Nagu paljud foto vaatajad juba aru said, maandusin maikuus teise nädala kolmapäeva hommikul Amsterdamis ehk Hollandi pealinnas. Juba lennukilt oli aru saada, et tegemist on Madalmaadega ... kanalid ja kraavid igal pool põllumaid ümbritsemas ja maapind tasane nii kaugele kui silm ulatub. Ilm oli ilus ja vaated lennuki aknast oivalised. Lennureis oli vaatamata BalticAir väiksele lennukile täiesti rahuldav. Otse Tallinnast Amsterdami natuke üle kahe tunniga.
Lennujaamas oli esimeseks tegevuseks ühistranspordi kolme päeva pileti ostmine, sest just 72 tundi on plaanis Amsterdamis olla. Väga hea pilet ... maksis 21 eurot ja selle raha eest sain sõita nii linnaliinibussi, tammi kui metrooga ükskõik kui palju. Arvestades messidel tavaliselt läbitud kilomeetreid ... abiks ikka. Buss viis mind lennujaamast peaaegu hotelli ukse ette ... peatusest oli vähem kui 150 m hotelliukseni. Hotelliks olin juba varem bookinguga valinud XO hotelli Van Gogh ... nagu hotelli nimigi ütles olin just selle kuulsa kunstniku muuseumi kõrval. Ka peatuse nimi oli Muuseumiväljaku peatus ehk kohalikus keeles Museumplein. Hotellituba oli pisut väike ... 6 m2, kuid enda väljamagamiseks piisav. Hotellid on Amsterdamis päris kallid, ei tahtnud lukshotellidele kulutada. Panin asjad alguses pakihoidu, sest saabusin päris vara ja siirdusin kohe trammiga messile, mis asus nelja peatuse kaugusel hotellist. Ah jaa ... pole veel maininudki, et selleks messiks oli puhastusteeninduse mess
Interclean 2024 . Kui küsite, et mis mul sellisele meesile asja oli, siis ... tegelen ju muuhulgas hallitusseentega ja nende kasv on koristamisega päris tihedas seoses. Kuid kui täpsemalt, siis mind huvitasid desinfektsioonivahendid sh õhu mikrobioliigilise puhastamise vahendid ja pindade puhtuse mõõtmise seadmed ning meetodid.
Mess oli võimas, kümme hallitäit erinevaid pakkujaid ja lisaks veel väliala. Mitte nii suur mess kui Ligna Hannoveris, kuid piisavalt suur, et seal mitu päeva veeta. Võrreldes Ligana ja Bau messidega oli see mess ka palju kaootilisem ehk halvasti struktueeritud. Vetsupaberi müüjad olid läbisegi akude ning mootorite pakkujatega ja kemikaalide müüjaid tuli otsida kõikide pakkujate vahelt. Seega pidin kahe päevaga, mis mul messile oli planeeritud läbi käima kõik kümme halli ja vaatama kõikidesse boksidesse. Ohh - puhh. Desinfektsioonivahenditega oli asi hapu. Neid oli, kuid nad olid puhastuskemikaalidega läbisegi ning kui küsisin pakkujatelt hallitusseente tõrjekemikaalide toimeaine (activ substance) ja selle kontsentratsioonide kohta, siis pooled pakkujad hakkasid seletama kui hea kemikaal see ikka on ehk ei jaganud isegi seda, mis on toimeaine ja teine pool nimetas toimeaineks naatriumhüpokloriti. Ei midagi uut siin ilmas. Uurisin ka õli teisaldamise võimalusi kivipindadelt, sest me töötleme majavammi ja teisi puitu lagundavaid seeni õli baasil fungitsiididega ning seda õli satub sageli vundamendile või kivipõrandale ... kust seda on raske kätte saada. Sellele küsimusele oskasid küll müüjad hästi vastata - on vaja tugevalt aluselist kemikaali, et õli eemaldad ja lisaks on vaja lasta kemikaalil paar-kolm minutit toimida ning siis pinnad puhastada. Ühe väga tõhusate Belgia õhupuhastuse seamete pakkujaga sain ka tuttavaks ja tundub, et hakkan koostööd tegema ehk neid seadmeid edasi müüma ... kuid eks seda näete varsti meie kodulehtedel mycology.ee ja majavamm.ee. Niipalju siis messilt. Ei saa öelda, et täiesti kasutu, kuid lootsin palju enamat.
Amsterdam on väga arhitektuuri poolest väga eriline linn. Loomulikult väga vana linn, kuid eriliseks teeb selle hoopis viltuste majade hulk. Kui Pisas on üks viltune torn, mida kõik vaatamas käivad ja Tartu Raekoja platsis ka üks natuke viltune maja, siis Amsterdamis on vanalinnas viltuseid maju igal pool ... võiks öelda isegi, et päris loodis hooneid on vaja otsida. Lisan siia mõned fotod ... no vaadake ise. Igat pidi viltu. Seletuseks on pehme pinnas Amsterdami hoonete all. Enamus vanu maju on rajatud puitparvedele (nagu ka Tartu, Stockholmi, Peterburi ja paljude teiste linnade hooned). Kui juhtisin FaBBi projekti, siis oli Tartus külas Hollandi teadlane Rene Klaassen, kes uuris puitparvedele ja -postidele rajatud hooneid ning temalt saime teada ka Amsterdami kohta palju infot. Igal juhul väga eriline vaatepilt ... kuidas need majad üldse püsti püsivad...
Neljapäeva õhtul, väsinuna messikülastusest, liitusin Puhastuseksperdi poolt organiseeritud paadireisiga Amsterdami kanalitel koos veini ja juustuga. Nojah, minu jaoks siis Ingveri limonaadi ja juustuga. Päris huvitav oli. Saime kanalitelt näha ilusaid vaateid linnale ja arvukatele sildadele. Üks neist oli eriti eriline ... nn armastuse sild. Selle alt läbi sõites ja suudeldes kõige armastatumat, on armastus igavene. Giid soovitas meil suudelda pangakaarti, et raha meid armastaks. Mõned arvasid, et peaks telefoni ja FaceBooki suudlema 😐ja mina saatsin õhusuudlused koju kaugele Eestimaale. Nojah. Eks selliseid sildasid ole igal pool ... näiteks Veneetsias. Eks uskumine teeb kõik asjad tugevamaks.
Amsterdami põhjaosa on eraldatud vanalinnast laia lahega või kanaliga või jõega ... ei saanudki aru, kust sai üle sõita regulaarsete tasuta praamidega. Põhjaosa on modernne ja väidetavalt ka kallis piirkond. Nägime seal hoonet, mille katusel oli terrassikohvik ja seal sai kiikedega kiikuda. Pidavat olema maailma kõrgeimad kiigekohad ... mida ma ei usu, sest paljud linnad asuvad merepinnast kõrgemal kui selle hoone katus ja seal on kindlasti kiikesid. Aga vaade sellele hoonele päikeseloojangu taustal oli jäädvustamist väärt.
Amsterdam ja jalgrattad, kes neid suudaks lahuta. Usun, et kõik teavad, et Amsterdamis on jalgrattaid rohkem kui elanikke ja autodega sõitmine pole seal eriti soositud. Kui siis vaid elektriautodega. Ja nii ongi. Jalgrattaid on igal pool ja nende liikumiskiirus on kesklinnas oluliselt kiirem kui autodel. Jalgratastele on eraldi rajad ja teed ning sõitjad on kogenud ja teadlikud ... kui nad just turistid pole. Igal juhul on linnavalitsus teinud ära suure töö linna keskkonnasõbralikuks ja tervislikuks muutmisel. Panin siia ka
väikse videolõigu kesklinna liiklusest. Rattaid oli tõesti igal pool ja kohutavalt palju. Kanalite kruiisi ajal sain teada, et igal aastal võetakse veest välja ca 200 tuhat ratast, mis sinna erinevatel põhjustel on sattunud. Kes teab, kas see väide peab paika, kuid arvestades rataste hulka ... siis miks mitte.
Ei saa kirjutamata jätta ka toidust ja söömisest. Olen ju pikalt Maitsva Tartu ajal aktiivne
toidukriitik olnud. Pean ju kogemusi ka mujal maailmas kirjeldama. Väga maitsvad ja traditsioonilised on Amsterdamis vahvlid, mida pakutakse nii soolase kui magusa ... siiski rohkem magusa kattega. Loomulikult võtsin ühest tänavapoekesest õhtul mööda minnes vahvli karamellikattega, kuid valisin vale koha. Vahvel oli juba varem valmistatud ja see lasti mikrolainerahjus soojaks ning pandi karemell peale. Kahju, värskelt valmistatud oleks olnud palju ehedam. Ei saanud ka kohalikku veiseliha steiki maitsmata jätta. Steigikohti oli selles linnas palju. Valisin koha, kus sain väljas istuda ja toitu nautida. Võtsin sirloini meedium miinus (medium rare) küpsusastmega. Lisanditeks fooliumis küpsekartuli, piprakastme ja salatiga. Maitses hästi, liha oli hästi maitsestatud, piprakaste ka väga maitsekas ning kartul mõnusalt suur ja küps.... kuid liha küpsusaste oli pigem well done, kui medium rare. Seda ma siis ettekandjale ka mainisin, kui see tuli küsima "kuidas maitseb". Oh sa poiss ... kohe oli kokk minu juures ja vabandas ette ja taha. Tõi mulle lisakastme, tasuta ingverijoogi kauba peale ja vabandas ikka veel ja veel. Mul oli täitsa piinlik kohe, et sellise kaose tekitasin. Kuid eks ma ole toidukriitikuna ka Eestis tuntud otsekohese tagasiside pärast. Tõsi, Eestis pole sellist reaktsiooni sellele kunagi järgnenud.
Järgmine kord võtsin linnas eineks carpacciosalati. See oli täiuslik. Õhukesed loomalihaviilud salatilehtede all olid mahlased ja hästi maitsestatud ning salat koos vähese maitseka kastmega seal juures värske ja tervislik. Oh, see oli küll hea. Kusjuures selle salati söömise ajal hakkas tugevasti vihma sadama ja sain oma portsu päris kaua nautida.
Mille poolest Amsterdam veel kuulus on? Eks ikka punaste laternate tänavate poolest. Ei saanud minagi jätta seal käimata. Mitte küll kliendina, vaid vaatlejana ... nagu enamus turiste seal tegid. Oli mida vaadata ... üks tüdruk vaateaknal oli ilusam ja seksikam kui teine. Just nimelt vaateaknal, sest just seal nad istusid või seisid. Suurte rindadega ja praemunadega, heledajuukselised ja brünetid, pikad ja lühikesed, prillidega ja ilma. Mõni napis riides ... pigem vöödega kaetud tüdruk näppis telefoni, mõni tegi silma, mõni tantsis, mõni vaatas lihtsalt tuima näoga, mõni aga tegi ahvatlevat nägu ... eks igaüks pakkus end nagu oskas. Õhtul seal fotosid teha ei võinud ja käisin järgmisel päeval neid "vaateaknaid" jäädvustamas. Eks amet seegi ... ja nagu öeldakse, maailma vanim amet. Samas oli neist tüdrukutest pisut kahju ka ... et nad teisiti elatist teenida ei oska. Kuid kes teab, ehk on see neile meeldiv ja rahuldust pakkuv.
Sekspoode ja -muuseume oli ka iga nurga peal. Eks ma astusin ka mõnda sisse ja uudistasin pakutavat ja näidatavat. Kuid ega midagi erilist enam kohanud. Kõike on juba pika elu jooksul nähtud ja tehtud. Muuseumis proovisin leida ajahetke, millal naised end raseerima hakkasid ... tundub, et see "mood" on alla poole sajandi vana. Kusjuures see küsimus on mind alati huvitanud ... miks ja milleks? Nojah. Kuid see selleks. Kelle huvi seksiteemade vastu, siis sellel teemal Amsterdamis valehäbi ei tunta. Seksiga koos käivad sageli ka narkootilised ained, millest kanep on teadupoolest Hollandis legaalne. Õhtustel tänavatel pakuti ka kokaiini ja teisi mõnuaineid, kuid need kõik jätsid mind külmaks. Kuid oli näha, et mitte kõik polnud nii ükskõiksed nende laastavate ainete vastu ...
Hollandi kunst on ülemaailmselt tuntud ja tunnustatud. Vincent Van Gogh, Rembrant ja teised maalikunstnikud ei vaja tutvustamist. Loomulikult planeerisin kohe ka Van Gogh´i muuseumi külastuse, mis asus minu hotelli kõrval. Kuid see polnudki nii lihtne, sest tung sinna on suur. Ma pidin eelnevalt pileti broneerima ja ostma ning sain selle alles reede õhtuks ehk viimaseks Amsterdamis oldud õhtuks. Seega soovitus kõigile, kes tahavad seda imelist muuseumi külastada ... broneerige varakult piletid. Muuseumis meeldisid mulle enim Van Gogh´i autoportreed erinevatest eluetappidest ja erinevate vaatenurkade alt. Neid oli ikka korralikult, terve korruse seinad olid nendega kaetud. Veel meeldis üks eriline suur maal, millel olid peaaegu elusuuruses inimesed. See polnud küll Von Gogh´i taies, kuid tema õpilane oli suutnud väga hästi jäädvustada tavalisi inimesi maatööl. Autoriks oli Léon-Augustin Lhermitte ... aastast 1887.
Ostsin endale ja perele muuseumipoest hulgaliselt kingitusi ... kõik Van Gogh´i teoste motiividega. Mälestuseks ja kingituseks. Muuseumis käidud läksin veel korraks Tiibeti jalamassaaži, et valutavaid jalgasid pisut turgutada. Oli see vast elamus... tuld pildus silmadest välja ja paar korda pidin märku andma, et valu ületas taluvuse piire. Aga nüüd on hea olla. Jalad on korralikult "töödeldud" ja surisevad mõnusalt. Homme hommikul lähen bussile 397 ning sõidan sellega lennujaama ... otselend Tallinna.
Päris korralikult elamusi kolme päeva kohta. Amsterdam on väga eriline ja vaheldusrikas linn.
.
