Eelmine postitus oli matkaks valmistumisest ja teekonna kaardistamisest.
Esimene matkapäev.
Kui nüüd päris algusest alustada, siis jätsime oma suured reisikotid ja -kohvrid hotelli pakihoidu ning läksime bussile, millega sõidutati meid matka alguspunkti Sundarijali külakesse. Rohkem enam sõidukitega edasi ei saanud, sest algas matkarada mäkke üles, mis alguses kulges majade vahel ja siis suundus metsa. Vanad põlispuud kummardusid ohtlikult meie kohale ja rada vaheldus erineva kõrgusega trepiastmete ja ühtlase tõusuga teega. Me kõik olime teadlikud, et ees ootab 1100 m tõusu... mis pole just meelakkumine. Iga natukese aja tagant tuli puhata. Pulss tõusis esimese paarisaja meetriga 158 löögi peale ja stabiliseerus siis 130-150 löögi vahele. Trepiastmed olid isegi kergemini astutavad kui järsult tõusev tee. Vahel oli tõusunurk isegi 30 kraadi juures, siis jälle vähenes 5-10 kraadini. Kuid tõus oli pidev.
Ega palju ei jõudnudki ümbritsevat jälgida. Õnneks ei võtnud ma matkakeppe ja tänu sellele sain kaameraga aeg-ajalt klõpsida kauneimaid kohti ja hetki. Traditsiooniliselt jäädvustasin fotodele mõne kohaliku liblika ... neid lendles meie ümber ohtralt, kuid kaamerasilma ees ei tahtnud nad paigal püsida. Ühe ikka sain peale. Vaated muutusid edasi liikudes üha kaunimateks. All laius Kathmandu org ja meie suundusime ikka ülespoole oru servale.
Päris alguses oli üks elevust tekitav seik. Kusjuures elevile läksid just kandjad ... nimelt kõrgus kohe tee kõrval üks taim, mis kandjate sõnul pidi olema marihuaana (fotol vasakul ees) ... nad kohe võtsid lehekesi ja hõõrusid neid pihkude vahel ja nuusutasid. Mõned lehed läksid kottigi kust siis õhtul endale mõnusat olemist luua. Mina igaks juhuks ei puutunud taime lehti kätega, sest tean, mis saab lennujaamas kui lõhn küljes on. Soovitasin ka teistel kaasreisijatel lehti mitte kotti panna. Igaks juhuks. Mõni siiski pani ... mälestuseks. Loodan, et sellest jama ei tule.
Kuid trepid aina tõusid ja tõusid. Viimaste majade juures, umbes 1900 m kõrgusel merepinnast oli meil lõunapaus. Pakuti kohalikke roogasid - kanaliha, riisi, juurikaid ja muid toite. Neid toite saime oma reisi jooksul palju kordi mekkida. Toidukoha katuselt avanesid kenad vaated alla orgu. Loomulikult ei saanud seda kasutamata jätta fotode ja videote jäädvustamisel. Kui seda fotot tähelepanelikult uurida siis näeb silmapiiril pilvedeviiru kohal kõrgumas mäetippe. Jajah. Kuid polnud seal midagi pikalt ilu nautida, minna oli veel 500 tõusumeetrit. Ikka üle ja üles.
Rada kulges vahel mäenõlva uhtunud ojasängides ja siis inimese rajatud treppidel. Vahel oli jalgealune kruusane, vahel libe savine ja vahel betoonist astmetega. Väga vaheldusrikas teekond. Ainus mis neid kõiki ühendas oli see, et nad kulgesid kõik ülespoole. Teadsin, et tipp peab tulema kusagil 2400 meetri kõrgusel ja lõpuks lugesin juba igat tõusumeetrit. Temperatuur läks üha jahedamaks ning vaatamata raskele mäkkerühkimisele tuli kõhe tunne vahel sisse. Tagantpoolt tulijad olid isegi kohati näinud härmatist maas ... seega alla nulli temparatuur.
Ja lõpuks olin tipus. Nagu minu tark äpp väitis oli see 2435 m merepinnast. Minuga koos oli enam vähem samaaegselt tippu jõudnud veel kolm kandjat ja neli kaasteelist. Uhke tunne oli. Kell oli pool neli kohaliku aja järgi. Need lipukesed fotol tähistasid Kathmandu oru piiri. Satellidid määrasid minu täpsed koordinaadid selles punktis. Ohh kui mõnus. Mul oli telefonis Apelsini Himaalaja laul ja lasin selle siis kõlarist kõigile kuuldavaks. Tuju oli nii hea, et tants läks kohe lahti. Isegi kandjad olid pakid maha pannud ja liikusid tantsurütmis kaasa. Vinge värk. Videot ma siia juurde ei pane, sest seal on teisigi, kes ehk ei taha minu blogis nähtud saada. Saadan selle hiljem osalistele ja kes soovib, paneb üles.
Kuid esimese päeva teekond sellega veel ei lõppenud. Laskumine oli ehk raskemgi kui tõus. Nagu mägimatkajad teavad on tõus koormav lihastele ja laskumine liigestele. Teadupoolest pole minu liigesed just esimeses nooruses. Kuid tänu treppidele, mida mööda saime mäest allapoole, polnud ka minul laskumisega probleeme. Puude vahelt hakkasid vilksatama esimesed lumised mäetipud. Elevus kasvas. Taas kord nägime üle 7000 m kõrguvaid mägesid. Laskumine polnud nii pikk kui mäkketõus, öömaja oli vaid paarsada meetrit allapool Cisapan´i külas. Kus ma olin ööbinud ka 2016 juulis ehk kaheksa pool aastat tagasi kui
Himaalajas matkasin.
Kusjuures 2015 aasta maavärinas kannatada saanud hoone, millest eelmine kord foto tegin, oli ikka samasugusena kohe küla alguses külitamas. Küla ise oli aga kaheksa aastaga oluliselt muutunud. Majutuskoht, mis toona oli ühekordne ja mõne toaga, oli nüüd kerkinud kolmekordseks teemajaks (fotol paistab viltuse maja tagant paremalt). Tundub, et see viltune maja on jäetud justkui mälestusmärgiks nondest kohutavatest hetkedest aastast 2015. Viltu, kuid püsib veel püsti. Kokku sai esimesel päeval sammutud 21712 sammu, millest enamus oli mäkke üles.
Teemaja ise oli lihtsakoeline. Toad olid kütteta ja pärast õhtusööki voodisse minnes tuli end korralikult riidesse panna. Soe pesu, müts, termosokid ja kindad, mis kaasas olid, kulusid kõik ära. Toas olid sisenedes miinuskraadid. Nii ma läksingi magama nagu talisuusataja. Kuna olin üksi toas, siis võtsin veel peale kaks villast tekki. Pikapeale läks tekikuhja all soojemaks küll, kuid uni ei tulnud ega tulnud. Kuulasin kõrvaklappidest Jaan Tätte rahustavaid lugusid ... ja lõpuks uinusin. Öösel ärkasin mitu korda, sest olin tekiääre alt külma sisse lasknud. Ei olnud mõnus magada.
Kell 6.15 oli äratus ... kuigi olin juba pisut enne üleval. Sest 6.39 pidi päike tõusma ja seda vaatepilti ei saanud ju ometi nägemata jätta. Päiksetõus Himaalajas. Kuna meist kõrgemal pilvi polnud, oli päiksetõus imeline. Vaid allpool orus laiusid udulaamad, mis tasakesi liikusid. Päike tuli mägede tagant välja päris kiiresti, vaid kümnekonna minutiga oli kogu päikesekera meile nähtav. Ja mida kõrgemale päike tõusis, seda soojemaks läks. Jää, mis vaateplatvormi taburettidel laiutas, hakkas kiiresti sulama.
Kõige kaunimad vaated olid aga mäetippudele, kus lumi päikesevalguse peegeldusest särama lõi ning mäetipud joonistasid oma kontuure sinise taeva taustal. Samas kui udused pilved katsid allpool kogu oru. Täitsa lummav ilu. Jäädvustasin seda kümnetele fotodele ja tegin ka
video päikesetõusust. Vähe on inimesel ikka õnnetundeks vaja. Korralik matk mäest üles ja pärast magamata ööd päiksetõusu nautimine. Nojah.
Pärast hommikusööki sättisime end taas minekule. Ootamas oli plaani järgi 22 km üles-alla teekonda Cisapan´ist Nagarkot´i. Alguses polnud hädagi, teekond kulges mööda kruusast teed väikeste tõusude ja langustega ida poole. Päike oli õhu soojaks kütnud ja võisin end võtta lühikeste varrukatega polosärgi väele. Panin kõrvaklapid pähe ja sammusin reipalt Tätte muusikat kuulates edasi. Seekord kulgesin kusagil grupi keskosas, kord läksin kellestki mööda ja siis mindi minust mööda. Kulgesin ühtlaselt oma mõtetes. Nii liikusin edasi ilma ühegi peatuseta umbes kaks pool tundi. Samm sammu ette.
Vahepeal jäädvustasin peatuseta taas looduse ilu. Metsased mäed on minu nõrkus. Ja kui nende tagant paistavad veel aeg-ajalt ka lumised mäetipud, siis on see lausa võrratu vaatepilt. Kuid siis hakkas tee minema allamäge ja samas suunas läks ka minu kõndimiskiirus. Põlved, mis mul ikka on viimasel ajal hellad olnud, hakkasid ühtlaselt laskuvat teed läbides üha rohkem tunda andma. Enesetunne, mis hommikul oli võimas, hakkas nüüd langema.
Pärast puhkepausi läks olukord veelgi hullemaks, sest tee kalle muutus umbes 30 kraadiseks ja jalgade asend oli selline, et kogu koormus läks varvastele ja põlvedele. Teised läksid minust kui seisvast postist mööda ja valu põlvedes üha kasvas. Proovisin korraks isegi tagurpidi mäest laskuda, kuid see osutus liiga keeruliseks. Tagatipuks keerasid meie teejuhid suuremalt teelt kõrvale väiksele loomarajale, mis oli küll väga ilus vaadata, kuid seal oli laskumine veelgi järsem ja keerulisem. Pidin endale toeks põõsast korraliku kepi murdma, kuid sellele vaatamata liikusin edasi nagu tigu ... üks-kaks kilomeetrit tunnis. Meie grupi saatjad jälgisid murelikult minu teekonda ja pakkusid juba medikamente, millest ma loobusin. Saabusin söögikohta peaaegu viimasena. Vaid mõned olid minust tagapool ja nagu selgus läinud ka valele rajale. Neile läks auto järgi.
Enne lõunasööki läksin Janno juurde ja pakkusin välja, et edasi järgmisse öömajja läheks ma autoga. Eritasu eest loomulikult. Selgus, et lisaks mulle oli veel hädalisi ... kellel varbad villis, kellel muud hädad. Nii saimegi kokku neli autosõiduhuvilist, kes viidi väikse raha eest järgmisse ööbimiskohta. Tõsi ... ega see autoga sõitmine ka meelakkumine polnud, sest teed olid ikka väga viletsad ja kui jalgsi sai minna otse, siis autoga tegime ikka korraliku tiiru. Tagatipuks ei leidnud juht meie järgmist öömaja üles ja kui leidis, siis selgus, et tema vaene väike auto ei suutnud nelja kaalukat eestlast mäkke üles sõidutada. Pidime siis taas kondimootorit kasutama. Kuid hotelli me jõudsime ja õnneks oli see pisut mugavam kui eelmine. Käisin dušši all, panin konditsioneeri kuuma peale ja valmistusin õhtusöögiks hotelli restoranis. Enne jõudsin veel päikseloojangu kaadrisse saada.
Selgus, et olin sellel päeval vaatamata poolikule matkale teinud 24571 sammu. Kui teised kohale jõudsid, siis selgus, et nad olid läbinud kokku üle 24 kilomeetri ... lõunakohta minnes oli teekond teinud sisse kahekilomeetrise saki ja nii nad jõudsid kohale väsinuna pikast teekonnast. Lõunapausiks olime läbinud 13 kilomeetrit ... seega said teised peaaegu samapalju läbitud pärast lõunat. Väga tublid. Kadestan nende kehalisi võimeid ... kuid olin väga rahul oma otsusega. Pärast õhtusööki suundusin oma tuppa ja otsustasin varakult, umbes kella kümne paiku kohaliku aja järgi, voodisse minna.
Kuid olin vaid mõned tunnid jõudnud puhata kui tundsin intuitiivselt mingit liikumist oma kehal. Käsi liikus reflektoorselt sinna kohta ja alles siis ärkasin kui kuulsin kerget krõpsatust ja siis potsatust. Miski või keski oli minu palja ihu peal olnud. Vaatasin kella, see oli pisut pool üks läbi. Siis lülitasin sisse telefoni lambi ja vaatasin voodi kõrvale põrandale ... prrrrrr ... seal lebas 5-6 mm pikkune vastik mardikas, kelle jalad ja tundlad veel liikusid. Olin talle korralikult viga teinud, tema kitiinkest oli katki. Korjasin ta sealt lusikaga üles ja panin klaasi alla, et ta plehku ei paneks. Panin tuled põlema ja otsisin kogu toa läbi, kuid rohkem sarnaseid elukaid ei leidnud. Analüüsisin kiiresti, et sellel putukal tugevaid lõugasid polnud, seega pole vist vereimeja. Samuti ei leidnud oma kehalt haavu. Aga uni oli rikutud. Iga natukese aja tagant ärkasin ja vaatasin oma voodi üle. Siis nägin veel igasugu õudusunenägusid ka, et nagu samas hotellitoas ründaks mind tohutus suur rott. Öö oli pikk, kuid uni lühike.
Kolmas (matka)päev.
Hommikul kirjutasin kohe ärgates oma enotomoloogist tuttavale Mati´le Tartu Ülikoolist ja saatsin foto mardikast ... ning pärast hommikusööki saingi vastuse, et tegemist on kilplutiklasega, kes toitub enamasti taimemahladest. Kohe kergem hakkas. Kuna uni oli olnud selline ebaühtlane ja kehv, siis tulin enne päikesetõusu voodist välja ja läksin katusele, et järgmise päeva päike vastu võtta. Kuid kahjuks oli taevas täielikult kaetud pilvedega ja päikesetõusu ei näinudki. Läksin siis vaatama, kas hommikusöök on juba saadaval ning selgus, et läheb veel aega. Läksin veel õue ja ... uskumatu, päike tuli mõnekümneks sekundiks pilvede vahelt välja ja lubas end fotole jäädvustada. Vähemalt midagigi selles kurvas hommikus.
Otsustasin ka sellel päeval autoga järgmisse majutuskohta minna. Seda just sellepärast, et teadsin matka kõrguseid vaadates, et tuleb umbes 1000 m allapoole laskumistega teekond. Enesetunne polnud ka kiita ja nii see otsus sündiski. Peale minu oli veel kaks autoga liikumise huvilist ... ülejäänud 17 tahtsid matkateekonna ette võtta. Saatsime nad kella üheksa ajal hommikul teele ja teadsime, et tunni-pooleteise pärast tuleb auto meile järgi. Kuid see oli vaid lootus, et auto tuleb nii ruttu. Tegelikult jõudis see koos meie ühe saatjaga kohale alles pärast kella ühte päeval. Kuid eks igal halval asjal on ka head küljed. Sain mitu korda hotelli katusel käia, et vaadata pilvede seisu ning see läks üha helgemaks. Õige pea olid mitmed kaheksakilomeetrised mäetipud end pilvedest välja puurinud ja kenasti nähtaval.
Istusime siis kolmekesi trepil ja ootasime autot. Kohalikele oli tööpäev juba alanud ja saime jälgida töökorraldust. Töötegijaid oli kaks ... mees ja naine. Mees seisis killustikuhunniku kõrval ja näppis mobiiltelefoni. Naine tuli sinna ja mees laadis tal korvi peenkillustikku täis ja naine läks sellega mäkke üles ja siis veel trepist üles. Samal ajal näppis mees telefoni edasi ... kuni naine tagasi tuli, Nii oma viis-kuus korda. Arvestasin killustiku mahukaalu ja kühvitäite arvu järgi, et korvis oli umbes 40-50 kg. Vägevad naised Nepaalis. Võtsin teekonna killustikuga mäest ja trepist üle ka
videole... vaadake ise.
Lõpuks tuli auto ja saime minema. Sõitsime esmalt paar kilomeetrit ja siis jäime lõunasöögile. Taas kenas kohas. Võtsin ühed kana mo-mo´d ja ingveriteed. Söömisega kulus taas üle poole tunni. Ja siis veel kehv üle-allamäge serpentiinidega tee järgmisse majutuskohta. Mõned fotod sain ikka autoaknast jäädvustatud. Jõudsime kohale õige pisut enne meie matkalisi. Läksin välja jalutama ja nii nad tulidki riburada mööda mulle vastu. Olid mind nähes päris õnnelikud, sest said aru, et lõpp on lähedal. Nad vaesekesed olid teelt eksinud ja läbinud 16 kilomeetri asemel 20. Ei kadestanud seekord. Olid küll ilusad vaated olnud ... kuid selline teekond.
Hotell kus me peatusime oli väga luksuslik. Ilus siseõu aiaga, bassein, saun ja muud mõnud. Vähemalt said väsinud teelised korralikult lõõgastuda ja puhata. Ka õhtusöök oli tasemel, kuid suhteliselt samalaadne eelmistega. Enne õhtusööki teatas Janno, et ta oli Navaga asja arutanud ... ning andnud mõista, et need matkapäevad on olnud liiga pikad. Järgmiseks päevaks leiti siis kaks võimalust ... esiteks lühendatud matkapäev kloostrisse ja sealt edasi bussiga ja teiseks võimaluseks oli bussiga kloostrisse ja sealt edasi ka bussiga. Mina valisin teise võimaluse, kuigi jalad olid päris head. Seitse vaprat aga valisid matka + bussi. Selle teadmisega saabuski õhtu.
Neljas (matka)päev.
Päikesetõus jäi seekord hommikul üldse nägemata, sest ilm oli ikka täielikult pilves. Ootasin pikalt enne hommikusööki, kuid ei midagi. Pilv-pilves kinni. Pärast hommikusööki oli päris palju aega, sest matkalised lahkusid kell 9, kuid laiskloomad, kes bussiga tahtsid minna, alles kell 12. Nii ma siis tutvusingi hotellitoaga ... ja leidsin sealt mitmest kohast hallitust ... vot ... uus hotell ja siis juba nii. Kas sellest hallitusest või siis igavusest ... kuid mulle tuli loometuhin peale ja kirjutasin kogu hommikupooliku reisimeenutusi erinevatest aegadest. Jah. Selline puhkusega hommikupoolik. Tundsin end pärast seda imehästi ja olin valmis kangelastegudeks.
Kell 12 suundusimegi bussiga Namo Buddha kloostrisse, Tee sinna viis ikka väga ekstreemselt kuristiku servi mööda (
video). Mingeid tõkkeid tee ääres polnud ja teeservad olid kohati varisenud. Mõned bussis viibijad avaldasid juba arvamust, et oleks võinud matkata. Kui mõni auto vastu tuli, siis oli olukord väga kriitiline. Õnneks me kuristikku ei kukkunud ja jõudsime kloostrisse, kus meid matkajad juba ootasid. Nad oli teekonna imekiiresti läbinud. Nii tublid ! Seekord olid kõik väga rahulolevad, sest teekond hotellist kloostrisse oli olnud imeline.
Kloostris veetsime tunnikese ja tutvusime selle väga kuulsa ja kauni rajatisega. Ma ostsin sealt endale oma esimese Happy Buddha kuju. See oli nii imeline, et ei saanud ostmata jätta. Klooster oli ka võimas. Mitmetasapinnaline ja kenasti renoveeritud. Kloostris oli hulgaliselt Dalai Laama fotosid, sest auväärt isik oli seda klooastrit korduvalt külastanud.
Teel tagasi Kathmandusse pöörasime sisse veel ajaloolisse Panauti linna. Sinna oleks pidanud algselt matkates jõudma, kuid nüüd bussiga oli palju mõnusam. Väga vana linn, kuid enamus hooneid olid pärast maavärinat uuesti üles laotud. Kahjustused olid siin olnud suured. Linnatänavad oli meeldivalt vaiksed ja tühjad ... vaatamata puhkepäevale. Me jalutasime läbi linna ja vaatasime kohalikku elu-olu. Keskväljak oli puhas, kuid linna läbiva jõe kaldad olid kohutavalt risused. Kahjuks on Nepaalis prügimajandusega veel väga halvasti. Ka kloostrist alla sõites läbisime piknikualasid, kus laupäevase päeva puhul oli palju piknikutajaid ... kes istusid sõna otseses mõttes prügi sees ... ja tekitasid seda veel juurde.
Üks ilus pühapaik oli selles linnas. Tohutu rohkete puidust nikerdustega. Ja väga hästi säilinud ... väidetavalt 17 sajandist. Selline puitarhitektuur on mulle alati meeldinud. Jäädvustasin seda fotodele nii eest kui tagant.
Lõpuks sõitsime tagasi Kathmandusse, kuhu sissesõit oli pikk ja lohisev. Ummik-ummiku järel. Igal pool teeremondid... Aga kohale jõudsime ja ma sain kibekiiresti pärast hotelli sisse registreerimist minna oma riiete proovi. Täitsa hästi istusid, vaid pükse pidi reite kohalt laiemaks tegema. Kätte saan tellitud riided kolmapäeval.
Blogi kirjutamise ajal käis mul ukse taga Janno, kes teatas, et homne lend on varasemaks nihutatud ja peame juba kell 6 hommikusöögile suunduma ja pärast kohe lennujaama. Seega pean nüüd lõpetama, et asjad ümber pakkida. Hommikul läheb kiireks. Homme ootab meid Bhutan !
.png)
.png)
%20%E2%80%93%20koopia.png)
