Pärast pikka kaalumist otsustasin kirjutada ühest seigast 2012 aasta Hiina reisil. Alguses ei julgenud ma sellest kellelegi isegi rääkida, kuid nüüd olen kõik läbi seedinud ja kirjutan - õpetuseks mulle ja teistele.
Algas kõik sellest, et tundsin sellel ajajärgul oma elus sügavamat huvi fengshui kohta ja tutvusin Seedritega, kes on Eestis selle mõttevoolu aktiivsed esindajad. Kuna nad plaanisid Hiina reisi, kus ma saaksin fengshui tõdesid tundma õppida "online", siis võtsin pakkumise vastu ja sõitsin koos Seedritega Hiina. Väga huvitav ja õpetlik reis oli. Ettevalmistusest ja paberimajandusest ma ei kirjuta, alustan kohe sellest kui me olime jõudnud Pekingisse. Esimene mulje oli oodatav - kõikjal palju väikesi hiinlasi ümber sebimas, mõned välismaalased ka sekka ära eksinud ja õhk täis igasugu saasta. Hiina müür loomulikult jättis sügava mulje. Kui teised rühmakaaslased läksid ühele poole, siis mina otsustasin minna järsema osa peale kõndima ning kui sealt tagasi tulin olin higist läbimärg. Ja see ei jäänud viimaseks läbihigistatud pluusiks. Õnneks müüdi alguspunkti juures odavalt pluuse ja ostsin endale ühe kuiva pluusi. 
Olime Pekingis vaid kolm päeva ja sellepärast otsustasin kohe teisel õhtul, kui olin ajavahega pisut ära harjunud, minna miljonilinna vallutama. Nagu ikka sellel reisil läksin üksi - kuulsin reisi lõpus, et mind oli hakatud kutsuma suureks valgeks seljaks, sest igal võimalusel läksin ma kiiresti seltskonnast minema ja matkasin üksi Hiina pühade mägede nõlvadel. Kuid sellest ehk järgmise jutustuse käigus. Kaldun kogu aeg põhiteemast kõrvale. Seega läksin linna peale ja mul oli plaanis lisaks linna vaatamisele osta endale ka mugavad rihmikud, mis olid koju ununenud. Kõndisin siis mööda Pekingi jalakäijate tänavat, kus poed olid ääres ja mõtlesin: "milline neist võiks küll jalatseid müüa?". Inglisekeelsete kirjadega sealkandis just ei priisata. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - nägin üht tüdrukut kellel oli käes kilekott karbiga, mis meenutas kangesti kingakarpi. Astusin juurde ja küsisin - kas ta inglise keelt räägib ja sain vastuse, et natuke räägib. Küsisin siis, et kust ma saaks endale ühed mugavad kingad osta ja minu üllatuseks oli ta valmis kohe tulema mulle näitama, kus sedalaadne pood asub. Mõtlesin, et näe kui sõbralikud hiinlased. Poes juhatas ta samuti mind kohe kingaosakonda ja näitas seal nii ühte kui teist, kuid kahjuks oli minu jalanumber 45 nende jaoks liig mis liig. Seega otsitut ma ei leidnud. Tüdruk aga oli vahepeal helistanud kellelegi ja sinna oli tulnud veel teinegi hiinlanna. Koos nad rääkisid midagi omavahel ja kutsusid mind teise poodi. Loomulikult ei leidnud ka sealt ma endale sobivat suurust ja siis küsisid nad, et kas ma ei taha nendega teed juua. Kuna mul peale kingade mingeid plaane polnud ja see teine tütarlaps rääkis täitsa normaalset inglise keelt, siis soostusin. Nad viisid mind mingisse kaubanduskeskuses olevasse väikesesse kohvikusse ja istusime sinna juttu puhuma. Ise ka ei saanud aru, miks ma küll nende ettepanekuga nõustusin. Kuna olin oma videokaamera, rahakoti ja muud väärtuslikumad esemed jätnud hotelli, siis polnud mul erilisi hirme ka. Lisaks pidi ju Hiina olema väga turvaline riik.No nii. Istusime ja rääkisime. Nad küsisid Eesti kohta ja selle kohta kas ma Hiinas olen käinud ja palju muid teemasid. Oma nimed ütlesid ka kenasti, mis mulle loomulikult meelde ei jäänud, ja kõik tundus turvaline. Siis aga tuli ettekandja ja tõi menüü ... uhh, millised hinnad, mõtlesin mina aga ... tellisin vaatamata sellele mingid teed ja lõpuks klaasikese viskit. Nägin küll, et pudeli hind oli üüratu - 3500 jüaani ehk ca 500 eurot Red Lebeli eest on ikka hull hind aga ikka ostsin. See on minu kaalutleva ja arvestava iseloomu jaoks uskumatu. Kui olime tunnikese rääkinud tuli tasumise aeg kätte ja siis sain teada, et viskit müüdigi ainult pudeliga ja ma pidin kogu pudeli ära ostma. Kuna mul nii palju raha kaasas polnud, siis rääkisid tüdrukud, et lähme käime hotellis ja toome krediitkaardi ära ja ... mina nõustusin ... ilma mingi vaidluseta. No nii ... kes mind hästi tunneb, saab juba aru, et midagi on mäda. Ja käisimegi hotellis ära ja võtsime kaardi ning ma maksin pudeli kinni. Kokku ca 600 eurot koos teedega. Uskumatu. Poolik pudel anti mulle kaasa. Aga ega sellega asi lõppenud.
Ma tahtsin küll nüüd hotelli tagasi minna, kuid tee peal käisid tüdrukud peale, et läheme ikka karaokebaari ka. Ja nii imelik kui see pole ... ma jäin jälle nõusse. Läksime sinna ja ma tellisin jälle sööke-jooke oma 200 euro eest, sest ka seal olid hinnad ülimalt kõrged. Karaoke lauljat minust ei saanud kui viskit libistasin ma seal korralikult. Üks tüdrukutest (see esimene) võttis ka viskit koos minuga kuid teine ainult sõi. Mingil hetkel tõusis teine tüdruk püsti ja vabandas, et läheb tualetti ja läks välja. Esimene oli aga viskist ka pisut vinti jäänud ja .... äkki ma nagu ärkasin - mida ma teen? miks ma selle jandiga nõus olen olnud? miks ma üldse selle tüdrukuga siin toas olen ja kuhu teine läks? Pagan. Ma tõusin järsult püsti ja läksin ruumist välja - seal mängis teine tüdruk üksi piljardit. Minu juurde tuli mingi kohalik uue arvega - 500 jüaani (umbes 70 eurot), kuid ma ütlesin tüdrukule kõnni pealt üle õla, et ta võib selle ise maksta. Tüdruk jooksis küll mulle järgi ja rääkis kiiresti midagi, kuid mina läksin juba trepist alla ja otse tänavale. Seal aga sadas paduvihma nagu ikka Pekingis öösiti sellel aastaajal sajab. Ostsin mingi suvalise inimese käest viie euroga, mis mul õnneks veel rahakotis oli, ühe vihmavarju ja tegin selle lahti ning marssisin läbi lompide minema. Hotelli jõudes olin läbimärg ja vihane oma käitumise peale. Aga mis sa enam ära teed?
Nüüd olen palju-palju kordi sellele juhtumile mõelnud ja jõudnud järeldusele, et see ei saanud olla muud midagi kui hüpnoos. Nad lihtsalt hüpnotiseerisid mind ära ja panid tegema asju, mida ma tavaliselt üldse ei tee. Alles siis kui üks neist välja läks ja teine viskist vinti jäi, ei suutnud nad oma hüpnoosi jätkata. Ju nad siis arvasid, et pudel viskit on teinud oma töö ja pole enam vaja mind töödelda. Kui ma nende käitumist hiljem analüüsisin, siis leidsin, et vist oli nende eesmärk saada mind selle esimese tüdrukuga amelema ja siis esitada mulle veel eriti suur arve. Miks teine muidu toast lahkus ja miks see esimene mulle külje alla puges. Õnneks oli ta liiast joonud ja ma suutsin hüpnoosist õigel ajal välja tulla. Kaotasin tohutu hulga raha, kuid "ärkasin" õigel ajal.
Mis ma sellest õppisin. Olin enne seda endast heal arvamusel ja kindel, et suudan igas olukorras säilitada kaine mõistuse. Alkohol, mida ma tollel ajal veel tarbisin, polnud kunagi minu mõistust nii palju mõjutanud, et ma oleks midagi lolli teinud või midagi unustanud ja siis ... hull lugu. See raha mis ma maksin oli kooliraha. Aasta hiljem hakkasin karsklaseks, mis oli ka hiinlannade juhtumist osaliselt tingitud ja seda lugu ei unusta ma iialgi. Minu arvamus endast ja naistest muutus kardinaalselt. Avalikult rääkisin sellest loost alles selle aasta märtsis ja oma sõpradele ning tuttavatele pole siiamaani julgenud oma nõrkusehoost rääkida. Mitu korda alustasin blogipostitust, kuid ikka kustutasin selle poole pealt. Nüüd lõpuks julgen seda teile kõigile, head sõbrad ja tuttavad, avaldada - et kaitsta teid samasuguste juhtumite eest.
