Kambodža Kuningriik

Järgmisena lendasime Luan Prabangist Siem Reab´i ehk Laosest Kambodža´sse.

Juba lennuväljal andis Kambodža meile esimese üllatuse. Passikontroll käis nii, et meie passid korjati hunnikusse ja viidi üle vaatamiseks ja viisa vormistamiseks ning kogu meie seltskond lihtsalt jalutas passikontrolli piirkonnast läbi - mitte keegi ei tundnud huvi meie nägude tuvastamise vastu. Kogu oma reisimise ajal pole veel kohanud sellist passikontrolli ... Passid saime tagasi alles esmaspäeval, sest sinna pandi lisaks ka Vietnami viisa.



Angkor Wat

Kui vaadata Kambodžas inimeste elujärge, siis on näha üllatav vastuolu. Paljud majad on väga lagunenud ja seisavad vaevalt püsti, kuid nende ees seisavad Lexused, Merzedesed ja Toyaota viimased mudelid. Linnapildis on liikluses tohutul hulgal rollereid ja mootorrattaid ning tuk-tuk´e ehk käruga mootorrataid. Nendega sõitmne oli päris huvitav. Majandus on pisut paremal järjel kui Laoses, kuid toimis enam-vähem samal pritsiibil - puudusid olulised maksud ja korruptsiooni oli palju. Põhiliseks majandusharuks oli tekstiilitööstus, sellele järgnesid turism ja põllumajandus.  Kuningal mingit olulist võimu pole. Riiki juhib peaminister. Kõikjal olid tohutu suured plakatid peaministri näoga ja valitsusasutused nägid väga uhked välja. Siiski on viimase peaministri ajal hakanud korropsioon vähenema ja Kambodža elujärg on jõudsalt muutumas.



ornamentidega kaunistatud müürid

Siem Reab´i lähedal on UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Angkori piirkond, kus on suurel arvul hinduistlikke-budistlikke templeid. Selles piirkonnas oli 9-15 sajandil Khmeri impeeriumi pealinn. Neist suurim oli Višnu tempel Angkor Wat. Tai väed vallutasid 15 sajandil Angori ning linn jäeti maha ja see kasvas dzunglisse. Alles sadakond aastat tagasi leidsid prantsuse arheoloogid linna ja raiusid dzunglist välja ning taastasid seda erinevatel ajaperioodidel.  Templid olid kaunistatud arvukate ornamentidega.


Ämblik Angkoris

 Kohati tundus mulle, et negatiivseid ja kurjust väljendavaid ornamente oli rohkem kui positiivseid. Mõnedele meie grupi daamidele avaldasid templid nii tugevat mõju, et nad pidid kiiresti templi rüpest lahkuma. Mulle meeldisid eriti müüridel kasvavad puud

puud ja müürid

, mille juurestik oli kasvanud nii müüride peale kui sisse. Lisaks pildistasin hulgaliselt erinevaid loomi ja putukaid, kes mulle silma jäid.



Kalev piiramisrõngas

Omaette elamus oli ka templitesse sisenemine ja neist väljumine, sest tuli läbida kohalike müüjate kadalipp. Neist paljud olid lapsed ja noorukid, kes üritasid iga hinna eest maha müüa igasuguseid riideesemeid, postkaarte, kujukesi, maale ja muid mälestusesemeid.
Nende järjekindlus vääris tähelepanu - nad jälitasid turiste kuni bussideni ja möned hõikasid isegi bussiuksest sisse :"one dollaaaaaaaaaar" ... mis oli nii tüütav, et pidin korduvalt olema "kuri valge onu" ja nad ukselt minema saatma. Kui aga keegi turistidest midagi osatis, siis sai ta kohe ümbritsetud müüjatest kes pakkusid "one moooooore".



paat puu otsas näitab veetaset vihmaperioodil

Klimaatiliselt oli Kambodžas kaks aastaaega - kuiv periood ja vihmaperiood. Meie olime seal kuiva perioodi lõpuosas, sest juba märtsi lõpust algas vihmaperiood. Huvitav on teada, et vihmaperioodil tõusevad jõgede ja järvede veetasemed oluliselt. Eriti ekstreemne on Tonle Sapi järve piirkond kus järve suurus muutub kuni kolm korda ja vihmaperioodi lõpuosas uputab üle kogu ümbritseva ala.
Sellepärast on järve ümbritsevad hooned vaiadel


Vaiadel majad

ja inimesed on asunud elama ujuvasse külla (video), kus on oma kool, politseijaoskond, kirik, poed

Ujuv kirik

ja muud elamiseks vajalikud asutused. Kui järve tase tõuseb, pkseeritakse hooned kaldale lähemale ja veetaseme langedes tagasi järve keskossa. Selles külakeses elas üle 1800 elaniku. Neil olid ka oma ujuvad kanalad, kalafarmid, põllulapid, krokodillifarmid ja palju muud huvitavat.

Tagasiteel nägin ka suurt lootosepõldu ja sain maitsta lootoseõide vilju. Maitsesid nagu pähklid ...

 

Kambodža ajaloost on teada ka üks kohutav ajaperiood. Pol Pot´i juhtimisel hukkasid Punased khmeerid  aastatel 1975-79 kolmandiku Kambodža elanikest - 1,8-2 miljonit kambodžalast. Ja esmajärjekorras just õpetajad, arstid, teadlased ja teised haritlased.  Sellepärast polnudki sealmaal näha kuigi palju eakaid inimesi. Teiseks põhjuseks on loomulikult väga madal keskmine eluiga. Samas on madal keskmne eluiga tingitud arstide nappusest, sest ellu jäi kogu riigi peale vaid 50 arsti. Käisime ka Phnom Pehn´is vanglas

vangla

, kus piinati inimestelt välja tunnistusi selle kohta, et nad on välisriigi agendid. Seal näidati erinevaid piinamismeetodeid ja tohutul hulgal fotosid nii punastest khmeeridest kui nende poolt hukatutest.  Kambodža vabastasid punaste khmeeride terrorist vietnamlased, kes saatsid 1979 oma väed Kambodžasse ja kukutasid Pol Pot´i. Vaatamata tehtud inimsusevastastele tegudele ei mõistetud Pol Pot´i üle kohut ja ta elas rahulikult kõrge vanuseni ning sai isegi tunnustuse osaliseks.Vanglas juttu kuulates jäin mõtisklema selle üle, et ajaloo kirjeldamine on ikka väga tugevasti kinni selles, kes parajasti võimul on. Iga valitsus üritab näidata möödanikku sellises valguses nagu neile kasulik on. Nii mõnedki koledused saavad kas pehmema või värvikama lahenduse ning mitmeid asjaolusid kiputakse unustama.