ICOMOS GA2026 ja muust Kuchingus Sarawakis Borneo saarel Malaisias.

Sabah osariigis džungliseiklused tehtud, lendasin Kota Kinabalust otse Kuchingusse. Kuching tähendab kohalikus keeles kassi ehk see on siis kasside linn. Kui alguses pidin lendama Kuala Lumpuri kaudu ümberistumisega, siis kohapeal selgus, et Air Asia teeb ka otselende ja kuue tunni asemel jõudsin Kuchingusse vaid tunni ja 20 minutiga. Sain hommikul enne väljalendu rahulikult puhata. Fotol on kassid koos ICOMOS General Assembly 2026 (GA2026) ja sümpoosium logoga. Just sellele üritusele ma sõitsingi.

Kohale jõudes tellisin Grab platvormi vahendusel (nagu meil Bolt) transfeeri lennujaamast hotelli. Grab on kordades odavam kui muud transpordivahendid. Hotell paiknes kohe Borneo Convention Centre Kuching (BCCK) ... kus sümpoosium toimus ...kõrval. Hotelli aknast vaatasin otse BCCK peale. Igavene lahmakas ehitis ... seal sees on kümneid saale ja mahutab tuhandeid külastajaid. Võimas värk.

Hotell UCSI Kuching oli uus ja moodne, minu tuba asus nurgapiirkonnas ja selle suurus oli muljetavaldav ... kahes seinas suured aknad, mis vaatasid lisaks BCCK-le veel kõrvalasetsevale jõele ... sest need mõlemad hooned paiknesid jõesaarel. Jah, muidu igati mõnus hotell, kuid paraku oli vaaraosipelgate invasioon nii tubades kui restoranis massiline (video). Koju minnes tuleb arvuti ja riided korralikult läbi klohmida, et need putukad välja saada... arvutisse on nad eriti varmad ronima. Õhtul selgus hotelli teine puudus ... restoranis ei saanud krediitkaardiga maksta ... kas sularahas või siis telefoni QR koodiga. Pidin oma viimase sularaha välja käima ... 

Järgmisel hommikul sõitsin Grab´i vahendusel peale hommikusööki kohe linna peale. Alustasin botaanikaaiast, sest see oli juba avatud. Hommik on sellises kohas ka väga kirev ... tohutul hulgal linde ja taimed olid peale vihma erksates toonides. Vihm oli ka õhu kvaliteeti tublisti parandanud ja sain botaanikaaias jalutades meeldiva elamuse. Muide, sinna sisenemine oli täiesti tasuta ... nagu tavalisse parki. Hommikul jooksis seal hulgaliselt tervisesportlasi ja jalutas varajasi külastajaid ...

Pargi lõpus oli hiiglaslik ehitis ... Sarawak´i osariigi seadusandliku kogu, kohalikus keeles "Bangunan Dewan Undangan Negeri Sarawak" Siinkohal peab täpsustama, et Malaisia koosneb kolmeteistkümnest osariigist ja kolmest liiduterritooriumist. Väga keeruline riigi ülesehitus, kuid see pärineb kunagiste kuningriikide ja koloniaalvalduste ühinemise tulemusest. Muide, kuni 1965. aastani oli ka Singapur Malaisia osa. Liikudes erinevate osariikide vahel on igal pool passikontroll ja pannakse tempel passi ... mina sain kolmes kohas templi - Kuala Lumpuris ning Sabah ja Sarawak osariikides Borneo saarel. Kõikides osariikides on oma seadused ... islamiõiguse, maa- ja kinnisvaraõiguse, põlisrahvaste õiguse ja muud seadused ... ja need erinevad üksteisest suuresti. 

Botaanikaaiast edasi suundusin jalakäijate sillale, mis viis Sarawak´i jõe teisele kaldale. Ka see sild oli vaatamisväärsus omaette, sest see polnud tavaline sirge sild, vaid vonkles jõe kohal ja sellel olid suured vaateplatvormid. Eks ma siis jäädvustasin seda silda paremalt ja vasakult fotodele. Keset silda aga tegin video vaadetest ümber silla, see andis hea ülevaate Kuchingu linna keskosast. Ühel pool jõge olid suured rohealad ja teisel pool kesklinna kõrghooned. Üle jõe sai lisaks sillale ka paadiga, kuid mina eelistasin silda.

Teisel pool aga elu juba käis täiega. Kaubandus oli võtnud hoogu juurde ja pakuti igasuguseid tooteid, väikestest vidinatest kuni käsitöömööblini välja. Nagu ikka oli riidekraami kõige rohkem. Kahjuks ei leidnud ma siit ühtki õmblustöökoda, oleks lasknud endale veel mõned riided õmmelda. Kuid piirdusin ainult paari külma kalamantsijoogi ostmisega ... sest õhk oli palav ja minu pluus juba läbimärjaks higistatud.

Õhtul regasin end konverentsile ära ja sain nännikoti kätte. Nagu ikka, palju tühja-tähja, kuid mõned head asjad ka ... näiteks joogipudel teesõelaga ja Pro4 juhtmeta kõrvaklapid ... need, mis kõrva sisse käivad. Kuna piduliku avamisõhtusöögini oli veel aega, siis piilusin saali ja läksin tagasi hotelli, mis asub viie minuti jalutuskäigu kaugusel konverentsikeskusest. Käisin dušši all ja panin viisakad riided selga ... ikkagi esindan ju Eestit. Ning läksin pidulikule õhtusöögile. 

See algas nagu ikka kultuurikavaga, mis oli väga ilmekas ... kirjeldas kohalikke pärismaalasi hästi. Kuid hiljem sain teada, et see oli vaid üks 24-st etnilise grupi kultuurinäitest, kes Sarawaki osariigis elavad. Hiljem tantsis üks noor poiss, kes etendas nende kultuurisümbolit sarvlindu ehk hornbill´i. Lisan siia meeldetuletuseks video sellest imelisest linnust. Väga hästi tantsis, liikuv ja vaba ... oli nauding seda tantsu jälgida. Ja siis tulid pikad ning igavad tervituskõned.

Konverentsil kulus iga ettekande algusest kaks-kolm minutit aega kõikide auväärsete isikute ja nende aunimetuste ettelugemiseks. Kui meil nimetatakse vaid paari-kolme olulist isikut, siis seal oli neid kümmekond ja nimed olid pikad-pikad ning aunimetused veelgi pikemad ja kõlavad ... Kusjuures kui üks minister tuli avasõnu ütlema, siis ta viskas vahepeal ka nalja, et küll need nimed on keerulised ja aunimetused pikad. Pärast esimeste ettekannete ärakuulamist tegime puidugrupiga (ICOMOS Wood ehk IIWC) ühise foto postri juures, mis kirjeldas meie valdkonda. Keskel IIWC oma volitusi lõpetav president María de Guadalupe Zepeda Martinez Mehhikost.  Uus president on Süheyla Koç Türgist Samsun´i ülikoolist, kus ma käisin 2025 aasta kohtumisel ja seminaril. Päris kõik kohalolnud IIWC liikmed, sh uut presidenti, sellele fotole ei tulnud, kuid eks neid fotosid tuleb veel ja veel.

Näide ühe tähtsa mehe nimest ja aunimetustest

Lisaks kultuuriväärtusliku puidu valdkonna ettekannetele kuulasin ma hoolega kultuuriväärtuste ja turismi seoste kohta. Nendes ettekannetes kõlasid sarnased noodid nagu olen kogenud maailmas ringi reisides ... näiteks kohaliku kultuuri sisuline hävitamine turistide poolt. Mõeldud ei ole niivõrd arhitektuuri, artefakte või mälestusmärke, kuivõrd just traditsioone ja muid vaimse kultuuripärandi elemente. Konverentsil kõlas ka see, et eurooplased üritavad kõike hinnata oma vaatenurgast ja väärtushinnangutest lähtuvalt ... kuid kohalike jaoks on nende kultuuril ja väärtustel hoopis teistsugune mõte ... seda eriti Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, Austraalias ja Aasias ... Nagu ikka tulevad eurooplased "kultuuri tooma", kuid sellega hoopis ohustavad ja hävitavad kohaliku kultuuri. Kõlas ka mõiste "kultuuriline rassism" ehk inimesi alaväärtustatakse mitte nahavärvi või rassi tõttu, vaid hoopis erinevate kultuuriliste traditsioonide põhjal ... mõtlemise koht. Slaidil ettepanekud olukorra muutmiseks.

Niipalju siis konverentsist see oli huvitav, kuid siia reisiblogisse hästi ei sobi. Õhtul läksin "linna peale laiama", sest mis ma seal hotellis ikka istun. Kuching on öösel väga ilus. Ja mis juhtus ... läksin mina ühte poodi ja vaatasin nänni ... kui keegi minu õlale koputas. Pöörasin ümber ja David, minu toakaaslane Kota Kinabalu Sabah džunglireisilt no vot, nii väike see Kuching siis ongi. Tema tuli siia draakonilaeva võistlusele (Sarawak International Dragon Boat Regatta 2026) ... kusjuures ma teadsin seda, kuid ei oodanud, et me kohtume. Võistlust ennast ma kahjuks ei näe, sest lendan laupäeval ära ja tema võistlus on pühapäeval 25.oktoobril. Mõnda eelvõistlust nägin ja sain ka videole.

Kuching õhtul

Kuching öösel

Konverentsi viimasel päeval oli minu ettekanne ... mis kestis vaid viis minutit, sest posteri puhul rohkem ei antud. Ega ma rohkem tahtnudki. Rääkisin lühidalt oma tööst majavammi objektide ülevaatusel ja tõin välja, et enamus majavammi kahjustusi tuleb pärast renoveerimistöid ja seda siis kui lisatakse konstruktsiooni uut puitu, mitte ei taaspaigaldata vana ajaloolist puitu. Läks kolm minutit ja pisut peale. Siis arutasin ühe hinduga pikalt kahjustatud puitkonstruktsioonide proteesimise teemal. Keegi tegi kaugemalt ühe foto ka ... 

Konverentsi viimasel päeval oli väljasõit ... milleks sai valida erinevaid kohti ... mina valisin "Semenggoh Nature Reserve" mis tundus looduse poolest kõige huvitavam. Ja ma ei kahetsenud. Orangutanide nägemine oli taas rõõmustav ja seekord nägin neid kohe hulgim ... kolme isast ja kolme emast. Mõni alles lapseohtu ja mõni juba kolmekümneaastane vanur. Muide orangutanid elavad 30-50 aastaseks. Nad elavad looduses vaid Borneo ja Sumatra saartel.

Koht, kus me neid suuri tugevaid loomi vaatamas käisime oli taal reservuaar, kus elasid poolmetsikud orangutanid. Miski ei piiranud nende liikumist, kuid samas neid aeg-ajalt toideti, mis hoidis loomad ühes piirkonnas. Loomulikult ka jälgiti orangutane pidevalt ja vajadusel osutati arstiabi või siis kaitsti neid kiskjate eest. Sain päris mitu episoodi loomade liikumises videole. Üks eriti huvitav oli, kuidas emaorangutan aitas oma lapsel puude otsas liikuda, tõmmates ühe puu teisele lähemale.

Saime pikka aega jälgid orangutanide söömist, ronimist ja muid tegevusi. Kusjuures videokaamera töötas seekord laitmatult ja mitmed head lõigud sain ka videosse. Näiteks kuidas suur isane tuli ka sööma. Või kuidas ema pojaga einestasid. Kuid samal ajal sain ka muud džunglielu vaadata ... näiteks kuidas sipelgad liikusid, põrnikad põrisesid või liblikad oma igapäevategevusi toimetasid. Džunglis ikka igav ei hakka.

               

Tagasi Kuchingusse jõudes sain Sarawak´i jõe ääres toimuvat käsitöölaata väisata. Seal oli sadade erinevate käsitööliste metall-, nahk-, puit-, tamede- ja muude materjalide käsitööesemeid ja tarvikuid. Oli mida vaadata. Vaatamata sellele, et laat oli telkides, olid seal ka konditsioneerid, mis aitasid minu higist pluusi kuivatada. Mõned pisiostud tegin, kuid mitte eriti, sest nännid mid väga ei huvita. Aga huvitav oli vaadata, kuidas käsitöölised usinalt toimetasid ... 

Õhtuks võtsin veel ühe väikelaeva kruiisi Sarawak´i jõel, mis mahtus kenasti laada ja GA2026 piduliku õhtusöögi vahele. Panin juba ilusad riided selga ja sõistsin Grab´iga jõe äärde ... kuid esimest korda minu reisi ajal takistas äiksevihm liikumist. NB! Vaesed draakonipaadi võistlejad said korralikult vett kaela. Ega midagi, istusin siis Grand Margherita hotelli lobis ja ootasin, et vihm lakkaks ja saaks laevale minna. Ja mul läks õnneks, vihm andis järele ja 32 kraadine soojus kuivatas kiiresti minu niiskeid riideid ja maapinda. Laeval võtsin jahutuseks ühe duriani jäätise. Soovitan proovida ... väga eriline. Vähemalt polnud sellel duriani lõhna.

Laevasõidus ma pettusin. Rannal polnud midagi erilist vaadata. Programm oli hõre ja nigel ning päikseloojangut pilvise ilmaga ei näe ... kuigi reisi reklaamiti nagu "Sarawak river sanset cruise". Nojah, kuid vähemalt sain aimu kohalikust kalurielust ... sest jõe ääres seisnud laevad olid enamasti traaled, millega kalavõrke välja võeti. Päris vanad puidust laevad, mõni oli ka otsapidi põhjas. 

Majad, mis jõe ääres asusid olid vaiadel, sest eks veetase kõikus suuresti sõltuvalt vihmaperioodidest. Jah, siin ei räägita mitte aastaaegadest, vaid vihmaperioodidest. Üks neist oli just alanud. Fotol on näha päris jõe äärde ehitatud Tun Abdul Taib Mahmudi eraresidentsi (tuntud ka kui Demak Jaya)... see mees oli Sarawak´i peaminister ja hiljem ka kuberner. Nojah, lihtinimene ju sellist ei ehita ... ja vaevalt et see palgarahast on ehitatud ...

Pidulik GA2026 galaõhtusöök oli Riverside hotellis, mis oli ikka väga uhke. Kulda ja karda paistis igal pool. Ma jõudsin sinna esimese saja hulgas, sest jõekruiis lõppes pisut enne seitset ja õhtusöök algas kell pool kaheksa. Nii ma siis istusid kullatud tugitoolis ja vaatasin saabujaid. Lootsin leida mõne tuttava, kellega koos üles pidusaali minna ... kuid millegipärast olid minu kolleegid hilised ja läksin lõpuks ikka üksi üles. Kusjuures ei küsinud keegi minult ei kaelakaarti ega mingit muud dokumenti, millega sisse pääeseks. Sinna oleks võinud tulla kes iganes...

Suures saalis oli oma pooltuhat külastajat, kõik erilises riietuses, šotlased seelikutes, araablased turbanitega ja kultuuride virrvarr pimestas silmi. Lauad olid kaetud eraldi taimetoitlastele, gluteeni- ja laktoositalumatutele ... kõigile ja kõigele oli mõeldud. Mulle maitses eriti ingveriga valmistatud kana ja ingveri-sibulasalat. Kuid jah, enne kui sööma sai asuda, tuli kuulata ära pikad kõned tähtsatelt isikutelt ...

Söömise ajal oli eeskava, mis polnud võrreldavgi laeval olnule. Siin oli ikka programm pikk ja läbi mõeldud. Näidati Sarawaki osariigi erinevate etniliste gruppide kultuuri. Esinejate riietus oli sillerdav ning silmapaistev. Taga ekraanil olid vaated Sarawak loodusest ja tekstid. Ega seda melu fotol eriti aru saada polnudki, lisan mõne video, et paremini mõista. Ja lõpuks tantsisid kõik, esinejad, prominendid ja külalised (video).

Ja nii see reis lõppeski. Väga mitmekesine ja huvitav seiklus oli. Taas kord midagi minu mälestuste kogumisse, millele tagasi mõeldes ja neid blogisid meeldetuletuseks lugedes saab naeratada ja mõelda ... jah, nii see oli. 

Viis päeva Malaisias Borneo saare põhjaosa vihmametsas ja jõgedel. Palju erilisi taimi, loomi ja linde ...

Hommikul ärkasin värskena, eilse päeva reisiväsimus oli kui käega pühitud ja kella ühe ajal öösel ärkamine … Eesti aja järgi … polnud ka probleem, sest kohalik aeg oli 6 ja väljas oli juba valge. Seekord läks aja üleminek kuidagi lihtsalt, sest äsja see oli, kui ma Mongoolias seiklesin… ja ajavöönd on ju sama.

Hommikusöök oli riis koos erinevate lisanditega karriga. Kanakarri, lambakarri, aedviljakarri, kalakarri, veisekarri … mida vaid hing himustab. Ma proovisin kana- ja veisekarrit, lambast oli isu otsa saanud. Magustoiduks võtsin mõned ananassiviilud ja arbuusi … mida lõunamaal muud ikka süüa. Kõht oli eileõhtusest suurest söömaajast veel täis.

Kella üheksa ajal ootas meid ees kaks minibussi. Ma läksin alguses tagumisse pinki, kuid meie grupijuht soovitas mul juhi kõrvale istuda ja seda ma ka tegin. Seal oli piisavalt ruumi jalgade sirutamiseks. Nojah, ja sõidu pealt filmimiseks ja fotode jaoks kah parem positsioon. Bussijuht oli ehk minuealine … kuid ega siin vanusest hästi aru saada pole. Kuid hiljem sain teada, et kaks aastat noorem ... ta ise ütles, kui nägi minu 1966 T-särki.. Sõitis ta küll hästi … ja oleks ka imelik olnud, kui poleks. Ah jaa … Malaisias on vasakpoolne liiklus ja autode rool seega paremal. Tuttav tunne.

Pärast paaritunnist sõitu jõudsime külla, kus oli esimene majutus… nimega „homestay“ … kuid kodumajutusest oli asi kaugel, pigem nimetaks seda külalistemajaks. Sinna jõudes saime teada halva uudise … elektrikaabel mägedes oli purunenud just hommikul enne meie saabumist ja voolu polnud lootustki saada. Õhtuks oli natuke päikesepatareidega varutud, kuid internetti, laadimisvõimalusi ja muid mugavusi polnud. Õnneks oli mul akud korralikult täis ja kaamerale paar akut varuks, sain hakkama. Selle majutusasutuse peremees oli kaheksakümneaastane vanahärra (fotol paremal) … no nägi hea välja, ei ütlekski, et nii vana. Ta oli etnilise grupi kadazan-dusun esindaja.

Papaia

Asjad tuppa ära pandud … mis oli kohutavalt palav, sest väljas oli +32 kraadi ja jahutust polnud … läksime küla peale kõndima ja meid saatis kohalik külaelanik, kes näitas ja rääkis, mis erinevaid taimi tee ääres kasvas ja mida neist tehti. Peaks ütlema, et praktiliselt iga taime kasutati kas söögiks või millekski muuks.  Päris huvitav oli kuulata ja vaadata … ja vahel ka nuusutada ja katsuda. Minu jaoks oli huvitav kummipuu mahl, mida seal nõristati ja siis lasti hanguda. Sai selline poroloonimoodi mass. Olen seda kusagil juba näinud, kuid ei mäleta kus ... Aga loomulikult oli veel palju muid huvitavaid puid, põõsaid ja rohttaimi. Saagopalm … mille kõikidest osadest tehti midagi … mõnda söödi, mõnest valmistati tarbeesemeid ja … mida veel. Tuttavatest taimedest oli sidrunhein, pomelipuu, banaanipuu ja muud sellised … levinud taimed. Eriti huvitav oli papaiapuu, mis kasvas igas asendis ja igas olukorras. 

Kummipuu mahla kogumine

Sain videolõigu kohalikest mesilastest ja mesitarust. No need putukad pole üldse meie mesilaste moodigi, nad on pisikesed nagu kihulased ja lendavad ka nagu kihulased. Mesi pidi olema samuti eriline, üldse mitte magus. Kuid sellega pidavat olema hea nahka määrida, siis pidi nahk elastseks minema… Kes teab. Mõned liblikad sain samuti kaadrisse … ühe eriti suure tumeda liblika … mida pole veel kohanud. Pärast internetist … kui järgmises kohas wifi oli … sain teada, et see oli pääsusaba…. Ja siis oli puu peal veel jurakas tirts. No oma neli sentimeetrit pikk ja peaaegu sentimeetrise läbimõõduga. Oli see vast alles suur. Selliseid erilisi putukaid ja taimi oli massiliselt ... ikka vihmamets.

Punane ingver

Küla kõrval kõrgus mägi Nungkok Peak, mille vallutamiseks polnud meil kahjuks aega. Selle mäe otsa ronijad said vaadata maailma kõige suurema õiega lille Raitlill ehk Rafflesia (malai keeles bunga pakma), kuid see õitses vaid 3-7 päeva ning pärast suuremaid vihmasid… seega polnud mõtet seda otsima minna. Kuid mäe otsa oleks sellele vaatamata tahtnud ronida … tundus selline vallutatav tipp olema. Kusjuures külas registreeritigi mäele minejaid ja oli näha ka mäkke ronimise kaart.

Pärast ringkäiku sõime rikkalikku ja väga maitsvat lõunasööki ning siis läksime kohalikku jõkke suplema. See oli päeva parim hetk … väljas palavus ja … vesi mõnusalt jahe. Ja veel see veevool, mis oli niitugev, et otsisin ühe kivi mille vastu toetada, muidu oleks vool mind kaasaviinud … millegipärast meenus lätlaste multikas „Vooluga kaasa“. Kujutasin ette kuidas mina olen kass, kelle veevool kaasa viib. Aga ei viinud. Aga oleks nagu dušši all käinud, sest vee surve puhastas naha rasust ja higist. Pärast vees mõnulemist sai end sooja kivi peal peesitades kuivatada. Päikesepõletust polnud vaja karta, sest ilm oli tugevalt pilves … mõnus. Kuigi ilmateade lubas lausvihma, ei tulnud see päev piiskagi. Ah jaa … üle jõe tuli minna üle rippsilla, kuhu lubati minusuguseid „suuri“ inimesi kuuekesi, sest eriti kindel see sild polnud. Aga vastu pidas.

Õhtusöögi valmistamine oli omaette eriline protseduur, sest saime kõigepealt ülevaate toorainetest, siis nende ettevalmistamisest … millest sai ka ise osa võtta … ja lõpuks siis toiduvalmistamisest. No küll neil oli ikka palju komponente, millest road kokku panna. Ja maiseelamus oli imeline … parem kui „Maitsev Tartu“ roogade nautimine. Eriti meeldis mulle kohalik ananassikarri … viis lausa keele alla. Sain hiljem retsepti, kuidas seda valmistada. Aga ka manioki lehtedest kuum salat oli imehea, selle valmistamiseks muditi manioki lehti kuni need olid pehmed ja siis pandi vokipannile koos küüslaugu, kaneeli ja muude maitseainetega … no kõik road olid head. Pärast õhtusööki pakuti riisiveini … või viina … pidi olema umbes 25 kraadi. Mina jätsin selle vooru vahele ja jõin kohalikku jasmiini jääteed ja mingit jooki nimega „Buan buahan“ … viimane oli natuke magus, kuid maitsekas.

Magama tuli minna palavasse tuppa, kus seinad ja aknad kostsid läbi. Kindlasti kuulevad meie norskamiskoori ka naabertoa taanlased ja ehk ka kaugema paiknevad  grupikaaslased. Loodetavasti ei kutsu see häälitsus kohale karme elukaid … sest põrandas on praod ja sealt paistis toa all olev vesi. Akna ees oli õnneks putukavõrk … kuid kuna toas polnud elektrit, siis ei rünnanud putukad ei aknast ega uksest meie buduaari.

Öösel tuli elekter ikka tagasi ja ventilaator hakkas tööle. Hommikul sain akud hetkeks laadima panna ja enne hommikusööki oma hommikuse jalutuskäigu ära teha. Jõe ääres oli ilus, kuid mägedes veel ilusam. Kohtasin ka ühte eriti imelikku putukat, kelle tehisaru määras laternputukaks … keda pidi siinkandis palju olema. Mina juhtusin teda nägema vaid seetõttu, et ta lendas … muidu olid need putukad puutüvedel täiesti nähtamatud, täpselt tüve moodi.

Paremal mäe jalamil külake, kus olime ööd ...

Ja siis tuli juba minibussile suunduda. See päev oli pikk sõit, tervelt sitse tundi koos pausidega. Tee ääres kasvas massiliselt õlipalmide istandusi, sest mingil hetkel avastati … Malaisias kasvab õlipalm eriti kiiresti ja annab õli juba kolmandal-neljandal kasvuaastal. Seetõttu on vihmametsi massiliselt maha võetud ja asendatud neid õlipalmide istandustega. Õli on ka Borneo kõige suurem sissetulekuallikas … teine on eespool mainitud lateks. Õlipalmide all oli 52 000 ha endist džunglit, mis on tervelt 0,3% Borneo Malaisiale kuuluvast maa-alast. Tundub väike osa, kuid see kasvab pidevalt. 

Kuna hommikul sai vara alustatud, siis lõunaks olime juba järgmises kohas, mille nimeks oli Bilit. See väike kohake asus Borneo pikima jõe Kinabatangan kaldal ja meie jaoks oli seal ootamas kämping keset džunglit … tegelikult olid majakesed džunglis, kuid peakorpus … kui nii võib nimetada, asus jõe ääres. Täitsa lahe kohake.

Lõunasöök polnud nii maitsekas ja mitmekesine kui meie eelmises majutuskohas, kuid täitsa söödav … ja mis põhiline, kõhule vastuvõetav. Üldse võib öelda, et siinsed toidud, mida meile pakutakse, on tervislikud ja maitsvad … nad ise söövad aga märksa vürtsikamat toitu. Ja erinevad puuviljad on väga maitsvad … mitte küll nii erilised kui olid mangod Filipiinidel, kuid head ja värsked.

Kohe pärast lõunat oli esimene paadituur jõe peal … kahjuks oli see jõgi täis plasti … kuid mis teha, „tsivilisatsioon“ on ka siia jõudnud… Põhiliselt plastist pudelid, kuid ka muud jura ujus jões rohkesti. Ja selle sodi sees ulpis päris pirakas krokodill. Hiilis ahve, kes jõe ääres askeldasid. Kuid tundes olukorda lootusetuna, ujus edasi. Aga ahve oli siin metsas massiliselt … erinevaid liike. Kõige huvitavamad olid loomulikult ninaahvid, kes torkasid silma oma suure ninaga. Kuid oli ka šimpanseid, giboneid, makaake ja muid liike. Makaakidest torkasid silma pikksaba makaagid. Ahviliike oli nii palju, et raske aru saada, kes parajasti ette tuli.

Ka lindusid oli palju. Kahjuks olid nad puude varjus peidus ning lendasi inimeste lähenedes minema. Mõne isendi sai ikka kaadrisse, kuid puulehtede vahel fokuseerida oli raske. Õhutul pärast õhtusööki tegime öömatka džunglis ja selle järel öösõidu paadiga. Kui päeval lendasid linnud minema, siis öösel oli neid parem jäädvustada, sest nad püsisid pikemalt kohal … kuid samas oli valgus sageli ebapiisav. Saatjatel olid kaasas küll võimsad prožektorid, kuid needki ei suutnud kõike valgustada. Ja öösel olid öölinnud … näiteks öökullid … keda päeval polnud. Öömatk oli mõnus ka lihtsalt öises metsas kulgemise võtmes. Mets täis hääli, kuid midagi ei näe … kui just saatja oma tugeva prožektoriga peale ei näidanud. Paadiga nii mõnus polnud öösel sõita, sest seal pidi paigal istuma … samas olid jõeääred rohkem linde täis kui metsasügavus.

Järgmisel päeval oli varajane äratus ja hommikune matk džunglis… mis oli minu arust täitsa mõttetu. Ootasin seal palju linde ja loomi, kuid nägin vaid ühte sisalikku kiirelt põõsasse kadumas. Veel naljakam oli see, et matka ajal oli võimalus istutada puid … džunglisse?! Tuli meelde eestikeelne väljend „metsa puid viima“ … no minu arust täitsa mõttetu tegevus. Oleks need puud olnud väärispuud või siis istutatud mõne küla lähedale … kuid ei, tavalised viigipuu taimed. Nojah. Mina igal juhul loobusin sellest imelikust aktsioonist. Uurisin samal ajal ussikesi, keda džunglis oli massiliselt. Keegi peab ju selle tohutu koguse orgaanilist ainet ära lagundama, mis mets toodab.  Kuid jah, see kahetunnine matk oli halvasti organiseeritud. Kappasime läbi džungli mingi järve äärde, kaasavõetud puud mulda  ja siis tagasi …

Pärastlõuna aga kujunes selle reisi üheks tippsündmuseks. Nimelt sõitsime paadiga oma 25 km allavoolu ja seal oli ootamas üks üllatus teise otsa. Tee peal sai ka krokodilli silmatud, kuid põhiline oli näha vabas looduses orangutane majandamas, päris pikk filmilõiks sai jäädvustatud. Neid suuri ahve on looduses väheks jäänud ja meil oli õnne näha üht ema lapsega … kaugelt, kuid siiski äratuntavalt. Uurisin, kuidas nad nii kaugelt sõidu pealt loomi leiavad … sain vastuseks, et pesade järgi. Nimelt ehitavad orangutanid endale pidevalt uue pesa … nad on head ehitajad kuid halvad koristajad … kui vana pesa on parasiite täis, siis pigem ehitavad uue kui hakkavad vana puhastama. No vot, nii nad seal puude otsas elavad. Kuid samu neid suursuguseid ahvilisi elas ka reservuaarides, kuid sellest hiljem.

Kuid üsna pea keerasime suurelt jõelt kõrvale, sest ühe kõrvaljõe ääres oli nähtud elevante liikumas. Elevandid on Borneol väga haruldaseks muutunud, sest džungli pidev raiumine ja istanduteks muutmine on nende elupaiku oluliselt kärpinud. Meil oli ropult õnne, sest üks isend, keda me metsa vahel korraks nägime, otsustas otse meie paadi nina ees üle jõe ujuda. Ma pole kunagi näinud elevanti ujumas. Ja mulle tundus, et ta pigem kõndis põhja mööda hoides londi hingamiseks vee peal. Igal juhul kadus ta pidevalt vee alla tervenisti. Sain kogu selle protsessi kolmele vidole - vette minekust, ujumisest ja väljatulekust . Võimas vaatepilt … jääb kauaks meelde.

Tagasiteel avastasime veel mitu suurt ja erilist lindu, kellest ühe puhul läks meie giid eriti elevusse … seda lindu nägi ta elus neljandat korda … nii suur haruldus. Kui arvestada, et ta on mitukümmend aastat giidina mööda metsi ja jõgesid kolanud, siis on see tõesti elevust väärt. Lind lendas üle jõe ja istus puu otsa nii, et me teda kenasti nägime … ja poseeris fotograafidele. Siis aga otsustas, et aitab küll ja lendas minema. Kusjuures seekord oli video parem kui foto ... saate vaadata.

Pärastlõunal rõõmustas mind üks prevosti orav, kes algul niisama vaatas, kuid pärast liikus mööda käsipuid minu suunas, silmad mind ainiti jälgimas ... ju ta ootas minult maiuspala, kuid mul polnud midagi anda ja kui olekski, siis poleks andnud, sest ma ju ei tea, mida võib anda ja mida mitte. Igal juhul meeldiv kohtumine, sain selle ka videole.

Õhtul tegime veelkord öökõnni metsas, mis kujunes suhteliselt sarnaseks eelmisele. Erinevus oli vaid selles, et muuhulgas juhtus üks konn meie teele. Täitsa tavaline konn. Ja paar kena väikest lindu. Muidu aga oli see taas mõnus öises metsas kulgemine. Kusjuures saime õnneks kummikud jalga, sest metsaalune oli päris mudane. Muide .. vaatamata sellele, et ilmateade lubas iga päev tugevat sadu, pole siiani veel vihma käes olnud. Korra sõidu ajal tibutas pisut, kuid  tõsist vihma pole veel näinud. Lõuna paiku kuulsin kaugemal äikse mürinat ja tuul tõusis tugevaks, kuid õnneks läks ka see troopiline äikesetorm meist mööda. Muidu oleks elevandi ujumine nägemata jäänud.

Järgmise päeva hommikul jätsime selle kohaga hüvasti ja liikusime edasi orangutanide reservuaari, mis paikneb neljakümne hektari suurusel maa-alal. Selle kõrval oli aga päikesekarude tohutu suur aedik. Päikesekarud on maailma kõige väiksemad karud. Kuid kõigepealt orangutanidest. Nende ahvlaste arvukus on Borneo saarel tohutu kiirusega vähenemas. Probleem on elupaikade kadumises ... nojah, mitte kadumises vaid hävitamises, sest džungli raiumine ja istandustega asendamine on tohutu kiirusega edasi liikumas. 

Orangutanide reservuaadis oli hommikul nende toitmine kella 11 ajal. Kuid samas reservuaadis elas tohutult erinevaid muid ahve, põhiliselt makaake ... ja kui toit lavale toodi, siis olid just need väikesed pärdikud need, kes esimesena kohale jõudsid ja tohutu kaklemise ja kisaga sööma asusid. Kusjuures üks lapsega makaak oli eriti agressiivne (video) Peksis ja hammustas kõiki, kes tahtsid toidu juurde tulla. Huvitav oli aga see, et üks peksasaanu tuli tasakesi selle kakleja selja taha ja hakkas kirpe otsima, lepituseks ... või ... aga igal juhul ei rünnanud peasüüdlane teda enam. Samuti ei rünnanud ta väikseid lapsi ...

Kui makaagid olid söönud ja ma hakkasin juba lahkuma sellest kohast, tuli äkki emane orangutan oma lapsega rahulikult söögilavatsi juurde. Nad vaatasid jäänuseid, võtsid sealt mingeid koori ja olid ilmselgelt murelikud, et süüa polnud. Siis ronis ema lavatsilt alla ja hakkas otse minu suunas tulema. Kohalik turvaja ajas kohe mind ja minu ümber seisnud vaatajaid mitu meetrit tahapoole. Aga suur gorilla ronis üles kesipiile, mille juures ma just olin olnud ja hakkas mööda seda platsi juurest eemalduma. Natukese aja pärast järgnes poeg talle ... Ma pole kunagi olnud nii lähedal nii suurele ohvile ilma, et mingi võre või tõke meie vahel oleks olnud. Kõigest paar-kolm meetrit. Ja see orangutan oli veel lapsega ... eriti ohtlik. Kuid kõik laabus, sest tundus, et ta oli harjunud sellise tähelepanuga. Mina loomulikult kasutasin juhust ja filmisin seda hetke. 

Orangutanid lähedalt nähtud, läksime päikesekarusid vaatama. Need väiksed armsad karud olid omale suure platsi leidnud vaid mõnisada meetrit orangutanide reservuaadist eemal. Kohe alguses oli hea võrdlus, kui suured on päikesekarud (fotol paremal) muude maailma karudega võrreldes ... no ikka väga väikesed. No ja kuna nad olid nii väiksed, siis kütiti neid kõvasti ja ka nende arvukus langes. Siis topiti neid veel puuri ja peeti kodude juures ja loomaaedades ... ikka halb on olla nii pisike.

Kui muidu päris karud, mis karud. Täitsa hammastega ja kurjad. Toitusid need karud põhiliselt puuviljadest ja marjadest, kuid looduses söövad nad kõike ...lisaks taimsele toidule ka väikseid närilisi, putukaid ja muid elusolendeid. Nojah, kui oled nii väike, siis ei saa valida. Kusjuures tundsid need karud oma tohututes aedikutes täitsa rahulolevana ... tegelesid oma asjadega ja ei pööranud vaatajatele suurt tähelepanu. Mina sain filmile nende söömise ja puu otsast alla ronimise ... 

Kusjuures oli karude juurde tee ääres märk, mis viitas madudele ja hoiatas nende eest. Ma ei pannud seda alguses tähelegi, kuid kui olin käsitoele nõjatudes näinud okste vahel ussi, sain aru, et asi on tõsine. See peaks olema mingi rästiku sugulane, vist laukrästik, nagu tehisaru julgelt pakkus. Igal juhul oli märk õige, selle mao käest hammustada saada poleks eriti meeldiv, olgugi, et ise nigu vihmauss pisike.

  

 

Igal karul oli seal oma nimi ja neid polnudki nii palju kui ma arvasin ... vaid seitse isendit. Mulle tundus, et üle kümne ... kuid jah, nad olid väga liikuvad ja nägin vist sama looma erinevates kohtades.

Pärastlõunal läksin tagasi orangutanide juurde, sest meie hotell oli vaid veerand tunni jalutuskäigu kaugusel sellest erilisest kohast. Kell 15:00 oli taas toitmine, kuid see erines hommikusest nagu öö ja päev. Kui korvitäis toitu lavatsile valati, polnud seal ühtki ahvi ... just, isegi mitte üht pisikest pärdikut. Ja ootasin oma veerand tundi, ikka ei midagi ... lõpuks loivas kusagilt välja ema orangutan, keda saatis pisipoeg ... ei osanud veel hästi kõndidagi, kuid ronimise peale oli meister. Ema läks kuhila juurde ja valis sealt endale maiuspalasid ning beebi rippus tal tissi otsas. Ja vahel proovis tahket toitu ka.

Peagi tüdines orangutanipoeg aga toitumisest ja tegi vaatajatele tõsise akrobaatilise etenduse kõrvaasetseval köiel. Ema aga sõi rahulikult edasi. Kõht täis liitus ka ema köieronimisega, kuid seda juba rahulikult, väärikalt, kiirustamata. Beebi akropaatika sain kenasti videole. Tõsi, kaamera oli lõpus natuke fookusest väljas, kuid liigutused olid selged. Ka emaga koos köiel liikumise võtsin videosse. Seda oli päris huvitav vaadata.

Meie öömaja oli seekord konditsioneeriga metsamajakeses. Kuid huvitav oli see, et põrandalaudade vahelt paistis valgus ehk majake oli nii hõre, et konditsioneer huugas pidevalt ja sees oli ikka soojavõitu. Väljas oli see päev 33 kraadi sooja. Nojah, vähemalt polnud õhuvahetusega probleeme. Ega ma kohalikust ehitustehnikast hästi aru saanud ... näiteks vannitoa põrand oli sama hõre ja dušši vesi valgus pragudest alla ... kas seal miski selle kokku kogus, pole teada. Seinad olid aga aknaid täis ja päike küttis väljast ka veel ... samas läks rada kohe majast mööda ja väljast sai vabalt sisse vaadata. Nojah. Vähemalt olid kardinad, mida sai ette tõmmata.

Sandakan linna mereäärne piirkond

Järgmisel päeval suundusime sadamasse ja sealt tunnise sõidu kaugusele Libaran saarele. Seal paiknes kilpkonnade kaitseala ja -keskus. Saarele jõudes oli varajane lõunasöök ja siis palju vaba aega kuni saare külade külastuseni. Kui enamus võttis end riidest lahti ja ronis vette, siis mina rannapuhkust ei vaja ... otsustasin saarele tiiru peale teha ... sest saar oli vaid umbes kilomeeter lai ja kaks pikk. Rannajoone pikkuseks oli umbes 6,5 km. Paras paaritunnine jalutuskäik.... Kuid nagu ikka ei õnnestunud kõik nii nagu plaanitud. Fotol minu teekond saarel...

Algus oli paljulubav, liivarand, meri, linnud mere rannal ja mõnus tuuleke. Tõsi, terve rand oli täis plastprahti ... kuid õnneks oli see uhutud kaugemale ja sain liiva peal kõndida ilma pudelite sees ukerdamata. Kuid jah ... kole on see plast rannas. Meie giid ütles pärast, et see on Filipiinidelt, kuid ma ei usu seda, et ainult sealt. Ei hakanud aga detektiivitööd tegema ja silte uurima. Proovisin keskenduda loodusele ... aga nojah ... ja see peaks olema looduskaitseala ...

 

Kõnides jõudsin aga peagi kohani, kus džungel liikus vette ehk puud ja põõsad kasvasid otse vees ja sellest mööda minekuks oleks tulnud kahlata üle põlvede vees. Valisin selle asemel džunglist läbimineku. Kuid see oli viga. Alguses õnnestus täiesti liaanide vahelt läbi pugeda ja liikusin nii oma 50-100 m edasi, kuid džungel läks aina tihedamaks ja taimed aina ogalisemaks ... sain päris korralikult kriimustada ja nii püksid kui särk muutusid vereplekilisteks. Otsustasin tagasi pöörata ...

Samas sain selles puude-põõsaste-liaanide-taimede virrvarris päris mitu head fotot. Kõigepealt tohutu suurest krabist, kes jõudis küll poolenisti oma urgu vupsata, kuid osa temast jäi ikka fotole. Siis jälgisin veel kiilide lendu ja mingite putukate sumisemist ... ilus oli. Aga valus ... kriimusid tuli aina juurde.

Lõpuks jõudsin metsast välja taas liivasele mererannale. Kus minu üllatuseks tuli vastu veel kolm grupiliiget, kellel oli ka loodus meres suplemisest olulisem. Ka nemad olid üllatunud mind nähes. Rääkisin siis, et edasi minek on võimatu ja läksime koos tagasi, kuid mitte sama teed, vaid otse üle saare teisele rannale. Üle karjamaa ja küla vahelt läbi. Ah jaa, saarel elab umbes 200 elanikku, naised teevad käsitööd ja mehed püüavad kala. 

Kokku sai maha kõmbitud 7,57 kilomeetrit. jalanõudeks plätud ja lühikeste pühkstega ... mis polnud küll matkamiseks sobivad. Igal juhul olid lisaks arvukatele kriimudele veel villid jalgadel ja kerged päikesepunetused põlvedel. Pärast pidin veel kaua neid ravima ... sest eks väike hirm ka oli ... tuli meelde Savisaare juhtum, kus väiksest kriimust jõudis asi jala amputeerimiseni. Õmmeks oli kaasas rohkelt desinfitseerivat vedelikku ja plaastreid, millega kriimud katta. Tõsi ... plaastrid said peagi otsa.

Tagasi jõudes sai pool tunnikest puhata, dušši all käia ja rohkelt külma apelsinimahla sisse kaanida. Riided aga tuli riputada kuivama, sest need olid higist läbi ligunenud, vereplekkidega kaetud ja üldse mustad ... ja proovisin neid käsitsi nii palju pesta kui võimalik. Riputasin siis nad nöörile meie telgi ette kuivama. Majutus oli sellel väikesaarel telkides, kus olid sees voodid ... ja ventilaator, mis pani õhu liikuma. Polnud just viietärnihotell, kuid ajas asja ära.

Kella nelja ajal suundusime küla peale kohaliku eluga tutvuma. Oli huvitav vaadata kuidas naised sitketest lehekiududest erinevaid ilusaid asju meisterdasid ning saime ka proovida kohalikke pannkooke. Lisaks kohtusime kohaliku mankala mängu meistriga, kes oli alles üheksaaastane. See mäng on saarel väga populaarne. Tagasi oma kämpingusse jõudsime alles pimedas, poole seitsme paiku.

mankala

Laagris ootas meid aga üllatus. Äsja oli munadest välja tulnud 66 kilpkonnabeebit, kes oma aedikus varmalt siputasid ja proovisid välja ronida. Kuid enne nende merrelaskmist oli vaja oodata veel pimedamat öist aega, sest siis oli neil kõige vähem vaenlasi, kes nende teekonna varakult lõpetaks. Muide, vaid 0,01% beebidest jõuab täiskasvanu ikka. Ikka väga vähe. Selles liivaaugus oli olnud 91 muna ... ja need olid kuumemas piirkonnas, kust tulid kilpkonnapreilid ... jahedamas piirkonnas arenesid aga isased kilpkonnad. See on huvitav fakt, et sugu sõltub arengukeskkonnast, mitte munast. Munad olid olnud selles soojas augus 59 päeva.

Pärast õhtusööki saabuski see eriline hetk, kus sai vaadata kilpkonnalaste esimest kohtumist merega. Lisaks 66 äsja munast koorunud kilpkonnale oli hommikul veel välja tulnud 40 beebit. Seega kokku lasime mere poole liikuma 106 kilpkonnalast. Neis ei kallatud merre, vaid lasti liivale lahti, et nad saaks ise mere suunas liikuda ... nagu nad oleks liikunud otse pesast merre. Suunaks oli neil valgus ... mitte küll kuuvalgus, vaid taskulambi valgus, kuid igal juhul liikusid nad agaralt just selle suunas. Sain selle erilise hetke videole ... no vaadake ise, kui eriline elamus. Ja kui nad merre jõudsid, siis ujusid nagu "kalad vees" ... see on neile looduse poolt antud.

Pärast sai veel jälgida erinevaid krabilisi, kes kas oma koja sees või siis lihtsalt mööda liiva edasi liikusid. Ka nemad olid öösel liikvel, et vaenlasi vältida. Need krabid, kes päeval liikusid, olid hästi heledad, et liiva pealt mitte välja paista. Ühe eriti toreda leidsin aga öösel otse meie telgi eest ukerdamas (allpool foto). Neid vähilaadseid oli ikka tohutult palju liikumas. Ja väga erilisi ka... Lisa ka videoid nende liikumisest (video 1) ... (video 2)

Hommikul oli veel kümme kilpkonnabeebit liiva seest välja pugenud ja ootasid taas ööd, et merre suunduda. Meie aga istusime taas paati ja sõitsime tagasi Sandakan´i linna, kus muuhulgas on ka lennuväli. Sealt lendasime tagasi Kota Kinabalusse ja nii meie seiklused saartel, jõgedel ja vihmametsades lõppesid. Jäin väga rahule selle seiklusega. Nüüd saan päeva puhata ja siis lendan Kuchingisse, kus algab ICOMOS peaassamblee ja konverents. Loodetavasti läheb õhk seal tervislikumaks, sest hetkel on saaste määr metsapõlengu tõttu kõrge.

Kusjuures hotelli õhtusöögilauas kuulsin järgmise sama reisisihiga grupi tutvustusi ja sissejuhatust ning mul oli hea meel, et juhtusin reisima Ricky´ga ... see järgmine CEO oli selline kohmakas ja laisavõitu. Ka grupp oli oluliselt vanem meie omast ning väljas sadas labinal vihma ... meie reis aga oli sademeteta. Väga mõnus tunne oli ...
  

Järgmised seiklused ...