 |
| Viimane vaade Tallinnale ja Ülemiste järvele |
Ostsin lennupiletid juba jaanuaris, kui planeerisin selle aasta reise ... kuid kes oskas ette teada seda, et Lufthansa töötajad hakkavad taas streikima ... Pidin välja lendama teisipäeva hommikul kell 6.35 ja olema Londonis poole kümne ajal, kuid kui hakkasin esmaspäeval arvutis chech-in´i tegema, siis andis Lufthansa portaal mulle veateate ... proovisin veel, ikka sama. Ootasin siis ära kuni kell sai 9 ja helistasin oma reisikorraldajale ning ... sain teada, et lendu on streigi tõttu muudetud. Kusjuures mulle ei tulnud selle kohta mingit teadet ... oleks rõõmsalt läinud kell 5 hommikul lennujaama ja siis pettunud. Hea, et niigi läks. Uus lend on üle Stockholmi väljumisega Tallinnast 10.50 ja kestvusega kaheksa tundi ... mida iganes ... pean Rootsi pealinnas istuma tervelt neli tundi ja jätkulendu ootama. Ei ole rõõmus 😔😔😔 ... isu Lufthansale veel lendusid broneerida kadus kiirelt. Plaanin esitada neile ka kahjunõude ... et nad minu aega terve päeva kulutasid ...
Lõpuks jõudsin siiski Londonisse Heathrow rahvusvahelisse lennujaama. On see aga koloss ... lennujaam nimelt. Otsisin tükk aega kohta kust õige rong läheb ... linna sõidab kaks rongi - kiirliin 15 minutit ja maksab 25 naela ja tavaline 45 minutit ja maksab 14 naela. Tahtsin minna tavalise peale, sest õhtul polnud ju kuhugi kiiret enam, kuid sattusin ikka kuidagi tahtmatult kiirliini peale. Nojah, kümme naela vastu taevast, kuid sain kiirelt kohale. Kust tavarong läks, seda ei saanudki teada ... mis seal ikka. Hotell oli broneeritud kesklinnas ... seekord ... ja otse Paddingtoni tuiksoone juures, seega sain lennujaamast ilma ümberistumiseta otse hotelli juurde. Vaid kilomeetrike tuli ehk kõndida. Kohe hotelli kõrval tervitas mind Kalle kohvik ... rootslaste asutatud ... väge meeldiv tervitus. Hotell ise ka oli täitsa viisakas ... ikka neli tärni ... nimi Blakemore ... otse Hyde pargi lähedal, kuid kuna õhtu oli juba päris pime, siis parki jalutama ei tõmmanud.
 |
| Elektriauto laadimispistik postil |
Kuid linna peal ... täpsemalt hotelli ümbruses ... tegin ikka väikse tiiru ära. Silma torkas elektriautode rohkus. Sõidavad teised nii vaikselt, et kogu aeg tuleb vaadata, mitte kuulata auto liikumist. Inglismaa on panustanud korralikult elektriautodele, iga mõnekümne meetri kaugusel on posti peal laadimispunkt ja esmapilgul täiesti tavaline pistik ... ilma mingi arvestita. Kuid ju seal mingi äpp ikka juures on. Mõeldes Eesti laadimispunktide "võrgustikule" on olukord ikka täiesti drastiliselt erinev. Jätad auto seisma ja saad igas kohas laadima panna. Tasub selline auto soetada. Kusjuures õhk oli tõesti puhas vaatamata tihedale liiklusele. Nojah ... eks õhu puhtusele aitasid kaasa ka aiad, mis iga maja juures olid ja suured pargid, mida oli igas kvartalis mitmeid. Kusjuures mitte ainult haljasalad, kuid superilusad hästi kujundatud ja hooldatud rohelapid.
Kui juba rohemajandusest kirjutan, siis tuleb kindlasti mainida ka ühte lihtsat, kuid väga meeldivat võimalust igal pool täita oma joogipudel tavalise joogiveega. Sildid kenasti juures ... vähenda plastiku kasutamist. Esiteks oli see kulusõbralik ja teiseks keskkonnasõbralik. Olin ostnud Stockholmi lennujaamas pudeli vett ja nüüd sain seda igal pool mõnusalt täita. Miks küll ei võiks meilgi sellised kohad olla ... näiteks lennujaamades või kaubanduskeskustes. Londonis nägin selliseid kohti iga suurema keskuse juures. Ja vesi oli seal tõesti täiesti joogikõlbulik ... ilma lisamaitseteta. Samuti nägin, et selliseid kohti ka kasutati päris intensiivselt. Kui mina pudelit täitsin (tegin seda mitu korda), siis vahel ootas teine täitja juba järjekorras.
Need olid esmamuljed Londonist. Kuid kohe teisel hommikul, pärast hommikusööki, asusin teele metrooga messikeskuse poole, sest see oli ju minu põhiline eesmärk. Taas oli Paddingtoni jaamast metroorongi otseliin messikeskusse. No oli see alles keskus. Umbes samas mahus kui Hannoveri messikeskus ... tohutu ala täis suuri messihalle, kus toimus korraga päris mitu erinevat messi. Mina suundusin N1 halli, kus oli kahjuritõrjemess, mida külastama tulin. Olin eelregistreerunud ja sellega oli sissepääs tasuta. Välja trükiti ilus rinnasilt koos triipkoodiga ja asusin kohe eksponeeritavaga ja eksponeerijatega tutvuma.
Pool päeva ehk neli tundi läks sellele messile ja sain kõik oma püstitatud eesmärgid täidetud. Leidsin ühe täiesti uue infrapuna töötlusmeetodi puitu kahjustavatele putukatele (Hispaania), siis nägin taas vana head tuttavat Lucat Itaaliast, kellelt olin ostnud mikrolainetega töötlusseadmed mõned aastad tagasi. Leidsin puukoi ehk õige ladinakeelse nimega Anobium punctatum´i feromonpüünised Kreeast, mida olin kaua otsinud ja palju muud huvitavat. Kontaktid loodud ja pakkumusd küsitud. Ega messil polegi mõtet hakata pikalt heietama, sest huvitavatel boksidel on külastajatest saba taga ja seal seletusi jagavad isikud on päris hõivatud. Vahel tuli oodata, et üldse jutule pääseda. Üheks kõige efektsemaks eksponaadiks oli jääst linnukuju, mis küll igast küljest tilkus, kuid mis oli väga hästi valmistatud ja meelitas juurde. Ju neil oli igaks päevaks uus kuju, sest ma arvan, et juba esimeseks õhtuks oli see kunstiteos sulanud ja selle all olevasse kasti voolanud. Tõsi ... see boks mind ei huvitanud, sest linnupeletuse ja kaitsega meie ettevõte ei tegele.
Kui läksin kahjuritõrje hallist välja, siis selgus, et samas messihallis oli veel lisaks messidele ka Walt Disney 100 näitus. Maksis küll 14 naela, kuid ei saanud sinna minemata jätta. Ikkagi mees, kes muutis maailma palju meeldivamaks paljudele-paljudele lastele ja teeb seda siiamaani. Nii ma siis kulutasin päeva teise poole näitust vaadates. Ja oli mida vaadata ... sest Walt Disney looming oli tohutu ja tema loodud kompanii toodang veel tohutum. Sain teada ka fakti, et ta lahkus meie hulgast samal aastal kui mina sündisin 15.12.1966 ... minu poole aasta sünnipäeval. Kuid see, mis ta lõi, on igavene. Nii käisingi kogu tema elutee ja loomingutee sellel näitusel läbi. Alates Mickey Mouse ja Minni Mouse esimestest esitlustest 1920-ndatel, Pluutost 1930-natel ja Donaldi esimestest visanditest ning lõpetades juba tema poolt asutatud kompanii loodud Tähesõdade, Ämblikmehe ja teiste kaasaegsete kangelastega. Võimas näitus võimsast mehest.
Järgmiseks päevaks oli vaja mingi plaan teha ... ja täiesti juhuslikult tuli Marylebone metroojaamas minu ette mingi huvitavat värvi riietes mehike, kelle rinnale oli kirjutatud Bichester Village ... uurisin ja tundus olevat huvitav väga tunnustatud kaubanduskohake ... nii ma siis otsustasingi vabal päeval sinna sõita ... Bichester Village on kohe Oxfordi kõrval ning nii ma saingi kaks kärbest ühe hoobiga. Seega kolmanda päeva hommikul istusin rongile ja sõitsin eelpoolnimetatud kohta. Ah jaa ... jaama minnes sain naerda inglise huumori üle ... vaadake fotot ja mõelge, mis inglased sellega öelda tahavad.
Village võttis mind väga sõbralikult vastu ... mis oli ka loomulik, sest kõik soovivad ju midagi müüa. Kuna poodide hulk oli hoomamatu, siis otsustasin kasutada ammu-ammu hea kolleegi Helle õpetust ... leia sobiv pood (esmamulje ja välimuse järgi) ning osta sealt, mis vaja ... kui pood esmamuljel ei tõmba, siis pole sinna mõtet sisenedagi. Mulle jäid silma kaks poodi ... kus ma veetsin enamuse selles külakeses veedetud ajast. Ülejäänud aja veetsin pingil istudes ja rahvavoolusid vaadates. Kusjuures rahast polnudki nii palju, kui ma ootasin ... nädala keskel vist on rahulik. Fotol on siis neid huvitavaid mehikesi oli siin päris palu, kes kõik aitasid ostelda ... mõnes ehtepoes pakuti sisenejatele koguni šampust, kuid see mind ei huvitanud ... ehted ka mitte. Ostsin endale ühe pintsaku, paari pükse ja hunniku maiustusi kodustele. Kõik see võttis aega umbes kaks tundi. Huvitav elamus.
Kuid veel huvitavam oli elamus kuulsas ülikoolilinnas Oxfordis. Imepärane vana linn ... imepärased vanad majad, baarid, ülikooli hooned ja kõik muu. Vaatamata väiksele vihmasabinale kõndisin selles linnakeses tunde ja vaatasin suu ammuli kunagisi arhitektuurisaavutusi. Nagu ikka, huvitas mind kõige enam puitarhitektuur. Saksapärane vahvärk oli mida uurida ... aastasadu seisnud majad... kus käis tänapäevane elu. Vägev. Kuid eks kivimajaki köitsid pilku, neid oli loomulikult kordades rohkem kui puidust hooneid. Selles linnakeses on tehtud palju inglise krimiromaanide võtteid ... nii mõnedki kohad tulid tuttavad ette. Suveniiripoodides müüdi palju ka Harry Potteri teemalisi suveniire ja sain teada, et ka selle kuulsa filmi valmimise inspiratsioon on seotud samuti Oxfordi ülikoolide saalidega. Lisaks veel Narnia ... mille autor oli nii mitugi kohalikku kaunistust kasutanud suhteliselt sarnasena oma loomingus. Ja ... vägev linnake. panen siia mõned fotod veel.
Ärasõidupäeva hommikul kontrollisin pärast hommikusööki lennuaegasid ja kuna lend oli 16.50, siis otsustasin veel jalutada veel korra Hyde pargis printsess Diana radadel ja siis suundusin metrooga kesklinna poole ... kui tuli äkitse telefonikõne minu healt reisikorraldajalt Merlelt Estravelist ... see oli kell 12.15 paiku ... et minu lend tühistati ja lükati homse peale... kuid kui ma saan kibekiiresti lennujaama, siis ehk jõuan 15.30 lennule. Kümne minuti pärast tuli mulle SMS sõnum, milles oli kirjas, et mulle on broneeritud tasuta ööbimine FRANKFURDIS ... või täpsemalt 15 km lennujaamast. No ei saanud enam midagi aru. Ei mingeid muid teateid. Helistasin tagasi Merlele ja tema väitis, et ei näe süsteemist täpseid muudatusi ning soovitas ikka kiirelt lennujaama minna Linnast lennujaama on 45 minutit metrooga + hotellist kohvrid ja metroojaama ca 30 minutit + metroojaamast terminali 2... nibin-nabin. Otsustasin võtta hotellist takso ja olin 45 minutiga ehk kella kahe paiku terminali kaks klienditeeninduses. Seal selgus, et Lufthansa oli ilma minuga konsulteerimata ning ilma mulle teatamata muutnud minu lennu 19.20 Frankfurti ja sealt järgmise päeva kell 7 hommikul Varssavi kaudu Tallinna. Sealt siis ööbimine Frankfurdis ... pagan. Ma polnud nõus ja pärast pikka-pikka asjaajamist ... ca pool tundi ... sain 15.30 lennule pileti ... kappasin passikontrolli, sealt turvakontrolli ja väravasse ... jõudsin ...kusjuures lennukis selgus, et see oli pooltühi. Seega jõudsin kenasti Frankfurti ... kui välja arvata minu käsipagasi muutmine äraantavaks pagasiks, sest kaal oli 11,3 kg 8 asemel. Nojah, läks siis pagasimeeste meelevalda. Eks Tallinnas näe, mis sellest on saanud. Hetkel siis istun Frankfurdis ja ootan edasilendu. Arvestades Lufthansa asjaajamist, pole enam midagi kindel.
Kuna on aega mõtiskleda ... lendude vahe on nüüd pikem, siis analüüsisin olukorda. Kõige rohkem ärritas infovahetus. Miks ei teatatud lendude muudatustest pikemalt ette (viimase lennu ärajäämisest teatati ette alla viie tunni). Miks ei saabunud teated otse mulle ... kusjuures meile kontrollides saabus sama sõnum, mis SMS´ile ... kopeerin selle siia.
Dear MR KALLE PILT,
.png)
Book a hotel now via the link below. You will then receive information on how
to get to the hotel.
https://accom.lufthansa.com/1rl6JzbOqR (selgitus ... sellele lingile vajutades tuli kõrvaloleval fotol olevasse hotelli ... mis pole enam sama 15 km kaugune hotell, mis oli alguses)
Your baggage stays at the airport and will be rebooked automatically.
Are you currently in the transit area and cannot enter Germany? Please contact
our service staff at the airport counter instead.
We wish you a restful night and a pleasant journey.
Your Lufthansa Team
Ka siin pole sõnagi sellest, et minu lend on muudetud ... alles pärast lennu muutmist lennujaamas sain normaalseid sõnumeid lennu ja gate (värava) muudatuste kohta. Asi seegi. Ja seda nimetatakse Saksa täpsuseks ???!!! Muide ... lendu Londonis ümber broneerides kuulsin, et muudatusi teevad Lufthansas vabatahtlikud, sest töötajad streigivad. Eks näis kas jõuan Tallinna ... või kuidas see asi lõpeb ning kas saan oma pagasi kätte.
Õnneks läks pagasiga kõik hästi ... ja Tallinna jõudsin ka, kuid loomulikult hilinemisega .... ohhhh ... see oli viimane reis Lufthansaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar