ICOMOS GA2026 ja muust Kuchingus Sarawakis Borneo saarel Malaisias.

Sabah osariigis džungliseiklused tehtud, lendasin Kota Kinabalust otse Kuchingusse. Kuching tähendab kohalikus keeles kassi ehk see on siis kasside linn. Kui alguses pidin lendama Kuala Lumpuri kaudu ümberistumisega, siis kohapeal selgus, et Air Asia teeb ka otselende ja kuue tunni asemel jõudsin Kuchingusse vaid tunni ja 20 minutiga. Sain hommikul enne väljalendu rahulikult puhata. Fotol on kassid koos ICOMOS General Assembly 2026 (GA2026) ja sümpoosium logoga. Just sellele üritusele ma sõitsingi.

Kohale jõudes tellisin Grab platvormi vahendusel (nagu meil Bolt) transfeeri lennujaamast hotelli. Grab on kordades odavam kui muud transpordivahendid. Hotell paiknes kohe Borneo Convention Centre Kuching (BCCK) ... kus sümpoosium toimus ...kõrval. Hotelli aknast vaatasin otse BCCK peale. Igavene lahmakas ehitis ... seal sees on kümneid saale ja mahutab tuhandeid külastajaid. Võimas värk.

Hotell UCSI Kuching oli uus ja moodne, minu tuba asus nurgapiirkonnas ja selle suurus oli muljetavaldav ... kahes seinas suured aknad, mis vaatasid lisaks BCCK-le veel kõrvalasetsevale jõele ... sest need mõlemad hooned paiknesid jõesaarel. Jah, muidu igati mõnus hotell, kuid paraku oli vaaraosipelgate invasioon nii tubades kui restoranis massiline (video). Koju minnes tuleb arvuti ja riided korralikult läbi klohmida, et need putukad välja saada... arvutisse on nad eriti varmad ronima. Õhtul selgus hotelli teine puudus ... restoranis ei saanud krediitkaardiga maksta ... kas sularahas või siis telefoni QR koodiga. Pidin oma viimase sularaha välja käima ... 

Järgmisel hommikul sõitsin Grab´i vahendusel peale hommikusööki kohe linna peale. Alustasin botaanikaaiast, sest see oli juba avatud. Hommik on sellises kohas ka väga kirev ... tohutul hulgal linde ja taimed olid peale vihma erksates toonides. Vihm oli ka õhu kvaliteeti tublisti parandanud ja sain botaanikaaias jalutades meeldiva elamuse. Muide, sinna sisenemine oli täiesti tasuta ... nagu tavalisse parki. Hommikul jooksis seal hulgaliselt tervisesportlasi ja jalutas varajasi külastajaid ...

Pargi lõpus oli hiiglaslik ehitis ... Sarawak´i osariigi seadusandliku kogu, kohalikus keeles "Bangunan Dewan Undangan Negeri Sarawak" Siinkohal peab täpsustama, et Malaisia koosneb kolmeteistkümnest osariigist ja kolmest liiduterritooriumist. Väga keeruline riigi ülesehitus, kuid see pärineb kunagiste kuningriikide ja koloniaalvalduste ühinemise tulemusest. Muide, kuni 1965. aastani oli ka Singapur Malaisia osa. Liikudes erinevate osariikide vahel on igal pool passikontroll ja pannakse tempel passi ... mina sain kolmes kohas templi - Kuala Lumpuris ning Sabah ja Sarawak osariikides Borneo saarel. Kõikides osariikides on oma seadused ... islamiõiguse, maa- ja kinnisvaraõiguse, põlisrahvaste õiguse ja muud seadused ... ja need erinevad üksteisest suuresti. 

Botaanikaaiast edasi suundusin jalakäijate sillale, mis viis Sarawak´i jõe teisele kaldale. Ka see sild oli vaatamisväärsus omaette, sest see polnud tavaline sirge sild, vaid vonkles jõe kohal ja sellel olid suured vaateplatvormid. Eks ma siis jäädvustasin seda silda paremalt ja vasakult fotodele. Keset silda aga tegin video vaadetest ümber silla, see andis hea ülevaate Kuchingu linna keskosast. Ühel pool jõge olid suured rohealad ja teisel pool kesklinna kõrghooned. Üle jõe sai lisaks sillale ka paadiga, kuid mina eelistasin silda.

Teisel pool aga elu juba käis täiega. Kaubandus oli võtnud hoogu juurde ja pakuti igasuguseid tooteid, väikestest vidinatest kuni käsitöömööblini välja. Nagu ikka oli riidekraami kõige rohkem. Kahjuks ei leidnud ma siit ühtki õmblustöökoda, oleks lasknud endale veel mõned riided õmmelda. Kuid piirdusin ainult paari külma kalamantsijoogi ostmisega ... sest õhk oli palav ja minu pluus juba läbimärjaks higistatud.

Õhtul regasin end konverentsile ära ja sain nännikoti kätte. Nagu ikka, palju tühja-tähja, kuid mõned head asjad ka ... näiteks joogipudel teesõelaga ja Pro4 juhtmeta kõrvaklapid ... need, mis kõrva sisse käivad. Kuna piduliku avamisõhtusöögini oli veel aega, siis piilusin saali ja läksin tagasi hotelli, mis asub viie minuti jalutuskäigu kaugusel konverentsikeskusest. Käisin dušši all ja panin viisakad riided selga ... ikkagi esindan ju Eestit. Ning läksin pidulikule õhtusöögile. 

See algas nagu ikka kultuurikavaga, mis oli väga ilmekas ... kirjeldas kohalikke pärismaalasi hästi. Kuid hiljem sain teada, et see oli vaid üks 24-st etnilise grupi kultuurinäitest, kes Sarawaki osariigis elavad. Hiljem tantsis üks noor poiss, kes etendas nende kultuurisümbolit sarvlindu ehk hornbill´i. Lisan siia meeldetuletuseks video sellest imelisest linnust. Väga hästi tantsis, liikuv ja vaba ... oli nauding seda tantsu jälgida. Ja siis tulid pikad ning igavad tervituskõned.

Konverentsil kulus iga ettekande algusest kaks-kolm minutit aega kõikide auväärsete isikute ja nende aunimetuste ettelugemiseks. Kui meil nimetatakse vaid paari-kolme olulist isikut, siis seal oli neid kümmekond ja nimed olid pikad-pikad ning aunimetused veelgi pikemad ja kõlavad ... Kusjuures kui üks minister tuli avasõnu ütlema, siis ta viskas vahepeal ka nalja, et küll need nimed on keerulised ja aunimetused pikad. Pärast esimeste ettekannete ärakuulamist tegime puidugrupiga (ICOMOS Wood ehk IIWC) ühise foto postri juures, mis kirjeldas meie valdkonda. Keskel IIWC oma volitusi lõpetav president María de Guadalupe Zepeda Martinez Mehhikost.  Uus president on Süheyla Koç Türgist Samsun´i ülikoolist, kus ma käisin 2025 aasta kohtumisel ja seminaril. Päris kõik kohalolnud IIWC liikmed, sh uut presidenti, sellele fotole ei tulnud, kuid eks neid fotosid tuleb veel ja veel.

Näide ühe tähtsa mehe nimest ja aunimetustest

Lisaks kultuuriväärtusliku puidu valdkonna ettekannetele kuulasin ma hoolega kultuuriväärtuste ja turismi seoste kohta. Nendes ettekannetes kõlasid sarnased noodid nagu olen kogenud maailmas ringi reisides ... näiteks kohaliku kultuuri sisuline hävitamine turistide poolt. Mõeldud ei ole niivõrd arhitektuuri, artefakte või mälestusmärke, kuivõrd just traditsioone ja muid vaimse kultuuripärandi elemente. Konverentsil kõlas ka see, et eurooplased üritavad kõike hinnata oma vaatenurgast ja väärtushinnangutest lähtuvalt ... kuid kohalike jaoks on nende kultuuril ja väärtustel hoopis teistsugune mõte ... seda eriti Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, Austraalias ja Aasias ... Nagu ikka tulevad eurooplased "kultuuri tooma", kuid sellega hoopis ohustavad ja hävitavad kohaliku kultuuri. Kõlas ka mõiste "kultuuriline rassism" ehk inimesi alaväärtustatakse mitte nahavärvi või rassi tõttu, vaid hoopis erinevate kultuuriliste traditsioonide põhjal ... mõtlemise koht. Slaidil ettepanekud olukorra muutmiseks.

Niipalju siis konverentsist see oli huvitav, kuid siia reisiblogisse hästi ei sobi. Õhtul läksin "linna peale laiama", sest mis ma seal hotellis ikka istun. Kuching on öösel väga ilus. Ja mis juhtus ... läksin mina ühte poodi ja vaatasin nänni ... kui keegi minu õlale koputas. Pöörasin ümber ja David, minu toakaaslane Kota Kinabalu Sabah džunglireisilt no vot, nii väike see Kuching siis ongi. Tema tuli siia draakonilaeva võistlusele (Sarawak International Dragon Boat Regatta 2026) ... kusjuures ma teadsin seda, kuid ei oodanud, et me kohtume. Võistlust ennast ma kahjuks ei näe, sest lendan laupäeval ära ja tema võistlus on pühapäeval 25.oktoobril. Mõnda eelvõistlust nägin ja sain ka videole.

Kuching õhtul

Kuching öösel

Konverentsi viimasel päeval oli minu ettekanne ... mis kestis vaid viis minutit, sest posteri puhul rohkem ei antud. Ega ma rohkem tahtnudki. Rääkisin lühidalt oma tööst majavammi objektide ülevaatusel ja tõin välja, et enamus majavammi kahjustusi tuleb pärast renoveerimistöid ja seda siis kui lisatakse konstruktsiooni uut puitu, mitte ei taaspaigaldata vana ajaloolist puitu. Läks kolm minutit ja pisut peale. Siis arutasin ühe hinduga pikalt kahjustatud puitkonstruktsioonide proteesimise teemal. Keegi tegi kaugemalt ühe foto ka ... 

Konverentsi viimasel päeval oli väljasõit ... milleks sai valida erinevaid kohti ... mina valisin "Semenggoh Nature Reserve" mis tundus looduse poolest kõige huvitavam. Ja ma ei kahetsenud. Orangutanide nägemine oli taas rõõmustav ja seekord nägin neid kohe hulgim ... kolme isast ja kolme emast. Mõni alles lapseohtu ja mõni juba kolmekümneaastane vanur. Muide orangutanid elavad 30-50 aastaseks. Nad elavad looduses vaid Borneo ja Sumatra saartel.

Koht, kus me neid suuri tugevaid loomi vaatamas käisime oli taal reservuaar, kus elasid poolmetsikud orangutanid. Miski ei piiranud nende liikumist, kuid samas neid aeg-ajalt toideti, mis hoidis loomad ühes piirkonnas. Loomulikult ka jälgiti orangutane pidevalt ja vajadusel osutati arstiabi või siis kaitsti neid kiskjate eest. Sain päris mitu episoodi loomade liikumises videole. Üks eriti huvitav oli, kuidas emaorangutan aitas oma lapsel puude otsas liikuda, tõmmates ühe puu teisele lähemale.

Saime pikka aega jälgid orangutanide söömist, ronimist ja muid tegevusi. Kusjuures videokaamera töötas seekord laitmatult ja mitmed head lõigud sain ka videosse. Näiteks kuidas suur isane tuli ka sööma. Või kuidas ema pojaga einestasid. Kuid samal ajal sain ka muud džunglielu vaadata ... näiteks kuidas sipelgad liikusid, põrnikad põrisesid või liblikad oma igapäevategevusi toimetasid. Džunglis ikka igav ei hakka.

               

Tagasi Kuchingusse jõudes sain Sarawak´i jõe ääres toimuvat käsitöölaata väisata. Seal oli sadade erinevate käsitööliste metall-, nahk-, puit-, tamede- ja muude materjalide käsitööesemeid ja tarvikuid. Oli mida vaadata. Vaatamata sellele, et laat oli telkides, olid seal ka konditsioneerid, mis aitasid minu higist pluusi kuivatada. Mõned pisiostud tegin, kuid mitte eriti, sest nännid mid väga ei huvita. Aga huvitav oli vaadata, kuidas käsitöölised usinalt toimetasid ... 

Õhtuks võtsin veel ühe väikelaeva kruiisi Sarawak´i jõel, mis mahtus kenasti laada ja GA2026 piduliku õhtusöögi vahele. Panin juba ilusad riided selga ja sõistsin Grab´iga jõe äärde ... kuid esimest korda minu reisi ajal takistas äiksevihm liikumist. NB! Vaesed draakonipaadi võistlejad said korralikult vett kaela. Ega midagi, istusin siis Grand Margherita hotelli lobis ja ootasin, et vihm lakkaks ja saaks laevale minna. Ja mul läks õnneks, vihm andis järele ja 32 kraadine soojus kuivatas kiiresti minu niiskeid riideid ja maapinda. Laeval võtsin jahutuseks ühe duriani jäätise. Soovitan proovida ... väga eriline. Vähemalt polnud sellel duriani lõhna.

Laevasõidus ma pettusin. Rannal polnud midagi erilist vaadata. Programm oli hõre ja nigel ning päikseloojangut pilvise ilmaga ei näe ... kuigi reisi reklaamiti nagu "Sarawak river sanset cruise". Nojah, kuid vähemalt sain aimu kohalikust kalurielust ... sest jõe ääres seisnud laevad olid enamasti traaled, millega kalavõrke välja võeti. Päris vanad puidust laevad, mõni oli ka otsapidi põhjas. 

Majad, mis jõe ääres asusid olid vaiadel, sest eks veetase kõikus suuresti sõltuvalt vihmaperioodidest. Jah, siin ei räägita mitte aastaaegadest, vaid vihmaperioodidest. Üks neist oli just alanud. Fotol on näha päris jõe äärde ehitatud Tun Abdul Taib Mahmudi eraresidentsi (tuntud ka kui Demak Jaya)... see mees oli Sarawak´i peaminister ja hiljem ka kuberner. Nojah, lihtinimene ju sellist ei ehita ... ja vaevalt et see palgarahast on ehitatud ...

Pidulik GA2026 galaõhtusöök oli Riverside hotellis, mis oli ikka väga uhke. Kulda ja karda paistis igal pool. Ma jõudsin sinna esimese saja hulgas, sest jõekruiis lõppes pisut enne seitset ja õhtusöök algas kell pool kaheksa. Nii ma siis istusid kullatud tugitoolis ja vaatasin saabujaid. Lootsin leida mõne tuttava, kellega koos üles pidusaali minna ... kuid millegipärast olid minu kolleegid hilised ja läksin lõpuks ikka üksi üles. Kusjuures ei küsinud keegi minult ei kaelakaarti ega mingit muud dokumenti, millega sisse pääeseks. Sinna oleks võinud tulla kes iganes...

Suures saalis oli oma pooltuhat külastajat, kõik erilises riietuses, šotlased seelikutes, araablased turbanitega ja kultuuride virrvarr pimestas silmi. Lauad olid kaetud eraldi taimetoitlastele, gluteeni- ja laktoositalumatutele ... kõigile ja kõigele oli mõeldud. Mulle maitses eriti ingveriga valmistatud kana ja ingveri-sibulasalat. Kuid jah, enne kui sööma sai asuda, tuli kuulata ära pikad kõned tähtsatelt isikutelt ...

Söömise ajal oli eeskava, mis polnud võrreldavgi laeval olnule. Siin oli ikka programm pikk ja läbi mõeldud. Näidati Sarawaki osariigi erinevate etniliste gruppide kultuuri. Esinejate riietus oli sillerdav ning silmapaistev. Taga ekraanil olid vaated Sarawak loodusest ja tekstid. Ega seda melu fotol eriti aru saada polnudki, lisan mõne video, et paremini mõista. Ja lõpuks tantsisid kõik, esinejad, prominendid ja külalised (video).

Ja nii see reis lõppeski. Väga mitmekesine ja huvitav seiklus oli. Taas kord midagi minu mälestuste kogumisse, millele tagasi mõeldes ja neid blogisid meeldetuletuseks lugedes saab naeratada ja mõelda ... jah, nii see oli.