Mongoolia reisi kokkuvõte

Nagu ikka on lennujaamas oodates hea kirjutada kokkuvõtet lõppenud reisist. Ulaanbaatari Tšingis-Khaani nimeline lennujaam on väike ja rahulik, seda eriti hommikul vara. Seega kõik tingimused olemas. Üldiselt olen reisiga rahul, kõik, mida ootasin, sai ka teoks ja natuke enamgi veel. Nagu ikka, olen ma kõige rohkem vaimustuses loodusest, kuid seekord oli ka Mongoolia säilinud kultuur suureks imetluse objektiks ... oli see ju nomaadide külastamise reis. Selle riigi ajalugu on olnud imetlusväärne .... kunagi aastasadu tagasi olid Suur-Mongoolia piirid peaaegu Eesti lähedal. 

Nüüd aga kõigest täpsemalt. Teekonna kaart on ülevalpool ... 

Raha ja hinnad

... Mongooli tugrik pole just kõige tugevam ja stabiilsem raha. Minu vahetuskursid olid 1 euro - 4120 tugrikut ehk juba lennujaamas sain miljonäriks. Sularaha saab vahetada lennujaamas ja pankades, eriti vahet pole ... pangas läheb aga palju kauem aega. Kaardiga automaadist raha välja võtmisel esines probleeme ... eriti Mastercard´iga. Kaardimakseid sai enamasti teha, kuid seda mitte väikestes kohtades ja turul. Soovitaks ikka sularaha kaasa võtta ... kas eurod või dollarid, mõlemad sobivad. Hinnad on Mongoolias pigem madalamad kui Eestis, diiselkütus näiteks pisut üle euro (ca 4500 tugrikut) bensiin alla euro, suur pudel (1,5 l) vett poes umbes euro, söömine lihtsas kohas alla 10 euro ja restoranides 15-20 eurot. Taksoga lennujaamast linna 25-30 eurot. Seega ei saa öelda, et odav, kuid täiesti mõistusepärased hinnad. 

Liiklus ja teed

Kõige rohkem üllatas see, et parempoolse liiklusega (nagu meilgi) teedel oli enamus autosid parempoolse rooliga ehk minu jaoks täitsa valel poolel rool. Seda siis sellepärast, et nad toovad massiliselt kasutatud autosid sisse Jaapanist ja seal on vasakpoolne liiklus. Möödasõidud olid seega väga keerulised ... juhid läksid täiesti vastassuuna vööndisse, selleks et näha vastutulevaid autosid. Kuid jah, selliseid teid, kus sõidusuunad olid määratud, oli vaid linnades ja suurematel (A kategooria) teedel. Enamus teid maapiirkonnas olid pinnaseteed ehk sõideti otse maastikul ja seal polnud vahet, kus sõita. Igaüks valis oma tee ise ... ja ühes suunas viis tavaliselt kuni kümme rööpapaari ... kui üks neist liiga astmeliseks või sügavate rööbastega oli, siis valiti lihtsalt teine või sõideti suisa mööda tühermaad. 

Kusjuures olid teed kahe linna vahel Lõuna-Mongoolias enamasti just sellised tühermaateed ... ja linna piirist algas asfalt. Väga omapärane ... sõitsin selliseid teid mööda üle 500 km ja kõige suuremaks kiiruseks, millega minu autojuht sõitis, oli 115 km/h ... tühermaal sellise kiirusega ... Linnades ja asulates oli julgema seadus, ehk kui vaja ümber reastuda, siis autonina vahele ja asi korras. Signaalid ja tulede vilgutamised käisid asja juurde. Mõlgitud autosid oli palju.

Loodus ja maastikud

Väga vaheldusrikas loodus. Põhja pool stepid ja mäed, lõuna pool kivikõrb ja kohati ka liivaluited. Altai mäestik lõunas andis loodusele palju juurde. Taimestik oli põhja pool kõrgem, oli ka metsi, kuid lõunas polnud puid üldse ... stepis ja kõrbes ju puud ei kasva. Küll aga kasvasid lõuna pool erinevad põõsad, näiteks saksauulid ja igasugu madalaid rohttaimi. Päris kõrbes aga oli taimestik ikka väga vähene ... kuigi isegi liivaluidete vahel olid mõned taimed.

Loomastikus domineerisid väikenärilised, neid oli igasuguseid ja tohutul hulgal ... viiksjänesed ehk piikad, uruhiired, põldhiired, liivahiired, suslikud, ümisejad ja paljud teised. Neid kohtas praktiliselt igal pool, kuid fotodele ja videotele saamiseks tuli olla kannatlik. Need väiksed närilised olid väga kiired ja tuli vaikselt oodata, millal nad taas urgudest välja piiluda julgesid. Nende tegevuse jälgimine oli igas kohas ... stepis, mägedes ja mujal ... huvitav tegevus.Fotosid ja filme kogunes tohutul hulgal, üks imelisem kui teine.

Kuid ka suuremaid loomi oli hulgaliselt, seda eriti loodusparkides. Näiteks Hustai rahvuspargis võis näha maraleid ja Prževalski hobuseid, millest viimased on maailmas ainulaadsed. Ringi sibas erinevaid rebaseid, jooksis gaselle, mägedes ronisid kaljukitsed ja nii edasi. Tasus vaid silmad lahti hoida ja loomad ise ilmusid kusagilt välja. 

Lindudest huvitasid mind kõige enam kotkad. Neid oli Mongoolia steppides ja kõrbetes hulgaliselt ...  habekotkas, stepikotkas, raisakotkas ja teised. Tõsi, enamsti olid nad taeva all kõrgel ja nende tabamine fotodele ja videotele oli raskevõitu ... heledal taustal kaamera ei tahtunud fokuseerida, kuid vahepeal olid nad laskunud ka maapinnale ja siis sai päris häid võtteid. Loomulikult oli ka tohutul hulgal väiksemaid lindusid, näiteks varblased on kõikjal maailmas, rongad, harakad ... nagu ikka. Aga ka muid erinevaid linde. 

Mäed on ikka mind köitnud ja Mongoolias oli neid seinast seina väljanägemisega. Oli kaljumägesid teravate tippudega, liivakivimägesid, mis punasid päikesepaistel, kumeraid rohuga kaetud vooremägesid ja ka liivaluiteid, mille kõrgus ulatus saja meetrini. Erinevates mägedes sai ka ronitud ja neid jäävustatud. Mõned kanjonidki said vallutatud ja järskudel servadel jalutatud. Need elamused olid kordumatud. Jalad said korralikult vatti, kuid see oli seda väärt.

Kohati esines ka jõgesid, kuid need olid enamsti veevaesed ja sogased, ei tõmmanud vette. Samas olid jõed looduse seisukohast väga olulised, sest selles kuivas kliimas oli vesi kulda väärt. Loomad, taimed ja inimesedki vajasid seda oma elutegevuseks. Sageli olid loomad vee sees ja sellest kerkis üles hulgaliselt setteid jõepõhjast. Võibolla sellepärast need nii sogased olidki. Jõgede ümbrus oli tavalisest rohelisem ja elurikkus mitmekeskisem.

Kultuur, nagu ma juba alguses mainisin, oli muljetavaldav ja vanad traditsioonid säilinud. Muuseumidest avaldas kõige rohkem muljet Tšingis-Khaani muuseum Ulaanbaataris. Seal oli üheksal korrusel palju Mongoolia ajaloost ... selle riigi tõusust ja mõõnast. Viimasel üheksandal korrusel kõrgus aga tohutu suures ger´is selle suure väejuhi kullatud kuju ... Mongoollased austavad ja ülistavad seda väejuhti, kes lõi Suur-Mongoolia riigi.

Erilised olid ka Mongoolia muusikariistad ja tantsud. Neid sai nautida nii tühermaal külades kui ka pealinnas kontserdil. Kultuur elab ... ja seda kannavad edasi tavalised inimesed igapäevased elus. Kusjuures vanade traditsioonide järgimine pole sealmaal mitte kellelegi näitamiseks, vaid see ongi nii ... nad elavadki traditsioone järgides. Elanike riietus, tegevused ja elukombed olid sajandite tagusest ajast. Kohati oli maapiirkondades tunne nagu oleks sadu aastaid ajas tagasi läinud.

Hobusepeapillil, mis oli nende põhiline muusikariist, oli vaid kaks keelt, kuid milliseid imelisi helisid nad sellest pillist välja võlusid ... isegi hobuse hirnumine tuli välja väga tõepärane. Kohalik muusika oli väga tempokas ja nii muusika kui tantsud tundusid olevad hobusel kappamise rütmiga. Hüüatused tantsudes hobuse liikumise ergutamisena ning liigutused väga erksad ning taas kohati hobuse seljas olemisega seotud. Hobused on selle rahva kultuuris väga olulisel kohal. 

Mongolite kõrilaul oli samuti väga eriline. Sellist pole kuulnud kusagil. Mees, kes seda esitas tekitas oma häälega ikka väga erilisi helisid. Vahepeal oli mõte, et mingi pill mängib, kuid ei, kõik tuli ühe mehe kõrist. Kuna seda on fotoga väga raske edasi anda, siis panen siia video sellest laulust. Kõrilaul algab umbes poole pealt ja kestab lõpuni .... just, lõpuni, seal lõpus ei mängi pill ... See etendus oli ikka väga tasemel.

Põllumajandus.

Kesk-Mongoolias on rohkem hobused, lehmad, kitsed ja lambad, Lõuna-Mongoolias aga asenduvad lehmad kaamelitega, kõik muud loomad on samad. Vilja lõuna pool ei kasvatata, seal ei kasva midagi peale kidura rohu. Põllumaad on riigi omad ja nomaadid maksavad selle kasutamise eest maksu loomade arvult. Kahjuks ei saanud ma aru, mis loom kui palju maksab. Kuid maksud ei pidavat suured olema. Karjad liiguvad vabalt ringi ja neid karjatatakse mootorratastega, sest vahemaad on suured. Vahepeal on loomad teel, kuid alla aetud nägin vaid ühte looma. Juhid on väga mõistlikud ja loomadest peetakse lugu. Ei saa kohe siia panemata jätta valge kaameli häälitsuse videot ... kuigi eelmises postituses juba panin. See oli ikka jube heli.

Usk.

Enamik mongoleid on budistid (51%), umbes 40% ateistid ja siis šamanistid. Šamaanidest kirjutasin juba pikalt eelmises postituses ja kordama ei hakka. Budistid olid enne kommunistlikku korda väga suure võimuga, nende hulgast valiti kuningaid ja nad praktiliselt juhtisid riiki. Kommunistlik kord aga hävitas enamuse kloostritest ja templitest ja tappis üle 2000 munga. See kõik juhtus kolmekümnendate teises pooles. Uuesti hakati templeid taastama alates 1990 aastast, kui Mongoolia vabanes kommunistidest ja sai demokraatlikuks. Kahjuks pole kuigi palju templeid veel taastatud. Fotol on üks vähestest taastatud templitest keset Kesk-Gobi kõrbeala.

Ja päikesetõusud, nenede jaoks pole sõnu vajagi, vaid fotod ... mis ei anna pooltki edasi sellest võlust, mida nägin oma silmaga. Viimane foto on aga kuust, mitte päikesest.

 Vot sellised muljed Mongooliast. Inimesed olid väga sõbralikud, kuigi nad inglise keelt ei osanud. Vanemad inimesed oskasid vene keelt ... kuid selles keeles ei tahtnud ei mina ega nemad väga suhelda. Vajadusel suhtlesime kehakeelega ja märkide abil. Ma jäin reisiga väga rahule ja panen lõpetuseks siia kõikide reisipäevade blogipostituste lingid ... tasub lugeda:

Kirjad mongooliast

Kaks päeva Mongoolia pealinnas Ulaanbaataris.

Teekond Gobi kõrbesse

Gobi kõrbes, Mongoolias ... kaks erilist päeva.

Gobi kõrbe seiklused jätkuvad

Tagasi Kesk-Gobi piirkonda Mongoolias

Ja nii see Mongoolia ringreis lõppeski ... kuid mitte üldse igavalt

Ja nii see Mongoolia ringreis lõppeski ... kuid mitte üldse igavalt

Kui eelmisel päeval olin rõõmus, et sain stepikotka kuidagimoodi fotole, siis nüüd algas sellega, et kotkas suisa poseeris mulle ... istus kivi otsas ja vaatas mind ja siis ringi ja jälle mind. Tundus, nagu ta hindaks minu ja minu kaamera ohtlikkust. Mina aga filmisin ja lähenesin tasakesi. Lõpuks otsustas see suur lind siiski tiivad sirutada ja minema lennata. Kusjuures oli stepikotkas märk ka sellest, et olin jõudnud Mongoolia steppi, mis sarnanes poolkõrbega, kuid oli juba palju viljakam. Jäädvustasin ta kõndides videole ... natuke ebastabiilne sai, kuid ikka hea vaadata.

Päikesetõus saabus taas kord koos hobustega, nad kohe tahtsid, et ma neid fotodele jäädvustaks ning mõne filmilõigugi teeks (video). Kusjuures ka rebane, kes oli eilegi minu eest putku pistnud, jooksis täna veelgi kiiremini, sest üks mootorattur lähenes. Muide, see mootorattur oli meid majutanud nomaad, kes sõitis siis minu juurde ja näitas lahkelt, et kas tahan tagasi laagrisse, kuid mina näitasin päikesetõusu ja tõstsin käed ülistuseks taeva poole. Ta sai aru küll, et mulle meeldib päikesetõusu vaadata.

Tagasi laagrisse jõudes tõdesin, et hommikusöögini on ikka veel piisavalt aega, ja võtsin välja drooni, et laagrist mõned jäädvustused teha. Minu telk oli küll juba kokku pandud ja ger´i viidud, kuid mõned laisemad polnud veel jõudnud seda teha. Jah, aega oli pikalt, sest sellel päeval väga pikka sõitu polnud.

Pererahvas oli pannud selga ilusad riided ja saatis meid kenasti ära. Kahju, et nad ei osanud sõnagi inglise keelt, muidu oleks ehk rohkem nende eluolust teada saanud. Kuid hea seegi, et meie CEO nende juttu tõlkis. Midagi sain ikka teada. Kusjuures unustasin eelmises blogis kirjutada, et õhtul oli meil lõkkeõhtu, kus CEO rääkis igasugu huvitavaid asju Mongoolia elust. Näiteks antakse igale naisele, kellel on neli last, medal ... president isiklikult annab. Ja kuue lapse puhul veelgi olulisem medal. Miks ei võiks ka meil president samasugust austust avaldada ... ma arvan, et see tõstaks ehk pisutki meie nigelavõitu iivet. 

Veel rääkis CEO, kelle hüüdnimi oli muide Ganaa, palju šamaanidest ja šamanismist. See oli väga huvitav kuulata. Mongoolias on 51% budistid, 40% ateistid ja 2,7% šamanistid. Loomulikult oli ka kristlaseid ja muidki uske, kuid neid juba vähem. Šamaane on Mongoolias nelja erinevat - must šamaan, valge šamaan, kollane šamaan ja punane šamaan. Panen teksti kõrvale fotosid Mongoolia maastikest ...

Must šamaan (Khar böö): Kõige iidsem ja võimsam šamanismi vorm. Nad suhtlevad idasuuna ja allmaailma karmide vaimudega. Nende ülesandeks on kogukonna kaitsmine, needuste murdmine, kurjade vaimude väljaajamine ja sõjaline kuraas. Nad ei ole "kurjad", vaid tegelevad lihtsalt vaimumaailma agressiivsema ja pimedama poolega.

Valge šamaan (Tsagaan böö): Suhtlevad läänesuuna ja ülemise taevamaailma heatahtlike vaimudega. Nende peamine fookus on tervendamisel, õnnistamisel, harmoonia loomisel, pereõnne tagamisel ja puhastustseremooniatel. Nad toetuvad pigem tarkusele ja intellektile.

Kollane šamaan (Shar böö): See suund tekkis 16.–17. sajandil, kui Mongooliasse jõudis Tiibeti budism. Kollane šamanism on sünkreetiline vorm, mis sulatab kokku iidsed šamaaniriitused ja budistlikud elemendid (palved, mantrad ja kollased peakatted).

Punane šamaan (Ulaan böö). Punane suund on aga haruldasem ning selle tähendus ja roll on aegade jooksul muutunud. Kui kollased šamaanid võtsid Tiibeti budismist üle kollased mütsid, mantrad ja tekstid, siis punased šamaanid lõid sünkretismi (usundite segunemise) pigem budismi vanemate, esoteerilisemate koolkondadega (näiteks Nyingma ehk punamütsiliste koolkond). Nad säilitasid tugevalt musta šamanismi iidsed rituaalid ja trummi löömise, kuid kasutasid rituaalsetes rõivastes punast värvi ja põimisid oma loitsudesse tantristlikke elemente.

Makse maksavad nomaadid loomade arvu pealt, sest maa, kus loomad toituvad, on riigi oma. Loomade arvu aga määravad enamasti pankurid või siis nende kohapealsed esindajad, sest nomaadi laenude tagatiseks on loomad. Eks ta üks usalduse küsimus ole, see maksude maksmine ... Maapiirkonnas elab nii vähe inimesi, et kõik teavad kõiki ja ka seda, kui palju kellel loomi on. Nagu vanasti ... piimanaised teadsid kõike ... Sellest viimasest naljast saavad aru need, kes mäletavad piimapukke ja nendel piimaautot ootavaid talunaisi.

Järgmiseks peatuskohaks oli meil Mongoolia iidne pealinn Karakorum (tuntud ka kui Kharkhorum või Qara Qorum), mille rajamist alustsas 1220 aastal Tšingis-Khaan ja lõpetas 13.sajandi lõpul tema poeg Ögedei-khaan. See linn püsis pikka aega Mongoolia pealinnana, seda just Suur-Mongoolia riigi ajal. Nagu me kohalikust muuseumist teada saime, siis proovis Tšingis-Khaani pojapoeg Kublai-Khaan viia pealinna Pekingisse, kuid kui hiinlased mongolid välja tõrjusid, pöördus pealinn tagasi Karakorum´isse. 1388 aastal hävitasid Mingi dünastia väed Karakorumi täielikult. Nüüd on selle koha peal vaid tühermaa, kus toimuvad veel arheoloogilised väljakaevamised. Vana pealinna kividest ehitati aga budistlik klooster Erdene Zuu. Praegune linn rajati aga kloostri kõrvale selle teisele küljele. Fotol näitab Ganaa meie asukohta kunagisel linnaplaanil kloostri kõrval. Alloleval fotol ajaloolise pealinna asukoht, kus taamal paisab klooster ja uus linn.

Muuseumis, kust ma kõike eelnevat teada sain, fotosid teha ei lubatud ... täpsemalt lubati, kuid 35 000 tugriku eest ehk umbes kümme eurot. Mina pidasin seda ebamõistlikuks, sest võrreldes Tšingis-Khaani muusumiga Ulaanbaataris oli see asutus lausa kökats. Nii ma siis jäädvustasin ainsa foto muuseumis WC potist, mis oli küttega, sooja veega tagumikupesu ja -kuivatusega. Vinge pott, selle peaks koju ka soetama... mõnus oli asjatada.

Erdene Zuu kloostri hävitasid kommunistid 1939 aastal peaaegu täielikult. Alles jäid vaid mõned templid ja seda sellepärast, et algas teine maailmasõda ja jaapanlased tungisid Mongooliasse. Allesjäänud templid olid aga hästi säilinud. Minu põhiline huvi oli just puiduosa vastu, sest ka see oli sajandite kiuste korralik. Puitliited olid selle piirkonna kohaselt keerulised ja hästi lahendatud. Seinad olid enamasti kivikonstruktsioon ka vaid katus puidust.

Boonuseks saime me kohalike akrobaatide võistluskava osaliseks, mida siis ka filmiti. Kes teab, ehk jäin minagi ajaloo arhiivikaadritele. Akrobaadid olid enamasti lapseohtu tüdrukud, kes pidid tegema fotol nähtava harjutuse ja siis selles asendis kätekõverdusi võistluse läbiviija takti alusel. Jube ... see on ju lausa piinamine ... vaesed lapsed. Tegin sellest ka video ... no vaadake ise kui jube ... Lapsed kes välja langesid olid väga õnnetud.

Pärast kloostri külastamist sõitsime veel linna kõrval asuva mäe otsa, kust avanes kaunis vaade linnale ja kus oli kommunismiaegne monument. Ja päev lõppes kohalikus kämpingus, kus paraku polnud enne kella kuute õhtul ei elektrit, vett ega ka internetti. Nojah, vähemalt oli seal ger´ides ahjud ... või õigemini pursuikad, mis läksid kiiresti väga kuumaks, kuid jahtusid samuti kiiresti. Ja kuna kütta tuli ise, siis ei panin õhtul tule alla ja higistasin mis kole, kuid mõne tunni pärast pidin teki peale võtma ja hommikul oli juba jahedavõitu.

Vaade Karakkorum´i linnale

Edasi liikusime iidsest pealinnast Hustai rahvuspargi poole, kus kohtasime kogu maailmas ainukesi metsikuid hobuseid, keda kutsuti nende avastaja/tuvastaja järgi Prževalski hobusteks ... kuid sellest hiljem, sest ega teekond taas seiklusteta möödunud. Kõigepealt pidasime kinni kohas, kus raisakotkaste (Aegypius monachus) parv oli millegi kallal maiustamas ... kahjuks varjas rohi nende toidu, kuid linnud ise jäid kenasti fotodele ja videotele. Need paks olema ühed suurimad röövlinnud. Neid oli seal umbes paarkümmend, kõik kurjakuulutava ilmega.

Natuke veel edasi sõitnud leidsime tee äärest ger´i, kus kasvatati valgeid kaameleid. Seal oli umbes viis-kuus täiskasvanud kaamelit ja siis paarkümmend kaamelilast ... või kuidas neid nimetada. Võimas vaatepilt, kuid veel võimsam oli neid suuri loomi kuulata, sest nad tegid ikka väga võigast häält ... eriti täiskasvanud. Kuulake ise "Valged kaamelid häälitsemas Mongoolis stepis (video)". Kui selline ikka kõrva ääres karjub, siis võib kuulmisest ilma jääda.

Lõpuks jõudsime Hustai rahvusparki, kus üle 50 000 ha elab rohkelt erinevaid loomi, linde ja putukaid ning massiliselt erinevaid taimi. Kaitseala on tugevalt turvatud ja seal on kõigil elusolenditel hea elada. Sealhulgas kuulsatel Prževalski hobustel. Neid hobuseid tuleb päevas vaatama oma 120 turisti ja nende uurimiseks sõidetakse üle maailma kohale. Nii kuulsad on need ratsud. Nende eripära seisneb selles, et neid pole inimene kunagi kodustanud. Ainsad uluk-hobused maailmas.

Meil oli õnne, kaks hobustekarja, kelle juhttäkud (ing. stallion) meie autode eest läbi ajasid. Saime kohe head fotod ja ka videod nendest haruldastest loomadest. Kusjuures olid nad looduses välja surnud ja 1992 aastal tehti väga edukas taasasustamine ehk Euroopa loomaaedadest (kuulsin Ukrainat ja Saksamaad) toodi 84 isendit ja lasti loodusparki lahti. Nüüd on neid Hustai rahvuspargis juba pea 500 isendit ja terves Mongoolias kuni 1000. Tohutult edukas arendus.

Kusjuures on selles rahvuspargis tõesti palju erinevaid loomi. Täiesti juhuslikult nägin ka kahte maralit mäest alla tulemas. Lähemale jõudes ja läbi kaameraoptika vaadates selgus, et see oli emamaral koos vasikaga. Nad olid väga ettevaatlikud, meid märgates muutsid kohe suunda ja kadusid kivide taha.

Edasi sõites leidsime veel mitu karja, kes uhkelt looduses ringi kappas. Eriti hea video sain hobusekarjast, kes mäest alla kapates tolmu üles keerutas. Kusjuures selles videos kuulen ka ainsat hirnatust ... mis on nende puhul väga haruldane. Tuule mühin on küll häältest tugevam. Kuid siiski võimas vaatepilt. Hakkas juba hämaraks minema ja ka jahedaks. Äkki kuulsin kaugelt mägedest huntide ulgumist. Alguses arvasin, et tuul, kuid siis tuli neid jämedaid ulgumisi aina juurde. 

Kuid hundid pole siin rahvuspargis kõige suuremad Prževalski hobuste ohustajad. Need on hoopis ... hobused ise. Nimelt on karjajuhtidel pidevad võitlused oma positsiooni eest. Ja kui ühel täkul õnnestub teise kari üle lüüa, siis tapab ta kõik noored isased, et konkurentsi vältida. Karm on see loodus ... karm. Nägin infopunktis fotodelt veriste peadega loomi ja tohutuid võitlusstseene.

Tagasi kämpingusse sõites oli väljas juba päris pime. Sõime õhtust, kuulasime kohalikke ja venelannadest karaoke lauljaid ja läksime magama. Nii see meie ringreis läbi saigi. Õhtul hakkas vihma sadama.... terve reisi jooksul tuli kolm piiska teise päeva hommikul, kuid nüüd lahmas päris kõvasti, kuid mina olin juba oma ger´is ja uinusin. Tõsi, viimasel päeval on Ulaanbaataris õhtul veel folkloorikontsert ja õhtusöök ... ja siis koju, mille järgi igatsus aina kasvab.  

 

Tagasi Kesk-Gobi piirkonda Mongoolias

 Lõpuks sai meil Lõuna-Gobi kõrbest küllalt ja liikusime taas tagasi Kesk-Gobi poole, tõsi, hoopis teist teed mööda … mis paraku oli ikka veel põllutee. Kusjuures see põllutee oli kohati üle saja meetri lai, sest ega keegi seda korda ei teinud … kui tee muutus läbimatuks … liiga treppjaks ja ka rööpad sügavaks, siis lihtsalt valiti uus tee, mitte ei tehtud vana korda. Nii oligi vahepeal ühes suunas kümmekond teed ja laius … oi oi kui suur. Eks hea juht valis siis talle sobivama raja. Nii siis sõitsime taas …

Teepeal olnud peatustest jäid kõige rohkem meelde tirtsud … vist … igal juhul oli selliseid tirtsusid kõik põllud täis. Vahepeal täitsa ehmatasin, kui nad kohe kõrvalt sirina-surinaga õhku tõusid … kui väljal kõndida. Proovisin neid lähedalt filmida ja pildistada. Selgus, et neid oli ikka väga erineva välimusega ja vist ka erinevaid liike … minu jaoks jäid kõik rohutirtsudeks või siis lihtsalt tirtsudeks.

Ümbritsev maastik meenutas rohkem steppi, kui kõrbe … või poolkõrbe. Madal taimesti ka tohutu suured tühjad väljad. Tõsi, mitte päris tühjad ja mitte ka päris kuivad. Kohati leidus lompe, kus siis kariloomad, hobused ja teised pudulojused ennast karastasid ja jõid. Vahepeal oli neid lausa karjade kaupa, vahepeal mõned üksikud.

Ühes kohas jäid silma korrapärase kujuga kivid otse põllul, selgus, et see oli surnuaed. Seal kinni ei peetud ja sellepärast tuli foto ka udune. Sain aru, et pärast matuseid haudade eest eriti ei hooldata, ka seal söövad lambad ja kitsed ümber kivide rohu ära. Arusaadav, kui nad usuvad taassündi, siis milleks selle vana keha viimast varjupaika hooldada.

Kuna sellel lõputul rohumaal polnud ühtki küla ega linnakest, siis sõime kaasavõetud toitu otse kividel istudes ja kohalikku loodust nautides. Ma tegin mõned droonifotod nendest kivide otsas istuvatest „kotkastest“. Kusjuures oli üks kotkapesa tõesti seal kivide vahel, kuid see oli maha jäetud. Aga kotka nägime ikka ära … üks neist sõi teepeal hukka saanud loomakest ja alles meie auto peatudes lendas minema. Ma olin liiga laisk, et kaamerat nii kiiresti tööle saada. Kuid õnneks lasi järgmisel päeval üks stepikotkas end pikalt pildistada ja filmida, kuid sellest pärastpoole.

Pärast 205 km läbimist, kus keskmiseks kiiruseks kujunes 42 km/h, jõusime nomaadi juurde, kelle ger´i kõrvale me oma telklaagri üles lõime. Just … telklaagri. Mina sain siis ühekohalise telgi. Mahtusin oma kotiga nibin-nabin sinna sisse. Kuid mis seal ikka, kui telk, siis telk. Sinna ma ööseks magama keerasingi … soojad sokid jalga, kašmiirist kampsun selga, soe müts pähe ja siis magamiskoti alla … magamiskoti sees magada mulle ei meeldi, liiga kitsas. Igal juhul sain magatud. Paar korda ärkasin ja kohendasin aset, kuid polnud viga. 

Ah jaa, enne magamaminekut käisin ikka kohalikke mägesid ka vallutamas. Sai oma viis kilomeetrit kõnnitud mäest üles ja alla. Tegin hulgaliselt ilusaid fotosid mägedest ja ümbritsevatest maastikest. Silma hakkasid kaugel helendavad viljapõllud … no vot siis nomaade-karjakasvatajaid. Vili on ikka ka oluline. See põld muide kuulus mingile kohalikule põllumajandusmagnaadile, mitte nomaadidele.

Mägedes kohtusin imeliku loomaga, pika saba ja kehaga. Jooksis nii kiiresti kivi taha, et ei suutnud teda väga eristada, kuid siis oli ta kas uudishimulik või siis ettevaatlik, sest piilus kivi tagant mind … no ma siis sain ta fotole, kuid päris kaugelt. Mitte eriti selgesti. Hiljem küsisin meie CEO´lt tema tarka raamatut Mongoolia loomadest, lindudest ja kaladest ning sain teada, et tegemist peaks olema "Long-tailed graund squerrel"´iga ehk händsuslikuga. 

Selle piirkonna kõige olulisemaks maastikuosaks oli jõeke, mis andis jooki loomadele ja värskust ümbritsevatele taimedele. See jõeke lookles mägede jalamil, sai alguse mingist väiksest järvekesest, kuid kust sinna vesi sai, seda ma ei tea. Igal juhul oli see eluliselt tähtis … ja ilmestas oluliselt ka maastikku.

Ümber meie telklaagri ja kaugemalgi olid tohutud uruhiirte kolooniad. Alguses arvasin, et need on piikad, siis, et liivahiired, kuid kui sain tehtud fotosid ja videoid lähemalt uuritud, siis nägin, et kõrvad olid hoopis teistsugused kui viiksjänestel ehk piikadel ja sabad oluliselt lühemad kui liivahiirtel. Meie grupijuht väitis, et need on põldhiired, kuid pagan seda teab, kes need tegelikult olid ... Igal juhul oli neid nii palju ja nad olid nii julged, et sain palju häid fotosid ja videoid. Kusjuures see video oli eriti hea. 

Hommikul ärkasin nagu ikka kella kuue ajal, vaatmata sellele, et öö oli möödunud eelmistest hoopis erinevates tingimustes. Läksin siis oma saja meetri kaugusel asuvasse WC-sse, mis oli lihtsalt maasse kaevatud auk, mille ümber oli majake ehitatud. Asi seegi. Ja seal käidud võtsin seljakoti selga ja asusin teele eilsele vastassuunas. Sinna, kus mäed olid madalamad ja päikesetõus varajasem. Ilus oli.

Pildistasin siis päikesetõusu ja viljapõldu, mis tõusva päikese valguses kenasti särama lõi. Ümber viljapõllu olid aiad, et loomad ei pääseks sinna maiustama. Huvitav on, et meil on aiad ümber karjamaade, siin ümber viljapõldude. Arusaadav, sest põldusid on siin vähe karjamaid palju. Kui loomad viljapõllu sisse pääsevad, siis on karistused kõrged, sest ega vilja kerge sellistes tingimustes kasvatada pole.

Tagasiteel läksin pildistama hobuseid päikesetõusu taustal, neid õlis seal terve kari ja materjali fotodeks ja videoteks oli piisavalt. Klõpsisin siis arvukalt. Pärast sai kustutada, kui välja ei tulnud. Kaks hobust läksid omavahel kiskuma ka, tagusid tagajalgadega ja hirnusid mis hirmus. Kahjuks ei saanud seda videole. Taas liiga aeglane reaktsioon.

Kuid kui hobuste juurest tagasi suundusin telklaagri poole, siis vaatasin korraks tagasi ja nägin mingit liikumist rohus. Loomulikult pöörasin kohe otsa ringi ja kaamera üles … see oli rebane, kes öiselt jahiretkelt naasis. Sain kenasti videole, kuidas ta end rahulolevalt kratsis ja siis märkamatult viljapõllu sisse kadus. Seda viimast ma videole ei saanud, sest rohi viljapõllu ümber aia sees oli oluliselt kõrgem kui loomade poolt ärapügatud piirkonnas. Kuid siiski sain kenad fotod sellest rebasereinust … täpsemalt siis korsak ehk stepirebane. Video oli aga veel parem, mis sellest, et kaugel.

Laagris tagasi, sõin hommikust ja siis läksin taas matkama, seekord kolmandasse suunda, kus olid sellise kumerad rohused mäed. Ega seal peale huvitavate vaadete midagi olnud. Kuid jah, kui siis ühest uhtorust läbi läksin, tuli mulle vastu kari lehmi … kes mind nähes kohe seisma jäid ja vaatasid mind ammuli silmi … nagu lehmad lennuõnnetust … ei saanud aru, mis loom mina olen oma rohelises riietuses. Tükk aega vaatasin lehmadega tõtt ja siis läksin karja kõrvalt mööda. Alles siis kui olen päris eemale jõudnud, sai lehmakari kangestusest üle ja liikus edasi.

Mina aga ronisin kumera kupli otsa ja jäädvustasin ümbritsevat maastikku nii kaamera kui drooniga. Ilus hommikupoolik oli ja tirtsud taas surisesid võidu minu drooniga. Istusin suurele kivile ja nautisin vaateid ja helisid selles hommikus. Kui lõuna pool oli kaamelikarju rohkem kui lehmi, siis siin domineerisid ikka lehmakarjad. Nad olid igal pool ja ammusid kutsuvalt …

Närilisi olid kõik mäenõlvad ja orud täis, ju neil oli siin hea olla. Kui mingi oht tuli, siis varjusid need väiksed loomakesed kiiresti oma urgudesse ja oht möödas tulid taas välja toituma ja ringi sibama. Eks kotkad ja rebased olid kõige suuremad nende ohustajad, inimesest ei teinud nad väga väljagi, sain taas päris lähedalt nende eluolu jäädvustada.

Mis siinkandis on väga harv nähtus, on liblikad lendlemas. Neid kohtas ehk päevas paar-kolm tükki, vaatamata sellele, et liikusin palju looduses ringi. Kaks neist sain suure vaevaga fotole. Mis imelikud liblikad need olid, kes tühjal maastikul piisavalt eluka vajalikku leidis, sain teada alles hiljem, kui asustatud punkti jõudsin ja interneti vahendusel tehisaru piinasin. Pidavat mingi stepi-rabaliblikas olema ... no ei tea, jää siis tehisaru uskuma...

Pärast lõunasööki saime kohaliku nomaadi koju külla minna. Ma jälgisin hoolikalt, et sisse astudes parema jala enne ger´i tõstan, sest see pidi olema külalislahke tegu. Ger ise oli täis igasugu eluks vajalikke asu, mis enamasti olid riputatud seintele ja lakke. Selleks, et kuuma ilmaga tuulutus oleks, tõsteti ger´i seina alumine osa üles. Kusjuures päeval oli tõesti üle 24 kraadi … temperatuuride vahe päeval ja öösel üle 18 kraadi.

Perenaine ja ta tütar näitasid meile, kuidas juustu valmistada. Suur oli minu imestus, kui tegevused sarnanesid väga sõira tegemisele Võrumaal, seda head rooga olen isegi korduvalt perele teinud. Samamoodi võeti piima, lisati sinna sisse kuus-seitse päeva seisnud jogurtit (mina siis kohupiima) ja kuumutati intensiivselt nii kaua, kuni tahke juustu osa paksemaks läks. Siis pandi saadus riide sisse ja nõristati ning pressiti sealt vesi välja. Hiljem pandi raskuse alla, et viimanegi veeraas välja imbuks. Jah, võid ja mune ei pandud, mida mina sõira sisse lisan… kuid hiljem sain seda toodet proovida ja maitses ikka natuke sõira moodi, pisut hapukam ehk …

 Veel tegi pererahvas jogurtist küpsiseid. Nad kuivatasid kuumutades jogurtit, kuni see muutus piisavalt tahkeks ja siis vormiti see kas kepikesteks või kuubikuteks ja pandi päikese kätte kuivama. Päris head said, ma kindlasti võtan neid koju ka kaasa, kui saan kusagilt. 

Päeva lõpuks sain stepikotka ka kaadrisse, päike oli vastu ja eriti head fotod ei tulnud, kuid samas ikka paremad kui mitte midagi. Läksin jõe äärde end pesema ja nägin seda suurt lindu sealt lendu tõusvat, ei saanud kaadrisse, kuid ta maandus lühikese lennu järel künka otsa ning ma hakkasin talle tasakesi filmides ja fotosid tehes lähenema. Zoomisin loomulikult hästi lähedale. Nii ma siis saingi sellise foto. Kusjuures pesemisest ei tulnudki midagi välja, sest vesi jões oli nii sogane ja loomade poolt roojatud, et ei tahtnud jalgadest rohkem midagi vette kasta.

Lõpetuseks siis veel foto neist huvitavatest närilistest. Kui keegi teeb neist uuringut, siis võin anda kümneid fotosid ja videoid, sest neid oli tõesti palju ... 

Kuid reisi lõpp hakkabki lähenema, veel mõned päevad ja ongi läbi...