Borneo saar ehk indoneesia keeles
Kalimantan on suuruselt Gröönimaa ja Uus-Ginea järel maailma suuruselt kolmas saar, kuhu on end mahutanud kolm riiki - Malaisia ja Indoneesia riikide territooriumide osad ja Brunei riik täies mahus. Kõige suurem osa on Indoneesial, kuid mina siirdusin Malaisiale kuuluvale territooriumile, mis asub saare põhjaosas. Esimene sihtkoht oli Kota Kinabalu.
Reisi eesmärk oli ICOMOS konverents ja peaassamblee, kuid kui juba nii kaugele lennata, siis broneerisin enne seda suursündmust juurde ka väikse džunglimatkadega Borneo - Ida-Sabahi piirkonnas. Taas oli minu reisikorraldajaks G-Adventures, kellega olin hiljuti käinud
Mongoolias. Reisiplaan nägi ette nii auto, paadi kui ka lennukiga liikumist umbes 1000 km ulatuses Kota Kinabalu - Kinabatangan - Sepilok - Pulau Libaran piirkonades. Kokku kaheksa päeva selles kuumas ekvatoriaalses kliimas. Nagu esimeselt kaardilt näha, läheb ekvaator saare keskelt läbi.
Lend kulges Turkish Airlines´iga Tallinnast Istanbuli ja sealt edasi Kuala Lumpurisse, mis on Malaisia pealinn. Viimasest viis Malaysia Airlines mind Kota Kinablusse. Koos ümberistumistega peaaegu 22 tundi lendamist. Kuid eks lendamine käib reisimise juurde. Malaisiasse sisenemiseks pidin kolm päeva enne mingi lihtsa vormi täitma ja passikontrollis mingeid probleeme polnud. Lennukil olin kõige pikemaks sõiduks Istanbul - Kuala Lumpur boonuspunktide eest endale hea istekoha soetanud. Sain jalad pikalt välja sirutada ja vahel isegi seinale visata, sest istusin varuväljapääsu juures. Kusjuures tagasisõiduks jäin hiljaks ja ei saanudki seda kohta ... kuid jalasirutusega koha sain ikka.
Kohale jõudes oli esimeseks mureks raha vahetada. Lennujaamas oli kurss väga halb 3,92 riggitit ühe euro eest. Vahetasin pisut, et saaks taksoga hotelli ... mis maksis 39 riggitit, sest lennujaam oli linna lähedal. Kuid kohale jõudes jalutasin kohe ranna piirkonda, kus olid suured kaubanduskeskused ja seal sain vahetada 4,62 riggitit euro eest. Juhtus veel selline nali, et olin jätnud passi hotelli ja rahavahetust ilma selleta ei tehtud. Küsisin mitmest kohast, kuid vastus oli kindel ... pass või foto passist. Nojah, otsisin telefonist, kuid fotot passist ka ei leidnud. Viimases hädas kirjutasin messengeri oma headele tuttavatele Eestis Seeder Reisidest, kellega koos ma reisisin, et nad saadaks passi foto. Teadsin, et neil on see olemas. Ja saingi foto ning raha vahetatud. Muidu oleks pidanud tagasi hotelli kõmpima ja siis taas kaubanduskeskusse ... võitsin vähemalt tund aega.
Kahjuks ei õnnestunud seekord üksi tuba saada ... olen koos inglasega, kes elab Ameerika Ühendriikides. Tundub selline rahulik normaalne mees olema. Minust ehk kümmekond aastat noorem... võibolla. Vähemalt pole siiani mingeid probleeme olnud. Tema läheb edasi Bruneisse ja siis ka Kuchingusse ... nii et sarnane teekond. Pole ju mõtet nii pikka lendu ette võtta vaid kaheksa päevase tuuri jaoks. Ikka tuleb seda maailmajagu ka avastada. Kui minul on Kuchingus konverents, siis temal mingi avamere sõudjate võistlus. On selline kõva sportlane ... pidi juba kakskümmend aastat sellega tegelema. Nojah, ühesõnaga pole hullu, et toakaaslane on ... ainult norskab öösel koledal kombel. Samas mind see ei häiri ... eks me laseme kooris.
Ülejäänud reisikaaslastest suurem osa on ka Suurbritanniast. Üks vanem paar ja üks noorem paar, siis kaks daami ... määramata eas, nagu naised ikka. Ja veel üks paarike, kellest ei saanudki aru, kust nad on ... igal juhul inglise emakeelega. Siis veel üks tüdruk Austraaliast ja kolm noorepoolset poissi Taanist. Viimased on toredad ja lõbusad ... tulid džungliloodust vaatama. Meie grupijuht ehk CEO on kohalik, kuid poolenisti Taiwani juurtega. Väga energiline ja kõva häälega ... eks näis, kuidas ta oma ülesannetega hakkama saab. Mina pidin tal olema teine eestlane ... "... sa oled mul teine ..." tulid kohe laulusõnad meelde. Esimene kohtumine lõppes päris pimedas, sest nagu ikka läheb ekvaatori lähedal äkki pimedaks.
Õhtusöögiks võtsin munariisi ja siis mingit huvitavat rooga, mille nimi oli "yam chicken" ehk jamssi korv kanaga. Jamssi juur peenestatakse ja aurutatakse pehmeks ning tambitakse taignaks, millele lisatakse pisut nisujahu, et tainas koos püsiks. Siis küpsetatakse ja pannakse sisse kanaliha vok. Ingverit oli selles roas mõnusalt palju. Üldse ... õnnestunud valik. Ja mõnusalt kerge õhtusöök ... kuid kogus oli suur. Andis ära süüa. Samas oli väga maitsev ja toitev. Soovitan proovida, kui juhtub kusagil selline roog menüüs olema.
No vot, sellised olid esimesed elamused Kota Kinabalu´st ja Borneo saarest. Kuid nagu juba kirja panin, ei piirdu see seiklus linnavaadetega, juba järgmisel hommikul sõitsime linnast välja džunglisse... kuid sellest siis juba hiljem, kui taas internetti juhtun. Õhtusöögi ajal nägin ära ka kuulsa puhkpüssi ... eks näis, kas näen seda džunglis ka reaalses kasutuses. Igal juhul on ootused suured.
