Amsterdam - viltuste majade, kunsti, seksi ja kanalite linn

 Nagu paljud foto vaatajad juba aru said, maandusin maikuus teise nädala kolmapäeva hommikul Amsterdamis ehk Hollandi pealinnas. Juba lennukilt oli aru saada, et tegemist on Madalmaadega ... kanalid ja kraavid igal pool põllumaid ümbritsemas ja maapind tasane nii kaugele kui silm ulatub. Ilm oli ilus ja vaated lennuki aknast oivalised. Lennureis oli vaatamata BalticAir väiksele lennukile täiesti rahuldav. Otse Tallinnast Amsterdami natuke üle kahe tunniga. 

Lennujaamas oli esimeseks tegevuseks ühistranspordi kolme päeva pileti ostmine, sest just 72 tundi on plaanis Amsterdamis olla. Väga hea pilet ... maksis 21 eurot ja selle raha eest sain sõita nii linnaliinibussi, tammi kui metrooga ükskõik kui palju. Arvestades messidel tavaliselt läbitud kilomeetreid ... abiks ikka. Buss viis mind lennujaamast peaaegu hotelli ukse ette ... peatusest oli vähem kui 150 m hotelliukseni. Hotelliks olin juba varem bookinguga valinud XO hotelli Van Gogh ... nagu hotelli nimigi ütles  olin just selle kuulsa kunstniku muuseumi kõrval. Ka peatuse nimi oli Muuseumiväljaku peatus ehk kohalikus keeles Museumplein. Hotellituba oli pisut väike ... 6 m2, kuid enda väljamagamiseks piisav. Hotellid on Amsterdamis päris kallid, ei tahtnud lukshotellidele kulutada. Panin asjad alguses pakihoidu, sest saabusin päris vara ja siirdusin kohe trammiga messile, mis asus nelja peatuse kaugusel hotellist. Ah jaa ... pole veel maininudki, et selleks messiks oli puhastusteeninduse mess Interclean 2024 . Kui küsite, et mis mul sellisele meesile asja oli, siis ... tegelen ju muuhulgas hallitusseentega ja nende kasv on koristamisega päris tihedas seoses. Kuid kui täpsemalt, siis mind huvitasid desinfektsioonivahendid sh õhu mikrobioliigilise puhastamise vahendid ja pindade puhtuse mõõtmise seadmed ning meetodid.

Mess oli võimas, kümme hallitäit erinevaid pakkujaid ja lisaks veel väliala. Mitte nii suur mess kui Ligna Hannoveris, kuid piisavalt suur, et seal mitu päeva veeta. Võrreldes Ligana ja Bau messidega oli see mess ka palju kaootilisem ehk halvasti struktueeritud. Vetsupaberi müüjad olid läbisegi akude ning mootorite pakkujatega ja kemikaalide müüjaid tuli otsida kõikide pakkujate vahelt. Seega pidin kahe päevaga, mis mul messile oli planeeritud läbi käima kõik kümme halli ja vaatama kõikidesse boksidesse. Ohh - puhh. Desinfektsioonivahenditega oli asi hapu. Neid oli, kuid nad olid puhastuskemikaalidega läbisegi ning kui küsisin pakkujatelt hallitusseente tõrjekemikaalide toimeaine (activ substance) ja selle kontsentratsioonide kohta, siis pooled pakkujad hakkasid seletama kui hea kemikaal see ikka on ehk ei jaganud isegi seda, mis on toimeaine ja teine pool nimetas toimeaineks naatriumhüpokloriti. Ei midagi uut siin ilmas. Uurisin ka õli teisaldamise võimalusi kivipindadelt, sest me töötleme majavammi ja teisi puitu lagundavaid seeni õli baasil fungitsiididega ning seda õli satub sageli vundamendile või kivipõrandale ... kust seda on raske kätte saada. Sellele küsimusele oskasid küll müüjad hästi vastata - on vaja tugevalt aluselist kemikaali, et õli eemaldad ja lisaks on vaja lasta kemikaalil paar-kolm minutit toimida ning siis pinnad puhastada. Ühe väga tõhusate Belgia õhupuhastuse seamete pakkujaga sain ka tuttavaks ja tundub, et hakkan koostööd tegema ehk neid seadmeid edasi müüma ... kuid eks seda näete varsti meie kodulehtedel mycology.ee ja majavamm.ee. Niipalju siis messilt. Ei saa öelda, et täiesti kasutu, kuid lootsin palju enamat.

Amsterdam on väga arhitektuuri poolest väga eriline linn. Loomulikult väga vana linn, kuid eriliseks teeb selle hoopis viltuste majade hulk. Kui Pisas on üks viltune torn, mida kõik vaatamas käivad ja Tartu Raekoja platsis ka üks natuke viltune maja, siis Amsterdamis on vanalinnas viltuseid maju igal pool ... võiks öelda isegi, et päris loodis hooneid on vaja otsida. Lisan siia mõned fotod ... no vaadake ise. Igat pidi viltu. Seletuseks on pehme pinnas Amsterdami hoonete all. Enamus vanu maju on rajatud puitparvedele (nagu ka Tartu, Stockholmi, Peterburi ja paljude teiste linnade hooned). Kui juhtisin FaBBi projekti, siis oli Tartus külas Hollandi teadlane Rene Klaassen, kes uuris puitparvedele ja -postidele rajatud hooneid ning temalt saime teada ka Amsterdami kohta palju infot. Igal juhul väga eriline vaatepilt ... kuidas need majad üldse püsti püsivad...

Neljapäeva õhtul, väsinuna messikülastusest,  liitusin Puhastuseksperdi poolt organiseeritud paadireisiga Amsterdami kanalitel koos veini ja juustuga. Nojah, minu jaoks siis Ingveri limonaadi ja juustuga. Päris huvitav oli. Saime kanalitelt näha ilusaid vaateid linnale ja arvukatele sildadele. Üks neist oli eriti eriline ... nn armastuse sild. Selle alt läbi sõites ja suudeldes kõige armastatumat, on armastus igavene. Giid soovitas meil suudelda pangakaarti, et raha meid armastaks. Mõned arvasid, et peaks telefoni ja FaceBooki suudlema 😐ja mina saatsin õhusuudlused koju kaugele Eestimaale. Nojah. Eks selliseid sildasid ole igal pool ... näiteks Veneetsias. Eks uskumine teeb kõik asjad tugevamaks. 

Amsterdami põhjaosa on eraldatud vanalinnast laia lahega või kanaliga või jõega ... ei saanudki aru, kust sai üle sõita regulaarsete tasuta praamidega. Põhjaosa on modernne ja väidetavalt ka kallis piirkond. Nägime seal hoonet, mille katusel oli terrassikohvik ja seal sai kiikedega kiikuda. Pidavat olema maailma kõrgeimad kiigekohad ... mida ma ei usu, sest paljud linnad asuvad merepinnast kõrgemal kui selle hoone katus ja seal on kindlasti kiikesid. Aga vaade sellele hoonele päikeseloojangu taustal oli jäädvustamist väärt. 

Amsterdam ja jalgrattad, kes neid suudaks lahuta. Usun, et kõik teavad, et Amsterdamis on jalgrattaid rohkem kui elanikke ja autodega sõitmine pole seal eriti soositud. Kui siis vaid elektriautodega. Ja nii ongi. Jalgrattaid on igal pool ja nende liikumiskiirus on kesklinnas oluliselt kiirem kui autodel. Jalgratastele on eraldi rajad ja teed ning sõitjad on kogenud ja teadlikud ... kui nad just turistid pole. Igal juhul on linnavalitsus teinud ära suure töö linna keskkonnasõbralikuks ja tervislikuks muutmisel. Panin siia ka väikse videolõigu kesklinna liiklusest. Rattaid oli tõesti igal pool ja kohutavalt palju. Kanalite kruiisi ajal sain teada, et igal aastal võetakse veest välja ca 200 tuhat ratast, mis sinna erinevatel põhjustel on sattunud. Kes teab, kas see väide peab paika, kuid arvestades rataste hulka ... siis miks mitte.

Ei saa kirjutamata jätta ka toidust ja söömisest. Olen ju pikalt Maitsva Tartu ajal aktiivne toidukriitik olnud. Pean ju kogemusi ka mujal maailmas kirjeldama. Väga maitsvad ja traditsioonilised on Amsterdamis vahvlid, mida pakutakse nii soolase kui magusa ... siiski rohkem magusa kattega. Loomulikult võtsin ühest tänavapoekesest õhtul mööda minnes vahvli karamellikattega, kuid valisin vale koha. Vahvel oli juba varem valmistatud ja see lasti mikrolainerahjus soojaks ning pandi karemell peale. Kahju, värskelt valmistatud oleks olnud palju ehedam. Ei saanud ka kohalikku veiseliha steiki maitsmata jätta. Steigikohti oli selles linnas palju. Valisin koha, kus sain väljas istuda ja toitu nautida. Võtsin sirloini meedium miinus (medium rare) küpsusastmega. Lisanditeks fooliumis küpsekartuli, piprakastme ja salatiga. Maitses hästi, liha oli hästi maitsestatud, piprakaste ka väga maitsekas ning kartul mõnusalt suur ja küps.... kuid liha küpsusaste oli pigem well done, kui medium rare. Seda ma siis ettekandjale ka mainisin, kui see tuli küsima "kuidas maitseb". Oh sa poiss ... kohe oli kokk minu juures ja vabandas ette ja taha. Tõi mulle lisakastme, tasuta ingverijoogi kauba peale ja vabandas ikka veel ja veel. Mul oli täitsa piinlik kohe, et sellise kaose tekitasin. Kuid eks ma ole toidukriitikuna ka Eestis tuntud otsekohese tagasiside pärast. Tõsi, Eestis pole sellist reaktsiooni sellele kunagi järgnenud.

Järgmine kord võtsin linnas eineks carpacciosalati. See oli täiuslik. Õhukesed loomalihaviilud salatilehtede all olid mahlased ja hästi maitsestatud ning salat koos vähese maitseka kastmega seal juures värske ja tervislik. Oh, see oli küll hea. Kusjuures selle salati söömise ajal hakkas tugevasti vihma sadama ja sain oma portsu päris kaua nautida.

Mille poolest Amsterdam veel kuulus on? Eks ikka punaste laternate tänavate poolest. Ei saanud minagi jätta seal käimata. Mitte küll kliendina, vaid vaatlejana ... nagu enamus turiste seal tegid. Oli mida vaadata ... üks tüdruk vaateaknal oli ilusam ja seksikam kui teine. Just nimelt vaateaknal, sest just seal nad istusid või seisid. Suurte rindadega ja praemunadega, heledajuukselised ja brünetid, pikad ja lühikesed, prillidega ja ilma. Mõni napis riides ... pigem vöödega kaetud tüdruk näppis telefoni, mõni tegi silma, mõni tantsis, mõni vaatas lihtsalt tuima näoga, mõni aga tegi ahvatlevat nägu ... eks igaüks pakkus end nagu oskas. Õhtul seal fotosid teha ei võinud ja käisin järgmisel päeval neid "vaateaknaid" jäädvustamas. Eks amet seegi ... ja nagu öeldakse, maailma vanim amet. Samas oli neist tüdrukutest pisut kahju ka ... et nad teisiti elatist teenida ei oska. Kuid kes teab, ehk on see neile meeldiv ja rahuldust pakkuv.   

Sekspoode ja -muuseume oli ka iga nurga peal. Eks ma astusin ka mõnda sisse ja uudistasin pakutavat ja näidatavat. Kuid ega midagi erilist enam kohanud. Kõike on juba pika elu jooksul nähtud ja tehtud. Muuseumis proovisin leida ajahetke, millal naised end raseerima hakkasid ... tundub, et see "mood" on alla poole sajandi vana. Kusjuures see küsimus on mind alati huvitanud ... miks ja milleks? Nojah. Kuid see selleks. Kelle huvi seksiteemade vastu, siis sellel teemal Amsterdamis valehäbi ei tunta. Seksiga koos käivad sageli ka narkootilised ained, millest kanep on teadupoolest Hollandis legaalne. Õhtustel tänavatel pakuti ka kokaiini ja teisi mõnuaineid, kuid need kõik jätsid mind külmaks. Kuid oli näha, et mitte kõik polnud nii ükskõiksed nende laastavate ainete vastu ...

Hollandi kunst on ülemaailmselt tuntud ja tunnustatud. Vincent Van Gogh, Rembrant ja teised maalikunstnikud ei vaja tutvustamist. Loomulikult planeerisin kohe ka Van Gogh´i muuseumi külastuse, mis asus minu hotelli kõrval. Kuid see polnudki nii lihtne, sest tung sinna on suur. Ma pidin eelnevalt pileti broneerima ja ostma ning sain selle alles reede õhtuks ehk viimaseks Amsterdamis oldud õhtuks. Seega soovitus kõigile, kes tahavad seda imelist muuseumi külastada ... broneerige varakult piletid. Muuseumis meeldisid mulle enim Van Gogh´i autoportreed erinevatest eluetappidest ja erinevate vaatenurkade alt. Neid oli ikka korralikult, terve korruse seinad olid nendega kaetud. Veel meeldis üks eriline suur maal, millel olid peaaegu elusuuruses inimesed. See polnud küll Von Gogh´i taies, kuid tema õpilane oli suutnud väga hästi jäädvustada tavalisi inimesi maatööl. Autoriks oli Léon-Augustin Lhermitte ... aastast 1887.

Ostsin endale ja perele muuseumipoest hulgaliselt kingitusi ... kõik Van Gogh´i teoste motiividega. Mälestuseks ja kingituseks. Muuseumis käidud läksin veel korraks Tiibeti jalamassaaži, et valutavaid jalgasid pisut turgutada. Oli see vast elamus... tuld pildus silmadest välja ja paar korda pidin märku andma, et valu ületas taluvuse piire. Aga nüüd on hea olla. Jalad on korralikult "töödeldud" ja surisevad mõnusalt. Homme hommikul lähen bussile 397 ning sõidan sellega lennujaama ... otselend Tallinna.

Päris korralikult elamusi kolme päeva kohta. Amsterdam on väga eriline ja vaheldusrikas linn.


 
.
  

 

 
 

Taas kord Londonis, seekord messireisil

Viimane vaade Tallinnale ja Ülemiste järvele

 Ostsin lennupiletid juba jaanuaris, kui planeerisin selle aasta reise ... kuid kes oskas ette teada seda, et Lufthansa töötajad hakkavad taas streikima ... Pidin välja lendama teisipäeva hommikul kell 6.35 ja olema Londonis poole kümne ajal, kuid kui hakkasin esmaspäeval arvutis chech-in´i tegema, siis andis Lufthansa portaal mulle veateate ... proovisin veel, ikka sama. Ootasin siis ära kuni kell sai 9 ja helistasin oma reisikorraldajale ning ... sain teada, et lendu on streigi tõttu muudetud. Kusjuures mulle ei tulnud selle kohta mingit teadet ... oleks rõõmsalt läinud kell 5 hommikul lennujaama ja siis pettunud. Hea, et niigi läks. Uus lend on üle Stockholmi väljumisega Tallinnast 10.50 ja kestvusega kaheksa tundi ... mida iganes ... pean Rootsi pealinnas istuma tervelt neli tundi ja jätkulendu ootama. Ei ole rõõmus 😔😔😔 ... isu Lufthansale veel lendusid broneerida kadus kiirelt. Plaanin esitada neile ka kahjunõude ... et nad minu aega terve päeva kulutasid ...  

Lõpuks jõudsin siiski Londonisse Heathrow rahvusvahelisse lennujaama. On see aga koloss ... lennujaam nimelt. Otsisin tükk aega kohta kust õige rong läheb ... linna sõidab kaks rongi - kiirliin 15 minutit ja maksab 25 naela ja tavaline 45 minutit ja maksab 14 naela. Tahtsin minna tavalise peale, sest õhtul polnud ju kuhugi kiiret enam, kuid sattusin ikka kuidagi tahtmatult kiirliini peale. Nojah, kümme naela vastu taevast, kuid sain kiirelt kohale. Kust tavarong läks, seda ei saanudki teada ... mis seal ikka. Hotell oli broneeritud kesklinnas ... seekord ... ja otse Paddingtoni tuiksoone juures, seega sain lennujaamast ilma ümberistumiseta otse hotelli juurde. Vaid kilomeetrike tuli ehk kõndida. Kohe hotelli kõrval tervitas mind Kalle kohvik ... rootslaste asutatud ... väge meeldiv tervitus. Hotell ise ka oli täitsa viisakas ... ikka neli tärni ... nimi Blakemore ... otse Hyde pargi lähedal, kuid kuna õhtu oli juba päris pime, siis parki jalutama ei tõmmanud. 

Elektriauto laadimispistik postil

Kuid linna peal ... täpsemalt hotelli ümbruses ... tegin ikka väikse tiiru ära. Silma torkas elektriautode rohkus. Sõidavad teised nii vaikselt, et kogu aeg tuleb vaadata, mitte kuulata auto liikumist. Inglismaa on panustanud korralikult elektriautodele, iga mõnekümne meetri kaugusel on posti peal laadimispunkt ja esmapilgul täiesti tavaline pistik ... ilma mingi arvestita. Kuid ju seal mingi äpp ikka juures on. Mõeldes Eesti laadimispunktide "võrgustikule" on olukord ikka täiesti drastiliselt erinev. Jätad auto seisma ja saad igas kohas laadima panna. Tasub selline auto soetada. Kusjuures õhk oli tõesti puhas vaatamata tihedale liiklusele. Nojah ... eks õhu puhtusele aitasid kaasa ka aiad, mis iga maja juures olid ja suured pargid, mida oli igas kvartalis mitmeid. Kusjuures mitte ainult haljasalad, kuid superilusad hästi kujundatud ja hooldatud rohelapid.

Kui juba rohemajandusest kirjutan, siis tuleb kindlasti mainida ka ühte lihtsat, kuid väga meeldivat võimalust igal pool täita oma joogipudel tavalise joogiveega. Sildid kenasti juures ... vähenda plastiku kasutamist. Esiteks oli see kulusõbralik ja teiseks keskkonnasõbralik. Olin ostnud Stockholmi lennujaamas pudeli vett ja nüüd sain seda igal pool mõnusalt täita. Miks küll ei võiks meilgi sellised kohad olla ... näiteks lennujaamades või kaubanduskeskustes. Londonis nägin selliseid kohti iga suurema keskuse juures. Ja vesi oli seal tõesti täiesti joogikõlbulik ... ilma lisamaitseteta. Samuti nägin, et selliseid kohti ka kasutati päris intensiivselt. Kui mina pudelit täitsin (tegin seda mitu korda), siis vahel ootas teine täitja juba järjekorras.

Need olid esmamuljed Londonist. Kuid kohe teisel hommikul, pärast hommikusööki, asusin teele metrooga messikeskuse poole, sest see oli ju minu põhiline eesmärk. Taas oli Paddingtoni jaamast metroorongi otseliin messikeskusse. No oli see alles keskus. Umbes samas mahus kui Hannoveri messikeskus ... tohutu ala täis suuri messihalle, kus toimus korraga päris mitu erinevat messi. Mina suundusin N1 halli, kus oli kahjuritõrjemess, mida külastama tulin. Olin eelregistreerunud ja sellega oli sissepääs tasuta. Välja trükiti ilus rinnasilt koos triipkoodiga ja asusin kohe eksponeeritavaga ja eksponeerijatega tutvuma. 

Pool päeva ehk neli tundi läks sellele messile ja sain kõik oma püstitatud eesmärgid täidetud. Leidsin ühe täiesti uue infrapuna töötlusmeetodi puitu kahjustavatele putukatele (Hispaania), siis nägin taas vana head tuttavat Lucat Itaaliast, kellelt olin ostnud mikrolainetega töötlusseadmed mõned aastad tagasi. Leidsin puukoi ehk õige ladinakeelse nimega Anobium punctatum´i  feromonpüünised Kreeast, mida olin kaua otsinud ja palju muud huvitavat. Kontaktid loodud ja pakkumusd küsitud. Ega messil polegi mõtet hakata pikalt heietama, sest huvitavatel boksidel on külastajatest saba taga ja seal seletusi jagavad isikud on päris hõivatud. Vahel tuli oodata, et üldse jutule pääseda. Üheks kõige efektsemaks eksponaadiks oli jääst linnukuju, mis küll igast küljest tilkus, kuid mis oli väga hästi valmistatud ja meelitas juurde. Ju neil oli igaks päevaks uus kuju, sest ma arvan, et juba esimeseks õhtuks oli see kunstiteos sulanud ja selle all olevasse kasti voolanud. Tõsi ... see boks mind ei huvitanud, sest linnupeletuse ja kaitsega meie ettevõte ei tegele.

Kui läksin kahjuritõrje hallist välja, siis selgus, et samas messihallis oli veel lisaks messidele ka Walt Disney 100 näitus. Maksis küll 14 naela, kuid ei saanud sinna minemata jätta. Ikkagi mees, kes muutis maailma palju meeldivamaks paljudele-paljudele lastele ja teeb seda siiamaani. Nii ma siis kulutasin päeva teise poole näitust vaadates. Ja oli mida vaadata ... sest Walt Disney looming oli tohutu ja tema loodud kompanii toodang veel tohutum. Sain teada ka fakti, et ta lahkus meie hulgast samal aastal kui mina sündisin 15.12.1966 ... minu poole aasta sünnipäeval. Kuid see, mis ta lõi, on igavene. Nii käisingi kogu tema elutee ja loomingutee sellel näitusel läbi. Alates Mickey Mouse ja Minni Mouse esimestest esitlustest 1920-ndatel, Pluutost 1930-natel ja Donaldi esimestest visanditest ning lõpetades juba tema poolt asutatud kompanii loodud Tähesõdade, Ämblikmehe ja teiste kaasaegsete kangelastega. Võimas näitus võimsast mehest.

 

 
 

Järgmiseks päevaks oli vaja mingi plaan teha ... ja täiesti juhuslikult tuli Marylebone metroojaamas minu ette mingi huvitavat värvi riietes mehike, kelle rinnale oli kirjutatud Bichester Village ... uurisin ja tundus olevat huvitav väga tunnustatud kaubanduskohake ...  nii ma siis otsustasingi vabal päeval sinna sõita ... Bichester Village on kohe Oxfordi kõrval ning nii ma saingi kaks kärbest ühe hoobiga. Seega kolmanda päeva hommikul istusin rongile ja sõitsin eelpoolnimetatud kohta. Ah jaa ... jaama minnes sain naerda inglise huumori üle ... vaadake fotot ja mõelge, mis inglased sellega öelda tahavad.

  

Village võttis mind väga sõbralikult vastu ... mis oli ka loomulik, sest kõik soovivad ju midagi müüa. Kuna poodide hulk oli hoomamatu, siis otsustasin kasutada ammu-ammu hea kolleegi Helle õpetust ... leia sobiv pood (esmamulje ja välimuse järgi) ning osta sealt, mis vaja ... kui pood esmamuljel ei tõmba, siis pole sinna mõtet sisenedagi. Mulle jäid silma kaks poodi ... kus ma veetsin enamuse selles külakeses veedetud ajast. Ülejäänud aja veetsin pingil istudes ja rahvavoolusid vaadates. Kusjuures rahast polnudki nii palju, kui ma ootasin ... nädala keskel vist on rahulik. Fotol on siis neid huvitavaid mehikesi oli siin päris palu, kes kõik aitasid ostelda ... mõnes ehtepoes pakuti sisenejatele koguni šampust, kuid see mind ei huvitanud ... ehted ka mitte. Ostsin endale ühe pintsaku, paari pükse ja hunniku maiustusi kodustele. Kõik see võttis aega umbes kaks tundi. Huvitav elamus.

Kuid veel huvitavam oli elamus kuulsas ülikoolilinnas Oxfordis. Imepärane vana linn ... imepärased vanad majad, baarid, ülikooli hooned ja kõik muu. Vaatamata väiksele vihmasabinale kõndisin selles linnakeses tunde ja vaatasin suu ammuli kunagisi arhitektuurisaavutusi. Nagu ikka, huvitas mind kõige enam puitarhitektuur. Saksapärane vahvärk oli mida uurida ... aastasadu seisnud majad... kus käis tänapäevane elu. Vägev. Kuid eks kivimajaki köitsid pilku, neid oli loomulikult kordades rohkem kui puidust hooneid. Selles linnakeses on tehtud palju inglise krimiromaanide võtteid ... nii mõnedki kohad tulid tuttavad ette. Suveniiripoodides müüdi palju ka Harry Potteri teemalisi suveniire ja sain teada, et ka selle kuulsa filmi valmimise inspiratsioon on seotud samuti Oxfordi ülikoolide saalidega. Lisaks veel Narnia ... mille autor oli nii mitugi kohalikku kaunistust kasutanud suhteliselt sarnasena oma loomingus. Ja ... vägev linnake. panen siia mõned fotod veel.

Ärasõidupäeva hommikul kontrollisin pärast hommikusööki lennuaegasid ja kuna lend oli 16.50, siis otsustasin veel jalutada veel korra Hyde pargis printsess Diana radadel ja siis suundusin metrooga kesklinna poole ... kui tuli äkitse telefonikõne minu healt reisikorraldajalt Merlelt Estravelist ... see oli kell 12.15 paiku ... et minu lend tühistati ja lükati homse peale... kuid kui ma saan kibekiiresti lennujaama, siis ehk jõuan 15.30 lennule. Kümne minuti pärast tuli mulle SMS sõnum, milles oli kirjas, et mulle on broneeritud tasuta ööbimine FRANKFURDIS ... või täpsemalt 15 km lennujaamast. No ei saanud enam midagi aru. Ei mingeid muid teateid. Helistasin tagasi Merlele ja tema väitis, et ei näe süsteemist täpseid muudatusi ning soovitas ikka kiirelt lennujaama minna Linnast lennujaama on 45 minutit metrooga + hotellist kohvrid ja metroojaama ca 30 minutit + metroojaamast terminali 2... nibin-nabin. Otsustasin võtta hotellist takso ja olin 45 minutiga ehk kella kahe paiku terminali kaks klienditeeninduses. Seal selgus, et Lufthansa oli ilma minuga konsulteerimata ning ilma mulle teatamata muutnud minu lennu 19.20 Frankfurti ja sealt järgmise päeva kell 7 hommikul Varssavi kaudu Tallinna. Sealt siis ööbimine Frankfurdis ... pagan. Ma polnud nõus ja pärast pikka-pikka asjaajamist ... ca pool tundi ... sain 15.30 lennule pileti ... kappasin passikontrolli, sealt turvakontrolli ja väravasse ... jõudsin ...kusjuures lennukis selgus, et see oli pooltühi. Seega jõudsin kenasti Frankfurti ... kui välja arvata minu käsipagasi muutmine äraantavaks pagasiks, sest kaal oli 11,3 kg 8 asemel. Nojah, läks siis pagasimeeste meelevalda. Eks Tallinnas näe, mis sellest on saanud. Hetkel siis istun Frankfurdis ja ootan edasilendu. Arvestades Lufthansa asjaajamist, pole enam midagi kindel. 

Kuna on aega mõtiskleda ... lendude vahe on nüüd pikem, siis analüüsisin olukorda. Kõige rohkem ärritas infovahetus. Miks ei teatatud lendude muudatustest pikemalt ette (viimase lennu ärajäämisest teatati ette alla viie tunni). Miks ei saabunud teated otse mulle ... kusjuures meile kontrollides saabus sama sõnum, mis SMS´ile ... kopeerin selle siia.

Dear MR KALLE PILT,

Your journey is delayed by one day, for which we apologize. We would like to offer you a hotel for the necessary overnight stay. This is of course free of charge for you.

Book a hotel now via the link below. You will then receive information on how to get to the hotel.

https://accom.lufthansa.com/1rl6JzbOqR (selgitus ... sellele lingile vajutades tuli kõrvaloleval fotol olevasse hotelli ... mis pole enam sama 15 km kaugune hotell, mis oli alguses)

Your baggage stays at the airport and will be rebooked automatically.

Are you currently in the transit area and cannot enter Germany? Please contact our service staff at the airport counter instead.

We wish you a restful night and a pleasant journey.

Your Lufthansa Team    

Ka siin pole sõnagi sellest, et minu lend on muudetud ... alles pärast lennu muutmist lennujaamas sain normaalseid sõnumeid lennu ja gate (värava) muudatuste kohta. Asi seegi. Ja seda nimetatakse Saksa täpsuseks ???!!! Muide ... lendu Londonis ümber broneerides kuulsin, et muudatusi teevad Lufthansas vabatahtlikud, sest töötajad streigivad. Eks näis kas jõuan Tallinna ... või kuidas see asi lõpeb ning kas saan oma pagasi kätte. 

Õnneks läks pagasiga kõik hästi ... ja Tallinna jõudsin ka, kuid loomulikult hilinemisega .... ohhhh ... see oli viimane reis Lufthansaga.

Varssavi omapärad.

    Kuna kodus istudes uued tehnoloogiad kohale ei tule ja internetis on palju turundusalast müra ja üldse palju pahna, siis otsustasin sellel aastal külastada mitut messi ja konverentsi erinevates maailma paikades. Esimeseks sai valitud puidutehnoloogia mess Wood Tech Warsaw Expo. Eesmärgiks leida meie vahvärk rajatistele lisatehnoloogiad. Nii ma siis ühel kenal esmaspäeva hommikul bussiga Tallinna lennujaama poole sõitma asusingi.

    Kuna reisisin käsipagasige ja olin internetis teinud varajase check-in´i, siis läks lennujaama jõudmisest kuni lennuväravani (gate) vaid 22 minutit ... turvakontrollis katsetati parajasti ühel liinl uut tehnoloogiat, muidu oleks veel kiiremini läinud. Nii ma jõudsingi väravasse pisut vara ... kuid arvuti aitas aega sisustada ... sain mõned eksperthinnangud vormistatud. Kuid siis selgus, et veel lennuk ka hilineb ... Poola lennufirma LOT lennuk jõudis kohale hiljem oma pool tundi. Kui lennukisse saime, siis oleks pidanud olema juba poolel teel Varssavisse. Sain õnneks lennukis terve kolmese rea oma valdusse ja valmistusin väljalennuks ... kuid tutkit ... lennuk lülitas hoopis mootorid välja ja teatati, et tehniline rike ja väljalend viibib. Istusime lennukis tund aega ... ilma ventilatsioonita ... ja ootasime väljalendu. Pildistasin ajaviiteks lennufirma logosid ... Lõpuks ikka saime minema. Vaesekesed, kes Varssavis ümber pidid istuma jätkulennule ... mina õnneks ei pidanud.

    Lennujaamas soetasin kohe kolme päeva ühistranspordi pileti (maksis 14.40) ning läksin bussiga hotelli, mis asus messikeskuse lähedal linna ääres. Väike sekeldus ikka oli, sest minu telefoni andmerändlus ei tahtnud kuidagi käivituda ja sellepärast ei saanud mapsi tööle. Õnneks olin juba eelnevalt vaadanud väljumispeatuse ja enne seda vajutasin stop nupule, sest see peatus oli "na zdanie" ehk nõudepeatus. Kuid selgus, et minu nupp ei töötanud ja olin ainuke väljuja. Seega sõitsin peatusest mööda. Õnneks märkas üks kohalik minu kimbatust ja hõikas ettepoole, kus vajutati töötavale nupule ... kuid buss peatus siis alles järmises peatuses. Kuna olin äärelinnas, siis peatuste vahe oli korralik. Nii ma siis kõmpisingi õhtupimedas vihmaga mööda üksildast teed tagasi hotelli suunas. Läbimärjana, kuid õnnelikuna jõudsin hotelli ja panin riided kuivama. Jalad lõid tuld välja, kuid hommikuks olin kenasti taastunud ja sõitsin messikeskusse. 

    Messil selgus, et see on ühepäevamess ehk ettevõtteid oli palju oma kaupa näitamas, kuid mulle huvitavaid vähe. Sain viie tunniga kogu messi läbi käidud, huvitavates kohtades juttu puhutud ning kontaktid üles kirjutatud. Kõige olulisema ... nelikanthöövli lisade info ... sain õnneks kätte, seega polnud mess ilmaasjata. Uusi käsitööriistu uudistasin ka pikalt ... kusjuures just seadmete abivahendeid, millega sai seadmeid fikseerida ja kaldenurkasid muuta ja nende abil igasugu operatsioone teha. Selliseid läheb tappide tegemisel vaja. Lõpuks jõudsin taas väsinuna ja valutavate jalgadega hotelli tagasi ning hakkasin tegema plaane järgmiseks päevaks, sest tagasilend oli alles ülehomme ehk tekkis vaba päev.

        Sõin hommikusöögi ning sõitsin kõigepealt kesklinna Lazineki parki, mis oli hirmsuur ja seal oli päris mõnus jalutada. Kevad andis endast juba märku, puudlehed olid hiirekõrvus ja linnud laulsid. Pargis oli palju kohalikke jalutajaid ... lastega ja ilma. Ning hulgaliselt muuseume, skulptuure ja muid vaatamisväärsusi. Võtsin aega ja jalutasin rahulikult pargist diagonaalis läbi. Kõige rohkem meeldis mulle üks eriline skulptuur ... mis meenutas mulle reisile mineva mehe suhtlemist oma naisega ... mees vaatab kaugusse ja tahab minna, kuid naine anub teda jääma. Ümisesin seda vaadates Jaan Tätte laulukest pikast sirgest mehest pikal sirgel teel. Nagu fotolt näha oli pargis ka hulgaliselt veesilmi ja rohelust. Seal sõitsid vaid elektriautod ja oli üldse väga mõnus ja rahulik. Park keset linna ... nagu New Yorgis Central park ... vägev. Miks küll Tartus pargid hooneid täis ehitatakse?

        Pargi teises otsas olid riigiasutused ja sinnapoole jõudes hakkasin kuulma mingeid kõlarist tulevaid hüüdlauseid, rahvahulga kära, pauke ja pasunaid. Kõmpisin huvi pärast selles suunas ja jõudsin ühe suure riigiasutuse maja ette, kus oli miiting ... lipud lehvisid, pasunad tuututasid. Kohe minu kõrval plahvatas paukpadrun, mis täitsa ehmatas. Õnneks ei aetud siin meeleavaldust pisargaasiga laiali, nagu kunagi Tšiilis juhtus. Toonast kogemust ei taha küll korrata....  Enamus miitingul olid vanemapoolsed ja keskealised mehed, kuid oli ka naisi ja mõned üksikud nooremad. Proovisin kõnetada mehi, kuid need ei rääkinud inglise keelt, siis proovisin sama kahe paarikesega ... tulemus sama ... ei midagi. Alles viies katse peaaegu õnnestus ... sain kätte sõna "farmer" ja Ukraina. Kuna oli poliitiliste sündmustega kursis, siis sain aru, et kohalikud põllumehed protestivad Ukraina vilja vastu, mis on odav ja mida on palju. Märgilise tähendusega on see, et enamik oli umbkeelseid vanemapoolseid mehi, kes siin meelt avaldasid. Näha oli ka Solidarnosti lippe. Minu isiklik arvamus on, et sellised demonstratsioonid ja meediat kuuldud teede sulgemised on kitsarinnalised tegevused. Valitsuse mäelt linna peale suundudes möödusin Vene saatkonnast, mis oli meeleavalduse lähedal ... ja mõtlesin, et küll seal istuvad inimesed rõõmustavad. Kusjuures ... vene keelt oli Varssavi kesklinnas üllatavalt palju kuulda. Just nimelt vene, mitte ukraina keelt. Suudan neid päris hästi eristada, sest olin Ukrainas sõjaväes ... poolteist aastat.

Trammiteede ehitus segab ka Varssavis kõvasti liiklust. Mul on täitsa hea meel, et loobusin autorendi mõttest ja võtsin ette teekonna ühistranspordiga mööda linna. Parkida pole ju siin kusagil võimalik, ummikud igal pool ja lisaks veel teedeehitused, mis tegi suurel hulgal tänavaid suletuks ja läbimatuks. Ühistranspordile olid aga oma read ja trammid sõitsid ... vähemalt neis kohtades, kuhu ma minna tahtsin. No ja arvake, kes tegi ehitustöid ... ikka Budimex ... eestlaste vana tuttav ehitusfirma, mis Tallinnas on hulgaliselt töid teostanud ... siis kui Eesti ehitus veel lapsekingades oli. Fotol olevalt ristteelt üle minnes tundsin tööliste higi ja mustade riiete lõhna ... ja välikäimlate lehka ... 

        Kuna päev oli veel noor, siis jätkasin linnaga tutvumist kesklinna Central Station piirkonnas, kus oli vana arhitektuur kõrvuti kaasaegsega. Päris huvitav vaatepilt. Kõndisin parempoolse hoone juurde ja avastasin, et see on tehnoloogiamuuseum. Ei saanud jätta sisse astumata. Kusjuures oli see sellel päeval tasuta ... mitte et ma kaheteist zloti pärast oleks mures olnud. Muuseum oli huvitav. Mulle meeldisid eriti esimesed pesumasinad, kalkulaatorid ja loomulikult autod. Oli mida vaadata. Kõndisin seal üle tunni ja uudistasin eksponaate. Pärast sõin hilist lõunat kõrval asetsevas väga modernses kaubanduskeskuses ... vinge värk. Panen mõned fotod siia.

Pesumasin

Vaade kaubanduskeskuse sisemusele

     

 Õhtul sõin hotelli restoranis korraliku õhtusöögi. Kusjuures on toidud siin erilised. Fotol on veiseliha tartar ... suur ports hakkliha, mille ümber on lisandid, mida ise sisse segada. Algul tundus pisut õõvastav, kuid kui sööma hakkasin, siis maitses väga hästi.  Kalkinišnitsel pearoaks nii atraktiivne ja maitsev polnud, kuid kõlbas ära süüa. Hommikusöögiks olid ka erilised toidud. Täidetud munad, eriline väga maitsekas sült, mustade ploomide ja virsikutega täidetud liharull, imehea pasteet, erinevad juustud ja palju muud huvitavat. Isegi pannkoogid olid erilised, toorjuustu täidisega ja peal olid kirsid, karamelliseeritud ananassitükid ja mingid puuviljad veel. Jäin täitsa rahule pärast Maitsva Tartu roogade nautimist ... latt oli kõrge, kuid kohalikud toidud suutsid üllatada. 

Nii need kolm päeva möödusid. Hetkel istun hotellis viimaseid minuteid ja hakkan tagasi Chopin´i  lennujaama poole liikuma. Kusjuures selle kuulsa muusiku nimega on siin nii tänavad, muuseumid, lennujaamad kui muud kohad. Loodan, et tagasitee saab olema probleemideta. Kuid igaks juhuks ei postita veel seda blogi ... sest kes teab, mis LOT mulle seekord üllatuseks pakub ...

Ja nagu ma ennustasingi, hilines LOT jälle pisut üle poole tunni ... kuid õnneks jõudsin bussile.

Etioopia kokkuvõte

     Seda kokkuvõtet on väga raske kirjutada, emotsioonid käisid äärest äärde ja vastuolusid oli nii palju nii iseendas kui ümbritsevas. Võibolla alustakski vastuoludest … Kõigepealt kõige olulisem – kultuurilised vastuolud. Siin ei mõtle ma niivõrd erinevate hõimude kultuuride erinevust kuivõrd euroopaliku kultuuri pealetungi Etioopias tervikuna. Nendes piirkondades, mis jäävad suurtest teedest ja lennujaamadest kaugemale, on see vähem tunda, kuid linnades üha rohkem. Paraku on tunda, et kohalikud kultuurid jäävad euroopaliku survele alla ja see ei tee kohalikke inimesi õnnelikemaks. Nad on alistunud võõra kultuuri survele. Muutused on nii kiired, et kohalikud inimesed ei suuda kohaneda sellega ja nende üsna hiljuti olnud stabiilne elurütm on täielikult häiritud. Paljud, kes on näinud uusi „hüvesid“, suunduvad maalt linnadesse ning nälgivad ja virelevad seal kõikjal. Lootus paremale elule linnas saab enamasti tugeva tagasilöögi. Aga ka maapiirkondades keskendutakse üha rohkem turismist tuleva raha kasutamisele ning traditsioonilised põlluharimine, karjakasvatus ja jahindusvõtted ununevad. Teadmine raha kasutusest on muutunud inimeste olemust. Laste esimesed sõnad on „you“, „money“ ja käsi läheb pikka. See on turistide ja kolonialistide tekitatud tingitud refleks. Kohalikud on hakanud ootama ainult välist abi ega üritagi sageli ise hakkama saada. Üha rohkem on näha, et see "abi" teeb neid inimesi pigem õnnetuks. Kahju, minu arvates on see sekkumine nende ellu. Ja see, et nad siis tulevad massiliselt Euroopa suunas, on samuti tagajärg … just selle kultuurilise vastuolu tagajärg, mille eurooplased on ise põhjustanud. 

Ühepereelamu Lõuna-Etioopias 

Ühepereelamu Addis Abebas

Teine oluline vastuolu on loomulikult varanduslik seisund. Maal külades pole see nii selgesti näha, sest külavanem on enamasti ka ise aktiivne kogukonna elus osaleja, kuid linnades … nähes valitsuse liikmete villasid (mida ei tohtinud fotodele jäädvustada) ning uusi mersusid (mis nii kiiresti mööda sõitsid, et ei jõudnud jäädvustada) ja tänavate ääres magavaid kerjuseid, kelle nälginud näod kurbade silmadega vastu vaatasid lootes saada vähimatki toidupalakest, on arusaadav, et kohalikud rikkused ja välised toetused lähevad väga ühte auku. No mina ei annaks sellistele riikidele küll mitte sentigi toetust või kui annaks, siis vaid kellelegi abivajajale isiklikult üle andes. Kuid siinkohal tuleb mainida, et mitte kohalikud pole siin kõige suuremad "orjapidajad", vaid ikka välismaalased. Kui mäletate blogipostitust roosikasvatusest või kui meenutada giidi juttu ameeriklastest põllumeestest, kes maid kurnavad, siis on just nemad kõige rohkem kahju sellele maale teinud. Ka hotellid, lodged ja muud majutusasutused kuuluvad enamasti välismaalastele. Mitte kõik neist ei maksa tehtud töö eest kohalikele õiglast palka. Me võime ju sõna "neeger" keelata ja rääkida võrdõiguslikkusest, kuid aastasadade pikkune suhtumine aafriklastesse ei kao hetkega. Kui tuletada meelde ka seda murside külas juhtunut (vaata blogi inimeselt-inimesele Aafrika moodi), siis võib isegi öelda, et suhtumine pole üldse muutunud. Kurb, kuid tõsi.

Mõtisklev tüdruk maal

Mõtisklev tüdruk linnas

Kolmas vastuolu on maa ja linna vastuolu. Maainimesed on kusjuures palju töökamad kui linnainimesed... vähemalt protsentuaalselt. Kui ma ise ka siia tulles mõtlesin, et mis seal teha, lesivad palmi all ja ootavad banaani kukkumist, siis külades ringi sõites nägin igal pool rasket tööd tehtavat joogivee ja toidu hankimiseks. Eriti lõunapoolsetes piirkondades. Suuri viljapõlde niideti käsitsi sirbitaolise instrumendiga, pandi vili käsitsi aunadesse, tehti rehepeks ja kuivatus käsitsi. Ja siis anti valitsusele kümme protsenti veel ära. Kusjuures on Etioopia tõeline politsei ja sõjaväe riik, iga natukese aja tagant oli kontrollpunkt, kus vaadati veokeid ja busse üle. Ka meid peatati, kuid kui nähti, kes peal oli (turistid), siis enamasti lubati edasi, Vaid kolm-neli korda kontrolliti ka giidi töötõendit ja meie nimekirja. Üks kord vaadati ka buss tervenisti üle. Kuid kohalikud ... miks neid peatati ja mida neilt sooviti, seda ma ei tea. Vähimagi kaebuse või mitteallumise pärast võib sattuda vanglasse ja seal pole üldse hea olla, sest need on totaalselt üle asustatud. 

Ortodoksi kiriku missa

Neljas vastuolu on tavapärane kogu maailmas leiduv vastuolu, see on usulised tõekspidamised. Riigis leidub nii moslemeid, õigeusklikke kui ka loodususulisi hõime ja inimesi. Ei saa öelda, et siin oleks riigisiseseid ususõdasid, kuid iga uks üritab endale saada üha rohkem toetajaid. Moslemid maksavad igale moslemilapsele toetus 10 dollarit kuus ... mis kohalikele on suur raha ja selle nimel sünnitatakse lapsi üha enam. Ristiusuliste kirikud hõiskavad taevariigist, mis on kõigile, nii vaestele kui rikastele valla ja see on vaestele lootuseks ... On piirkondi, kus on moslemeid enamus, kuid on ka õigeuskliku usu piirkondi. Ka kirikud koguvad oma tarbeks andameid, mis veelgi vähendavad vaeste omandit.

Neid vastuolusid on veel ja veel. Kuni hõimudevaheliste vastuoludeni välja, kuid ei suuda neid kõiki siin lahata. Vastuolu iseendas oli selle reisi ajal ka. Üks pool minust tahtis seda reisi nautida ja jäädvustada eluolu ja traditsioone, teine pool tundis aga piinlikkust, et ma jäädvustan nende inimeste valu ja traditsioonide hääbumist, ise protsessi muutmiseks midagi tegemata. Kuid jah, kes ma olen, et seda protsessi muuta ... eikeegi. Ja paraku selleks ma ka jään.  

Ikka edasi ja edasi ...

Nojah. Reisist ikka ka. Mahasõidetud 2800 km mööda augulisi, poriseid, kiviseid teid, mis olid täis kitsi, lambaid, lehmi, eesleid, erinevaid sõidukeid ja inimesi ... see oli ikka liig mis liig. Nii hea tunne on olla nüüd hotellis ja oodata äralendu. Enam ma sellisel reisil ei soovi osaleda. Sisikond on rappumisest täitsa omadega segi. Liikumiskiirus oli vahel ikka täitsa olematu, sest loomad olid siin nii olulised, et neile juba otsa ei sõidetud. Kogu reisi ajal nägin ühte hukka saanud lehma ja ühte koera. Ah jaa, tagasisõidu ajal sai ka üks kotkas otse meie ees autolt löögi ja jäi teele. See oli reisi negatiivse poole peal. Ja Addis Abeba mulle ka ei meeldinud ... nagu mulle suurlinnad kunagi pole meeldinud. Lisaks jäin seal oma telefonist ilma ...

Siia pidi ka buss ära mahtuma

Kuid positiivne oli see, et ma kõike seda nägin ja tõesti, see muutis minu mõtlemises päris palju ... ma nägin oma silmaga seda, mis toimub ja need märgid muutuste kohta on ümberlükkamatud. Loomulikult oli huvitav vaadata teiste, väga eriliste rahvaste kultuuri ja traditsioone. Tõsi, vahel oli neid raske mõista ... näiteks neid huulerõngaid ja naiste kliitorite äralõikamist. Kuid sellegipoolest austan nende kultuuri ning proovisin võimalikult vähe sekkuda ... kuigi tegin seda juba oma sealviibimisega. Lubasin endale, et enam ma seda ei tee ... enam ma sellesse piirkonda ei reisi. See on minu panus kultuuride säilimise nimel.

Seenering

Loodus ja matkad džunglis ja järvede kallastel olid imelised. Seal on ikka nii palju liigirikkust ja uudsust minu jaoks. Sellistele matkadele võiks veelgi minna ... kuid võimalikult vähe nende käigus loodust ja seal elavate inimeste kultuuri rikkudes. Mulle meeldivad väga metsased mäed ning nende nõlvadel liikumine. Nii palju kauneid värvilisi ja ka märkamatuid liblikaid, väga erilised linnud ja putukad ning loomad, keda küll palju ei näinud, kuid needki, keda silmasin, olid huvitavad.

Ja viimaseks minu huviobjektiks olid ehitised ... ümmargused ja kandilised, onnid ja kõrgmajad, puidust väätidest ja betoonpaneelidest. Ikka äärest äärde ehituskultuurid. Tõsi, paljude hoonete eluiga polnud just kõige pikem ... kuid rändrahvastel polegi see eesmärgiks. Kuid ka pikemaks ehitatud hoonete kvaliteet on enamasti selline, et mina seal küll ei tahaks elada.

Kuidas võrrelda seda reisi teiste reisidega ... ei oskagi. Loodus oli võrreldav Amazonase ürgmetsaga, elukorraldus India ja Indoneesiaga, kuid kultuur ... see mis oli säilinud ... polnud võrreldav millegagi. Kui, siis õige pisut Amozonase džungli indiaanlastega. Kuid õige vähe.

Järgmist reisi tuleb rohkem läbi kaaluda ja mõelda ... kuid eks näis ... minu maailmanägemise kohad pärast seda reisi: