Kui eelmise postituse tegin pärast
Hungduan riisiterrasside külastamist ja olin nendest vaimustuses, siis nüüd avanes mul võimalus minna koos giidi
Jercy Cabbicat´iga kahekesi kolmeks päevaks mööda mägesid ja metsi matkama, et jõuda erinevate külade riisiterrasse vaatama. Just nimelt külade, sest riisiterrassid on üle kahe tuhande aasta olnud nende külade toitjad. Terrassid, mida nägin on mitu tuhat aastat vanad. Ma küll ei usu, et nad on säilinud algsel kujul, sest loodus piirkonnas on karm, kuid kindlasti hakati neid rajama ammu-ammu.
Jercy oli väga tore giid ... 36 aastane pereisa, kellel kasvas omal kolm last ... tütar ja kaks poega. Ta ise aga pärines perest, kus oli tervelt kaksteist last ... seitse tütart ja viis poega ehk tal ikka õdesid - vendasid jagus. Kui mina olin reisiks jalga pannud korralikud matkasandaalid, siis tema eelistas kõndida tavaliste plätudega. Kuid seljakott vajalike tarvikutega oli temalgi kaasas. Päris jutukas sell oli, rääkis nii endast, kohalikust kultuurist kui ka piirkonna ajaloost. Jäin saadud infoga rahule. Kuid eks oli tal ka eripära ... ta näris kogu aeg taimelehti, mis olid midagi põsktubaka ja kohaliku narkotsi vahepealset ... kogu aeg oli põsk punnis. Ja mis mulle ei meeldinud, vahel sülitas ilgeid rohelisi lärakaid. Kuid eks see ole kohalik kultuur...
Alustasin reisi istudes esmakordselt tricycle korvi ehk sain oma esimese elamuse sellega sõitmisel. Kusjuures mahtusin kuidagi sinna ära ... see oli ikka rohkem loodud väikeste filipiinlaste jaoks. Nojah, mahtumine oli üks asi, kuid teine teema oli kehakaal, mis oli ehk kahe keskmise filipiinlase oma. Ja hiljem tuligi vastu mäge sõites korra maha astuda ning tricycle kõrval kõndida, sest see vaene masin ei jõudnud mind järsku mäkke vedada. Selle masina kohta veel nii palju, et juhi tagaistmel istuja pani jalad ühele poole kõrvale, nagu vanasti daamid hobusel sõites. Teisele poole paraku ei saanud panna, sest korvi kinnitused segasid. Vinge masin ... tegi
hullu häält ja liikus vaevaliselt (video), kuid ära see mind vedas. Liikusime tricycle´ga mäest üles 1106 m kõrguselt, kus asub Banaue turismikeskus kuni 1361 m kõrgusele ... ja seal lõppes tee ... varingud olid selle sulgenud ... edasi tuli minna jalgsi.
Õige pea lõppes ka pärast varingut edasi läinud teeke ja algasid metsarajad, mis viisid Cambulo külakesse. Jah, sinna külla ei viinud ühtegi teed, isegi mitte tsikliga sõitmiseks ega mingi muu masinaga liikumiseks. Nägime külakest aeg.ajalt puude võrade vahel vilksamas, kuid tee sinna jalgsi oli ikka mitu kilomeetrit ... umbes kuus-seitse. Ja mäest alla ... mis oli minu vaestele põlvedele omaette katsumus.
Algul oli laskuv teerada, kuid siis tulid trepid ... trepid ... trepid. Vett kulus nende astmete võtmiseks kohutavalt palju, kaks kaasavõetud liitrit kadusid imekiiresti kuiva kurku ja tulid siis higina taas välja.
Siit esimene soovitus, mida enamus ka teab ja kasutab:
võimalikult palju vett kaasa. Jah, algul on raske tassida, kuid janu on kohutav, kui vett pole. Ja mõni kuiv rätik võiks ka kaasas olla, sest kui higi silma valgub, siis on see üpris ebameeldiv. Vaja vahepeal kuivatada otsaesist. Muideks, seda mõnu ma tunda ei saanud ja pidin pluusivarrukaga silmi pühkima. Igal võimalusel, kui ojakesest üle või läbi läksime, lasin veega näo puhtaks. NB! Seda vett juua ei soovita, vaatamata sellele, et see on mägede vesi. Nimelt pole mägede majakestes kanalisatsiooni ja kõrgemal võib alati olla mõni majake. Näo pesemiseks aga oli see vesi piisavalt puhas... seda on enamasti ka vee läbipaistvusest näha.
 |
| 86 aastane vanaproua riisipõllu ääres tööst puhkamas |
Just neid treppe mööda kohalikud endale kõik vajaliku kohale viisidki. Viimasel ajal kasutatakse selleks ka zipline trosse, mille külge riputatakse vajalikud kaubad, mida alla saata ja samal hetkel veetakse üles mäkke viidavad kaubad üles. Ikka lihtsam kui seljas tassida. Kuid mõned kottidega mehed ikka meie käidud teeradasid mööda liikusid. Nägin ka mitut kaubalasti mööda zipline alla minemas. Igal juhul pole elu neid mägede külakestes kuigi meelakkumine. Kuid samas teeb selline elu tugevaks, nägin seal mitut üle kaheksa-üheksakümne aasta vanust elanikku, üks 86 aastane vanaproua töötas riisipõllul, kui mööda läksime. Vot siis ... ei saa öelda, et selline raske elu enneaegselt lõpeb.
 |
| zipline |
Enne kui riisiterrasside juurde jõudsime, nägime arvukalt aed- ja juurviljaterrasse ... seal kasvatati tomateid, ubasid, kartuleid ja muid juurikaid. Päris jube on vaadata nii järskude nõlvade peal inimesi töötamas. Need nõlvad on kunagi olnud metsased, inimesed puhastasid need metsast. rajasid terrassid ja hakkasid endale toitu kasvatama. Kusjuures on sellised põlde lihtsam rajada, sest need ei vaja pidevalt vett nagu riisipõllud ... kus riis kasvab ju praktiliselt vee sees ... ja seetõttu pole vaja erilist kanalite süsteemi. Samas on sademeveel kergem neid nõlvast alla uhta. Vaatasin, kui hoolikalt üks mees oma
põllumaad hooldas (video).
Ja siis tulid need oodatud riisiterrassid 1400 elanikuga Cambulo küla ümber. Neid oli kümneid ja kümneid ... võibolla ka sadu. Erinevatel kõrgustel, ühendatud omavahel mägiojadest kanalitesse juhitud veesüsteemidega. Põllud olid enamasti rohelised, sest riis pole veel valmis ... alles augustis tuleb lõikusaeg. Siis kui riisipõllud on muutunud kollakaks ... nagu meilgi viljapõllud. Mõned põllud olid jäetud sööti, sest 2025 aastal oli neil olnud väga kuiv aasta ja ka selle aasta aprillis oli sademevett taevast väga vähe alla tulnud. Mõnel põllul oli äsja riis istutatud ja need olid veel veeläikega. Väga ilus vaatepilt igatahes. Kahjuks segas lähenev vihmapilv meie vaatenautimise ja pidin drooni tagasi kotti pakkima. Mõned kenad fotod ikka sain.
Õhtuks oli maha käidud üle 21 tuhande sammu ja jalad olid ikka päris pehmed all. Kuid suur oli minu rõõm kui toidumenüü all oli kirjas massaaž 500 PHP tund aega... eurodes siis umbes 6,9 eurot. Ohh sa mu meie ... tellisin lisaks toidule kohe ka massaaži ära ja mainisin, et tahaks kõva käega tegijat. Enne õhtusööki tuligi üks keskeas tädi minu tuppa ja käskis mul kõhuli visata. Ma mainisin, et jalad on kõige olulisemad ja neid ta mudis ikka suure hoolega. Väsimus muutus mõnusaks lihasrammestuseks. Tõesti oli hea kõva käega tädi. Väikseks üllatuseks oli peamassaaž koos juustest tõmbamisega. Sellist meetodit polnud veel kogenud. Kuid polnud viga, pärast oli ka peanahal hea olla.
Juba massaaži keskel hakkasin allkorrusel kuulma laulu ja muusikat. Tuli välja, et kohalikud lapsed olid tulnud oma etteastega külalisi rõõmustama. Mina jõudsin sinna alles etteaste lõpus ja ... ei olnud üldse pahane, sest massaaž oli olnud mõnusam. Allkorrusel oli viis prantslast, kellest kaks oli meie hotellist ja kolm tulnud naabrusest. Seega olime hotellis kolmekesi, mina ja see prantsuse paarike. Kahjuks pidin tõdema, et nende jaoks oli pidu alanud juba mitu tundi tagasi, sest üks daam oli ikka päris vintis. Nojah, niikaua kui see mind ei puudutanud ja ma sain rahulikult oma õhtusööki koos mangomahlaga proovida, polnud viga. Kuid siis ei meeldinud sellele prantslannale, et ma nii omaette istun ja ta hüüdis mulle üsna väljakutsuvalt "hallo" ma loomulikult vastasin viisaka tervitusega. Läks natuke aega mööda ja ta küsis inglise keeles, kust ma olen ja kaua ma siin viibin. Vastasin taas viisakalt ja sõin edasi. Ma ei tea, mis talle ikka ei meeldinud ja siis tuli ta minu juurde ja ütles suhteliselt agressiivselt inglise keeles purjus häälega "viska viis" ja sirutas käe plaksuks minu poole. See mulle aga enam ei meeldinud ja ei andnud laksu, vaid vastasin viisakalt, et meil pole kombeks nii teha. Siis tuli üks teine prantslane ka teda natuke korrale kutsuma ja sain rahulikult oma õhtueinet ja sellele järgnenud ingveriteed nautida. Järgmine päev kuulsin oma giidilt prantslanna sajatusi minu suunas. Kahju, kuid see oli tema probleem, mitte minu. Siit siis teine soovitus ... las iga turist või ka kohalik olla selline nagu ta tahab ... ikka tuleb jääda rahulikuks. Mis teha, selliseid tüütusi tuleb ikka ette.
Ah jaa, enne magamaminekut käisin veel ühe müügidaami laua juurest läbi ja leidsin sealt väga erilisi ja hästi valmistatud käsitööesemeid, kõik kohalikust toormest. Nojah, sellisesse kohta materjalide vedamine on keerulisem kui ise valmistamine. Ostsin sealt mõned ilusad asjad kaasa kingitusteks. Hea on kodus öelda, et need on Cambulo külast. Kuulsin giidilt, et seal pole just palju eestlasi käinud. Voodis kuulsin veel kaua allkorrusel jauramist, kuid minu und see enam ei seganud.
Natuke siis ka hotellist, kus ma Cambulos ööbisin... kui seda saab hotelliks nimetada. See oli ruum voodiga ... tualett ja dušširuum olid koridori peal koos ühes väikses ruumis ja kõigile ühine ning loomulikult polnud toas ei pistikuid ega ammugi konditsioneeri... kuid õnneks on mägedes hea jahe kliima ja sain öö mõnusalt magatud. Tõsi, kui matkamast tulin, siis sain dušši alla minnes üllatuse osaliseks ... nimelt oli üks sõbralik sisalik seal mind ootamas ... selline väike ja armas. Kuid eks olen nendega lõunamaades juba harjunud kah. Sain kenasti oma mitmekordse higikihi maha pestud ja higised riided üle loputatud. Siit kolmas soovitus sellisele matkale minejatele ... vahetusriideid peab olema mitu komplekti, sest kuumuses mägedes ronimine tõmbab korralikult higi välja ja kahjuks pole võimalik riideid öö jooksul kuivaks saada, sest suhteline õhuniiskus on kõrge ja riided lihtsalt ei kuiva. Mul läks veel hästi, sain enne vihma ulualla, kuid vaesed prantslased olid üdini läbi ligunenud... ju siis sellepärast ka selline alkoholilembus. Nii mõnus oli hommikul kuivad riided selga panna ja märjad kilekotti pakkida. NB! soovitatav on enne märjad riided ka üle loputada, sest higi hakkab sellises kuumuses kiiresti hallitama.
Teise päeva hommikul viis varakult meie tee üle mäeaheliku teisele poole orgu Batad´i küla suunas. Paraku oli eelmisel õhtul sadanud vihm muutnud meie teekonna veelgi vaevalisemaks, sest tee peale oli kantud lehti ja risu ning kivid olid märjad ja libedad. Nüüd tänasin oma matkasandaalide tootjat, sest need pidasid libedusele hästi vastu ja vaid korra kiviklibu peal libastusin kergelt. Giid aga rääkis samal ajal õudusjutte kuristikku kukkunud turistidest, keda polnud just vähe. Mõnel vedas ja nad jäid võsas või rookõrtes pidama, kuid mõnel ei vedanud ka.... Tõesti, vahel pidime minema üle jõesängide, mis paraku langesid alla sügavikku. Seal libastumine oleks läinud väga kalliks maksma...
tegin mõnest keerulisest kohast ka video. Loomulikult ei hakanud ma kõige ohtlikemates kohtades filmima, sest just see olla saatuslikuks saanud nii mitmelegi turistile.
Neljas soovitus: kui filmid või fotosid jäädvustad, jää seisma. Kõndides filmides või fotosid jäädvustades võib juhtuda mägedes õnnetusi.
Teekonna ajal rääkis minu giid erinevatest kultuurilistest harrastustest. Näiteks püüavad nad öösiti ämblikke, et hiljem neid omavahel võitlema panna. Neile pannakse mingi kõrs külge ja aetakse siis omavahel kisklema. Võitja ämbliku omanik saab teistelt mingi rahasumma ... ehk võitlus käib raha peale. Samuti on siin tavapärane kukkede võitlused, mis on ametlikult keelatud, kuid samas ikka toimuvad. Veel rääkis ta erinevatest taimedest ja nende kasutusest. Päris huvitav ja õpetlik oli. Selle jutu illustreerimiseks on foto liblikast ja kärbsest... mida see kärbes küll kavatseb?
 |
| Noor tsikaad |
Teepeal on ju palju rohkem ilu, kui vaid mäed ja riisiterrassid. On nii palju pisikesi putukaid - mutukaid, keda tähele panna. Minu lemmikuks olid liblikad, kuid ka noor tsikaad jäi kaamera ette ... ja mingid väiksed ussikesed ... ja loomulikult palju huvitavaid puid ja põõsaid. Tsikaadide siristamine oli vahepeal ikka kõrvulukustav, kusjuures õnnestus üks selline siristav putukas ka
videosse saada (vaata).
Siit viies soovitus ... näe ka seda väikest ilu ... putukaid ja muid pisilasi.
Minu matka kõige mõnusam hetk oli aga kümblus kohalikus jõekeses Cambulo ja Batad´i vahel Kui väljas on päike ja 32 kraadi kuuma, siis pole ju midagi mõnusamat, kui kümblus väikses ojasopis, kus oli sügavust parajasti nii palju, et said end istudes kuni kaelani vette kastetud. Uhh, milline külm ja mõnus vesi. Kui keha sellega ära harjus, siis ei tahtnud enam kuidagi välja tulla. Minu giid kasutas ka võimalust ja viskas lameda kivi peale pikali ... nii me seal aega veetsime, mina vees ja giid kivil. Ma arvan, et peaaegu tund kulus selle loodusliku basseini külastusele. Pärast kümblust lasin kehal veel pikalt kuivada, enne kui riided selga panin ja olin valmis edasi rühkima.
Olgu, nüüd siis lõpuks jõuan teise küla, Batad, riisiterrassideni. Need olid koondunud erinevalt eelmisest külast kõik ühte orgu ja polnud nii järskudele nõlvadele rajatud, kui oli Cambolo´s. Kuid loodus oli ka siin jõudnud oma korrektuurid teha. Üks mäekülg oli täielikult orgu varisenud ja sealjuures kinni matnud ühe veejoa sängi. Uus trepp alla orgu läks vahetult selle varingu nõlva mööda ... seda mööda on ju täitsa jube kõndida. Õnneks tegi droon minu eest selle töö ära ja sain head kaadrid nii varisenud nõlvast kui ka trepist ning riisiterrassidest nende taga.
Batad´is oli kahel põllul käes riisi koristamise aeg. Seal tegid kümmekond naist kuumas päikeses lõikustööd. Sain giidilt teada, et see on ühe kohaliku rikkuri põld ja nemad külvavad ning lõikavad alati kõige esimesena. Naistele makstakse riisi koristamise eest sirbitaoliste lõikuritega 300 PHP´d päevas ehk umbes 4,2 eurot ... ja päev pole lühike. Päiksevarjud olid naistel kaitseks kõrvetava päikese eest. Ülejäänud põldudel veel tegevusi polnud, sest nagu kirjutasin, põhiline lõikuskuu on august.
Loomulikult olid ka Batad´i terrassid imelised. Jäädvustasin neid kõigepealt vaateplatvormilt ning õhtul ja järgmise päeva hommikul juba hotellirõdult. Keset riisiterrasse kulges otse küla suunas lai kivine paljandik, mis tuletas meelde eelmiste aastate orkaane. Selle jooksul murdsid tulvaveed läbi terrasside ja otse külla sisse ... kaks külaelanikku hukkus selle käigus ja terrassid said kõvasti kannatada. Riik oli natuke abi andnud, kuid sellise katastroofi taastamiseks kulub aastaid, võibolla isegi aastakümneid.
Keset riisiterrasse oli küla, nagu väike oaasike riisiistanduste sees. Küla juurde viisid taas ainult treppidega teerajakesed või siis kauba tarnimiseks zipline´d. Teisel pool mägede nõlvadel oli aga kaasaegsem asula, kus olid ka hotellid, kauplused ja muud turistidele mõeldud hooned ja atraktsioonid. Kusjuures sinna lähedale, umbes poole kilomeetri kaugusele viis ka bussidega sõidetav tee ja seetõttu oli seal turistide hulk oluliselt suurem kui Cambulo´s. Alla külakesse paljud neist turistidest ei jõudnudki ... ka mina kasutasin küla jäädvustamiseks kaamera zoomi ja drooni, sest need trepid olid mulle allaminekuks keerulised.
Öömajaks oli seekord Fair Travel Lodge ehk siis vähemalt õige nimetusega asutus. Seekord oli tuba samasugune lihtne ... voodi ja aknad, kuid akendest paistsid seekord riisiterrassid ja see tegi olemise natuke mõnusamaks. Kusjuures oli mul nurgatuba ehk hommikune päikesetõus paistis ka tuppa ära. Tualetid ja dušširuumid ... neid oli seekord kumbagi kaks ... mis oli lausa luksus kui mõelda, et Cambulo´s oli kaks ühes üks ruum. Nojah, pole ju mõtet viriseda kui arvestada, et olin mägede matkal. Mäletan, et ega
Himaalaja matkalgi need öömajad just kuigi suurte mugavustega polnud.
Loomulikult tellisin ma ka sellel õhtul massaaži, mis üllatus-üllatus oli kaks korda kallim kui eelmises kohas ... tervelt 13,8 eurot tund. Ma siis tegin imestunud näo ja ... kohe sain massaaži sama hinnaga mis eelmine kord 500 PHP. Nojah, eks natuke häbi oli ... niigi odav, kuid ikka tahan odavamalt. Kusjuures ei lausunud ma kaubeldes sõnagi ... giid luges minu arvamuse näoilmest välja.
Hommikune päikesetõus oli taas kord imeline riisiterrasside ääres. Päike tuli tasakesi mäe tagant välja ja valgustas üha suuremat osa terrassist. Nii nihkus mägede reljeefi kujuline päikesepiir muudkui allapoole ja allapoole, kuni kogu org oli valgustatud. Loomulikult kiresid kuked kogu selle aja meeletult ja muudki tiivulised tegid nii kõva häält nagu võimalik. Kell oli siis 5.45 ... ehk nagu iga päev, nii ka sellel päeval ärkasin kella viie ajal hommikul.
Enne hommikusööki, kus polnudki nii maitsev pannkook nagu ma siin juba harjunud olin, tegin veel drooniga mõned tiirud ja tõdesin, et need terrassid on iga tund erinevad. Sõltub valgusest, selle suunast, pilvisusest ja kes teab veel millest. Seega võib seda ilu nautida isegi mitu päeva ... ikka saab erinevaid fotosid ja videoid. Siin siis mõned näited erinevatest vaadetest samast kohast ...
 |
| Batad´i fotoseeria lõpetuseks mina lodge rõdul drooni juhtimas. |
Batad´ile järgnes retk Bangaan´i terrasside juurde. Kuna olin juba piisavalt kõndinud ja kuivi puhtaid särke enam polnud, siis otsustasin kasutada tricycle transporti. Seda oodates sain tutvuda kohalike sõidukitega ... need imelised väikebussid ... ja sain teada, et need pärinevad teise maailmasõja ajast, kus ameeriklased need kokku monteerisid ja hiljem hakkasid filipiinid neid ise tootma. Tricycle´ga sain nigu nipsti järgmisse kohta. Tõsi ... vahepeal pidin taas jala mäkke kõndima, sest vaene motoratas ei suutnud minu kaalukat kogu mäest üles vedada.
Seega kuues soovitus: kui giidil on jama, siis aita seda lahendada, isegi kui see pole mugav iseendale.
Bangaani terrasside juures jäädvustasin fotosid kaameraga, kusjuures sain kenasti zoomitud alla orgu ilma sinna ise ronimata. Isegi
kirikukellad sain videosse, sest oli ju pühapäev ja kirik kutsus oma sulaseid jumalateenistusele. Kuna olin juba terrassidest paraja küllastuse saanud, siis enam väga palju aega siin ei viitnud ja asusin edasi teele viimase atraktsiooni Snake river suunas.
See oli selline tavaline mägijõgi, mis kulges mööda mägedevahelist orgu ja moodustas seega sinka-vonka ussikujulise moodustise. Erilised olid vaid riisiterrassid selle kallastel ja pea kujuline kivipaljand ülaosas. Seega ongi nagu madu ... roheline madu. Täitsa omaette vaatepilt. Võtsin selle jäädvustamiseks taas drooni kotist välja, et saaks ülalt seda madu kaadrisse. Kahjuks ei lennanud minu droon nii kõrgele, et oleks saanud kogu ussi peale. Pole viga, asi seegi.
 |
| ussi saba |
No vot, selline see kolmepäevane matk saigi. Kusjuures jäin ise väga rahule... oli nii ilu kui mõnu, nii pingutust kui ka lõõgastust. Sellist matka soovitaks kõigile, kelle tervis vähegi kannatab treppidest üles-alla trampida ning kelle põhimõtted lubavad askeetlikes tingimustes ööbida. Kõige rohkem meeldis aga see, et kolm päeva polnud ei internetti ega telefoni levi. Majutuskohtades küll pakuti wifi võimalust, kuid loobusin ka sellest. Vahel võib ju olla meediavaba ... kasvõi kolm päeva ... vaid iseendaga ja giidiga. Siit viimane, seitsmes soovitus, ... ärge üritage matkadel kasutada sotsiaalmeediat ega muid meediakanaleid. Nautige maksimaalselt seda, mis matk pakub.
Mis edasi toimuma hakkab, seda ei tea ma isegi ... mõtlen sellele homme hommikul pannkooke süües...
Pärastlõunal jõudis kohale suur äiksevihm. Sähvis nii, et niigi hele ümbrus oli veel valgem. Päris vihane äike oli ... õnneks läks see minu hotellist natuke mööda. Sain siiski äikese alguse ka videosse. Nagu sealt kuulda, ei seganud äike karaoke lauljaid, mis on siinmaal üks lemmikumaid noorte tegevusi. Mitte, et nad kõik hästi laulda oskaks ... kuni äike elektri ära viis ... siis jätsid laulmise järgi. Kuna midagi muud teha polnud, siis kirjutasin blogi ... arvuti töötab ka ilma vooluta. Üks purakas lõi päris lähedale ... sähvatus ja mürin olid samaaegsed ... ja kui äike läbi sai hakkas karaoke taas pihta ... nagu ära tüütab.
