Maya sadam ja võrratu Malapascua saar

Pärast aktiivset päeva Boholi saarel tekkis väike mõttevaakum ... et mida nüüd edasi teha. Kuna häid mõtteid polnud, siis läksin luurele Põhja-Cebu piirkonda. Täpsemalt Maya sadamasse. Sinna sõit oli pisut pikem kui arvasin, sest üks otsetee sild oli suletud. Kui sinna kohale jõudsin, siis sain aru, et see on üks õige pisike tagasihoidlik sadamake, kuid sealt läksid paadid Cebu saare pisikestele lähisaartele ... Malapascua, Gato ja Carnaza ... mis oli huvitav mulle. Proovisin esmalt teemat arutada kohalikus turismipunktis, kuid seal osati vaid öelda, et kõigepealt on vaja neile maksta. Ma proovisin seletada, et tahaks oma reisi planeerida, kuid selle peale ei saanud ühtegi mõistlikku vastust. Siis läksin mingi suvalise telgi all olevasse piletimüügipunkti ja seal oli väga arukas ja abivalmis tädi mulle võimalusi seletamas. Kui ta kuulis, et tahaks päevaga ära käia, siis arvas ta, et võika valida kõige lähema saare ehk Malapascua. See on neist kolmest ka kõige suurem ja sinna jõudes saan kindlasti pakkumisi paadituuriks, snorgeldamiseks ja ka kaunite randade külastamiseks. Olin temaga nõus ja leppisime kokku, et väljasõit on järgmisel hommikul kella seitsme paiku. 

Tagasiteel külastasin veel ka Tabogon´i sadamat, kuid seal ei saanud ma midagi targemaks. Küll oli seal aktiivne suplustegevus ... lapsed ja noored hüppasid rannakaidelt merre ja nautisid seal ujumist. Jälgisin neid mõne aja ja siis vaatasin, et kui juba siin olen, siis sööks midagi. Ning valisin seekord söögikohaks päris lihtsa kohaliku toidu pakkuja. Tellisin temalt Lamaw with porkchop ... paistis fotolt huvitav ... ja on kohalik tänavatoit riisiga. Nojah ... eks ta riskantne oli ... ei paistnud kõige hügieenilisem koht välja ...

Kuid toit ise oli täitsa maitsev ... liha oli krõbe ja hästi maitsestatud, riis samuti maitsestatud kergelt vürtsikalt ja mingid pelmeenisarnased lisandid ... olid kah huvitavad. Maksis 120 PHP´d ehk pisut alla kahe euro, juurde jõin 20 PHP eest Sprite. Ainuke, mille söömata jätsin oli kõvaks keedetud muna ... see ei näinud kuigi hea välja. Kusjuures ei öelnud minu kõht pärast söömist midagi paha, pidas kenasti vastu ... selline lõuna siis seekord. Magustoiduks ostsin tagasiteel viis mangot ja sama palju apelsine ... viimased maitsesid huvitavalt.

Kolmapäeva hommikul olin taas enne päikesetõusu teel ning päike tervitas mind poolel teel ... kuid ikka tervitas. Sain oma päikesetõusu laksu ka kätte. Pidasin auto kinni ja jäädvustasin seda hetke ... mul oli aega, sest põhja poole sõites pole liiklus üldsegi nii tihe ... ka tagasi sõites mitte ... kohati sai sõita isegi 90-100 km/h ja seda mitte kiirteel, sest neid Cebu´l väga pole. Kuid enamasti oli kiiruseks 50-60 km/h. Jõudsin isegi liiga vara Maya sadamasse, sain pool tundi oodata enne kui kassiir tuli. 

Kuid jah, enne pidin tasuma turismimaksu 120 PHP-d. Nad ise nimetavad seda keskkonnamaksuks. Enne piletit osta ei saa, kui maks tasutud. Ja tasumisel tuli end ka registreerida mingile lehele. Kella seitsmeks tuligi kassiir ka ja andis teada kurva uudise ... nimelt oli meid ainult neli sõita soovijat ja seega laev ei välju. Puhh ... kuid ta pakkus võimaluse, et kui me maksame igaüks 500 PHP´d 240 asemel, siis on kapten nõus sõitma. Noh, küsisin siis minuga koos ootavalt sakslaselt ... ja ta oli nõus. Mina loomulikult ka ... 500 PHP-d on pisut üle 7 euro. Lisaks oli kaks kohalikku ... vot ei tea, kas nemad ka maksid.

Igal juhul saime kell 7:15 laevaotsa Malapascua saare poole pööratud ja sõit läks lahti. See oli selline suur paat ... nagu nad seal on, kahel pool tasakaalustavad bambuslatid. Mahutab see laev oma kakskümmend reisijat ja seega saime me neljakesi seal laiutada. Lisaks oli ka kolm meeskonnaliiget. Fotol pole küll meie laev ... hoopis vastutulev ... kuid ega neil vahet polnud.

Õige pea paistis taamal Malapascua saar. Väga tõsise pilve all. No vot, nüüd läheme sinna vihma alla, kuid võta näpust, terve päev oli kuiv ja ilus ilm. Vihmapilv lihtsalt hirmutas meid natuke ja läks edasi. See tume ribake fotol ongi saar, kuhu suundusin. Sõit läks umbes 40 minutit ja pisut enne kaheksat randusime saarel ... kus ei osanud midagi oodata.

Esimene mulje oli halb, sest külake nimega Logon. mis paiknes saare lõunaosas, oli tavaline niru väljanägemisega Filipiini küla. Palju rämpsu, ringi tuuritavad tsiklid ja palju kära. Mul oli juba masendus ja tahtsin sealt kiiresti minema. Sain kaubale kohaliku paadimehega ning üürisin neljaks tunniks paadi, millega sain sõita ümber saare. Maksis see nali 1500 PHP´d ehk oma 21 eurot. Aga vähemalt sain minema.

Kohe kui Logon´i küla ei paistnud, muutus olukord palju ilusamaks, rannad olid puhtamad ja inimesi enam polnud. Peagi jõudime põhjarannikule ja sealsed liivarannad olid juba täitsa vastuvõetavad. Kuid enne vaatasin veest välja kõrguvaid kaljusid, mis olid väga erilised ja vee poolt veel erilisemaks uuristatud. Mõnes kohas olid neis kaljudes tohutud koopad ja mõnes kohas astangud. Vaatasin neid kaugelt ja lähedalt. Katsusin käegagi. Olid erilised ... vist vulkaanilised kivimid. Selliseid kaljusid oli terve saar ja selle ümbruse meri täis. 

Põhjarannikul käisin vees ka ära ... kusjuures mõnusalt karge vesi oli ja nagu ikka ... väga soolane. Vesi oli imeliselt läbipaistev, kaelani vees olles nägin rahulikult oma varbaid ja isegi nelja-viie meetri sügavusel oli põhi täitsa kenasti näha, nagu oleks see siinsamas (video läbipaistvast veest ja liivarannast). Ja põhi oli täis koralle, mis olid nii imelised ja värvilised. 

Õnneks oli mul kaasas ka veekindel kaamera ning sain seda veealust maailma nii fotodele kui filmina jäädvustada. Ikka superilus, seda kõige rohkem saare lääne- ja edelapoolses merepõhjas. Pidasime paadi kinni ja vaatasin seda ilu kaua-kaua. Koralliteadlased oleks kindlasti osanud nimetada erinevaid liike, kuid minu jaoks olid need lihtsalt ilusad ... Panen siia mitmeid fotosid ja ka video sellest imelisest merepõhjast.

Paljud tulevad siia haisid vaatama, sest siinkandis elavad erilised reeshaid (google tõlgib rebashaid inglise keeles Thresher shark ladina keeles Alopiidae), kes on makrellitoidulised ja inimesi ei ründa. Sellepärast on hea koos nendega ujuda ja neist fotosid jäädvustada. Haide vaatluseks tuleb aga jääda saarele mitmeks päevaks, sest need erilsied haid tulevad päikesetõusu ajal madalikele, kus lasevad väikestel kaladel end parasiitidest puhastada.  Mina haidega ujuda ei soovinud ja poleks ka saanud, sest olin seal vaid üheks päevaks.

Mulle korallidest aitas. Nägin ka väikseid kalu, kuid kaamera ette need ei jäänud. Või kui jäid, siis natuke uduselt, sest nad liikusid kole kiiresti. Eespool oleva video lõpuosas üks kalake ikka ujus vaatevälja. Viimasel fotol peaks olema vihmavari korall ... nii mulle ütles laeva omanik... tõlkisin selle otse inglise keelest. 

Siiski oli kõige mõnusamaks hetkeks see, kui kirderanniku lähedal leidsin täiesti inimtühja rannakese ja suundusin sinna ujuma ning kauneid kive ja mereelukate kesti korjama. See oli õnnis hetk ... nautisin seda täiega. Just seda ma lootsingi sellelt väikselt saarelt leida ... üksik väike rand ainult minule. Olid õnnelikud hetked ... 

Pärast korallide vaatamist, ujumist ja muidu meresõidu nautimist oli kõht läinud õõnsaks ja vaja leida koht einestamiseks. Nüüd pidin sellesse mitte eriti meeldivasse külakesse naasma. Leidsin rannikul täitsa mõnusa söögikoha, kus 300 PHP eest sai korraliku taldrikutäie Filipiinide roogasid. Magustoiduks veel mango shake. Elu oli jälle lill.

Pärast sööki läksin sadamast küsima, et millal paat tagasi suundub ja sain teada, et iga poole tunni tagant ... kui sõitjaid on. Kuna hetkel sõitjaid polnud, siis otsustasin võtta veel viimast ja läksin massaažilauale ... ning tellisin 700 PHP eest aloe vera õliga massaaži ... selle õli valisin sellepärast, et nahk oli päikese käes natuke hellaks muutunud. Tund massaaži kulus väga marjaks ära. Tagasi sadamasse minnes selgus, et eelmine paat oli lastiga lahkunud ja pidin taas ootama ... kuid nüüd ootasin, sest kell oli neli ja paadid lõpetavad töö pool viis. Sain kenasti paadile ... 240 PHP eest ... ja tagasi Maya sadamasse, kus ootas mind minu rendiauto. Sellega oli taas üks imeilus päev õhtasse jõudnud. Tagasisõit läks nagu unes ... meenutades kauneid hetki saarel. 

Mida homme teen, veel ei tea ... otsustan hommikul ...