Reisikavad täpsustuvad

Nüüd on plaanid juba selgemad.

Lendan Tallinn-Oslo-Doha- Abu Dhabi Araabia Ühendemiraatidesse. Viisat pole seal vaja ja seetõttu on riiki sisenemine meie passiga lihtne. Kohapeal tahaks näha kaunist Pärsia lahe rannikuala ja ka kõrbes pisut elu vaadata. Kohal plaanin olla 4 päeva, seega päev kõrbes, kaks päeva mereranna asustatud piirkonnas ja päev emiraatide vahel sõitmiseks.

Edasi lendan Lõuna-Aafrika Vabariiki. Kui lendan? Sest seal on vaja viisat, mida väljastatakse ainult Soomes ja millel on väga karmid tingimused. Näiteks nõuavad nad karistusregistri väljavõtet ja nagu kiuste tegi Jõgeva politsei mulle novembris öösel kell pool üks Adaveres kiiruse ületamise eest trahvi ... mis märgiti karistusregistrisse. Nüüd pole selge, kas mulle viisa üldse antakse. Lisaks peab veel Helsinkis isiklikult vestlusel käima ja ette näitama hotelli tasutud broneeringu ja tervisekindlustuse vähemalt 30000 eurole ja ... ei mäletagi mis veel. Kuid kui sinna jõuan, siis tahaks käia Krügeri rahvuspargis ja sealt edasi Svaasimaal. Kes ei tea, siis Svaasimaa on riik-riigis ehk Lõuna-Aafrika Vabariigi sees on teine riik. Muide Svaasimaal on protsentuaalselt kõige rohkem aidsihaigeid maailmas. Vaatamata talvele (lõunapoolkera) peaks tulema huvitavad viis päeva.

Aga edasi tuleb Madagaskar, mis oma looduse poolest on nii eriline, et selle saare kohta ei peagi mõtlema, mida ma vaadata tahan. Huvitav on see, et autosid renditakse ainult koos juhiga. Seega pean vist ringi liikumiseks leidma hea juhi. Madagaskar on üle kümne korra suurem kui Eesti, seega peab sealgi valima paar kohta (rahvusparki), kus nelja päevaga saaks ära käia. Igatahes on ootused selle saareriigi osas suured. Ah jaa, viisa Madagaskarisse sisenemiseks saab piiril ja ka siin nõutakse edasi-tagasi piletit ettenäitamiseks ja tervisekindlustust.

Sealt edasi lendan üle Londoni Brasiiliasse. Imelik, et sellise jõnksuga, kuid nii tuli kõige soodsam lend. Rio de Janeiros maandun 14.juunil ja sünnipäeva hommikul ärkan Rios. Jah, ma isegi loodan, et ehk tuleb keegi sinna minuga koos sünnipäeva tähistama. Kui aga ei tule, siis mõnulen päeval mererannas ja lähen õhtul mõnda eriti snoobi hotelli ja naudin seal head kohalikku rooga. Lasen eelnevad viiskümmend aastat mõtetes läbi. Brasiilias on mul plaanitud tervelt seitse päeva viibida ja kui vähegi võimalik, siis tahaks lisaks Riole veel Manaus ära käia. See on Amazonase ääres asuv linnake. Hetkel on parim pakkumine aga liiga kallis, kui saan parema võimaluse, siis lähen.

Brasiiliast Tšiilisse. Täpsemalt pealinna Santiagosse. Seal on märksõnaks mäed, sest Tšiili rannikuala mööda kulgevad Andid. Kuna ka seal on hetkel talv ja temperatuur peaks olema alla kümne kraadi päeval ja paar kraadi sooja öösel, siis plaanin teha kiire kolmepäevase visiidi mägedesse ja siis edasi Põhja-Ameerikasse. Siinkohal tänan eelmise postituse lugejat lugejat ja kommenteerijat Valdekut, kes soovitas vahel ka jalgratast kasutada. Proovin seda Tšiilis teha, sest auto rent on seal keeruline ja kallis.

Kuum Los Angeles ja USA läänerannik ootavad. Seal on plaan peatuda kuus päeva ja kava pole veel väga selge. Kindlasti võiks ära käia Suures Kanjonis et seal päev-paar matkata. Siis ehk Las Vegasest läbi sõita ja vaadata, mida hasartmängusõltuvus seal inimestega teeb ja ehk ka läänerannikul pisut ringi uidata. Igatahes on USA´s auto rentimine ja kütus piisavalt kättesaadavad, et seal ringi kimada. Selle piirkonna kohta ootan lugejatelt ka soovitusi, sest seal on kindlasti paljud käinud.

Siis tuleb pikk lend, kui vaadata kohalikku aega. Välja lendan õhtul ja Hong-Kongi jõuan ülejärgmise päeva hommikul. Seda aga mitte lennu pikkuse tõttu, vaid üle ajavööndite piiride lendamise pärast. Hong-Kongis istun lennukile, mis viib mind Bali saarele. Esialgu plaanisin minna Papua Uus-Gineale, kuid see osutus oodatust keerulisemaks ja piirdun seekord Baliga. Kuna ka seal on kindlasti paljud lugejad käinud, siis ei hakka oma mõtteid kirjutamagi, vaid ootan kohe muljeid ja soovitusi. Balil viibin ma neli päeva.

Ja lõpetuseks Himaalaja mäestik. Lendan Nepaali Kathmandusse ja seal on hetkel otsimisel mõni mägedesse suunduv rajake, kus ma saaks nii kolme kuni viie kilomeetri kõrgusel ära käia. Maailma katusel nagu öeldakse. Sinna ei lähe ma mitte ainult mägede vaid ka kultuuri pärast ja seetõttu proovin vältida neid tüüpilisi mägironijate baaslaagreid. Vaatame kuidas õnnestub. Üks salasoov on veel. Nimelt minu "tööandja" Eestis - majavamm - on pärit Himaalajast kolme kilomeetri kõrguselt metsast. Seent on leitud rohkem läänepoolsetest mäeahelikest, kuid ehk naeratab mulle õnn ja ma leian selle majavammi ka Nepaali metsadest. Igal juhul annan ma endast kõik, et teda metsast kolme kilomeetri kõrguselt leida. Eks näis.

Sellised plaanid, kuid kuidas need väljasõidu hetkeni muutuvad ja kuidas reis lõpuks kujuneb, seda saate edaspidistes postitustes lugeda. Ootan meeleldi kommentaare ja ettepanekuid. Nüüd on seda lihtsam teha, sest reisikava on täpsem.