pühapäev, 19. märts 2017

Vietnami Sotsialistlik Vabariik

 



Mekong

Hotell mäe küljel majakestes
Kolmandaks riigiks Kagu-Aasia turneel oli Vietnam. Sinna sisenesime mööda Mekongi jõge. See oli mulle esimene kord, kui sisenesin riiki läbi jõel asuva piiripunkti. Ega see midagi erilist polnudki - jõe ääres oli piiripunkti maja kuhu me laevalt sisse läksime ja kus viisad üle vaadati. Maabusime kaunis mägises Chau Doc  linnakeses, kus meie hotell oli mäe küljel. Hotell ise oli maaliline ja hommikul sai seal pikalt mägedes jalutatud kuid hotellitoad olid täis väikesi vastikuid lendavaid vereimejaid, kes kuulutasid kurja ööd. Siiski olid kohalikud meile mõelnud ja voodeid ümbritsesid baldahhiinid. Sain rahulikult uinuda ilma ära söömata. Siiski tuli sellel öösel veel korduvalt ärgata, kuid sellest räägivad ja kirjutvad ehk minu reisikaaslased.
 

Hommikusöök oli kena vaatega kohvikus. Nagu ikka pakuti riisi ja munatoite ning arvukalt puu- ja köögivilju. Toidud polnud nii vürtsikad kui Hiinas, kuid siiski tugevasti maitsestatud. Pärast tugevat hommikueinet (söömine on alati minu lemmiktegevus olnud) läksime bussiga paadiretkele iidsesse kajuputi puude metsa, kus oli massiliselt igasuguseid linde ja pidi olema ka krokodille, keda ma kahjuks ei ninud. Igal juhul oleks ma hea meelega seal palju rohkem aega väikeste sõudepaatidega ringi sõites, kuid kahjuks oli meie teejuhil teised plaanid. Lisan siia mõned filmid (1 filmilõik ja 2 filmilõik) sellest metsast ja mõned fotod lindudest, kelle nime ma ei tea. Kõige rohkem meeldis mulle selles vesises metsas vaikus, sest Kagu-Aasia rahvused on minu jaoks kole kärarikkad ja maa on üle asustatud. Vaikseid kohti tuleb otsida. 
 
Mekongi jõe deltaala on Vietnamis väga viljakas ja oluline ala. Väidetavalt tuleb sellelt alalt üle 80% kohalikust riisitoodangust. Riis ja kohv ongi Vietnami suurimad ekspordiartiklid. Kui võrrelda Vietnami Kambodža ja Laosega, siis Vietnam oli väga puhas ja majanduslikult arenenum riik. Loomulikult paistsid Vietnamis igal pool silma punalipud, kuid kaubandus ja toitlustus olid rohkem meile tuntud majanduse moodi.
 
Can Tho linn
Can Tho tänavad
Järgmisena peatusime Can Tho linnas, mis loomulikult asus ka ühe Mekongi delta harujõe ääres. See linnake oli juba suurem ja elu seal oli värviline. Õhtul jalutasin jõe ääres ja vaatasin kohalikku elu. Silma hakkas massaažikohtade tohutu rohkus. Hiljem sain teistelt teada, et seal pakuti "õnneliku lõpuga" massaaži. Kuna olin Kambodžas juba massaažis käinud ja väsimus oli suur, siis suundusin tagasi hotelli poole. Kuid olin unustanud kus hotell on ... ups ... õnneks oli mul taskus hotelli visiitkaart ja ma üritasin kohalikelt politseinikelt küsida, kuhu ma peaks minema aga selgus, et nad ei osanud. Seiklesin tükk aega mööda väikesi tänavakesi. Lõpuks kohtasin ühte valget inglise keelt rääkivat baariomanikku, kes kutsus mind oma baari dringile. Jookidest ma ütlesin ära, kuid teeõpetusest mitte ... nii ma jõudsingi tagasi hotelli. Sellel ööl puhkasin end väga korralikult välja, sest loobusin hommikusest ujuva turu külastusest ning ärkasin alles kümne paiku. Mälestuseks lisan mõned fotod Can Tho linnast ja ka ühe video linnaliiklusest.
 
Meie reisi lõpetas suurlinn Ho Chi Minh. Teel sinna külastasime ka hiiglaslike budhakujude parki, kus minu tähelepanu köitsid lisaks kujudele pottides kasvavad minipuud, bonsaid, mida selles piirkonnas kasvatati palju. Võiks endale koju ka mõne sellise tuua.
 
bonsaid
Ho Chi Minhi lähedal paiknesid Vietnami sõja aegsed koopa ja käiguvõrgustikud, mis olid muljetavaldavad. Kohalikud võitlejad rajasid mitmele erinevale sügavusele (3,6 ja 9m) ameerika pommitajate ja rasketehnika vastu käike, kus nad elasid ja varjusid ning kust nad ründasid ameeriklaste positsioone. Sissepääsud nendesse käikudesse oli hoolikalt maskeeritud ning käigud ise olid täis jubedaid lõkse ameeriklastele, mida kohalikud teadsid, kuid võõrsõdurid leidsid seal oma otsa. Just tänu sellisele partisanisõjale said vietnamlased ameeriklastest jagu. Minu arvamus vietnamlastest tõusis oluliselt ja arusaamine vietnami sõjast muutus kardinaalselt. Olles seal kaevikute juures teed joomas meenus mulle meie metsavendade tegevus ja koos Kaleviga sai lauldud Metsavendade laulu. Kõlas vägevalt.
 
Avaraks uuristatud käik, kuhu isegi mina sisse mahtusin
Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad oleme.
Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad eestlased.
 
Julgemad meist käisid ka ise käikudes ronimas, mis olid suurte eurooplaste jaoks avaramaks uuristatud. Mõned peenemad aga said katsuda sissepääsu tunnelitesse (video). Müts maha meie eaka reisikaaslase Tiia ees, kes lisaks Illarile otsustas ka sissepääsu proovida. Meie Kaleviga vaatasime aga kurvalt pealt, sest meiesugused tursked sellid oleks sinna auku kindlasti kinni jäänud.
 
Mina ja Kalev ooperiteatris
Reisi lõpetas ooperiteatri külastus. See oli vabatahtlik, mitte reisi programmis, kuid oleks olnud rumal seda võimalust kasutamata jätta. Valisin endale kõige parema rõdukoha ja nautisin etendust. Kahjuks seda filmida ei võinud, kuid fotosid enne ja pärast etendust sai tehtud mitmeid. Etendus oli super. Ooperit ei lauldud vaid oli hoopis tantsuetendus, mis mulle, vanale rahvatantsijale, meeldis palju rohkemgi kui ooper. Nende tantsudes jutustatavad lood olid väga hästi välja mängitud ning nägin seal elemente, mida veel kusagil polnud näinud.
 
Pärast tantsuetendust istusime Ho Chi Minhi peatänava ääres katusekohvikus ja nautisime häid alkoholivabasid kokteile ning vaatasime öömelu. Oli ilus hetk.
 
Meenutus sellest reisist, nendest hetkedest ja elamustest jäävad minu elu kaunistama.



Ooperiteater

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar