pühapäev, 15. jaanuar 2023

Niiluse kruiisi kogemused

        Iseendalegi üllatusena broneerisin ma 2022 oktoobris Egiptuse reisi või kui täpsemalt, siis Niiluse kruiisi 03-10. jaanuaril 2023. Põhjuse leiab alati ... esiteks pole ma Egiptuses käinud, teiseks tundus reis olema väga tegevuste- ja inforohke ning kolmandaks oli meil ettevõttes kollektiivpuhkus. Nojah, küsisin reisifirmalt mõned täpsustused ja broneerisin ... lisaks võtsin ekskursioonipaketi. Toitlustus oli täis mahus (3x päevas) põhipaketis. Pakkumuses oli ka joogipakett - kõik joogid hinnas, kuid seda ma ei võtnud, sest alkoholi ja kohvi ma ju ei joo ning pudelivett saab tavaliselt osta igalt poolt. Kusjuures tegi see joogipakett mind ka natuke murelikuks, sest tasuta kangete napside jagamine võib nii mõnegi grupi liikme panna alkoholi liigtarbima ning see mulle ei meeldiks. Enne lõplikku broneerimist küsisin veel kõigilt pereliikmetelt, et kes soovib kaasa tulla ... vanim poiss soovis. Nii me läksimegi kahekesi. 

       Kolmanda jaanuari hommikul olime kenasti kaks tundi enne väljalendu lennujaamas ja vaim oli valmis. Kuid tšarterlend, mis pidi väljuma kell 11 viibis korralikult. Kõigepealt jäi hiljaks lennukile minemine ja siis pidime peaaegu tunni ootama lennukis, millal lume ja jäätõrje ära tehakse ... nimelt oli öösel lund sadanud ja lennuki tiibadel oli oma 30 sentimeetrine lumekiht. Ma ei saa aru, miks tehakse lume ja jäätõrjet alles siis, kui inimesed lennukis ... selle võiks ju enne ära teha ... nii vastik on istuda kitsas istmevahes ja oodata väljalendu. Kuid lõpuks ... 12.20 lennuk startis. Puhh, algus polnud just kõige nauditavam. 

Vaade Niiluse jõe kaldale
        Loomulikult hilines ka kohalejõudmine Hurghadasse. Seal lennujaamas tuli osta 25 dollari eest kohalik viisa, mis läks kiiresti, sest pandi vaid kleeps passi ja siis läbida passikontroll, mis läks ka suhteliselt kiiresti. Pagasi jõudis kenasti kohale, sest ümberistumisi meil ju polnud ja nii me olimegi valmis lennujaamast edasi liikuma. Väike segadus tekkis sellega, et kus on grupi kogunemine, sest selle kohta polnud mingeid eelnevaid juhiseid antud. Kuid peagi oli ka kohalik mees meie reisibüroo sildiga leitud. Pole vist veel maininud, et reisibürooks oli Nikal Travel. Kusjuures teistel grupi liikmetel nii kiiret otsustamist polnud, sest pidime päris kaua ootama, millal kõik grupi kogunemise asukoha üles leiavad. Selle aja jooksul käis juba meie juures hulgaliselt raha vahetajaid, kes soovisid euromünte paberrahaks vahetada. Kuna me ei teadnud, milles point, siis jäi see tehing toona tegemata. Hiljem selgus, et vahetamine toimus lihtsal põhjusel ... pangad ei võtnud münte vastu aga hinnad olid sellised, et münte oli vaja ... seal sai maksta nii eurodes, dollarites kui ka Egiptuse naelades. Ette rutates võin öelda, et kasulik on vahetada eurod naeladeks, sest ühe euro eest saab 25-30 naela ja hulga parem on hinna üle kaubelda naeltes. Kümne naelase intervalliga on parem hinda muuta ... 

Teetõkked, soomukid ja sõjaväelased
            Järgmise üllatusena tuli teade, et meid ootab ees üle kuue tunnine bussireis laevale ehk enne kella ühte öösel polnud lootuski kohale jõuda. Ohhhhhhhh. Vaatamata sellele, et buss oli normaalne, tundus see pärast kuuetunnist lennukis istumist kohutav. Nii pikaks kujunes sõit sellepärast, et öistes oludes oli meil kogu aeg politseiauto ees ja taga ning jaoskonna piiril vahetati patrulli ... mis võttis alati aega, sest seletamist oli palju. Kusjuures patrulli ja kontrollpunktides olevaid sõjaväelasi ei soovitatud filmida ega fotole jäädvustada ... see ei meeldivat neile ja on suur tõenäosus oma telefonist või kaamerast ilma jääda. Patrull ja kontrollpunktid oli justkui turistide julgestamiseks ... kuid mulle tundus, et pigem oli see kohaliku võimu näitamiseks ja kindlustamiseks. Sõjaväelased oli soomukites ja kuulipildujatega tornides ... kas tõesti turistide turvamiseks? Nojah. Igal juhul venitasid need toimingud ja tohutul hulgal teetõkkeid meie sõitu veelgi pikemaks. Kuid kella poole kahe paiku öösel jõudsime laeva juurde ... ja siis selgus, et laev pole sadamas, vaid suvalises kohas jõe ääres ning sinna pääsemiseks oli vaja turnida mingitel betoonrajatistel ja siis ukerdada paarikümne sentimeetri laiusel ääreribal... all mustendamas veesügavik. Kui laeva me saime ja uni tuli voodis hetkega. 

Niiluse kallas kusagil Luxori linnast allpool

            

    Hommikul oli esimeseks asjaks minna laevalaele ja vaadata ümbrust. Väljas oli hommikul kella seitsme ajal umbes 15-17 kraadi sooja ja jõekaldad haljendasid. Sõitsime vastuvoolu ehk lõuna poole ja liikumine oli suhteliselt aeglane. Oli aega vaadata kalureid jõest kala välja koukimas ja kohalikke jõe ääres oma igapäevategevusi tegemas. Jõevool oli rahulik ning taevas selge. Mõeldes meie ilmale, oli täitsa mõnus kontrast. Hommikusöök oli suhteliselt rikkalik ja pisut teistsugune kui olen harjunud. Palju on hautatud juurikaid, paprikat ja muid köögivilju. Pakuti kanaliha erinevates valmistusmeetodites. Nagu ikka oli ka munarooga ning üks kokkadest valmistas omletti vastavalt einestaja soovile. Jogurt oli suhtkoht maitsetu, kuid kui sinna lisada moosi (eraldi pakikestes), sai täitsa söödav. Mahlad oli pettumus ... lootsin saada korralikku kohalikku mahla, kuid see oli vees lahustatud kontsentraat, mis maitses nirult. Aga söödud sai ja päev võis alata. Puhkamise päev, sest esimene tegevus oli planeeritud alles õhtutundideks. Jõlkusin niisama laevas ringi, sõin korraliku lõunasöögi ja tegin väikese uinaku ka veel. Mõnus oli, et kajutil olid suured aknad, kust sai jälgida ja filmida jõe ääres toimuvat. Igal juhul oli õhtuks reisiväsimus läinud ja meel kangelastegudeks valmis.       


Esimene ekskursioon oli Kom Umbo templisse või siis täpsemalt templi varemetesse. Üle kahe tuhande aastane ajalugu oli seda templit oluliselt räsinud. Kuid vana Egiptuse piktogrammid ja kivisse raiutud kujutised toonasest elust on paljudes kohtades üllatavalt hästi säilinud. Nagu meie egiptoloogist kohalik giid Mustafa rääkis, oli kivisse raiutud kogu eluks vajalik info. Kivi säilitas seda infot, mis muudel kandjatel oli ammuilma hävinenud. Võimas tunne oli olla nii vanade võlvide all.

Horus
Huvitav oli nn Niiluse kalender - millal külvata, millal saaki koristada, millal palvetada ja millal muid toiminguid teha. Seda templit nimetatakse ka krokodillitempliks, sest arheoloogid on leidnud seal suurel hulgal mumifitseerunud ja mumifitseeritud krokodille. Tempel on pühendatud krokodillijumal Sobekile ja pistrikupeaga jumalale Horusele. Sobek oli viljakusejumal ja Egiptuse jõe orus elavatele põllumeestele väga oluline. Horos oli esmajärjekorras taevajumal, kuid teda mainitakse ka kui võimujumalat. Eks egiptoloogid, nagu ka muud teadlased, vaidlevad sageli selle üle, mida kunagi ammu inimesed mõtlesid ja tundsid ... kuid seda, mis tegelikult toimus, ei saa me kunagi teada.

Giidilt saime palju teada ka Egiptuse jumalanna Hathori kohta. Ta oli emaduse ja armastuse jumalanna, keda peeti ka väga ilusaks. Tema inimese keha kujutati lehma pea ja sarvedega. Nii oli Egiptuse naistele meelituseks, kui neile öeldi: "Sa oled kaunis kui lehm". No vot. Kui meil naisele nii öelda saad kohe vastu kõrvu. Ilu on vaataja silmades ... ja uskumustes.... 

Järgmise päeva hommikul olime jõudnud Aswani (või Assan) linna sadamasse, mis asus päris kesklinnas ja seega oli võimalik minna laevalt otse linna. Kai ääres olevad laevad olid üksteise kõrval ja maale pääsemiseks oli sageli vaja minna läbi kolme-nelja sarnase laeva, et jõuda sadamasillale. Seal ootas meid buss, millega sõitsime Aswani piirkonda avastama. Kusjuures nimetatud koht oli kõige lõunapoolsem punkt Egiptuses, mida me külastasime. Kuna seal asus suur veehoidla ja hüdroelektrijaam, siis nimetati linna ka Egiptuse energiapealinnaks. Tõsi, praeguseks on kahanenud selle jaama osakaal Egiptuse energiaga varustamises alla 15%. 

Tamm ja taamal mälestusmärk
Veehoidla oli suure tammi taga. Selle ehitamisega oli probleem, sest paljud riigid pidasid seda ohuks kohalikule ökosüsteemile ja veevarustusele. Kuid suur Nõukogude Liit otsustas aidata Egiptust ja saatis sinna oma insenerid ja ehitajad. Ikka ja jälle tuleb meelde nõukogude aegne loosung "Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame need ise!". Seda siis tehti ka selle tammi puhul ... ning kohalik elu muutus selle pärast oluliselt ja sugugi mitte paremuse poole. Niiluse veetõusud, mis muutsid oru mulla viljakaks, jäid väiksemaks, veevarustus muutus oluliselt ja iidsed templid täitusid veega. Selle koostöö puhul aga rajati tohutu mälestusmärk. Millel oli allpool toodud kiri. Ma ei hakka seda tõlkima, sest originaalis on see palju sisukam. Kes oskab, lugege vasakpoolset venekeelset teksti....


Vahepalaks niipalju, et iga objekti juures oli massiliselt tänavakaubitsejaid, kes olid vajel päris agressiivsed ja üritasid turisti iga hinnaga endaga vestlema saada või oma kaupa vaatama meelitada. Kõikjal kõlasid hüüded: "just luk", "one dollar", "where are you from?" ja teised sellised tähelepanu äratamiseks mõeldud laused. Kõige naljakamad neist olid "I love your money" ja "free shop". Kui natukenegi neile tähelepanu pöörasid, siis olid nad nagu takjad küljes ja olid valmis mida iganes tegema, et kaupa maha müüa. Algsest hinnast jäi vahepeal alles vaid kuuendik või isegi väiksem summa. Tõsi, tänaval oleva kauba kvaliteet ja väärtus olid küsitavad. Kuid eks mõne T-särgi ja teepaki ma ikka ostsin. Kuid igasugu nipsasjakesed ja muu nänn jäi minust Egiptusse järgmisi turiste ootama. Pahane ma nende kaubanduslike agressorite peale polnud. Naljakas ja huvitav oli ... nad tegid oma tööd nii hästi kui oskasid. Vähemalt ei tulnud keegi käest kinni rabama ... nagu Türgis seda sageli juhtus. Ning kui läksid külma enda ette suunatud pilguga pakkujate summast läbi, siis said nad aru küll, et ei soovi osta.


Sadam, kust suundusid laevad templisse
Üheks templiks, mis Philae saarel vee alla jäi, oli Philae Tempel, mis seejärel UNESCO abil kivi-kivi haaval lahti võeti ja teise kohta, seekord siis kõrgemal paiknevale Agilkia saarele ümber viidi. Uhhh ... mis see kõik maksis ja kui palju tööd ja aega selleks kulus. Kuid hetkel on tempel kenasti üleujutuste vastu kaitstud ja suur turismimagnet. Laevu, mis sinna suundus oli sadu ja meie visiidi ajal polnud veel kõrghooaeg ... seega arvatavasti said tehtud kulutused kiiresti tagasi teenitud. Lisaks sai kultuuriväärtus säilitatud ... üleujutusest jäid vaid jäljed kivimüüridel.

Tumedad jäljed postide alaosal tähistavad veepiiri pärast tammi rajamis


 Sellest templist veel niipalju, et ehitati see Egiptuse Kreeka-Rooma riigi alluvuses oleku perioodil ehk umbes 250 aastatel meie ajaarvamise järgi. Ehitajateks olid kuulsad vaaraod Ptolemy II Philadelphus (kutsustud ka Ptolemy suureks) ja tema järeltulija Ptolemy III Euergetes. Kuid ei hakka siin kultuuriajalugu ümber jutustama, saate vajadusel ise uurida ja lugeda. Meelde jäi sellest kohast aga tõik, et valitsejate dünastiate  ja kummardatavate jumalate vahetumisega muudeti ja täiendati ka templeid. Vanadel jumalustel aga täkiti näod kriimuliseks ja lõhuti kehaosad. vaid mõned neist säilisid algupärastena. Üheks selliseks on allpool toodud jumal Bes, kes oli Egiptuses kaitsja kurjuse eest aga sümboliseeris ka elu kauneid külgi näiteks tantsu, muusikat ja seksuaalseid naudinguid. Miks ta sellise koleda näoga on? Giid Mustafa arvas, et selleks, et lapsed nimetatud naudingutega liiga vara tegelema ei hakkaks...


Päeva lõpetas külaskäik külmpressitud õlide tootja juurde. Nagu ikka viivad giidid turiste oma partnerite juurde, kus siis kostitatakse külastajaid tee ja kohviga ning näidatakse kuidas valmistatakse klaasist purgikesi. Seejärel aga lastakse nuusutada ja proovida oma kehal erinevaid tooteid ning lõpuks tehakse müüjate kambakas ehk tuleb suur hulk müügiinimesi, kes kõik hakkavad sulle erinevaid tooteid pakkuma. Analoogilist käitumist olen kohanud paljudes turismipiirkondades ... nii Euroopas, Aasias, Aafrikas kui ka Ameerikas. Kusjuures toimib ... müük on palju parem kui tänavamüük. Minagi ostsin sellest kohast suure nelikpaki, kus oli mündi, eukalüpti, aloe vera ja lavendli külmpressitud õlid. Esimesed kaks sauna leilivee sisse panemiseks ja teised endale peale määrimiseks ... kui nahk päikeses kannatada saab või muidu kuiv on. Kauplemine oli korralik ... hind langes ikka oluliselt. Õhtul hotelli jõudes leidsin oma voodilt eluka, kes mulle vastu vaatas. Selliseid loomi tegid toateenindajad iga päev ... 

Järgmise päeva plaanis oli ekskursioon Abu Simbel ´i templisse. Kusjuures oli see lisaekskursioon, mitte paketis olev. Kuid kui ma sain teada, et väljasõit on kell 5.30, sõiduaeg sinna neli tundi ja tagasi teine neli tundi ning kohapeal saab olla kaks tundi, siis otsustasin, et see pole minu jaoks. Kaheksa tundi bussis loksumist on liig mis liig. Seega loobusime koos pojaga sellest ekskursioonist ja otsustasime päeva iseseisvalt sisustada. Ja ma ei kahetsenud ... sellest päevast sai meie kõige meeldejäävaim. Proovin siis teilegi kirjeldada meie teekonda ja tegevusi. Algas kõik sellega, et pärast hommikusööki nii kella poole kaheksa paiku läksin maale ja jalutasin mööda mere äärt lootuses leida võimalus paadi rendiks. Ei saanud veel sadat sammugi tehtud kui kohe oli pakkuja kõpsti juures ja pakkus nii mootorpaati kui ka "haluka"-t, mis oli kohalik purjekas. Ma valisin purjeka, sest seal on vähem müra. Kauplesime taas natuke aega ja sain kokkuleppele, et kell üheksa tuleb ta meile vastu ja saame kolm tundi 20 dollari eest ringi sõita. Selle teadmisega läksin tagasi laevale ja vaatasin internetist, kuhu võiks seilata. Ah jaa ... arvutit mul kaasas polnud, selle emaplaat läks esimesel jaanuaril õhtale ... surfasin vajadusel telefonis. Kasutasin selleks kohalikku wifit, mis maksis 3 dollarit gigabait. Polegi kõige hullem. Ah jaa ... soovitus kõigile Egiptusse minejatele ... lülitage enne sinna jõudmist andmeside rändlus välja, sest kohe kui kohalikku võrku lähete võtab operaator (vähemalt Telia koostööpartner) teie käest 15 eurot ... ja see on päevatasu, mille eest saate vaid 200 MB kasutada. Hirmkallis ... arvestades veel, et levi enamasti pole. 

Kell 8.50 läksime laevast välja ja kõpsti oli meie juures purjeka "kapten", kes viis meid oma laeva juurde, mille nimi oli "Hanny moon". Meie esimeseks sihtmärgiks oli sõita üle jõe ehk läänekaldale, kus tuli meile vastu Sahhaara kõrb koos kaldakaljudesse rajatud hauakambritega. Soov oli ronida fotol oleva mäe otsa ning uurida lähemalt hauakambreid ja mäe taga olevat kõrbe. Kuna paadimees ei osanud suurt inglise keelt, siis palusime tal vaid meid sinna kaldale viia. Nii palju ta ikka oskas, et näitas kätte suuna, kust üles saab ja väitis, et seal on ka piletipunkt. Nojah, raha Egiptuses küsiti iga liigutuse eest. Kuid loomulikult ei heidutanud see meid ... kusjuures selgus, et pilet maksis vaid 60 Egiptuse naela ehk pisut üle kahe euro. 

Kohale jõudes nägime jalajälgedest, kust varasemad külastajad on mäkke läinud. Kuid kuna me olime nii varajased, siis olime mäel suhteliselt üksi ... st kahekesi. Mööda liivast nõlva üles ronides oli natuke kõhe ka, sest liiva sees oli palju kive, mille all elasid mingid elukad ... kindlasti sisalikud, kuid jälgede järgi (vt foto) ka maod ja võibolla ka skorpionid, kuid ettevaatliku liikumisega sai eriti ohtlikke kohti vältida. Liiva sees mäenõlvast üles mütata oli ka füüsiliselt päris raske tegevus, kuid samas ka väga huvitav, sest mida kõrgemale tõusime, seda paremaks läksid vaated. 

Osad hauakambrid olid liivast väljas, kuid nagu selgus, oli ka neid, mis olid mattunud liiva ning ... oi oi kes seal küll veel elutsesid.... võibolla olen liiga palju Indiana Jones´i filme vaadanud ja kujutlusvõime on liiga elav. Kuid no vaadake ise, millised jäljerajad viivad liivas oleva väikese avause juurde. Ma arvan, et seal all on hauakamber. Kõhedust ja natuke ka aupaklikust tekitas ka teadmine, et me kõnnime ju surnuaial. 

Mäe otsa jõudes avanesid imeilusad vaated jõele, linnale ja teisel pool kõrbele. Miljonivaated. Ja kuna meil oli aega ja tahtmist, siis nautisime neid vaateid täie rinnaga. Ja ronisime päris mäetipus paikneva pühakoja juurde välja. Parempoolsel fotol on vaade Sahhaarale ja alloleval vaade Niilusele ja kaldale ülevalt. Ma ei tea miks, kuid ronides mägedes tekib selline eriline tunne. Eriti veel pühades mägedes nagu see siin. Mingi sõnul kirjeldamatu tunne.





 


Hauakambrid olid enamuses suletud, kuid mõned olid ka avatud ... kuid sinna sisse minna me siiski ei söandanud. Nii austuses lahkunute vastu kui ka kartusest kohtuda soovimatute olenditega. Juba nende kambrite lähedalt nägemine oli elamus. Siia olid toodud vaid kõige tähtsamate ja jõukamate isikute muumiad. Tõsi, vaaraod olid maetud kuningate orgu, mille külastusest kirjutan hiljem, kuid muud tähtsad piirkonna isikud olid siin. Kohaliku usu põhjal on vajalik inimese keha, millest on eraldatud sisikond, säilitada, sest nad usuvad hauatagusesse ellu. Sellepärast palsameeriti ja mumifitseeriti inimese säilmed. Süda jäeti kehasse, sest uskumuse kohaselt määrasid jumalad südame "puhtuse" järgi selle, kas inimene sai igavese elu osaliseks. Jumalad asetasid südame tõe ja õigluse jumalanna Themise kaalule ja teisele poole pandi Themise sulg. Nüüd küsisid jumalad küsimusi, mis sarnanesid ristiusu kümnele käsule ... kas Sa oled varastanud, tapnud, võõrast naist himustanud jne. Kui süda oli "raske" ehk patune, siis polnud igavest elu oodata. Patused südamed sõi krokodill ja see oli sellele inimesele lõpp. Põrgut, nagu ristiusus, egiptlaste usundites pole, kuid seda "lõppu" kardavad nad rohkem kui põrgut. Vot sellised uskumused olid egiptlastel.

Vaade linnale oli võrratu. Seda võiski nautima jääda. Kuid proovisime siiski reaalsustaju säilitada ja pärast rohkem kui tunniajalist matkamist hauakambrite mäel suundusime tagasi paadi juurde, kus meid ootas truult paadimees ja meie sõit kulges edasi kohaliku botaanikaaia suunas, mis on eespool suurel fotol ka näha rohelise pikliku saarena jõe keskel. Veel viimased fotod ja vaated mäele ja edasi järgmistesse kaunitesse kohtadesse. Kaasas kustumatud mälestused ...


Botaanikaaed oli nagu roheline oaas keset kivist jõesängi. Sellel saarel olid esindatud nii kohalikud puud kui ka teised selles piirkonnas kasvavad taimed. Lisaks oli seal rikkalik lindude paradiis, väidetavalt üle 60 linnuliigi leidis saarel elamiseks sobiliku keskkonna. Saare allavoolu paiknevas otsas oli suur hoone, kus sees olid herbaariumid erinevate piirkonna taimeliikidega. Toodud olid lisaks fotodele taimedest ka selle kuivatatud lehed, õied ja viljad. Kõige rohkem jäi meelde kahuripuu (ld Couropita guianensis), mille vili meenutas kahurikuuli. Kuid oli ka teisi väga erilisi ja huvitavaid taimi. 

Lindudest jäi silma väga eriline lind, kes poseeris meile otse kõnniteel ja sain teda nii filmida kui ka fotodele jäädvustada. Hilisemal uurimisel selgus, et tegemist on vaenukäoga (ld Upupea epops), keda peaks suveajal ka Eestis kohtama. Ilus lind, kuid veel ilusam on ta siis kui oma tuti lahti sirutab. Kahjuks ei olnud ta meile armuline ja ei sirutanud tutti lahti. 

Huvitav oli ka see, et samal saarel, väljaspool botaanikaaeda olid endale eluaseme teinud kohalikud nuubialased, kes enamasti elavad kõrbes, kuid antud juhul on leidnud mõnusama elukoha. Nende kohta räägitakse, et rahvaloendusi seal ei teha ning keegi ei tea päris täpselt nuubialaste populatsiooni suurust. Egiptuse võimud on üritanud neid nii öelda kodustada ehk on loonud neile külasid ja koole, kuid see rahvas eelistab elada karmides kõrbetingimustes ning loobub paiksest eluviisist. Meie giid teadis bussisõidu ajal rääkida, et nuubialased annavad oma lastele varajasest imikueast peale väikseid koguseid skorpioni- ja madude mürki, et neid immuniseerida nende elukate vastu. Lisaks teadis ta öelda, et nuubialased on rikas rahvas, nende jõukus pärineb kõrbetes teid juhatades ja ka salakaubandusest. Kes teab... võibolla on seal tõetera sees.

Pärast botaanikaaeda purjetasime tükk aega veel jõe peal. Läbi kivimürakatest kanjonite ja mööda liivastest nõlvadest. Paadimees oli osav ja tõi paadi nende ohtude vahelt kenasti tervena välja. Tõsiselt rikkalik loodus - liivaväljad ja siis kivimäed ja siis rohelised oaasid ja siis kandilised linnamajad. Minaretid olid linnamaastikul väga ilmestavad ja sealt kostus ka meie paadisõidu ajal kutset palvusele. Meie sõit oli nii mõnus, et ei saanudki kolme tunniga hakkama ja pidin lõpus paadimehele suuremat tasu maksma ... kuid see oli seda väärt.

Ah jaa. Tagasi sõites möödusime hotellist, kus Agatha Christie kirjutas oma "Surm Niilusel" krimiromaani. Meie Niilusekruiisil õnneks selliseid seiku polnud. Kui see romaan ja seal toimunud sündmused tulid reisil meelde küll. Sellest hotellist möödusime ka järgmisel päeval, kuid siis juba mootorpaadiga. Kuid sellest juba edaspidi. Tagasi laev-hotelli jõudes ootas meid voodil kena luik. Kuid voodisse oli veel vara minna ... päev polnud veel õhtul. Sõime hilise lõunasöögi ja suundusime taas linna peale. Seal sai kõvasti kaubeldud ja ostetud. T-särke poistele, püsirihm mulle, teed ja maitseaineid koju kööki ning külmkapimagnet. Poiss sai ka kauplemiselamuse ja mis seal salata, kauples paremini kui mina. Igati kordaläinud päev. Vahele panen foto kruiisilaevast.


Järgmise päeva hommikul suundusime kogu grupiga mootorpaadiga Nuubia külla, kus saime näha riigi poolt rajatud kooli, õppida araabia keelt ning maitsta kohalikku saia meega ning juua teed peale. Kui ausalt, siis kumas siin kõikjal läbi turistile suunatud tegevus. 
Kool oli tore ja väga värviline, kuid kuna oli nädalavahetus, siis reaalseid tunde ei toimunud. Me saime istuda klassiruumis ja õpetaja tegi ees kino ... andis ulakatele kepihoope ning näitas araabia numbreid ja tähti. Kusjuures huvitav on teada, et araabia numbrid pole need, mida meie kasutame vaid fotol paremal toodud märgid. Meil kasutusel olevad "araabia" numbrid pärinevad hoopis Indiast, kuid araablased tõid need Euroopasse. Seega õiged araabia numbrid on hoopis tahvlil. Panen siia juurde ka vastavuse meie numbritega, et asi oleks selgem. Selle tabeli sain internetist. Lisan ka lingi algallikale. 
Nagu siit fotolt näha on koolimaja tõesti väga uus ja korras, kuid kui selle katusele minna, siis oli näha kohe kooli kõrval kõrguvat prügimäge ja sealt tuli haisvat tossu, mis tekkis prügi põlemisest. Selliseid tossuseid prügipõletamisi kohtas kõikjal Egiptuses. Meie jaoks harjumatu ja sisse hingamisel ka kahjulik õhk. Loodetavasti õpetati koolis peale tähtede ka prügi käitlemist. Lootus jääb ... Prügimajanduse mulje on Egiptuses tunduvalt parem kui Indias ja Indoneesias, kuid jääb alla Vietnamile, Laosele ja Hiinale. Seega nagu optimistid ütlevad, et saab veel hullem olla. 

Koolist mööda Nuubia küla tagasi liikudes hakkas üks kaamel perutama ja tormas rahvasumma. Tõmbusime kiiresti seinte äärde, sest kui selline mürakas otsa jookseb, siis nalja pole. Õnneks ei saanud keegi viga ... ei turistid ega kohalikud. Kaamel püüti kinni ja rahustati maha. Polnudki varem sellist vaatepilti näinud ... perutav kaamel. Kuid ei soovi seda enam näha ka... täitsa jube oli. See väike intsident jäigi meil selles külas viimaseks. Tagasi laevale jõudes tervitas meid voodil krokodill ... karp hambus. 

Pealelõunal hakkas laev liikuma tagasi Luxori suunal. Ees ootas suhteliselt igav õhtu, sest ega seal laeval teha midagi polnud. Lõuna ajal sai laevalael päikest nautida, kuid see tegevus pole kuigi aktiivne. Võtsin ka väikse massaaži laeval, kuid see osutus keskpäraseks ja oli osaliselt mingi vastiku masinaga. Seega algas igavlemise aeg. Vaid päikeseloojang oli ilus vaadata. Kuna meie kajut oli allavoolu sõites lääne poole, siis saime seda vaatepilti otse kajutiaknast nautida. Päike loojus, linnud karjusid ja palmide kontuurid joonistusid taeva taustal värviliselt välja. Ilus.

Ka järgmise päeva hommik ei toonud mingeid erilisi tegevusi. Oli võimalus minna Edfu templit vaatama, kuid mingil maagilisel põhjusel olin selle info maha maganud ja seega jäi seal käimata. Kui ma asjast aru sain, oli kell juba nii kaugel, et Edfu´s maale ei saanudki. Laev hakkas juba edasi liikuma. Kuid eks see oli oma hooletus. Seega oli ka pärastlõuna tegevusetu. Suur logelemise päev. Kardan, et ka Edfu poleks seda päästa suutnud. Ainus huvitav tegevus oli jõe kallast vaadata. Vahel oli seal ka tegevusi, kuid enamasti mitte. Õhtul kui pimedaks läks vaatasime igavusest telekat. Tuli mingi märulifilm ... ja siis reklaamipaus, kus polnud mitte reklaam vaid palvetamise tekst ja laulmine. Oma 3-4 minutit palvetamist ja siis läks märul edasi. Sellist asja polnud veel kohanud. Kuid ega ma suur teleka vaataja reisidel pole. Õhtul käis laeval ka mingi kohalik tantsija, kuid vaadates teda paar minutit sain aru, et ei vääri vaatamist. Lõpuks jalutasin niisama laevalael ja mõtisklesin oma mõtteid.

Järgmise päeva hommik oli eelmisega sarnane - hommikusöök, jõeääre vaatamine ja logelemine. Lõuna ajal taas söömine ja pärastlõunal oli üks huvitavam hetk. Läbisime lüüsi. Taas kord oli jõel suur tamm, mille taga oli veetase oma 12-15 m kõrgem kui selle taga. Seega sõitsime laevaga vett täis lüüsi sisse ja siis pandi meie taga värav kinni ja hakati vett allavoolu välja laskma. Laev langes ikka allapoole ja allapoole, kuni saavutas tammitaguse veetaseme ning sõitis värava avanedes lüüsist välja. Kusjuures laeva ülemine tekk oli siis tasapinnas ümbritsevaga ehk laev laskus oma kõrguse jagu. 
Täitsa omapärane tunne. Eriti kui tagasi vee taset vaadata, mis kõrgub laevalae tasapinnas. Sellel fotol on ees sõitev laev (lüüsi mahtus kaks laeva) ja kõrval on näha algne tumedam veepiir... Kõrvallüüsi läbis samal ajal Niiluse suurim kruiisilaev ja see mahtus lüüsi vaid üksi. Olen näinud varem laevu lüüsist läbi sõitmas, kuid ise sellisel laeval viibisin esmakordselt. Fotosid ja videoid sai tehtud hulgim.

Pärast järgnes taas igavlemise aeg, sest laev kulges edasi Luxori poole. Istusin kajutis, jalad akna peal ja vaatasin välja. Mõtisklesin Egiptusest, selle elanikest ja nende tegemistest. Meenus bussis kuuldud giidi jutt nuubialaste pulmakommetest. Nende naiste näod on kaetud ja peigmees ei või seda enne pulmi nähagi. Tänapäevaks on see tava õige pisut leebemaks muudetud. Korra saab peigmees pruudi nägu piiluda. Kuid rääkida ei või ikka. See, kas neiu meeldib või mitte on korraldatud läbi teetseremoonia. Neiu pakub poisile teed ja kui see võtab pakkumise vastu ja joob teed, siis on neiu sobilik, kui aga joomata jätab, siis pulmi ei tule. Neiu aga annab märku oma poolehoiust sellega, et paneb tee sisse suhkrut. Sellised kombed siis... ja kui kõik sobis, siis pidi noormees neiu eest välja käima hulga kaameleid. Mida kaunim neiu, seda rohkem kaameleid. Kaamel maksab umbes 3000 dollarit. Rekordiliselt olla üks peigmees pidanud välja käima 300 kaamelit ... arvutage siis ise. Kusjuures ka teistel egiptlastel on naise eest tasu ette nähtud. Põhja-Egiptuses näites 80-150 g kulda ja hulgaliselt kingitusi. Meie meestel on ikka vedanud, saavad naise suisa tasuta kätte. Kusjuures lahutus on seal veel kallim, sest kõik soetatud vara - elamine, mööbel, kuld ja muud asjad jäävad naisele ... peigmees peab aga nullist alustama. 

Luxoris selgus, et sadam asub kesklinnast kaugel ja nii jalutasingi ma sinna jõudes pisut sadamapargis ning läksin siis magama, et järgmise päeva hommikul suunduda Kuningate orgu avastama. Hommikul kohe pärast hommikusööki ootaski meid buss, mis viis otse oru parklasse, kuid edasi pidime minema elektriliste sõidukitega. Parkla juures asuvas sissepääsumajas oli väga huvitav makett kuningate orust, kusjuures huvitav polnud mitte selle maketi pealmine osa, vaid hoopis alumine.
Nimelt oli maketi all kujutatud käigud hauakambritesse ja hauakambrite ruumid. Seda maketti oleks väga mõnus uurida elektrooniliselt ... ehk saab sedagi varsti teha. Kuid ka nähtu avaldas sügavat muljet.... tehke foto suuremaks ja uurige...
Giid seletas meile, et pileti hinnas on kolm hauakambri külastust ja neid kolme saab valida ise. Tõsi mõned olid lisatasu eest ja sinna selle piletiga ei saanudki. 

Hauakambrite juures valisime esmalt ühe sügavaima, Ramses IV hauakambri, siis Ramses I oma ja Ramses IX matmiskoha. Kokku oli Ramseseid vaaraodena 11, kõige kuulsamad neist loomulikult Ramses II ja III. Tutanhamoni hauakambrisse, mis olevat kõige paremini säilinud, me kahjuks ei saanud, sinna oli eripilet ja selle ostmiseks oleks pidanud minema tagasi sissepääsu juurde. Teekond hauakambrisse oli enamasti palistatud piktogrammide ridadega ja alla jõudes oli mõnes hauakambris üks, kuid mõnes mitmed ruumid. 
Muumiad olid kivist sarkofaagides, mille sees olid puidust sarkofaagid ja kõige lõpuks kullast sarkofaag ja selles muumia lahkunu vaaraost. Loomulikult polnud meie külastatud sarkofaagides ei muumiaid ega kullast katteid, need on ammu viidud muuseumidesse ja mõned siiani leidmata. Maalingud hauakambrite seintel kujutasid nii jumalaid kui ka lahkunu kangelastegusid. Mida kauem valitsenud ja rikkam vaarao, seda suurem ja uhkem oli hauakamber. 

Kuningate orust läksime kohe edasi ainsa egiptlannast vaarao Hatšepsut´i templisse, mis asus Kuningate oru lähedal. Mulle meeldis selle templi asukoht. Mäekülje sees justkui sinna sisse raiutud. Veel oli huvitav teisel terrassil olevad seintesse raiutud kujutised, mis viitasid merereisile ja muudele Hatšepsuti tegevustele. Tempel ise pärineb üle 3500 aasta tagusest ajast. Võimas. Kuid selle templiga on seotud ka Egiptuse nüüdisajaloo üks suuremaid tragöödiaid ... nimelt mõrvasid 1997 aastal terroristid nendelt kahjudelt tulistades ja hiljem noahoopidega tappes 58 turisti ja neli kohalikku töötajat. Enamus turistidest olid Jaapanist ja Šveitsist. 

Pärast lõunasööki ootas mind Egiptuse suurim Karnaki tempel. Või õigemini templite kompleks. Poeg avaldas soovi seekord laeval õppimisega tegeleda. Templisse jõudes tutvusin kõigepealt selle plaaniga. Tõesti suurel maa-alal paiknev mitme väiksema templiga piirkond. Karnaki templist viis kunagi otsetee Luxori templisse ja kogu allee oli ääristatud lõvidega. Arvatakse, et seal oli üle 1000 lõvi. Nagu ka eelmistes templites, avaldasin ma grupijuhile soovi iseseisvalt liikuda. Olen tänulik, et seda alati ka võimaldati. Mulle ei meeldi sörkida kellegi sabas, isegi siis kui see keegi olulist infot jagab. Ja sellel üksi käimisel on veel üks põhjus ... ma saan minna "peateelt" kõrvale ja käia kohtades, kus kiiresti templeid läbivad grupid tavaliselt ei käi.

Nii ka selles templis. Enamus külastajaid liikus keskmises kõige suuremas templiosas... neid oli vähemalt tuhat. Sammaste vaheline ala suisa mustas turistidest ning seal oli isegi liikumine raskendatud. Huvitav, et juba kaks sammasterida paremale ja vasakule oli turistide voog oluliselt väiksem. Ma kohe ei saa aru, miks inimestele meeldib olla rahvamassi sees.  

Mina aga otsustasin pärast põgusat keskosaga tutvumist minna hoopis äärealadele ja suundusin vasakul asuvasse Petah´i templisse (nimetatud ka Ptah ´i templiks). Ja uskuge või mitte, seal polnud mitte ühtegi turisti ... vaid üksik valvur igavles seal. Läksin siis ja filmisin seal sambaid ja teed templisse. Äkki tuli valvur minu juurde ja kutsus mind kaasa lukustatud väikese templi ukse juurde. Võttis taskust võtmed ja avas mulle ukse mis viis Ptah´i peata kuju juurde. Ptah oli Memphise ülemjumal, käsitööliste ja kunstnike kaitsja.
Kuid see polnud veel kõik. Nimelt avas valvur ka parempoolse kambriukse ja ma pääsesin ühe väga unikaalse kuju juurde. Nimelt oli seal kambris lõvi peaga jumalanna Sekhmet´i kuju. Valgustasime seda siis kahekesi mobiiltelefonide lampidega ja proovisin jäädvustada kuju fotole. Kuna laes olev valgusava oli suletud, siis foto kõige paremini ei õnnestunud. Sekhmet oli päikesejumal Ra tütar. Ta polnud just kõige meldivam jumalus, teda seostati kuumusega kõrbes, katkuga ja suurte tapatalgutega. Ju vist sellepärast ongi ta tänaseks kahe luku taga üksikus pimedas kambris. 
No vot, kui ma oleks olnud grupiga, siis oleks see kõik jäänud nägemata. Loomulikult andsin ma tänutäheks valvurile 20 EGP-d ehk meie rahas ca 80 eurosenti. Ta oli väga tänulik. 

Innustatuna kogetust ja omades piisavalt aega läksin ka teisele poole ehk Pylon IX ja X ning Amenhotep´i  templite kanti luusima. Seal olid ees võreaiad ja silt "Tööde piirkond, suletud". Aga üllatus-üllatus ... ka sealne valvur lasi mind sellest väravast läbi ning näitas nimetatud templeid. Fotol siis Pylon X tempeli jäänused. Kuid selles piirkonnas polnud nii huvitav ja salapärane kui eelmises. Nii ma siis pistsin valvurile pihku 10 EGP-d ja lahkusin. Loomulikult olin tänulik ja valvur ka rahul.

Tagasiteel jäädvustasin veel Pylon´i dünastia kujusid ja siis suundusin kokkulepitud kogunemiskohta meie grupiga. Ise väga rahulolev ja õnnelik. Seal leidsin külmetava grupijuhi ja andsin talle oma jope soojenduseks, sest olin täis nii kuumi elamusi, et külma ei tundnud. Meelde tuli üks templi külastus Kreekas, mis toimus hooajavälisel ajal ning turiste polnud. Läksin siis rahumeeli templi varemetesse kollama, ei kohanud kedagi. Pärast tunniajalist uurimist jooksis minu juurde aga valvur ja oli koledasti ähmi täis, et kuidas ma siia sain ja et see on suletud piirkond. 

Lõpetuseks külastasime Luxori templit, mis on samuti väga kuulus ja õhtuse aja ning valgustuse mõjul ka väga müstiline. Samas aga suuruselt jäi see Karnaki kompleksile oluliselt alla ja enam nii palju emotsioone ei tekitanud. UNESCO pärandi nimekirjas aga seegi tempel on ja turiste see juurde meelitab. Templi rajas Amenhotep III, kuid täiustasid ka Ramses II, Tutankhamun ja mitmed teised vaaraod. Nende fotod olid kenasti templi sissepääsu juures reas... või täpsemalt fotod nende paremini säilinud kujudest. 

Tagasitee Hurghadasse kulges juba kiiremini, sest päevasel ajal polnud politseieskorti vaja ja nii saimegi nelja tunniga tee läbitud. Kahjuks jäi ära viimase päeva hommikule planeeritud kuumaõhupalli sõit piirkonna vaatamisväärsuste kohal. Seda oleks kindlasti tahtnud teha. Kuid mis teha, seekord läks siis nii. Tagasiteel filmisin veel teekonda läbi linnade ja külade .... läbi kõrbe ja mägede ... kuni Punase mereni välja. Filme ma seekord blogi juurde ei pannud, sest ei soovi neid Youtubesse üles laadida. Tagasilend kulges probleemideta ja nii olimegi enne kella 23-e tagasi Tallinnas. 

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Jäin rahule. Tõsi, molutamist oli palju ehk tegevuseta aega oli liiast. Kuid nagu mu poeg ütles: "Sinuga koos oli hea molutada..." ehk saime igasugu elulisi teemasid arutada ja kuna ta on juba 18 aastane, siis olid need vestlused vahel väga sisukad ja tulised. Kõige meeldejäävamaks mälestuseks oli meile mõlemale matk hauakambrite mäel Sahhaara kõrbe serval Aswani piirkonnas. Jah, see oli tõeline elamus. Kuid loomulikult oli ka palju muid elamusi, mida ma proovisin ülal blogis ka kirjeldada ... et tulevikus oleks hea lugeda ja meenutada. See oli mul siis 52. riik külastada .... aga tagasi Egiptusesse ma ei igatse ...

NB! Siin kirjutatu on jäädvustatud mälu põhjal ja võib sisaldada faktilisi eksimusi! Kui keegi neid märkab, siis palun andke mulle teada meilil info@kallepilt.ee 






 

 

 













          

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar