit 66-76,9%) inimeste osakaal 38,6%-ni. 

Huvitav on ka teada, et naised on Bhutanis vähem õnnelikud kui mehed; 20-st Bhutani piirkonnast (Dzongkha´st) on kõige õnnelikumad Wangdue Phodrang ja Thimphu piirkonna inimesed ja kõige vähem õnnelikud Gasa ja Tashigang piirkonna inimesed; üheksast heaolunäitajast on inimestel kõige paremad ajakasutuse ja hea valitsemistava alajaotused.  Väga huvitavad andmed.

Kuid see kõik on väljastpoolt vaadates ja hinnates. Kui objektiivsed on inimesed õnnelikkuse küsimustele vastates ... seda lähen ma sinna kohapeale peatselt uurima. Loodan, et saan nii mõnegi kohaliku minuga teemat arutama. Kuid eks näis.

Ja lõpuks selgus, et Bhutanil polegi õnneministeeriumi ... ministeeriume on seal üheksa ja 28.jaanuari 2024 seisuga on ministrid:

1. H. E. Dasho Tshering Tobgay, Hon’ble Prime Minister of Bhutan
2. H. E. Mr. Gem Tshering, Minister of Energy and Natural Resources
3. H. E. Mr. Tandin Wangchuk, Minister of Health
4. H. E. Mr. D N Dhungyel, Minister for Foreign Affairs and External Trade
5. H. E. Mr. Lekey Dorji, Minister of Finance
6. H. E. Mr. Chandra Gurung, Minister of Infrastructure and Transport
7. H. E. Mr. Younten Phuntsho, Minister of Agriculture and Livestock
8. H. E. Ms. Dimple Thapa, Minister of Education and Skills Development
9. H. E. Mr. Tshering, Minister of Home Affairs
10. H. E. Mr. Namgyal Dorji, Minister of Industry, Commerce and Employment.

Samas on ühes teises artiklis lause: "The Royal Government of Bhutan has 10 ministries which work to bring the goal of Gross National Happiness closer to reality" ehk tõlkes: "Bhutani kuninglikul valitsusel on 10 ministeeriumi, mis töötavad selle nimel, et tuua rahvusliku õnne eesmärk tegelikkusele lähemale." Seega on oluline GNH, kuid eraldi ministeeriumi selleks pole. Keeruline ... mõnes artiklis on sellist ministeeriumi mainitud, kuid mõnes mitte. Usaldan siiski ametlikke artikleid ja nende põhjal Bhutanis  õnneministeeriumi ega ametlikku ministrit pole. Õnneministriks kutsuti Bhutanis asuva Gross National Happiness Center´i pensionil programmidirektorit Tho Ha Vinh´i, kes selle teemal palju maailmas esines. Seega edasistes uuringutes lähtun õnnelikkuse indeksist GNH´st ja selle rakendamisest, mitte õnneministeeriumi uurimisest ... 

Bhutani põhuseaduses on Vikipedia andmetel õnnelikkuse kohta vaid üks lause:

"Riik püüab rakendada riigipoliitikat, et tagada Bhutani elanikele hea elukvaliteet progressiivses ja jõukas riigis, mis on pühendunud rahule ja sõprusele maailmas. Selle eesmärk on edendada tingimusi, mis võimaldavad saavutada rahvuslikku suurt õnne ". Küll on aga põhiseaduses pikalt kirjutatud inimõigustest ja kodanike põhiõigustest. Õigused on päris sarnased Euroopa ja teiste demokraatlike riikide sätetega. "Bhutani kodanikel on õigus sõna-, arvamus- ja sõnavabadusele; õigus teabele; õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele; hääleõigus; õigus Bhutanis vabalt liikuda ja elada; õigus võrdsele juurdepääsule ja võimalusele astuda riigiteenistusse; õigus omada vara (kuid mitte õigus müüa või võõrandada maad või mis tahes kinnisvara mittekodanikele, välja arvatud juhul, kui parlament seda lubab); õigus tegutseda mis tahes seaduslikul kutsealal; õigus saada võrdse väärtusega töö eest võrdset tasu; õigus rahumeelsele kogunemis- ja ühinemisvabadusele, välja arvatud riigi rahu ja ühtsust kahjustavates ühendustes kuulumine; ja õigus mitte olla sunnitud kuuluma ühtegi ühingusse." Kusjuures põhiseaduse sätteid peab täitma isegi kuningas. Kui ta seda ei tee, siis on põhiseaduses kirjas, et ta peab troonist loobuma. 

Bhutani pregune kuningas on Jigme Khesar Namgyel Wangchuck, kes sündis Kathmandu sünnitusmajas (Nepaalis) 21.veebruaril 1980 aastal. Kuningas on hea haridusega. Ta õppis Ameerika Ühendriikides Massachusetts´is ja diplomaatilise hariduse sai Oxfordi ülikoolis. 2005 aastal teatas vana kuningas, et loobub troonist oma poja kasuks ning 06.novembril 2008 kroonitigi Jigme Khesar Namgyel Wangchuck 28 aastaselt kuningaks. Kuninga abikaasa on temast kümme aastat noorem Jetsun Pema, kellega on kuningal kolm last - kaks poega ja tütar. 

Noor kuningas alustas oma valitsusaega Bhutani demokratiseerimise eest hoolitsedes , juhatades parlamendi istungeid, kus arutati valimisseadusi, maareformi ja muid olulisi küsimusi. Ta ütles, et selle bhutaanlaste põlvkonna kohustus on tagada demokraatia edu. Ta reisis palju, et selgitada ja arutada rahvaga Bhutani põhiseaduse eelnõu ning julgustada osalema eelseisvatel demokraatlikel tegevustel. Ta jätkab selliseid visiite, rääkides peamiselt noortele sellest, et bhutaanlased peavad püüdlema kõrgemate standardite poole hariduses , äris , avalikus teenistuses ning vajadusest, et väikese riigi inimesed töötaksid teistest rohkem.  

Just Tema Majesteet Jigme Khesar Namgyel Wangchuck oli see, kes Oxfordi ülikooli teadlaste abil õnnelikkuse mõõdupuu GNH täpsustas ja konkreetsed kriteeriumid selle mõõtmiseks sisse viis. Ta jätkas oma isa, Bhutani neljanda kuninga Jigme Singye Wangchucki,  1972. aastal kasutusele võetud mõiste "rahvuslik koguõnn" edasi arendamist. Just praeguse kuninga isa kuulutas õnnefaktori "sisemajanduse kogutoodangust olulisemaks". Teistest maailmas kasutusel olevatest õnnelikkuse indeksitest erineb Bhutani GNH religioosse (budistliku) käitumise  mõõtmise poolest. Mujal religiooset faktorit ei käsitleta. Bhutanis nähakse GNH-d osana budistlikust keskteest , kus "õnn koguneb pigem tasakaalustatud teost kui äärmuslikust lähenemisest". Bhutani GNH uuringu küsimused sisaldavad punkte päevaste palvetamiste, karmanäitajate ja infot muude religioossete tegevuste kohta. 

GNH rakendamise eest vastutav organ Bhutanis on rahvusliku õnne komisjon. GNH komisjon koosneb peaministrist kui esimehest, iga valitsuse ministeeriumi sekretärist ja GNH komisjoni sekretärist. GNH komisjoni ülesannete hulka kuulub riigi 5-aastase plaani väljatöötamine ja ka elluviimine ning poliitikate väljakuulutamine. GNH indeksit kasutatakse Bhutani elanikkonna õnnelikkuse ja heaolu mõõtmiseks. GNH komisjon kasutab sõeluuringu meetodit, et prognoosida poliitiliste algatuste mõju GNH tasemele Bhutanis.

Vot selliste teadmistega lähen ma 30.novembril Nepaali ja Bhutaani poole teele. Neljapäeval 21.novembril saan natuke rohkem teada ka meie reisiseltskonnast. Janno ja Siret Seedrit tean ma juba päris hästi, kuid ülejäänud reisikaaslastest ülevaade puudub. Õnneks on Janno-Siret lubanud mulle omaette hotellitoa ... kus ma saan rahulikult õnnelikkuse teemadel edasi mõtiskleda 😊  

Kokkuvõte Brasiilia reisist

 Nagu ikka teen kokkuvõtte Brasiilias kahe nädala jooksul kogetust ja nähtust. Kaks nädalat pole tea mis pikk aeg, sain selle jooksul käia Sao Paulo piirkonna rannikualal, mägedes ja metsades. Kokku sõitsin rendiautoga ära  täpselt 1288 km. Allapoole Beritiogani, ida poole Sao Sebastiao ja Campos do Jardao´ni ning põhja poole Campinaseni. Päris korralik ring sai tehtud ja mis põhiline, siis ka väga erinevat Brasiiliat nähtud. Loen reisi igati kordaläinuks. Eks metsa tuleohtlikkuse tõttu jäid mõned ilusad kohad käimata, kuid samas leidsin nende asemele uusi ja huvitavaid kohti. Just vaheldusrikkus oli selle maa ja reisi põhiline märksõna. Oli nii ookeani liivaranda, kaljumägesid, metsaga kaetud mägesid, karjamaadega palistatud mägesid ning loomulikult igas suuruses ja kvaliteedis asulaid ... alates megamiljonilinnast Sao Paulost ja lõpetades üksikutest taludest koosnevatest pisikülakestega. 

Mida Brasiilia kohta kõige rohkem räägitakse on see, et seal on ohtlik liikuda... et võidakse sind röövida ja paljaks varastada või siis lihtsalt surnuks pussitada. Minu kogemused, seda juba korduvad, sest 2016 käisin Ria de Janeiros ja Manaus, on sellised, et inimesed, kes liiguvad hommikul ja päevasel ajal, on äärmiselt sõbralikud ja abivalmid. Pole mitte kõige vähemat ohtugi ... kui just ise lohakas pole ja asju järelevalveta ei jäta. Õhtul ja öösel on arvatavasti olukord teistsugune, kuid seda ma ei oska arvustada, sest enamasti olin enne pimedat hotellis või siis sõitsin autoga. Ööelu ma Brasiilias ei nautinud ... see polnudki reisi eesmärkide hulgas. Kuna ma alkoholi ka ei tarbi, siis ka sellega seoses mul kogemused puuduvad. Jah. Mul pole tekkinud mitte vähimatki ohuolukorda Brasiilias seoses teiste inimestega või isikuvastaste rünnakutega. 

Liiklus on Brasiilias täiesti talutav. Mul õnnestus oma rendiauto ilma ühegi kriimuta tagastada Movida rendifirmale. Tõsi ... suurlinnade äärelinnades on kohati liiklus väga tihe ja pingeline. Surutakse nina vahele ja sõidetakse ridade vahel ja kõrval. Kui kui rahulikult ja tähelepanelikult kulgeda, siis saab ka äärelinnades sõidetud. Kiirteed on aga väga head ... kuid tasulised. Kokku läks mul kiirteemaksu peale  138,4 BRL´i  ehk umbes 25 eurot. Samas mööda kõrvalteid sõites läheb aega suurte veokite taga olles palju-palju. Sõitsin ka mööda kõrvalisi kruusateid ja käänulisi mägiteid. Neil on kaasliiklejad väga tähelepanelikud, vajadusel isegi peatuvad või tõmbuvad kõrvale. Kütuse liiter maksab umbes 1-1,2 eurot liiter. Täiesti normaalne. Pärast Eestisse tagasi jõudmist tuli ikka ka 130 BRL´i suurune trahviteade ka mulle järgi ... ju ma siis kusagil kiiruskaamera ette jäin ...

Loodus on imeilus. Nii rand, kust paistavad mägised saared, kui ka mäed, eriti metsased mäed. Ja džungel, kus näeb ja kuuleb mõndagi. Seda ilu on isegi raske kirjeldada. Kui sõitsin mööda väikseid kõrvalteid, siis oli aega kinni pidada ja vaateid salvestada ... nii oma mälupilti kui ka fotodele. Jah, kiirteel vilksasid kõik mööda ja ega suurt ei näinud. Kõige rohkem meeldis mulle Campos de Jordao´st põhja poole jäävad mäed, kus on tihedat okaspuud ja vahel ka lagedat põldu. Kõrgemad mäetipud kattusid pilvedega, mets oli kohati udune. Samas paistavad ka mõned paljad kaljud esile. Väga ilus. Kirjeldamatult ilus.

Matkarajad on Sao Paulo ümbruses korralikud ... kui sinna lastakse. Matkamine on kohalike hulgas ka au sees. Üldse tehakse palju sporti ja liigutakse vabas looduses. Seda eriti puhkepäevadel, kus oli jooksjaid ja jalutajaid tervete perede kaupa. Rajad ise on puhastatud, kuid raja ääred täiesti metsikud džunglimaastikud. Vahel täitsa ehmatad, kui keegi selja tagant rattaga hooga tuleb ... sest lehed ja oksad krõbisevad. Radade ümbrus on puhas, vaid mõned üksikud tühjad pudelid ja paberid. Ka piknikukohtades oli ümbrus puhas ... tundub, et inimesed hoolivad loodusest.

Kuna maapind on nii liigendatud, kohati suured platood ja kohati madalad orud, siis on kogu Sao Paulo ümbrus kaetud arvukate jõgede ning ojakestega, millel on hulgaliselt koskesid ja jugasid. Mõnede juurde ei pääsenud lähedale, kuid kui vähegi võimalik, siis sai isegi jahedas vees jalgupidi ära käidud. Kui otsida koskesid ja jugasid Sao Paulo ümbruses kas Googemapsist või Tripadvisor´i rakendusest, siis selgub, et neid on sadasid. Ainuüksnes nende külastamisele ja vaatamisele võib terve pika reisi üles ehitada. Ja vee vulinat ning sillerdamist nendes kohtades on väga ilus vaadata ... kuna väljas on kuum, siis saab end ka vette kasta... ja keegi ei pahanda ... vähemalt väljaspool linnasid. Linnas ma seda ei proovinud ... igaks juhuks. 

Toit on suhteliselt odav, kuid lahkumisõhtul õnnestus mul einestada ka 30 euro väärtuses. Kuid kui poest osta või siis väiksemates kohvikutes süüa, siis saab hakkama 5-6 euroga toidukord. Korralik veiseliha steik koos lisanditega, mida nad oskavad imehästi valmistada maksis suhteliselt stabiilselt 80-90 BRL´i kandis ehk umbes 15 eurot ... seda nii väiksemates kohvikutes kui restoranides. Juua tasub loomulikult värskeltpressitud naturaalseid mahlasid. Minu lemmik oli passionimahl suhkruta ehk kohalikus keeles "suco de maracujá sem açúcar" selle lause õppisin selgeks. Maksis taas suhteliselt regulaarselt 13-15 BRL´i suur klaasitäis ehk umbes kaks eurot. Ka muud mahlad olid väga head ja eksootilised. Näiteks tasub proovida guajaavimahla... mm mis elamus. Head on ka traditsioonilised soojad väiksed juustuleivakesed ehk pigem saiakesed (fotol). Neid sõin ma suisa kümnete viisi hommikusöökide ajal.

Keelega on keeruline. Ilma interneti baasil oleva tõlkeprogrammita oleks sageli hätta jäänud. Mõned inglise keele oskajad loomulikult on, kuid neid on ikka väga vähe. Isegi hotellides, restoranides ja turismiatraktsioonide piirkonnas ei räägitud inglise keelt. Vahel ikka mõni töötaja leiti, kuid seegi rääkis enamasti halvasti. Seega tõlkeprogramm, mis töötas nii hääle, foto kui ka trükkimisrežiimis, oli ikka väga tänuväärt. Samuti läksid asja ette interneti nädalapaketid, mis olid küll suhtkoht kallid (25 eurot nädal 1,5 GB), kuid ajasid asja kenasti ära. Sai nii tõlkeprogrammi kui ka googlemapsi kasutada. Vahel oli isegi tõlkeprogrammiga keeruline, sest tõlked olid naljakad ... saime mõlemad naerda. Tuli ikka mitu korda ümber sõnastada, et aru saada. Programmi juures oli hea see, et tõlkis otse eesti keelest brasiilia portugali keelde. Polnud vaja vahekeeli välja mõelda. Loodan seda programmi ka edaspidi kasutada

Mis veel? 

Metsloomi pole eriti näha ja ega linnudki džunglis ennast väga ei eksponeeri. Nii see metsas juba on. Vaid korraks nägin suurt umbes kahe meetri pikkust sisalikku üle tee jooksmas ... ei jõudnud veel kaameratki kätte võtta kui juba ta kadunud oligi. Vaid putukaid oli tohutult ... aga üllatuslikult nad väga minu verd ja ihu ei himustanud. Linnas ja mererannal oli linde rohkem märgata. Eriti papagoisid, kelle kisa oli vahel väljakannatamatu ning ookeani rannal kormorane, kes kala noolisid. Üllatav oli, et Brasiilias või vähemalt selles piirkonnas, ahvid nii tagasihoidlikud olid. Tavaliselt on nad inimestele lähemal. 

                   

Mis kõige rohkem meeldis ... loomulikult matk ja koses sumpamine Jundiai piirkonna džunglites. Kahju, et varasemad matkarajad suletud olid. Meeldis ka Brasiilia ilm, mis oli parajalt soe ja üldse mitte liiga kuum. 

Mis kõige vähem meeldis ... tsiklimehed, kes autojuhtide sõidu kogu aeg ohtu panid. Kes põristasid öö läbi ja keda oli liiga palju igal pool. Ja ehk see, et keelega nii raske oli.

Järgmine reis tuleb novembri lõpus Nepal-Bhutan ... lähen õnneministeeriumi valemit uurima. Olen täitsa kindel, et ka Eestis oleks sellist ministeeriumi vaja ... kus vaadataks üle kõik teiste ministeeriumide poolt tehtud seadused ja määrused ... et kas nad teevad suurema osa Eesti elanikke õnnelikumaks või on õnnetute osakaal nende õigusaktide tulemusena suurem. Ja viimased keelataks ära. 

Ja lõppu panen kolm selfit õnnelikust iseendast .... kõik jäädvustatud Brasiilias

Viimased päevad Brasiilias.

 Kaks nädalat läks nagu niuhti. Konverentsipäevad said ka läbi ja nüüd on kohver pakitud ning homme õhtul tagasilend üle Pariisi. Ikka on nii, et kui on palju huvitavaid tegevusi ning seiklusi, siis aeg lendab kiiresti. Eks ole juba väike koduigatsus ka peal. Viimase öö veetsin Jundiai linnas, mis asub Campinase ja Sao Paulo vahel. Seda sellepärast, et selle linna kõrval lääne pool on suur rahvuspark, mida külastasin.

Viimastel päevadel otsustasin pühenduda Brasiilia loodusele, mis on väga vaheldusrikas ja kohati üllatav. Mõned liigid lausa kisendavad oma erinevusega ümbritsevast keskkoonast, näiteks papagoid, ja mõned on nii tagasihoidlikud ja nähtamatud, et neid tuleb tähelepanelikult vaadata, et üldse näha. Selle sisaliku (fotol) leidsin Campinases vaid tema liikumise pärast ... nägin midagi liikumas ja siis vaatasin tähelepanelikult ja nägin teda puu taustal. Liikumatu ja nähtamatu, ise üle 20 cm pikk. Imeline loodus.

Campinase äärelinnas Unicamp piirkonnas leidsin okastega puu imeilusate õitega ... mille liigi määramine oli päris raske ... peaks olema kopokipuu ehk Ceiba pentandra.  Kuna Brasiilias on kevad, siis pole puul lehti, on vaid õied. Okste ja tüve pind oli kaetud suurte okastega. Seda puud kasvatatakse kiudude ja õli saamiseks, kuid see on ka väga dekoratiivne. Kiud oli varasemalt sünteetilise kiu asendaja ning õli kasutati õlilampides ja seebi valmistamiseks. Lindudele see puu meeldis, selle otsas kükitas vähemalt kuus-seitse erinevat lindu. Ju siis tunnevad linnud end seal turvaliselt, sest kiskjad ei saa neid sealt kätte. 

Üheks huvitavaks leiuks oli Campinases mesilaste pesa puu otsas. Mesilaste liikumine oli sellel kuival perioodil väike, kuid ikka mingi tegevus pesa ümber oli. Mesilased ise on palju väiksemad kui meie mesilased. Kuid ju neid on seal pesas palju. Sellise pesa all ei tahaks küll istuda ... mis siis saab kui see pähe kukub? Kuid arvestades piirkonnas olevaid tugevaid tuuli ja pesa asukohta, on allakukkumise tõenäosus väga väike.

Väikse vahelepõikena tohutu suurde Campinase kaubanduskeskusse ... lõpuks leidsin kohviube tervena, mitte pulbrina. Seda aga kõige alumisel riiulil vaid ühes vahes. Tõmbasin sellele fotol ringi ümber. Tohutult palju kohvi, kuid nii vähe ube. See kinnitab veelkord asjaolu, et Brasiilias, vähemalt selles piirkonnas, juuakse kas lahustatud kohvi või siis jahvatatud oast tehtud kohvi. Selliseid isejahvatavaid kohvimasinaid, mida meil kasutatakse, neil pole või on väga vähe.

Väljalennueelsel päeval olin Jundiais ... nagu eespool kirjutasin. Hommikul kohe üheksa aegu sõitsin esimesse rahvuspargi matkaväravasse ja sain taas "külma dušši" osaliseks. Nimelt olid väravas püssidega mehed, kellest üks oskas natuke inglise keelt ja kuulsin, et siit saab läbi ainult koos giidiga ja giidi saab linnast. Nojah. Sõitsin siis linna turismipunkti ja leidsin, et see on kinni (fotol) ... kuigi oleks pidanud kirjade järgi pühapäeval kella üheksast hommikul lahti olema. Mis teha ... läksin siis hotelli, et küsin sealt. Leidsin inglise keelt rääkiva mehe ja tema soovitas minna linnaparki jalutama, giidi ma pühapäeval ei leia. Mille peale mina naeratasin ja lahkusin. Otsustasin veel teisi punkte proovida, mille olin eelmisel õhtul kenasti ära märkinud. Ajasin auto garaažist välja ja taas minema. 

Seekord läks õnneks. Kohas, kuhu ma pärast pikki metsavaheteid sõites jõudsin, polnud ees ühtki ametnikku, kes oleks minu edasist liikumist keelanud. Nii täitus minu unistus väljaspool linna džunglis üksi matkata. Päris üksi ma küll polnud, sest kuna oli pühapäev, siis matkaradadel tuli ikka vahel kedagi vastu ... kes kõik viisakalt tervitasid. Ühelt natuke inglise keelt oskavalt mehelt sain teada, et rada on seitse kilomeetrit pikk ja kulgeb ühe koseni ning siis ümber selle. Kaardilt leidsin, et selle kose nimi oli Cachoeira Pinheirinho. Nii ma siis alustasingi matka kose suunas. Tee kulges allamäge ja tee ääres nägin ja kuulsin igasugu huvitavaid tegelasi.

Enne kose juurde jõudmist sain veel mööda ojasängi uidatud. Väga ilus ja maaliline org. Vee vulin andis sellele ilule veel võlu juurde ja nii ma siis matkasingi mööda jõesängi allapoole ... tuli meelde selle suve Sucha Bela matk ... siin oli teekond palju ürgsem, sest keegi polnud pannud ohtlikesse kohtadesse metallist astmeid ega teinud kohati libedal savisel pinnasel kõndimist lihtsamaks. Vahepeal panin ikka käe maha ka, sest polnud isu kukkuda.

Nii ma jõudsingi kauaoodatud koseni, mis oli ikka päris võimas ja vaatemänguline. Minu jõudes kudrutas seal üks paarike ja ma istusin rahulikult eemal maha, et neid mitte segada. Nad rääkisid veel kümmekond minutit, tegid siis fotosessiooni ja lahkusid. Ning kosk oli minu päralt. Seda võimalust ei lasknud ma käest ja võtsin särgi seljast, panin taskust asjad kotti ning sulpsasin jalgupidi vette. Väljas oli 32 plusskraadi ja allatulek oli päris ära väsitanud, kuid nüüd sain jahedas vees sellise värskenduse ja naudingu, et poleks nagu kõndinudki kolme kilomeetrit allamäge kuumas lõõmas. Loomulikult ei saanud ma seda hetke videole võtmata jätta. Nii ma siis paningi telefoni koti najale püsti ja läksin ise sulistama. Kohe neli-viis korda käisin end värskendamas. Mõnus, võimas, nauditav ...  Olin kohe kõige eelnenu unustanud.

Kuid hammas verel läksin järgmist koske otsima. Sinna tuli taas autoga natuke sõita mööda kruusaseid metsavaheteid. Jäädvustasin ka sõidu videole. Kümmekond kilomeetrit sellist teed ja jõudsingi järgmise kose lähedale. Esimene, keda ma seal telefoniga taga ajasin, oli ilus kirju liblikas. Ja sain ta fotole. Nii head liblikafotot mul sellelt reisilt veel polnudki. Viimati sain nii hea foto Costa Ricas salvestatud. No on ju ilus liblikas?! Ja just nagu minu jaoks lükkas ta tiivad ka laiali. Mis sa hing veel himustad. Kusjuures pärast sain sarnase liblika lennu veel videole ka, kuid mitte enam nii kvaliteetse kui siin.

Selle kose juures oli rahvast hulgim. Ikkagi pühapäev ja teekond autoteest koseni polnud nii pikk. Seal oli palju väikeste lastega peresid, kes piknikut pidasid. Oli noori armastajaid ja lihtsalt sõprade seltskondi. Proovisin nende tegemisi mitte häirida ja jäädvustasin vaikselt fotodele ka selle kose ning joa. Loomulikult ei saanud ma ka siin jätta jalgupidi vette minemata ja ennast kose juures värskendamata. Pluusi jätsin seekord selga, sest vaatamata sellele, et mõned päris ujusid ja käisid ka kose all, jäin mina tagasihoidlikuks. Video kose võimsast helist ja piiskademängust sain jäädvustatud. See kosk või paremalt vaadates juga oli ikka palju kõrgem eelmisest. 

Hakkasin juba ära minema kui märkasin, et saab ronida ka selle astangu peale ning seal oli veel üks kosk. Kitsam kuid veel maalilisem. Seega see kosk oli mitmeastmeline nagu ka Elevandi kosk minu reisi alguses. Kahju, et sinna nii lähedale ei saanud. Ah jaa, selle kose nimi oli Cachoeira Morungaba. Tähelepanelik lugeja on juba aru saanud, et cachoeira tähendab koske või juga. Kusjuures tee ääres oli veel üks kosk - Cachoeira do Amor Thaís & Paulo, mis tõlkes on siis armastuse juga, kuid sinna juurde viivat rada ma ei leidnudki. Kahju, kuid mis teha. Ei hakanud otse läbi džungli ka minema, sest polnud vajalikke abivahendeid liaanide ja põõsaste võrgust läbi murdmiseks. 

Kuid märkamatult oli päev õhtusse jõudmas ja ma sõitsin tagasi hotelli. Registreerisin end sisse ja suundusin kohe sööma, sest see džunglis seiklemine, matkamine ja sulistamine olid minu energiavarusid oluliselt vähendanud. Õnneks oli kohe hotelli lähedal suur kaubanduskeskus, mis siin oli pühapäeval avatud kella kaheksani õhtul. Nii leidsingi ma kiiresti sobiva söögikoha ... steikhouse nimega Madero... ja istusin sinna menüüd uurima. Siin oli menüü QR koodiga saadaval ka inglise keeles. Olin väga rahul. Kuna see oli  minu viimane õhtusöök Brasiilias, siis otsustasin einestada täiuslikult - eelroaks veise tenderloin - carpaccio. Parmesani juustu oli ehk pisut palju ja pipart pisut vähe, kuid ettekandja tõi kohe pipraveski ja sain ise tempida. Liha oli küll väga maitsev ja mahlane... eriti kui pipart lisasin.

Pearoaks võtsin lihaveise tenderloini steigi piprakastmes. Punase, mitte mediumi. Juurde riisi. Ja selles roas oli kõik ideaalne ... kohe nii ideaalne, et ma vist kohe mõmisesin mõnust. Nii head steiki pole kaua saanud... mahlane, pehme, ideaalselt maitsestatud ja imehea piprakastmega. Taas hakkab suu vett jooksma kui meenutan. See praad oli viimase Brasiilia õhtusöögi vääriline. Just see, mida ma tahtsin. Joogiks võtsin juurde ingverilimonaadi, kuid esmalt toodi mingi maasikamaitsega limonaad. Ma siis kelnerile mainisin, et see küll ingveri limonaad pole ja toodigi mulle uus ... õige limonaad. Mis oli just see, mida hing himustas. Kusjuures pärast tuli arve kahe limonaadi eest, kuid kuna see maksis vaid 12 BRL´i (pisut üle kahe euro), siis ei hakanud sellest numbrit tegema. Ju see juhtus sellepärast, et kelner oli vahepeal vahetunud. 

Restoranist väljudes nägin päikeseloojangut palmide taha. Ohh ... nagu minu jaoks loodud. Tegin viimased fotod ja läksin tagasi hotelli ... blogi kirjutama. Kell on saamas kaheksa õhtul ja väljas on juba täitsa pime. Eestis saab kell kaks öösel. Peaks vist täna varem magama minema, et taas ajagraafikusse saada. Homme jääb öö lennukis nagunii peaaegu vahele. Tegin chech-in´i juba ära ja sain päris hea koha, kus saab jalgu sirutada. Ehk õnnestub natuke magada. Kuid eks seda näeb, kuidas tagasilend kulgema hakkab.

Kokkuvõte Brasiilia reisist     
                 

 



          

Konverentsipäevad Campinases

Tee Unicamp´i oli kena roheline

Nagu eelmises blogis kirjutasin, sain konverentsile kenasti registreeritud ja sildid-paberid kätte. Nüüd on juba kolm konverentsipäeva selja taga, mis olid täitsa tavalised. Hommikul kella üheksaks kohale ja õhtul kella viieni pingeline inglisekeelsete ettekannete kuulamine ja kaasamõtlemine ning omale märkmete tegemine. Konverentsidel tuleb igasuguseid häid mõtteid, mis tuleb kohe üles märkida.... muidu ununevad. Arvukaid fotosid tähtsatest professoritest ja nende kujundatud huvitavatest graafikutest ei hakka ma blogisse panema. Kuid kui tagasi olen, siis teen kindlasti ettekande või artikli kuuldust nähtust.  

Konverentsile läksin jala, sest ilmad olid ilusad ja soojad ning enne ja pärast pikka istumist on eriti hea paar kilomeetrit jalutada. Sain oma päevased sammudki täis. Konverentsimaja oli selline tohutu koloss, kuid ikka ei mahtunud kõik sisse ära ja kohvipauside jaoks oli maja ette telk püstitatud. Kohvipausidel olid laual ka minu kohalikud lemmikud - Brasiilia juustuleivakesed. Lõunapausid olid suisa teises majas, niinimetatud professorite majas, kus saime nautida päris rikkaliku bufeelaua pakkumisi. Eriti hea oli loomaliha, mis oli mõnusalt pehme ja mahlane ning hästi maitsestatud. 

Esimesel õhtul oli kohe bankett. Panin selleks oma pidulikuma ülikonna selga ja läksin väljasõidukohta konverentsikeskuse juurde autoga, sest päevakavas oli tagasijõudmine kell 23.00 ja mul polnud mingit isu õhtul hilja jala läbi linna minna. Jäin oma auto-otsusega väga rahule, sest jõudsimegi hilja ja väsinuna oli nii mõnus vupsti hotelli juurde sõita. Bankett ise oli selline jututamine-söömine ... nagu ikka. Mul istus lauas ühel pool ameeriklane, kes rääkis kiiret ameerika inglise keelt ja teisel pool hiinlane, kellele tuli iga lause üle korrata ja kelle inglise keel oli hiinapärane. Mõlemast lauakaaslasest oli päris raske aru saada, kuid suheldud saime. Vahepeal käisin väljas puhkamas, sest see melu ja rääkimine võttis kõvasti energiat.

Huvitavaid hetki sain jäädvustada konverentsile ja tagasi kõmpides. Ikka vaatab ringi ja kuulab linnulaulu. Meelde jäid papagoid, kes suisa karjusid puude otsas. Nende kisa oli linnakärast tugevam ja tekitas linnas sellise džungli tunde. Ühelt poolt mõnus ja teiselt poolt väsitav. Papagoisid oli nii suuri kui väikseid. Enamasti olid nad väga kirjud, kuid oli ka tagasihoidlikumaid. Igal juhul suutsid need sulelised olla kuuldavad ja nähtavad. 

Teine huvitav hetk oli ülekäigurajal, kuhu ei viinud ühtegi teed ja kus kahel pool kasvasid puud. Täitsa huvitav oli vaadata-mõelda. Kas ülekäigurada oli puudele nagu Jaanus FB kommetaariumis märkis ... või oli see koht "puusse panemiseks". Igal juhul sobib see hästi naljasarja "nähtud Brasiilias". Polegi ainult meil sellised "vaimuhiiglased", kes selliseid lahendusi välja mõtlevad ja teostavad. Aga väga ilus ülekäigukoht ... äsja värvitud.

Loomulikult on Brasiilias palju kauneid õisi, mille ilu on sõnadega raske kirjeldada. Neid on eri värvilisi ja suurusega. Aedades ja teede ääres. Hästi lõhnavaid ja lõhnatuid. Kohe igasuguseid ... Alguses proovisin neid rohkem fotodele jäädvustada, kuid mingil hetkel tekkis lootusetuse tunne ... ja enam ei hakanud iga õie peale telefoniga tormi jooksma. Kuid ilus oli ikka.

 Ja nii need päevad läksid. Konverentsi aeg möödus kiiresti, sest infot tuli peale palju ja selle läbimõtlemisel ei pannud tähelegi kui oligi õhtu. Õhtul aga oli nii suur väsimus, et ainsaks mõtteks oli voodi ja uni. Nüüd on konverents läbi ja ilmnes et olin jätnud konverentsijärgsele tuurile registreerumata ning seega on mul nüüd kaks vaba päeva kuni äralennuni. Egas midagi, planeerin need päevad ära.  

 Viimased päevad Brasiilias.

Päev, mis kujunes automatkaks Brasiilia erinevates mägedes

 Tõusin oma hotellis Campos do Jordão´s imehästi väljapuhanuna ja meenutasin eilse päeva sündmusi. Tervis on taas tasakaalus ning energia taastunud. Hommikusöök oli seekord teistsugune, sest ka öömaja oli ju vahetunud. Minu rõõmuks oli neid väikseid pallikesi-pätsikesi seekord rohkem. Tuvastasin nüüd, et need olid juustutäidisega ja parempoolsed riisi-lihatäidisega. Kõik need olid äsja küpsetatud ja soojad Igal juhul lasin hea maitsta. Värske toormahl oli seekord segaviljadest ja maitses hästi. Jäin hommikusöögiga rahule.

Kohe pärast sööki pakkisin taas asjad kokku ja sõitsin mägedesse, kus pidid algama matkarajad. Juba nende alguse juurde sõitmine oli võlu omaette, sest teed olid tõeliselt käänulised ja sõites läbisin mitmel korral pilveviiru. Neis kohtades olid metsad maaliliselt udused ja sõitmine eriline. Kasutasin võimalust, et tee oli suhteliselt tühi ja filmisin sõitu. Head videolõik tuli. Kuid ega palju filmida saanud, tee oli ikka liiga käänuline selleks. 

Mingil hetkel kadus asfalt ning algas kivine mägitee (video). Ma ei tea miks, kuid taas meenusid laulusõnad "Seal, kus lõpeb asfalt, seal ootad mind, kallim, Seal su süda mulle, jah mulle vaid lööb. Kuid me vahel miilid on pikad ja hallid, Meie vahel seisavad vaesus ja töö.". Vaated olid võrratud, pidasin nüüd juba sagedamini kinni ... ka kohtades, kus peatada ei tohtinud ja muudkui jäädvustasin seda ilu. Vahepeal muutus tee kivisillusega teeks ja juhtis mind matkaraja algusse, kus ühtlasi oli ka hotell ja restoran. Huvitav, selle hotelli juurde küll bussiga ei saa sõita. Ju see ongi siis vaid automatkajatele.

Kahjuks selgus, et ka need ametlikud matkarajad on suure tuleohu tõttu suletud. Kuna sel hetkel oli internetilevi, siis sain teksti tõlgitud. Ju siis ongi nii, et kõik selle piirkonna matkarajad on kinni. Mis seal ikka, otsustasin siis sõita autoga nende vaatamisväärsuste juurde. Minu vaene Toyota Yaris ... mida ta küll pidi sel päeval kannatama. Vahepeal läks tee nii järsult mäkke ... oma 45-50 kraadise nurga all, et mootor undas ja kahtlesin, et kas veab välja või mitte. Vedas. Piisavalt uus auto ja piisavalt head rehvid. Vihmaga poleks ma kindlasti üles jõudnud. Kuid ilm soosis mind. Kui mõni auto vastu tuli ... mida ka kaks korda juhtus. Siis pidime leidma koha kus mööduda. Korra pidin mina tagurdama, korra oli hetk sobiv. 

Jõudsin siis mingeid teid mööda, mida Locuse programm näitas, kuid Googlemaps mitte, võimalikult lähedale kuulsale vaatamisväärsusele Pedra do Bau. See on selline ilus järskude kaljudega tipp Serra da Mantiqueiras´e mäeahelikus. Kõrgeim koht 1964 m merepinnast. Parajasti olid tipud udus ja sain nad vaid osaliselt peale.  Nii selle kuulsa kui selle kõrval oleva natuke laugema tipu Pedra Ana Chata, mille kõrguseks on 1695 m ja mis oli natuke vähem udune. Kusjuures nüüd sain aru, et olin õnnega koos, et nendele matkaradadele ei pääsenud. Need olid ikka alpinistivarustusega matkajate jaoks. Viies raskusaste. 

Pedra Ana Chata

Siis ütles internet lõplikult üles ja kuna mul polnud ka Locuses seda teedkonda märgitud, siis sõitsin edasi heas usus, ilmakaarte järgi. Vahepeal küll mõtlesin, et siia ma jään ... kuid kuidagi ma sealt mägedest alla ukerdasin. Ja kui internet tagasi tuli, siis selgus, et olin jõudnud juba naaberosariigi Minas Geraisi piirkonda. Mis seal ikka ... panin siis Googlemapsi Campinase ja nägin, et pean üle kolme tunni sinnapoole sõitma. Hakkasin liikuma. Teekond viis läbi Paraisopolise linna lääne poole. Loodus muutus kiiresti hoopis teistlaadseks. Metsased ja järsemad mäed asendusid laugemate mägedega, mis olid kaetud karjamaadega. Olin jõudnud põllumajanduspiirkonda, kust meile Brasiilia lihaveiste saadusi tarnitakse. Taas kord ilusad kohad ... kuid juba hoopis teistsugused.

Peagi jõudsin kiirteele numbriga BR-381, kus sain taas sõita 110 km/h kuid samas pidin ka iga natukese aja tagant maksma maksusid ... alguses paar korda 2.10 BRL, siis juba 9.20 BRL ja lõpuks isegi 20.10 BRL.  Atibaia linna juures keerasin Campinase peale ehk kiirteele SP-065 ja kimasin ja maksin edasi. Kokku küsiti teemaksudeks oma 10 eurot väärtuses BRL´e ära. Kuna olin juba mitu tundi roolis istunud ja kõht hakkas pilli lööma, siis peatusin suvalises kiirtee äärses kohas, et einestada. Hästi läks, see toidukoht oli üle ootuste hea. 

Loomulikult läks toidukohas alguses aega, et selgeks saada, kuidas seal söömiskorraldus on ja mis see lõbu maksab. Selleks võtsime koos ühe teenindajaga mõlemad telefonid välja ja tõlkisime tekste ... tema portugali - inglise ja mina eesti - portugali keeltega. Sain selgeks, et 79.90 BRL on rootsi laud kõik hinnas, millele lisanduvad jookide maksumused. Ja rootsi laud oli tõsiselt rikkalik ... erinevaid liharoogasid, salateid, lisandeid ... mida hing himustab. Kui olin endale juba suure taldrikutäie kokku kuhjanud ja lauda istunud, siis tuli sama teenindaja ja osutas ühele kettakesele laual ning tõlkis ...et kui tahan grilltooteid, siis pane sinna "jah palun". Nii tegingi.

otse grillilt taldrikule

Ja siis hakkasid minu laua juurde tulema erinevad pakkujad, kümnete erinevate grilltoodetega. Kes pakkus grillitus sealiha erinevates valmistusastmetes, kes veiseliha steiki-kebabi-ribi vormis, kes vorstikesi, kes kanaliha, kes grillitud juustu ja mõni grillitud ananassi. Oh sa poiss. Maitsesin veist, paari väikest vorstikest, juustu ja ananassi. Kõht oli juba lõhkemas, kuid nii head road olid ... mulle meeldisid eriti veisesteik, grilljuust ja -ananass. Viimane oli kaneeliga maitsestatult imehea ... peaks kodus ka proovima grillida. No vot. Koos jookidega, mlleks oli kaks klaasi passioni toormahla, maksis see einekord kokku 116 BRL´i ehk umbes 20 eurot. Imehea ja tohutult rikkalik valik ... GRILL SUL oli selle koha nimi.

Üsna pärast rikkalikku söömaaega jõudsin Campinasesse oma hotelli Metiz Barao Geraldo Express hotel. Ja registreerisin end sisse. Kell oli saanud viis õhtul ja otsustasin pärast seda söömaaega jalutada üliõpilaslinnaku juurde, et end konverentsi osalejaks registreerida. Ka see sujus rahulikult. Professorite majas võeti mind soojalt vastu ja sain oma kaelasedeli, kotikese ja trükitud konverentsimaterjalid. Väike äpardus seal ikka oli ... nimi oli trükitud Pit, kuid selle said nad kiiresti parandatud. Nüüd olen ametlikult konverentsil ja järgmised päevad kulgevad selle tähe all.
 

Konverentsipäevad Campinases.